Ükskord elus ei räägi ma iseendast, ma tahaks loota, et mina saan varsti terveks, sest mul on juba parem olla, kui eile. Eile oli nimelt see päev, kus tatt ninast pähe jõudis. Hommikul esimese hooga ei saanud arugi, läksin rõõmsalt Maximasse hommikusööki ostma ning maha kükitades avastasin, et püsti saada on raske ja kõik keerleb. Kuna me kumbki ei suuda ette planeerida, on meil nimelt kodus veedetud hommikutel tavaliselt selline süsteem, et mina käin poes ja tema koristab kodus ja teeb kohvi – mis sobib meile mõlemale, sest tema ei viitsi end eriti liigutada ja mul ei ole nii palju kannatust, et selle kohvi juures vahu ärakorjamiseks täpselt kuus minutit passida jne. Selle asja ainus miinus ongi see, et minusugune tank tihti laseb automaatpiloodil ja seda, et kehv on olla, ei avastagi enne kui poole tegevuse pealt.
Igatahes. Kuna oli selge, et mitte mingit mõttetööd teha ma hetkel ei suuda, siis vaatasime ära teise hooaja sarjast The Man in the High Castle – mille point on siis see, et Saksamaa võitis Teise maailmasõja ning USA on jagatud neutraalseks tsooniks, Natsi-Saksamaa osaks ja japside osaks. Ja ma selgelt mäletan, et esimene hooaeg oli normaalsem, teises hooajas me mingil hetkel ei pidanud vastu, tõime köögist pudeli veini ja mängisime joomismängu teemal “iga kord, kui Juliana nutab, võtame lonksu”. Ma teise klaasi järel ütlesin, et mulle vist aitab, sest ta nuttis lihtsalt KOGU AEG, oli siis põhjust või mitte. Ainult üks pidev ulumine kogu aeg. Rääkimata sellest, et ta oli lisaks kõigele muule nii kehv girlfriend, et no nii see red pill sünnib, eks ole.
Minu lemmiktsitaat sellest sarjast on igatahes “If you have a problem with Hitler, you have a problem with me, buddy!” Kavatsen seda igas sobimatus (sest ühtki sobivat olukorda ei suuda ma ette kujutada) olukorras kasutama hakata.
Teiseks. Ma loen praegu “Purunenud maa” triloogiat (teate küll, see, mis “Viienda aastaajaga” algab). Fantaasiakirjandus, kus vaadatakse, kuidas inimesed maailmalõpuoludes hakkama saavad. Nii et see ütleb juba ära, et ilmselt nalja ja naeru on neis raamatutes vähe – aga tegelikult on VEEL vähem, kui mõni ehk ootaks, ikka VÄGA tumedad on need raamatut. No ja “Tiamat’s Wrath” ootab, mis kindlasti ka roosiaedadest ei räägi.
Tunnen lihtsalt vahepeal, et tahaks vahelduseks midagi ilusat ja head ka. Kaua ma tarbin ainult infot selle kohta, kuidas kõik on halvasti ja kõik surevad, aga ei!, mõni jääb ka lihtsalt vigaseks, aga ei!, see on veel hullem, sest nüüd ta sureb lihtsalt aeglasemalt! Kus on moodsad kutsud ja kassipojad? Pean Lõvikuninga uusversiooni vaatama vist. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Midagi head? OK, siin on sulle üks isuäratav “problem”. Tule ja proovi Trumpi tara ületada.
“Trump Claims 20 Pro Climbers Failed To Get Over His Wall. Top U.S. Athletes Say He’s Lying. Not only do they doubt that any professionals, let alone twenty of the top mountain climbers in the game, would assist the Trump administration in a task like this, they also say the wall would not be terribly difficult to scale.” https://theguardiansofdemocracy.com/trump-claims-20-pro-climbers-failed-to-get-over-his-wall-top-u-s-athletes-say-hes-lying/?fbclid=IwAR0g7cTSOe9E_8QWvMqiv03HAQAUw_5goyW-o-LH-WOJ-n9AaHJ7svxZ7Fk
See on täiesti hilarious. 😁
Eriti Epule, a no kellele tahes:
https://twitter.com/rama_rajeswari/status/1175280153510854657
Appikene, naersin silmad märjaks! Thanks, Kaur!!