Maailm on katki (Broken Earth, N. K. Jemisin)

Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.

Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).

Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.

Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.

Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.

Julgen soovitada küll, lugege julgelt.

Mis sul viga on?

Täitsa tõsine küsimus vist. Lugesin täna, kuidas Indigoaalane kirjeldas, et on nii väsinud, et ei jaksa nii palju magada, et väljapuhanud olla. Pensionärid noogutasid ning jagasid oma lugusid. Ja mina tunnen TÄPSELT seda sama. Pärast nädalast puhkust. Ärkan imelisel saarel hommikul kell 9, väljas on juba 24 kraadi sooja (nüüdseks 27), ja tunnen, et ma olen väsinud. Vean end trepist alla kohvikusse, söön omletti, joon kohvi ja tunnen, et tahaks tagasi magama minna. Täna olengi terve päeva voodis olnud, lugesin Broken Earthi triloogia lõpuni. Vaatasin andmeanalüüsi videot. Nüüd on kell kolm, ma olen ikka väsinud, kuigi und ei ole.

Kusjuures muid füüsilisi sümptomeid nagu ei olegi enam peale pideva väsimustunde ja selle, et ma hakkan trepist käimise peale ka kohe hingeldama, nii et mõtlesin isegi, et äkki mul on sügav depressioon ja ma ise pole lihtsalt märganud – samas õnnetu ma nagu ei ole, lihtsalt kõige vastu huvi kaotanud ja letargiline. Ja depressioon vist hingeldama ei võta, nii et pigem on siiski letargia üldise kurnatusega seotud. Nii et võib sama hästi olla luupus või südamelihasepõletik või …

Ning kui ma sellele mõtlen, siis mul on PIDEVALT midagi viga olnud, mingi põletik või kurnatus sellest hambaasjast saadik. Ehk siis … Augusti lõpust? Ehk siis nüüdseks üle kuu järjest. Nii et kuna ma pärast kojujõudmist pean nagunii kohe kooli minema, mõtlen, et astuks sama soojaga ehk ka perearsti juurest läbi. Muidu peaks igasugu vereteste vist Synlabis tegema ja see läheks kokku üsna kulukaks. Aga mida selliste sümptomitega üldse testida? Ise tulin ainult järgmiste asjade peale:

  • Vere rauasisaldus
  • Vere magneesiumisisaldus
  • Borrelioos (igaks juhuks)
  • Koormustest – on sel mõtet üldse? See, et koormustaluvus on nullis, on ju juba selge ja uut infot nagunii ei anna.

Mis on veel need kõige tõenäolisemad asjad, mida testida võiks, kui üldine kehv enesetunne juba kuus nädalat kestnud on? Ahjaa, sümptomite hulka võiks vist panna selle ka, et suurema osa sellest ajast on kõrvad ka vahepeal lukus olnud + ettekummardamine ebameeldiv, kuigi selle kohta ütles perearst viimati, et põskkoopa- ega kõrvapõletikku pole, limaskestad on lihtsalt kergelt turses.

Õppepuhkus

View this post on Instagram

Found the tree Pippi and Annika were playing in

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teoreetiliselt (ja ametlikult) tavaline puhkus on siin pisut suunda muutnud – kuna väsin jätkuvalt kiiresti ja pea käib kergesti ringi, olen eelkõige matkanud, raamatuid lugenud ja telefonis programmeerimisharjutusi teinud. Ei riski lihtsalt selle pearinglusega seinale minna. Paar korda olen proovinud, aga ikka väga ebakindel oli. Nii et piirdun kohvi ja hea toidu nautimisega ning loodan, et vähemalt suuremas osas jalutan need maha ka, sest proovin ikka Sirruga cragis kaasas käia.

Lisaks olen siin olude sunnil matemaatikat korranud jne – andmeanalüütikas lihtsalt juhtub pidevalt, et õppejõud näiteks mainib möödaminnes, et “me räägime siin muidugi eukleidilisest jaotusest” ja kõik teised noogutavad mõistvalt, mina üksi guugeldan salaja laua all.

Aa, üks multimeedia aine on mul ka, kus tuleb iga nädal midagi esitada, nii et tutvun vektor- ja rastergraafikaga. See aine iseenesest meeldib mulle, ma ei teadnud sellest varem mitte midagi. Ja mulle väga meeldib see, et me kasutame vabavara (siiani GIMP ja eestlaste InkScape). Väga asjalikud programmid on, nii et kui keegi tahab õppida, aga ei raatsi maksta, siis soovitan.

Ainus häda on see, et kodune wifi on üsna kehvapoolne, telefoni jaoks piisavalt, aga arvuti jaoks enamasti mitte – ja mul on ju kodutööde jaoks VAJA normaalset internetti. Sellega selgus õnneks üllatuslikult, et kui teha telefoniga sellest samast wifist kuumkoht, saab arvuti ka piisavalt kätte. 🤔No mitte piisavalt, et ilma ootamata Youtube’ist matavideosid vaadata, aga piisavalt, et colabis kodutööd teha ja midagi guugeldada. Ma ei tea, mis see loogika siin taga on, kas telefon lihtsalt osavam püüdja vms, aga kuni maagia töötab, ei hakka ma küsimusi esitama.

Jah, tegin teile puhkuselt ülevaate oma põnevatest selle semestri ainetest, aga ma tõesti ei viitsi toidupilte jagada. 😁 Või kirjutada sellest, kuidas mõni taun kirjutab internetis postitusi teemal “Daniel väärib uut võimalust, aga naine on ise süüdi, et kohe ära ei läinud”. Kuigi olgu öeldud, et need väited on ju vastuolulised – kui naine andis uusi võimalusi, mida Daniel väidetavalt väärt in, mis ta siis valesti tegi? Või iga naine peaks igale mehele ikka vähemalt ühe võimaluse andma, tema olemusest ja minevikust hoolimata? Vanasti nimetati selliseid naisi litsideks. 🙄 Enamus neist annab üsna vähestele võimaluse.

Sama teema kerkis kusjuures eile just esile ka ühe kuulsa surnud joodikuga seoses – miks küll lähedased rohkem mõista ei üritanud??? (Jah, väga andekas inimene, aga ma naudiks seda annet pigem kaugelt.) Inimesed nagu ei saaks aru, et joodikute ja vägivallatsejate aktiivse mõistmisega kaasneb enamasti see, et keegi kannatab. Kuni sina näiteks oma joodikust meest 5 aastat mõista üritad, sinu lapsed kannatavad ja tunnevad hiljem, et NEID ei mõistetud, vaid eelistati neile kedagi, kes seda mõistmist ainult ära kasutas. Inimesed ei ela ju vaakumis, et see mõistmine ainult ûhte inimest puudutaks – otsus investeerida aega ja energiat värdjasse tähendab otsekohe vähem aega ja energiat teistele inimestele. Sa oled teinud valiku.

Aga need ei ole teemad, mida ma tegelikult puhkusel arutada tahaksin, nii et selle pärast kirjutan ma teile matemaatikast ja multimeediast, mitte nii tõsistest asjadest. Vaadake parem, kui armas bf mul on, näha kohe, et rannaeluks loodud.

Aga soe on

Kas teil on ka nii, et ükskõik kui palju te ette teate, et puhkus on tulemas ja selleks ajaks on vaja X asja valmis saada, selgub puhkusele eelneval päeval ikka, et kõik on tegemata? Ma sain veel kodus enne minekut jalgu epileerida (kuna viimased paar nädalat olen külma tõttu laisk olnud, oli see üsna võrreldav karu karvutustamisega) ja seejärel keset ööd lennujaamas ühe kodutöö jaoks pilti teha – see helesinine unistus sellest, kuidas ma teen kõik kodutööd enne puhkust ära ja puhkuse ajal ainult mõnulen, jäi muidugi unistuseks. Aga üldse ei kurda, isegi õppida on sellises keskkonnas tunduvalt meeldivam.

Aa, ei, ühe asja pärast kurdan! Teate neid inimesi, kes on valmis kaks tundi püsti seisma, et esimesena lennukisse (Tallinnas isegi mitte seda, vaid keldrisse lennukibussi ootama) saada, ja kohe, kui lennuk maandub, on neil hädasti vaja püsti hüpata, kuigi uksi ei avata veel 10 minutit? Me nägime seekord selle järgmist taset, üks keskmisel istmel istuv tüüp RONIS päriselt üle Cyruse, et saaks ometi sinna vahekäiku seisma. See on diagnoos, tõesti. Nagu isegi kui sul ON kiire, siis mis see tõmblemise tulemus on? Saad lihtsalt esimesena bussi ja seal ootad ikka, kuni viimanegi pensionär + lõpuks loivav Rents (kes loivab eriti aeglaselt, kui sa end tema mehe vastu nühid) ka ükskord sinna jõuavad.

Aga muidu on kõik imeline, ilm on soojem kui eelmisel aastal samal ajal, saab suvekleidiga ringi jalutada ja õhtutigi lühikeste käistega terrassil istuda. Isegi minu nohu hakkab juba järele andma, köha on juba peaaegu kadunud, eile õhtul oli veel paar köhahoogu (krt, ma räägin nagu need tiisikusehaiged daamid, keda sanatooriumisse saadeti). Varsti saab loodetavasti ronima ka, kuigi hetkel veel paras reisiväsimus sees.

  • Kategooriad