Ehk tavapärane Eesti kohtupraktika. Alguses ma lasin selliste kuritegude puhul peiksil arvata, palju inimene karistuseks sai, sest noh, tegu on millegagi, mille eest USAs julgelt kümme aastat kinni istuks. Aga nüüdseks on ta vastus alati “paar kuud ilmselt?” – ja see on ju alati õige vastus.
Ehk siis lugu lühidalt – Daniel Sepp, kelle isik ilmselt pole väga oluline, sai just kolm aastat tingimisi (sellest neli kuud reaalselt vangis) selle eest, et umbes kaheksa kuu vältel süstemaatiliselt piinas oma elukaaslast (link kohtulahendile). Ütlen “piinas”, mitte “peksis”, sest kuigi peksu oli ka, on “piinamine” siiski ainus normaalne sõna, kui me räägime olukorrast, kus mees kägistab oma naist, kuni see teadvuse kaotab, ootab, kuni ta silmad lahti teeb, ja siis hakkab uuesti kägistama. Lisaks tavapärasele kägistamisele ja padjaga lämmastamisele oli mängus ka waterboarding, st nägu kaetakse rätikuga ja siis hakatakse suu ja nina peale vett kallama – ehk siis inimene lasi fantaasial lennata, ei läinud liiga ühekülgseks.
Kuna hüsteerilised naised ei meeldi kellelegi, räägime kuivadest numbritest. Koduvägivallaohvril on ca kümme korda suurem tõenäosus oma partneri käe läbi surma saada kui rahulikku pereelu elaval inimesel. Suur hulk neist mõrvadest pannakse toime siis, kui ohver lahkuda üritab. Kägistamine on kõige hullem “ohumärk”, st statistiliselt tähendab see kõige suuremat tõenäosust, et sind tapetakse ära. Ja see ei ole paar protsenti suurem – näiteks selles valimis siin esines varasemat kägistamist 45% mõrvakatsete ja 43% lõpule viidud mõrvade puhul. Kägistamine tähendab umbes kuus korda suuremat tõenäosust, et asi jõuab mõrva või vähemalt mõrvakatseni.
Ehk siis väga lihtsustatult ja otse öeldes – kui sa saad paar korda kuus peksa, võid sa talle andestada ja kui sul ainult kannatust on, siis tõenäoliselt andestad ka kahekümne aasta pärast, kuigi vägivallatseja on muutunud sadistlikumaks ja/või vägivallaepisoodid sagedasemaks. Kui su kallim sind kägistab ja sa andestad, ei ole sa tõenäoliselt varsti enam elus, et uuesti andestada. Ja samas ei julge koduvägivalla ohver tihti lahkuda, sest kardetakse, et vägivallatseja otsib ta üles ja tapab ta ära. See on igal pool õigustatud hirm, aga eriti Eestis ja eriti ühiste laste korral – Eestis on väga raske lähenemiskeeldu saada. Veel hullem, kui vale inimesega lapsed said – kui paaril on ühised lapsed, ei anta seda põhimõtteliselt üldse, sest lapsevanema õigus oma lastega kohtuda on olulisem kui vägivallaohvri õigus füüsilisele puutumatusele. Eestis on igal aastal ajakirjanduses mõni sarnane tapmislugu, nii et see on igati õigustatud hirm. (Proovisin üles leida seda, kus naine käis politseis kurtmas, et kardab oma elu pärast, aga politsei saatis ta põhimõtteliselt pikalt, nii et perele jäi matuste korraldamise rõõm, aga hetkel ei leidnud – kui keegi leiab, jagage linki.)
Lihtsalt selle juhtumiga seoses tahaks taas meelde tuletada, et vägivallatseja üldiselt ei muutu. St on teatud inimesed, kes noore ja lollina lähevad endast välja, aga siis tuleb mõistus pähe (üldiselt uue kaaslasega, kuni ohver pole ära läinud, pole kaotus piisavalt suur, et vigadest õppida). Aga me räägime hetkel olukorrast, kus kuriteoepisoodide kuupäevi ja kirjeldusi vaadates on selgelt näha, et tegu on nö õpikunäitega, kus vägivald toimub tsüklitena, episoodid üldiselt kestavad 2-3 päeva järjest ning seejärel on kaks nädalat (vahel erandkorras suisa kuu aega) rahu, mille käigus mees kindlasti käitus väga armastavalt, kuni järgmise korrani. Vägivald eskaleerus nii sageduses kui ka räiguses, kuni ohver ei pidanud vastu ja põgenes. Kui sul on tunne, et selline tsüklilisus (ka ilma füüsilise vägivallata) iseloomustab ka sinu suhet, loe eesti keeles juurde näiteks siit.
Miks ma sellest kirjutan? Sest Daniel Sepp on oma Facebooki lehel teinud PR-iõpikusse tulekahjude kustutamise näiteks sobiva postituse, kus võtab kogu süü omaks, väidab, et on nüüd aru saanud, et nii hästi ei sobi, ja ütleb, et temast saab nüüd parem inimene, kes tahab teisi aidata. Tundub absurdne, eks? Ja sellest hoolimata on seal mitu naist, kes jätavad kommentaare, kus kurjustavad inimestega, kes ei ürita mõista, sest “igaüks väärib uut võimalust”. Nii et ma tahtsin igaks juhuks veel kord öelda, et on väga tore, kui keegi üritab inimestes parimat näha, aga isiksushäire EI lähe ära. Kui sa oled teadlikult suhtes nartsissistiga, siis sa peadki endale teadvustama, et see suhe kestab nii kaua, kuni see talle sobib. Kui sa alustad suhet SELLISE inimesega, siis on ainult aja küsimus, millal sinul padi näos on, sest siin ei olnud tegu ühe vihahooga, siin oli tegu süstemaatilise eskaleeruva vägivallaga. Tõenäoliselt on tal mingi empaatiapuue. Võib-olla ta isegi naudib selliseid asju. Ja need ei ole asjad, mis muutuvad, üks kõik, kui väga sa armastad ja toetad või mis need lollused on, mida naised ütlevad.
Daniel näiteks kirjutas kohe pärast vanglast välja saamist 19aastasele neiule, et:
Kommentaaridest tuli ka mitte eriti üllatuslikult välja, et väidetavalt on ta oma elu jooksul juba korduvalt muutuda otsustanud ning teiseks (nagu pildilt näha), et ta üritab naisi endale külla kutsuda, mainimata, et nad peavad kodus kohtuma, sest ta kannab moekat jalavõru ja ei tohi hetkel niisama kodust väljas käia. Ärevushäire, kohtulik karistus eksi pideva piinamise eest, poteito-potaato, eks ole. Noh ja igasugused asjad, mille muidu liigitaks tiinekate imelikuks plämaks, kui praegusi sündmusi poleks – et ta on aastate eest rääkinud mõrvast kui kunstivormist, et ta armastab oma Twitteris jagada tsitaate pealuust prõksti kõnniteel katki minemas jne. (Iroonilisel kombel vist Sass Henno raamatust, kui ma ei eksi.)
Muide, selle postituse all mainis MITU tema tutvusringkonna naist, et neid kahjuks ei üllata see kohtuotsus, ainult kirjeldatud tegevuste räigus. Ja IKKA on teatud tüüpi naised, kes viskuvad kaitsesse ja teevad “aga uus võimalus!” Või veel hullem, “te olete täpselt samasugused vägivallatsejad, sest see on verbaalne vägivald!” See viimane kõlab täpselt nagu lööja enda argument – selle pärast ei tehtagi vägivallatseja ja ta ohvriga paariteraapiat, et sealt saab värdjas ainult ohvri manipuleerimiseks relvi juurde.
Kui sa sellise ohvriks langed, oled sina kogu eluks katki, aga tema käib neli kuud vangis. Ole targem.
Täiendus: täitsa perses, ta mainis just oma kommentaaris, et tema eks käis tal eile külas, tuleb täna jälle. Ükskõik, kas käib jutt sellest viimasest eksist või mõnest teisest, palun, keegi, õde, sõbranna, ema, kesiganes, kes seda tüdrukut tunneb, rääkige temaga või lööge uimaseks ja pange keldrisse kinni, vähemalt jääb ellu. Ärge laske teda sinna. Ma saan aru, et “igaühel on sõpra vaja ja blablabla”, aga ehk ta võiks vahelduseks MEESsoost suuremate ja tugevamate sõprade õla najal nutta, nii igaks juhuks?
Pärdikute päevaraamat 