Mul on vaja homseks kähku valgustuseni jõuda. Kui elu on nagunii kannatus, mis see minu väike hammas ikka. Ja Sadhguru õpetab, et me kõik võime jõuda maapealse õndsuseni, kui ainult teadvustame endale, et meie keha ja vaim ei ole tegelikult osa meist – keha võib meile küll ajutiselt kasutamiseks antud olla, aga mu keha ei ole mina (ja vaim on üldse seniste kogemuste kogum). No ja kui see keha ei ole mina, mis mul siis ometi selles kehas olevast hambast? Nii et ostsin innukalt “Eneseprogrammeerimise” raamatu ja asusin lugema.
Mulle meeldivad muidu Sadhguru intervjuud, sest ta on vist kõige progressiivsem guru, keda mina olen sattunud internetis nägema. Selles mõttes, et pole palju gurusid, kes masturbatsiooniküsimusele vastaksid, et kui kõht on tühi, tuleb süüa, kui kuskilt sügeleb, eks siis tuleb sügada jne. Veel vähem on gurusid, kes selliste vastuste puhul sooliselt mingit eristust ei tee. Mõnes mõttes on ta lausa revolutsiooniliselt feministlik, sest ta räägib kõva häälega ka sellest, et kui mis iganes usund väidab, et naine on oma normaalsete bioloogiliste protsesside tõttu (kas või teatud perioodil) räpane, üritab see usund sind lihtsalt kontrollida. Kui sulle õpetatakse, et sinu võime anda elu on ebapuhas (järelikult ka elu, mida sa annad, on ebapuhas), siis need õpetajad lihtsalt tahavad kontrollida seda, kuidas ja mis tingimustes sa oma keha kasutad. Indias on sellise asja avalikult välja ütlemine ikka üsna kõva sõna. Või selle, et India naised võiksid vähem lapsi sünnitada, sest maailm on ülerahvastatud, orbusid niigi palju, ära ole oma bioloogia ori.
Huvitaval kombel saab seda raamatut lugedes tõmmata paralleele “Pohhuismi peene kunstiga“, kuigi lähenemisnurk on ju hoopis teine. Aga võta näpust, ka valgustuse raskel (või sulgkergel?) teel olevat esimene samm isikliku vastutuse võtmine. Kõige eest. Ja taas kord, vastutuse tähendus on neis raamatutes täpselt sama, st see, et sa vastutad oma haiguse või lapse käitumise eest, ei tähenda, et sa oled selles süüdi, vaid seda, et sa teadvustad seda ja otsustad teadlikult, mida edasi teha, mitte ei tegutse automaatpiloodil. Siin raamatus oli seda paremini selgitatud, Sadhguru kasutab tabavat sõnamängu – being responsible means being response-able. Ehk siis vastutamine tähendab lihtsalt võimet toimuvale adekvaatselt vastata, seda teadvustada – mitte ilmtingimata reageerida, inimene võib ka otsustada, et kõige õigem lahendus on mitte midagi teha, aga ta peab olukorda teadvustama, enne kui otsustab, kas ja kuidas ta reageerib. Või lihtsamalt öeldes – ei ole vaja ise pidevalt draamat juurde tekitada, teised teevad seda niigi piisavalt. Lihtne kontseptsioon, aga raske rakendada, eks ole. 😀
Palju iba oli muidugi ka. Näiteks propageeritakse ootuspäraselt taimetoitlust, samuti on ootuspärane see, et räägitakse sellest, et me oleme bioloogiliselt juba taimetoitlasteks loodud ja et surnud looma surmaeelne stress mõjutab ka meid. Seda kõike oskasin ma oodata. Aga vat juttu sellest, et mida suurem loom, seda keerulisem on kehal seda “meiks” ümber kodeerida (no et banaanist tehakse üsna kenasti inimese osa, aga lehm on nii suur ja keerulise struktuuriga, et inimesest saab ka natuke lehm), ma oodata ei osanud:
Muidu on selline tüüpiline. Elu on kannatus ja sureme kõik üksi, aga sellest pole midagi, sest mis see elu ikka nii väga, tuleb sellest kõrgemale tõusta. Ja kohati lähevad need nõuanded ikka väga spetsiifiliseks. Mina mõtlesin, et valgustatud saab nii, et istud jalad ristis ja mediteerid. Ei-ei-ei, jumal, selleks tuleb ikka palju vaeva näha. No esiteks see söömise jutt, see jõuab selleni välja, et normaalne täiskasvanud inimene sööb kaks korda päevas ja vahepeal teeb paastupäevi, sest näljane inimene on vaimsem. Võimalikult suur osa toidust võiks toores olla. Liiga palju valku on halb. Magada tuleks ilma padjata, ideaalis põrandal. Elad viiendal korrusel, on nagunii perses, sest inimene peab maapinnale võimalikult lähedal olema. Ja kui sa tahad 8 tundi järjest magada, siis sa ei söö ja/või ei ela optimaalselt, sest no tervislike eluviisidega inimesele on neljast-viiest tunnist küll. Isver-susver, mõelda, et keskmine inimene magab kolmandiku oma elust lihtsalt maha! No ja siis veel peseb ja käib vetsus ja … vaimsete asjade jaoks nagu ei jäägi niimoodi aega. Mõtelda võiks ka vähem, tunnetada ja elada rohkem. Selg tuleks sirgu hoida ja rohkem naeratada. Joogat tuleb muidugi teha. Jne jne.
Kusjuures raamat on sellest kõigest hoolimata päris huvitav ja ladus lugemine. Lihtsalt selgeks sai see, et homseks siit seda valgustatust ei tule, pean ikka täitsa iseseisvalt ja individuaalselt, end läbi oma keha ja vaimu identifitseerides, selle 15 minutit välja kannatama. Ei ole ometi pikk aeg. Kuigi nagu Sadhguru ütleb (kirjutatud on!), et ka minuti puhul sõltub pikkus sellest, kummal pool peldikuust sa oled.
Pärdikute päevaraamat 
Nii hea postitus! No eks oli karta ka, et kui sa juba joogat tegid, ega siis see awaikening ka kaugel pole 😛
Kusjuures ma ei tea, millal ja kuidas ma endale selle sisenduse tegin, et mulle hammaste valutamine ei meeldi ja ma seda valu rohkem tunda ei taha, aga see töötab ja ma olen rahul. Kuigi, jah, juureravi oli piisavalt hirmus ja siis ma lasin endale süsti teha, muidu lasen omi hambaauke niisama parandada, katkised hambad ei valuta ja parandamine pole valus. Nii on olnud mingi 20 aastat küll. Ma usun, et kõigil on endale erinevate kehaga seotud sisenduste tegemise võime, aga enamus eelistab endale sisendada neid asju, mida nad ei taha. Noh näiteks seda, et ma olen paks ja nii jääbki. Mitte et ma teaks, kuidas seda sisendust teha, et ma olen modelli kehaga ja nii jääbki.
Turvaaukudest pläkutas terve Digitund täna.
Nagu su telefon nii ka su hambad on auklikud.
Täitsa hambad 🙂
Mida soovitada? Ikka seda tavalist,
ära kola x.lehtedel ja ära tarbi happelisi
mohhjiito jooke, endal nööbid lahti taevani.
Tegelikult, ja päriselt ka, see hambaarstide botnet
on OLULISELT vanem kui meie ajaarvamine või IT augud.
Kui sa oled (hamba)arstide radrile sattunud, siis …
Kle mul seisab ka homme tarkusehamba eemaldamine ees, aga ma nii ruttu valgustuda ei jõua, sisendan endale lihtsalt, et see on ainult 2 minutit mu elust. Lootes, et kahest minutist ei saa kuutkümmet…
Ühtekad oleme järelikult, mina jõudsin samale järeldusele.
ma sain aru küll,
see oli kobarpostius,
nagu riigikogus kombeks.
Jah, ma ei viitsi nende suunamudijate
ja mõjumuttide teksti üle 3 lause lugeda.
Te peaks olulise kuidagi esimesse lõiku pakkima.
Aga, nagu Ritsik ja nagu Rents on oma tarkuse hambaga
põletikulisse vastuoolu sattunu, siis probleem ei ole
enam Sadhguru õpetus vaid ShivaVagina territoorium.
Oot, kas sa arvad, et meie hambaprobleemid on muude naiste hädadega seotud? Nagu hüsteeria?
Jah.
Peaasi, et kahest otsast korraga veritsema ei hakka.
henzen kommenteerib ainult ühe mõttega – saaks halvasti öelda ja vaadata, kas inimene närvi läheb. ma blokkisin ta juba ammu ära ja lasen ainult need kommid läbi, kus midagi pahatahtlikku pole ja neid on jube harva. ta on 1 vastik vanamees.
Eks see mõte on vist kohale jõudnud 😉
Pasa rahvale laotamine ei ole OK.
Ma olen vastik vanamees igasugu
esoteerika muttide suhtes jäädavalt.
Kust sa tead, et vana? Aga mind ta üldiselt ei sega, las inimene tunneb, et tema sõnum on ka kellelegi oluline. Väga nõmedad kommentaarid ma saadan spämmi, aga ei tule esimese hooga ettegi, et tema omi sinna saatnud oleksin, siin hulga suuremaid debiilikuid. Aga ehk mõne olen ka.
Aga seda leian ma küll, et oma blogis laotab igaüks seda, mida ise tahab – ja et see on minust kena, et ma üldse kellelgi siin möliseda luban. Loodetavasti oskab ta selle eest tänulik olla, et üsna vabalt sõna lubatakse võtta. 😀
Ma kunagi uurisin välja, kes ta on, ta kommis endast piisavalt ja samas käis närvidele. Mõtlesin, et kas kirjutks ta naisele, et kas too ikka teab, mida ta mees blogides kommib, aga leidsin, et pole mõtet, vaevalt teda huvitab.
Nonii, Manjana on endajuurest kõik ära peletanud nüüd levitab oma klibestumist teistele, jõudu Manjanale ja teistele mõistust. 🙂
Täiesti arusaamatu tõesti, miks ta polnud sõbralik vanamehe vastu, kes tunnistab ausalt, et loeb alati ainult kolme esimest rida, tihti on näha, et ei saa neistki õigesti aru, tõsisel jutul ja naljal vahet ei tee ning eelkõige tahab lihtsalt möliseda. Viisakas naine ometi hoiaks ka sellist tolbajoobi nagu sitta pilpal. Paha-paha Manjana!
Ma loen ja imestan, esiteks muidugi teie ajataju või siis optimismi üle. On muidugi võimalik, et Kanadamaal hambaarstid nii kobad või kasuahned (sest lisaks materjalidele saavad nad kindlustuselt tasustatud ka tööaja eest) aga ma ei tea ühtegi protseduuri peale valuvaigisti süsti mis vähem kui 2 minutit võtaks.
Veerand tundi kulub juba sissejuhatava vestluse, tooli istutamise, rihmadega tooli külge sidumise (nali!), lambi sättimise, tooli kõrguse ja kalde seadistamise, suu avamise, kõigi muude hammaste uurimise, asjasse puutuva hamba põhjaliku läbiktsumise, õega konsulteerimise, ilmaennustuse kommenteerimise, vajalike töövahendite leidmise, … jne … peale enne kui asja kallale asutakse. Kõik see aeg tavapatsiendi vererõhk järjekindlalt tõuseb 😛
Aga alati aitab kui mõelda, et hamba väljatõmbamine on tühiasi võrreldes kahetunnise klassikalise muusika kontserdi või balletietendusega 😀
Paadunud materialistina guruteemat ma parem ei puuduta 😉
Kas sina siis ei usugi, et lehma süües muutud ka ise lehmaks?
Aga ma lootsin, et hammas kukub suurest hirmust ise välja, kui suu lahti teen. 😀 Reaalsuses ilmselt nii hästi ei lähe, sest hammas pole veel eriti väljaski, kardan, et enne tuleb ige lahti lõigata, et üldse tõmbama saaks hakata.
Sulle on see hirm sisestatud,
manipuleeritav nagu sa oled,
hambal pole häda midagi.
Puhastada ja pesta tuleb
igal õhtul nagu ema soovitas
ning mitte mõelda igasugu kolle
välja enne uinumist 😉
Siin on probleem just selles, et ei saa pesta – hambaarst selgitas, et tarkusehammas on enda nina just nii natuke välja lükanud, et selle taha on tekkinud tühimik, kuhu toit pääseb sisse, aga hambaharjaga ligi ei pääse. Ja see pm seal igavesti elutsev toit siis tekitabki vahepeal igemepõletikke, selle pärast on vaja hammas eest ära võtta, kuigi hammas ise ei tee midagi. Igemepõletik on ka piisavalt ebameeldiv, et ma ei tahaks mitu korda aastas seda kannatada, hetkel oli see sel aastal teist korda.
No ja kui praegu on hammas veel terve ja põletikud on ainult igemes, siis varsti hakkab selle hamba tagumine külg toidujääkide abil lagunema. Paremaks ei lähe seal iseenesest küll mitte midagi.
Mul siin oli nädal tagasi sarnane jama kergemal kujul. Hamba tagumine külg on ligipääsmatu ja igemesse tuli põletik. Siinset kirjeldust lugedes küll kergemal kujul, kui Rentsil. Jõudsin juba vanduda blogosfääri nakatavat mõju. Ja siis kolmandal põletikupäeval urgitsesin hamba ja igeme vahelt välja terava hambakillu, kohe läks paremaks, põletik taandus. Tõmbama ma veel ei lähe, sest häda teeb ige (veel) harva ja vähe, aga see väljakiskumise aeg ei jää tulemata. Parandada seda hammast ju mitte kuidagi ei anna.
😀 Õite hirmus on see kimäär, milleks ma muutuks kui kõik need loomad kokku heegeldada, keda söönud olen 😛
Reaalsus on see, et inimene laguneb ja vananeb läbi põletike ja haiguste ja kui sul on midagi selle vastu, siis pead kirjaliku kaebusega otse looja poole pöörduma. 🙂