Inner Engineering

Mul on vaja homseks kähku valgustuseni jõuda. Kui elu on nagunii kannatus, mis see minu väike hammas ikka. Ja Sadhguru õpetab, et me kõik võime jõuda maapealse õndsuseni, kui ainult teadvustame endale, et meie keha ja vaim ei ole tegelikult osa meist – keha võib meile küll ajutiselt kasutamiseks antud olla, aga mu keha ei ole mina (ja vaim on üldse seniste kogemuste kogum). No ja kui see keha ei ole mina, mis mul siis ometi selles kehas olevast hambast? Nii et ostsin innukalt “Eneseprogrammeerimise” raamatu ja asusin lugema.

Mulle meeldivad muidu Sadhguru intervjuud, sest ta on vist kõige progressiivsem guru, keda mina olen sattunud internetis nägema. Selles mõttes, et pole palju gurusid, kes masturbatsiooniküsimusele vastaksid, et kui kõht on tühi, tuleb süüa, kui kuskilt sügeleb, eks siis tuleb sügada jne. Veel vähem on gurusid, kes selliste vastuste puhul sooliselt mingit eristust ei tee. Mõnes mõttes on ta lausa revolutsiooniliselt feministlik, sest ta räägib kõva häälega ka sellest, et kui mis iganes usund väidab, et naine on oma normaalsete bioloogiliste protsesside tõttu (kas või teatud perioodil) räpane, üritab see usund sind lihtsalt kontrollida. Kui sulle õpetatakse, et sinu võime anda elu on ebapuhas (järelikult ka elu, mida sa annad, on ebapuhas), siis need õpetajad lihtsalt tahavad kontrollida seda, kuidas ja mis tingimustes sa oma keha kasutad. Indias on sellise asja avalikult välja ütlemine ikka üsna kõva sõna. Või selle, et India naised võiksid vähem lapsi sünnitada, sest maailm on ülerahvastatud, orbusid niigi palju, ära ole oma bioloogia ori.

View this post on Instagram

“If our joy is about being better than⁣ someone else, it is not success; it is⁣ sickness. To reap the benefits of⁣ someone else's failure is a tragic way to⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ live.”⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ~ Sadhguru⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ♙ Originally from @sadhguru⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ༄ Comment ‘Yes’ if you agree⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ༄ Double tap ❤️ ⁣⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀ ༄ Follow @the.essence.of.sadhguru for more daily wisdom!

A post shared by Sadhguru Quotes Daily (@the.essence.of.sadhguru) on

Huvitaval kombel saab seda raamatut lugedes tõmmata paralleele “Pohhuismi peene kunstiga“, kuigi lähenemisnurk on ju hoopis teine. Aga võta näpust, ka valgustuse raskel (või sulgkergel?) teel olevat esimene samm isikliku vastutuse võtmine. Kõige eest. Ja taas kord, vastutuse tähendus on neis raamatutes täpselt sama, st see, et sa vastutad oma haiguse või lapse käitumise eest, ei tähenda, et sa oled selles süüdi, vaid seda, et sa teadvustad seda ja otsustad teadlikult, mida edasi teha, mitte ei tegutse automaatpiloodil. Siin raamatus oli seda paremini selgitatud, Sadhguru kasutab tabavat sõnamängu – being responsible means being response-able. Ehk siis vastutamine tähendab lihtsalt võimet toimuvale adekvaatselt vastata, seda teadvustada – mitte ilmtingimata reageerida, inimene võib ka otsustada, et kõige õigem lahendus on mitte midagi teha, aga ta peab olukorda teadvustama, enne kui otsustab, kas ja kuidas ta reageerib. Või lihtsamalt öeldes – ei ole vaja ise pidevalt draamat juurde tekitada, teised teevad seda niigi piisavalt. Lihtne kontseptsioon, aga raske rakendada, eks ole. 😀

Palju iba oli muidugi ka. Näiteks propageeritakse ootuspäraselt taimetoitlust, samuti on ootuspärane see, et räägitakse sellest, et me oleme bioloogiliselt juba taimetoitlasteks loodud ja et surnud looma surmaeelne stress mõjutab ka meid. Seda kõike oskasin ma oodata. Aga vat juttu sellest, et mida suurem loom, seda keerulisem on kehal seda “meiks” ümber kodeerida (no et banaanist tehakse üsna kenasti inimese osa, aga lehm on nii suur ja keerulise struktuuriga, et inimesest saab ka natuke lehm), ma oodata ei osanud:

Muidu on selline tüüpiline. Elu on kannatus ja sureme kõik üksi, aga sellest pole midagi, sest mis see elu ikka nii väga, tuleb sellest kõrgemale tõusta. Ja kohati lähevad need nõuanded ikka väga spetsiifiliseks. Mina mõtlesin, et valgustatud saab nii, et istud jalad ristis ja mediteerid. Ei-ei-ei, jumal, selleks tuleb ikka palju vaeva näha. No esiteks see söömise jutt, see jõuab selleni välja, et normaalne täiskasvanud inimene sööb kaks korda päevas ja vahepeal teeb paastupäevi, sest näljane inimene on vaimsem. Võimalikult suur osa toidust võiks toores olla. Liiga palju valku on halb. Magada tuleks ilma padjata, ideaalis põrandal. Elad viiendal korrusel, on nagunii perses, sest inimene peab maapinnale võimalikult lähedal olema. Ja kui sa tahad 8 tundi järjest magada, siis sa ei söö ja/või ei ela optimaalselt, sest no tervislike eluviisidega inimesele on neljast-viiest tunnist küll. Isver-susver, mõelda, et keskmine inimene magab kolmandiku oma elust lihtsalt maha! No ja siis veel peseb ja käib vetsus ja … vaimsete asjade jaoks nagu ei jäägi niimoodi aega. Mõtelda võiks ka vähem, tunnetada ja elada rohkem. Selg tuleks sirgu hoida ja rohkem naeratada. Joogat tuleb muidugi teha. Jne jne.

Kusjuures raamat on sellest kõigest hoolimata päris huvitav ja ladus lugemine. Lihtsalt selgeks sai see, et homseks siit seda valgustatust ei tule, pean ikka täitsa iseseisvalt ja individuaalselt, end läbi oma keha ja vaimu identifitseerides, selle 15 minutit välja kannatama. Ei ole ometi pikk aeg. Kuigi nagu Sadhguru ütleb (kirjutatud on!), et ka minuti puhul sõltub pikkus sellest, kummal pool peldikuust sa oled.

  • Kategooriad