Millega seda avalikkuse huvi mõõdetakse?

View this post on Instagram

Winter is coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Jutt käib siis muidugi Mary Krossi kriminaalasja lõpetamisest avaliku huvi puudumise tõttu. Kuidas saab öelda, et avalik huvi puudub, kui tegu on Riigikogu liikme abikaasaga ning sündmust on pidevalt meedias kajastatud? Ma arvan, et pea iga inimene on huvitatud sellest, et inimesi koheldaks seaduse ees võrdselt nende poliitilisest kuuluvusest sõltumata. Ja kui see süüdistus on tõene, pole see sugugi väike asi, ta üritas valitsevat ühiskondlikku õhustikku enda kasuks pöörata. Kui ka pole tõene ja ta rääkis tõtt, tahaks inimesed kindlasti teada. Rääkimata sellest, et paljud inimesed ei poolda hetkel ju Reformierakonda või Sotse, vaid valivad tegelikult ühe erakonna vastu, mitte teise poolt. Mis tähendab, et kui see teine erakond tundub ringkaitses olevat või kohtu/prokuratuuri tööd mõjutavat, võib see omakorda muuta seda, kelle poolt see valija järgmine kord hääletab, sest “nagunii on kõik värdjad”. Nii et mina leian küll, et selle kriminaalasja lõpetamine on pigem avalikkusele näkku sülitamine, mitte nende huvidest lähtumine, ja annab relvad kätte kõigile, kes tahavad öelda, et “kohtusse minnakse meil ju ainult siis, kui süüdistatav EKREst või Keskerakonnast on”.

Aga mul ei ole selle kohta rohkem midagi öelda, nii et räägime hoopis minu põnevast isikust. Ma panen siia lahke inimesena suisa joone vahele, et need, keda ei huvita, kuidas haige blogija päevi veedab, ei peaks edasi lugema. Jätka lugemist

No vot

Morks ja Manjana võivad Selgeltnägijate Tuleproovi auhinna enda kätte saada, borrelioos, täpselt nagu ennustati (Morgie esimesena!). Taevale tänu, et mu arst tõesti kõikvõimalikud 100 testi tellis. Arvestades seda, kui kaua ma haige olen olnud, oli mul diagnoosi üle isegi hea meel, sest esiteks nüüd ma vähemalt tean, milles asi, ja teiseks on see ikkagi küllaltki lihtsalt ravitav haigus. Nii et taevale tänu, tõepoolest. Vähemalt pole luupus!

Teine hea uudis on see, et ma leidsin lõputöö jaoks juhendajad. Ilmselt ei saa väga lihtne töö olema, sest öeldi ette ära, et kevadel ma küll ei lõpeta, teeme pikemalt ja põhjalikumalt, et saaks artikli ka sama hooga. Samas on see just see, mida ma tahan, sest selle käigus saan ma paratamatult andmeanalüüsi korralikult selgeks ja olen sunnitud ka äriteooriat juurde õppima, ning need mõlemad kuluvad mulle tööl minu valitud suunal edasi liikudes väga ära. Nii et ma olen üsna rahul, kuigi hetkel olen ma iga ärianalüütika kodutööga üsna ülemise pildi Homer. 😁 Aga no selle pärast me siin õpime, et targemaks saada.

Elu

Kuna mu kallim hülgas mu ja põrutas Ameerikasse ning lisaks olen ma võimetu ette planeerima ja midagi koju tellima, pidin eile ise poodi minema. Miks on nii, et kõik asjad juhtuvad siis, kui sa oled parajasti haige ja enamvähem mitteverbaalne? Esiteks põrkasin seal kokku Manjanaga, kellega me saime siiski paar sõna juttu aetud, kuigi mul ei tulnud avalikuks vestluseks jutt piisavalt valjult suust välja (ja aju ei pannud eriti koherentseid lauseid ka kokku). Aga no ütleme nii, et see oli mu hetkeseisundi kohta väga ok vestlus, sest järgmiseks läksin ma salatiriiuli juurde. Ning piiksutan mina parajasti mingeid asju edasi-tagasi (sest suutmatus valida), kui järsku üks vanamees mu käruga minekut tahab teha, rabas kogemata vale käru, noh. Nagu täiesti tõsiselt, mina, kes ma tavaliselt saan kõik vajalikud jutud aetud ja ei ole suu peale kukkunud, suutsin suust välja pigistada … “Popopopo”. No umbes nagu Toots “Kevades”, lihtsalt lasin nagu torust tuli, kuni vanamees omalt poolt kärust lahti lasi ja minema läks.

Ehk siis selline on mu seisund parajasti, kuni kodus istun, on ok, aga igasugune liigutamine väsitab jätkuvalt. Eile oli nagu kena, täna sõin hommikust ja läksin tagasi voodisse. Ühesõnaga, mitte midagi pole muutunud.

Aga vähemalt tundub, et see ülekasvanud nukumaja (“Kunstiteos!”) hakkab nii valmis saama, et varsti ei pea enam ainult selle onni pärast kogu aeg teisele poole teed ronima. Ma tegelikult ei suuda otsustada, kas see maja on nii ülepakutud, et see on juba teistpidi lahe, või siiski veel mitte. Mõni päev tundub äge, mõni päev lihtsalt totter.

View this post on Instagram

Sunrise in Tartu 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu käisin reedel arsti juures. Vaatasime mu läbi, põhimõtteliselt terve nagu purikas. Tehti mitu vereproovi ka, mille tulemused sain täna lõuna ajal – sealt sain teada, et muud näitajad on imelised, aga mul ON OLNUD Epstein-Barr. Sellest taastumine võib võtta kaks kuud või mõne puhul kuus, öeldi, et karmi trenni ei tohiks teha. Nagu mis trenni, mul hakkab MEDITEERIDES (mitte joogat tehes, vaid maas istudes ja sügavalt hingates) süda taguma, minu trenn ongi praegu see, kui ma Selveris riiulite vahel Manjana eest põgenen või oma käru taga ajan. Joogat olen proovinud teha, kolm päikesetervitust maksimaalselt, siis rohkem ei taha. Aga no probleem on selles, et ega see “on olnud” ei tähenda tehniliselt isegi seda, et see mul praegu oli, võis vabalt ka kevadel olla või kunagi varem, keegi ei tea, see lihtsalt on ainus asi, mille peale praegu näpuga näidata saab ja sümptomid klapivad. Nii et ega väga muud teha ei ole, kui oodata kaks kuud või kuus kuud ja vaadata, kas saab parem. Borrelioositesti tulemus tuleb homme ja ultraheli lähen ka homme tegema, aga muidu olen pärast kahte kuud ringiga uuesti tagasi faasis “ootame ja vaatame, äkki hakkab parem”.

Ahjaa, neile, kes kõigi vastupidiste tõendite kiuste rasedusteooriat pooldavad – täna sõin hommikusöögiks saiakesi ja hapukurki, sest no nii isutas. Ja näonahk pole AASTAID omadega nii metsas olnud kui praegu, kuigi ma hoolitsen selle eest ja igaks juhuks seda uut kreemi pole kasutanud esimesest vistrikust saadik. Visuaalselt polegi väga hull, aga selline rasune, pisikesed punnikesed jms probleemid, mida mul muidu ei ole. Nii et jah.

Aga see üldine “äkki on stress, äkki taastud raskest haigusest, äkki on miski, mida meil ei tulnud pähe testida,” on nii … Mida inimesed teevad sellises olukorras? Tulevad töölt ära ja proovivad mängu nimega “Elu” poole aasta pärast uuesti? Kodus olla on mõnus olnud küll, olen innukalt tuupinud, nii palju, kui jaksu on. Huvitaval kombel ON jaksu, istumine ja õppimine eriti ei väsita, väsimus tuleb siis, kui prügiämbrit välja lähen viima vms radikaalset. Aga üldiselt ei saa ju nii, ikka on vaja tööle tagasi minna, et siis eladki väsinuna ja muudkui loendad minuteid, et saaks koju ja saaks kümme tundi magada, sest millegi muu jaoks energiat ei jää? Ei tundu nagu maailma ägedaim diil. Kuigi ma juba mõtlen, et kui UH ka ok on, siis võiks neljapäevast tööle tagasi minna, kaua ma ikka üksi kodus passin. 😀

P.S. Kes on Hilja Kiik? Naersin ribadeks end selle kommentaari peale (jätkuvalt Kadri Kuulpaki meheotsinguid toetades, eks ole), sest no just nii turundus käibki, tunne oma sihtgruppi, tüdruk:

Kas ma tõesti ei kirjutanud Semioosist? (Sue Burke)

View this post on Instagram

Il y a peu, j'ai eu une lecture excellente où j'ai vraiment pris mon pied. J'attendais qu'il revienne de son prêt pour pouvoir vous en parler. Il s'agit de SEMIOSIS écrit par Sue Burke, édité chez @editionsalbinmichel. Le roman est un planet opera profond qui nous entraîne sur notre nouvelle terre à la rencontre d'une colonie humaine. Écrit comme un roman fleuve, on s'attache, s'émeut et on finit par devenir nous-même colon. Et que dire de Stevland (je ne vous dirais rien sur lui 😝) ! À la fois profondément ecolo et humain, Semiosis devrait vous montrer l'importance de protéger la planète sous un œil différent. #sueburke #albinmichel #semiosis #lille #roman #sfff #planetopera #book #ecolo #litteratureécologiste #sciencefiction

A post shared by Uranie | Blogueuse littéraire (@musea_uranie) on

Kuna hakkasin eile just selle sarja teist osa lugema, mõtlesin vaadata, mis ma esimese osa kohta kirjutasin – ja tundub, et polegi kirjutanud. Mis on uskumatu, sest see oli eelmisel aastal julgelt üks mu lemmikraamatuid. Mõtlesin, et tutvuks rohkem naiskirjanikega sci-fis, vaatasin, et Sue Burke on ju täitsa moodne (“Semiosis”, mis on tema esimene täispikk romaan, ilmuski 2018), prooviks – ja armusin. Väga hea lugemine oli. Ta kirjeldab küll ka koledaid asju, aga suudab samas kuidagi hoida sellist positiivset humoorikat tooni.

Ütleme nii lühikokkuvõttena, et point on siis selles, et Maa on ülerahvastatud, pahad asjad juhtuvad, kõik on halvasti, nii et üks kosmoselaevatäis hipisid otsustab paremat elu otsima minna. Planeedil, kuhu nad jõuavad, selgub, et kohalik floora teadvustab oma tegevust natuke rohkem kui me harjunud oleme ja vastavalt konkreetse liigi võimekusele ka muudab oma käitumist, et loomi paremini ära kasutada (kas siis väetisena, seemnete levitamiseks vms). Küllaga draamat, põnevust ja huvitavaid süžeeliine, väga äge oli.

Muide, autor sai raamatuidee sellest, et üks tema lill tappis teise lille ära ning see tragöödia ajendas teda rohkem taimede autonoomia kohta lugema. Mis ON väga huvitav teema, taimed kasutavad neile saadaolevat infot, et otsustada, mis on parim käitumine – kui taime kõrval on liigikaaslane, konkureerib ta temaga näiteks päikesevalguse pärast vähem kui teise suvalise taimega, kelle eest üritatakse kõik ära rabada.

Aga just täna kirjutan ma sellest selle pärast, et paari päeva eest ilmus sarja teine osa, raamat nimega “Interference”. Selle tegevus toimub rohkem kui 200 aastat pärast esimese osa lõppu ning algab see väga põnevalt. Nimelt on Maal vahepeal asjad omasoodu käinud, suurem osa inimesi on maha surnud (kõik Ameerika mandrite elanikud ja pooled mujalt) ning selles kõiges oli väidetavalt süüdi üks ammusurnud naine. Nii et sellest lähtuvalt elatakse nüüd ühiskonnas, kus naised on meestele allutatud, et selliseid probleeme vältida. Lapsi ei saada niisama, vaid kõik lapsed on varasemate inimeste kloonid, kelle omadusi on kunstlikult muudetud, et nad ikka tublid ja targad ja armsad oleksid. Parema tsivilisatsiooni nimel. Kõikide kuritegude eest on karmid karistused, nii et inimesed ei julge isegi vales kohas teed ületada. Ja kuna see ammusurnud naine suri karistust kandmata, on ka selle probleemiga tegeletud.

Nimelt hoitakse vangis tema klooni, kellele on lisatud pisike ärevushäire ning visatud ta alasti mingisse klaaslaega vulkaani. Kõik inimesed saavad soovi korral toimuvat läbi ta silmade jälgida. See omakorda tähendab, et mitte keegi ei tea, milline selle naise nägu on. Millest muidu poleks midagi, aga kuna selline pidevas hirmuseisus inimene ei ela üldiselt eriti kaua, siis tema surma korral leiab mingi robot ühiskonnast uue klooni üles (sest mingil huvitaval kombel lastakse neil senikaua teiste inimestega koos elada, nii et ei nemad ise ega nende vanemad ei tea, et ta ei ole üks tavainimestest – sest mis võiks viltu minna, kui sa lased kohutava psühhopaadi kloonil inimühiskonnas ilma igasuguste piiranguteta kasvada). No ja juhtub nii, et meie peategelane asub vanemate toetusel ajalugu õppima ja täiesti juhuslikult avastab, et tema on üks neist pahadest kloonidest, mis omakorda tähendab, et tuleks kas end ära tappa või kuidagi võimalikult kiiresti Maalt tuld tõmmata. Õnneks on nad just sinna eelmise raamatu planeedile külalistiimi kokku panemas, aga sinna muidugi võetakse ainult väga üksikud valitud …

Päris hea premise, mis? Ma tahaks küll kohe teada, mis edasi saab. 😀

Tõelistest meestest, vist

Mul on täna tunne, et kogu lugemaõppimise vaev oli mahavisatud. Loen, aga aru ei saa, kas olen mina loll või olen mina loll, aga lisaks on ka kirjutis küündimatu. Nimelt on Kadri Kuulpak kirjutanud pehmelt öeldes imeliku artikli sellest, kuidas ta ei leia meest ja selles on süüdi feministid. Feminist on nagu koll kapis, teda on hea süüdistada kõigis ilmahädades, aga mul on tunne, et meeste pehmostumine pole küll üks neist, sest sellega sai täiesti hakkama ju ka näiteks 60ndate-70ndate hipilaine, nii et soorollid muutuvad vist siiski ka täitsa ilma feministideta.

Aga artikkel on eriti imelik selles mõttes, et pealkiri on “Tähelepanu, valmis olla, start: algas võidujooks kõrgharitud meestele!”, nii et mõtled, et kohe loeme taas hariduslõhest ja sellest, et see on probleem. Tegelikult on tegu hoopis mingi kummalise tutvumiskuulutusega, kus autor kurdab, et käib täiskohaga tööl, õpib magistrantuuris, kohe-kohe ostab oma kodu, aga Tõelisi Mehi, kellega elu jagada, ei ole. Pealkirja põhjal mõtleks, et ahhaa, “tõeline mees” tähendab siis kõrgharidusega meest, aga ei, kohe selgub, et naisõiguslased on traditsioonilise mehelikkuse “maapõhja tampinud”. Ehk siis tegelikult tahaks Kadri siiski traditsiooniliste soorollide kohaselt elavat meest. Ma küll hästi ei saa aru, milles probleem, kui mõni naine ütleb, et “ma käin täiskohaga tööl, aga samas usun siiralt, et kõik kodutööd ja laste eest hoolitsemine on 100% naise kohustus”, siis ta leiab üsna kiiresti selle mehe, kes ta rõõmuga ära võtab. Selles mõttes, et oleks ma vallaline, ma võtaks ise ära kellegi, kes usub, et mina ei peaks kunagi kodus nõusid pesema, tundub nagu äss diil ju.

Aga nii lihtne asi vist siiski ei ole, sest Kadri on kirjutanud terve pika artikli pehmodest ja tõelistest meestest. Ja samas EI SAA MA IKKAGI ARU, mida ta mõtleb, kui ta ütleb “tõeline mees” või “pehmo”, sest need põhimõisted on defineerimata jäetud. Artikli ülesehitus tekitab aga segadust, sest vähemalt mulle on jäänud Eestis mulje, et väga paljud inimesed usuvad siiralt, et ülikooli lähevadki ainult pehmod, tõelised mehed saavad ilma hakkama (ja nii on see siin olnud juba AMMU enne feministide saabumist) – aga samas tundub nii pealkirjast kui artikli ülesehitusest, et see tõeline mees võiks siiski kõrgharidusega olla. Huvitav, kas tõeline mees siis õpib nö mehelikumaid erialasid ja pehmo kirjandust? Me ei tea, sest seda ei öelda. Ainus asi, mille kaudu PÄRISELT tõelist meest defineeritakse, on see, et tõeline mees kakleb teistega. Nojah, ma saan aru, et igaüks võib kaklusesse sattuda, aga kui mehelikkust selle alusel hinnatakse, siis ma vist ei taha tõelist meest. St ma ei taha meest, kelle identiteedi nurgakiviks on kaklemine või mittekaklemine.

Probleem aga jääb, sest naised tahaks meest, kes on hariduslikus mõttes sarnane. See nüüd on muidugi valdkonnaspetsiifiline, aga mina näiteks töötan erialal, kus ütleme 2/3 meestest on diplomeeritud ja 1/3 iseõppinud. Mina küll kellegagi vesteldes aru ei saa, kellel on diplom taskus ja kellel mitte. Vahel mõne puhul tekivad teatud eeldused, aga elu on näidanud, et need võivad täiesti valed olla – näiteks on mul üks noor meessoost kolleeg, kes päriselt kuulab filosoofia podcaste, käib tihti teatris (pehmo!) ja on üldse nii kultuuriliselt kui ka muus mõttes haritud. Ma teadsin, et ta on IT mõttes iseõppija, aga eeldasin, et ju ta on varem kirjandust või filosoofiat vms õppinud, sest no ta on ainus inimene, keda ma tean, kes selliseid podcaste kuulab – selgus, et ta baka on BIOLOOGIAS. Nii et mine võta kinni, mõni on mitmekülgne. Aga Kadrile ta ei sobiks, sest pehmo ju, kultuurilised huvid ja üldse, väkk. Õnneks ühele teisele eestlannale sobis, käisin pulmaski neil.

Seejärel jagab autor oma kogemusi. Tänapäeva pehmod ei aita enam mantlit selga, ei ava uksi. Ja ei julgegi, sest mõni feminist võib vihastada. Täitsa ausalt, mina arvan, et Kadri valetab. See on mingi imelik USA jutt, ma ei ole ELUS näinud, et keegi suurest hirmust ukse avamata jätaks. Küll näitab minu kogemus pigem seda, et just need kõrgharidusega pehmod avavad rohkem uksi ja need igal nädalavahetusel pidutsevad tümakad ei saa aru, miks nad pingutama peaksid. Nii et otsusta ära, Kadri, tahad siis pehmot või ei? Sest see kakleja sul ust avama ei tule. Sinu probleem on lihtsalt see, et sa ei tea ise ka, mis sa tahad. Mõtle esmalt see välja, küll sa siis ka mehe leiad. “Tahaks heade kommetega halba poissi” on filmistsenaarium, mitte päris elu.

Lisaks. Kui keegi ütleb, et mehed ei ava uksi, tundub mulle kohe, et see on mingi USA ajakirjandusest varastatud stereotüüp. Sest Eesti mehed päris kindlasti on vägagi viisakad. Kui ma mõtlen tagasi oma kogemustele näiteks Prantsusmaal, siis seal tegid mehed seda haruharva ja enamasti eelnes/järgnes sellele mingi flirdiüritus. Meie kontoriprantslane ka üldiselt uksi ei ava, va eriolukorras, kui mul on a la käed kinni vms. Eestlastele tundub see rohkem elementaarne viisakus olevat ja seda teevad mehed vanuses 15 kuni hauaäär.

Teiseks muidugi see, et eestlannad mingis mõttes nõuavad seda, st mitte valjuhäälselt, aga me oleme sellega harjunud ja meie kehakeelest on see näha. Ma töötan suures multikultuurses ärihoones ja mul on endal korra juhtunud nii, et ma jõudsin koos ühe indialasega ukseni ja jäin seisma, sest mulle tundus nii loogiline lihtsalt, et nüüd tema teeb selle ukse lahti. Ta oli hetke segaduses, siis tegi ka. 😀 Minul oli kergelt piinlik, sest tegelikult võrdõiguslik ühiskond jne ja mind ei huvita, kes uksi avab, ma lihtsalt olin oma mõtetes tol hetkel. Või näiteks olen märganud, et kui kuskile kontorisse saabuvad uued välismaalased, siis osad neist ei tea Eesti liftietiketti – kas te olete märganud, et kui lift just puupüsti täis pole, siis eestlased/venelased lasevad pea alati naised enne liftist välja ja siis väljuvad ise? Selle kohta ütles Cyrus, et tal läks alguses veidi aega, enne kui ta aru sai, mis toimub, sest USAs sellist asja ei ole. Igatahes juhtub vahel, et mõni naisterahvas astub mõnele uuele välismaa mehele kogemata otsa, sest nood pole taibanud, et see on nüüd see hetk, kus nemad eest ära kobivad. Nii et eestlannad on selliste kommete juures … alateadlikult nõudlikud? Sest nad on alati ehmunud, kui selline asi juhtub, ja vabandavad ette-taha, aga samas küll see välismaalane juba järgmine kord teab, eks ole.

Kuigi meie kontori mehed on vist selles mõttes tõesti pehmomad, et kui ma võrdlen ainult Eesti kollektiividega, kus ma töötanud olen, siis siin räägivad mehed hulga rohkem oma lastest ja sellest, kuidas nad nendega aega veedavad. Mis on selles mõttes kindlasti väga otseselt soorollide teema, et mu eelmises töökohas olid kõrvuti tõlkebüroo ja metallitehas ning kultuur oli selline, et isegi kui need metallitöölised tegelesid kodus lastega, ei oleks nad julgenud seda kõva häälega öelda, sest “höhöhöö, mingi eitede teema”. Ühte neist tundsin ühiste sõprade kaudu, tean, et ta on tegelikult väga aktiivne ja hoolitsev isa, aga töö juures räägitakse rallist ja tibladest, mitte lastest. Uues kohas räägivad ka eestlased sellistel teemadel hulga rohkem ning ka Eesti isad võtavad vahel lapse tööle kaasa või käivad temaga päeval arsti juures vms, kui vaja on. Huvitav oleks teada, kas asi on lihtsalt sotsiaalses erinevuses, et nö valgekraedel teised kombed, või osaliselt ka selles, et kuna üldine õhkkond on soosiv, julgevad eestlased ka rohkem oma kestast välja tulla ja emotsionaalsemat (pehmomat) palet näidata. Ma leian taas, et kui pehmondust nii defineeritakse, siis mulle meeldivad pehmod rohkem. 😀

Aga sellest hoolimata mind kohutavalt häirib, kui keegi tõsimeeli väidab, et Eestis pole häid mehi. Hiljuti jättis üks meie tuttav Kaurile (no see blogija Kaur noh) Facebooks üliimetleva kommentaari, sest kujutate ette, meessoost, aga suutis mingi ürituse välja valida ning endale ja lastele kõik ära orgunnida jne ja “mehed ju seda ei suuda”. Ma ei tea, mis inimestega te suhtlete, ma arvasin, et SELLISE ASJAGA saavad kõik hakkama. Kaur muidugi on ka imeline, mitmel erineval põhjusel, aga SEE pole minu arust nüüd küll SEE põhjus, mille pärast teda pjedestaalile tõsta.

Ehk siis ei ole neil meestel häda midagi, isegi Eesti meestel mitte, ärge uskuge seda, mida Kadri ütleb. Kui sa tõesti arvad, et diplom või pikkus vms arbitraarne väärtus mehe kõlblikkuse määrab, on see pigem sinu isiklik probleem. Eestlased lihtsalt vahel varjavad oma toredat iseloomu, sest feministid pole soorolle veel piisavalt põhjalikult tampinud, peab ikka alguses kõva meest teesklema. Nii et tuleb nende wannabe kõvade meeste seast need toredad pehmod üles leida.

Miks mitte töönädalat rasedustestiga alustada?

Jõudsime laupäeval koju – ning see kojujõudmine oli raske, ärkasime hommikul kell viis ja koju jõudsime õhtul kell 9. Nii et vajusin lihtsalt otse voodisse, isegi hambaid ei pesnud (iu). Hommikul ärkasin peavaluga, oksendasin ja magasin rahumeeli kella kolmeni pärastlõunal edasi. Olin ikka kurnatud muidugi, aga vähemalt ei iiveldanud enam – aga sellest hoolimata tundus isegi mulle juba, et krt, sellise asja peale peaks vist igaks juhuks testi tegema, seda enam, et perearsti juurde jõuan ma alles reedel.

Olgu kohe ära öeldud, et see test oli ootuspäraselt negatiivne, mis on ilmselt hea, sest Cyrus on viimasel ajal rääkinud, et talle meeldivad Eesti traditsioonilised nimed, nagu Kalju ja Leemet. Aga mitte Tambet, sest Tambet oli ussisõnade raamatus tropp. Kui ma küsisin, mis siis tüdruku nimeks saab, vaatas ta mind nagu lolli, ja ütles, et nii Kalju kui ka Leemet on ju sooneutraalsed. Leemeti puhul on muidugi lihtsam vastu vaielda, sest see tuleb Clemensist, mis on traditsiooniline Taani mehenimi, aga Kalju kohta pole mul tõesti ühtki argumenti, miks Kalju peaks just mehe kohta, aga Tuul ja Torm naise kohta käima (USA taustaga võiks muidugi tütrekesele Stormi K. Perekonnanimi panna). Aga noh, seda õnne meil seekord ei olnud. Vähemalt elasid sõbrad innukalt kaasa, ei saa öelda, et keegi ei hooli.

Muide, energia jäävuse seadust teate, eks? Energia ei teki ega kao, vaid liigub ühest vormist teise. Sõbra naine sünnitas kolme ja poole kilose lapse, ehk siis kaotas 3,5 kg. Mina olen viimase kolme nädala nuumaga 3,5 kg juurde võtnud. Coincidence? I think not!

View this post on Instagram

Sunday morning diabetes ❤ 🥞

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu oli puhkuse lõpp juba nii hea, et mõtlesin, et olen põhimõtteliselt terve. Jaksasin matkamas käia, jalutasime näiteks sellesse imelisse paika, mis ülemiselt pildilt näha. Raamatu järgi pidi 30-minutiline jalutuskäik olema, meil läks kohalejõudmiseks üle tunni, kuigi tegime ainult ühe pildistamispausi, ja ma enda arust eriti aeglaselt ei jalutanud. Sirru tassib raskemat kotti ka, nii et matkates on minul vähe lihtsam elu. Mõnel päeval jaksasin isegi natuke ülaltjulgestuses ronida, aga puhkasin teadlikult ning keskendusin rohkem heale toidule ja niisama olemisele. Mitte et see väga midagi muudaks, ikka see sama mudel, et 1-2 päeva igati okei ja siis üks päev täiesti kurnatud. Nüüd olen tagasi tööl ja trepist käimine võtab hingeldama. Aga no mis sellest ikka, paari päeva pärast lähen uuesti arsti juurde.

Nii et tagasi puhkuse juurde. Muuhulgas nägime selli, kes arvas, et igati normull on oma koera niimoodi transportida:

Hiljem rääkisime oma hommikusöögikoha omanikuga, see ütles, et selline nähtus on nii tavaline, et võeti isegi vastu seadus, millega see ära keelati. Nüüd on nad tegelikult kohustatud rattale pisikese järelkäru või külgkasti ehitama koera jaoks ning paljud ehitavad ka. No ja mitmed lasevad samas vaimus edasi ning loodavad, et ei kohtu politseiga. Meie nägime politseid kogu selle reisi jooksul ainult ühe korra ja siis oli üks ronija endal pea lõhki kukkunud ja verd pritsis (nii lihtsal rajal, et see oli põhimõtteliselt trepp, aga selgus, et ta oli unustanud sõlme lõpuni teha, nii et ju ta tahtis lõpus köide tulla ja selgus, et oih), nii et nad olid üsna tööle keskendunud. Tundub, et niisama turiste seal ei kotita ka üldiselt, nii et ma lasen enamasti Sirrul südamerahuga roolis olla, sest mind väsitab see kitsede vahel manööverdamine (need raisad magavad keset teed, sest nii mõnus ja soe asfalt, nii et nad ei kavatse liigutada ka, kui auto tuleb, alles pärast lõunat ronivad kuskile varju otsima), aga teda ei tundu häirivat. Mind sellest hetkest alates häirib, kui ühte paari päeva eest surnud kitse tee ääres nägin, ma ei taha kogemata midagi sellist oma südametunnistusele. Cyrus võtab selliseid asju täiesti külma kõhuga, ütleb, et tuleb lihtsalt ettevaatlik olla, kuigi ise sõidab kiiremini kui mina – aga no praeguses seisundis ma lihtsalt ei julgenud kiiresti sõita ka, sest kardan, et kui pea kogu aeg ringi käib, siis on ka reaktsioonikiirus kindlasti tavapärasest kehvem. Tema on igati terve, füüsilist vormi pole ka hiljutine vähene treening mõjutanud, ronis näiteks teise katsega ühe 7A ära:

No ja eile hommikul käis ta mu okseämbrit loputamas, tõi vett ja ibukat ja poest jogurtit jne, nii et ma leian praegu põhimõtteliselt, et Päike tõuseb tema tagumikust ja loojub õhtul sinnasamasse. Ei ole vaja mind vastupidises veenda. 😀 Ma saan aru, et see on normaalne käitumine, ma käituks sama moodi, kui keegi haige oleks, lihtsalt ma olin nii väsinud, et see, et ma ei pidanud ise midagi tegema, tundus täiesti imeline. Täna on jälle igati normaalne olla, ainult natuke väsinud. Asi seegi, saan uuesti Eesti ilmaga kohaneda ja kaaskannatajatega koos vihma nautida. Mis pole ka liiga hull, ausalt öeldes oli väljas soojem, kui ma eeldasin, sest vahepeal ähvardati juba öiste miinuskraadidega. Praegu tundus selline täitsa okei oktoober.

P.S. Kas te lugesite seda artiklit, et eestlanna on üks tagaotsitavaim naine Euroopas? Ma mõtlesin, et mingi mõrtsukas, tegelikult tingimisi karistatud sellise narkokoguse eest, mis on põhimõtteliselt mõne kontingendi igavam reede. Mõtlesin, et hästi elame, kui meil enam mõrtsukaid ja inimkaubandusega tegelejaid ei olegi, aga ei, need on ka seal nimekirjas igati olemas. Ma siiralt ei saa aru, kuidas see meie oma mõne grammi amfetamiini ja kotitäie kanepiga üldse sinna ohtlike kurjategijate nimekirja sattus. Kui mul veel koer oli, pidin ma maja taga teda jalutama viies ette vaatama, et kumbki meist kasutatud süstalde otsa ei astuks, sest narkomaanid käivad seal ühe trepi peal nii tehinguid tegemas kui ka süstimas, ei ole veel erilisi reide silma jäänud.

Maailm on katki (Broken Earth, N. K. Jemisin)

Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.

Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).

Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.

Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.

Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.

Julgen soovitada küll, lugege julgelt.

  • Kategooriad