faith

No vot

Morks ja Manjana võivad Selgeltnägijate Tuleproovi auhinna enda kätte saada, borrelioos, täpselt nagu ennustati (Morgie esimesena!). Taevale tänu, et mu arst tõesti kõikvõimalikud 100 testi tellis. Arvestades seda, kui kaua ma haige olen olnud, oli mul diagnoosi üle isegi hea meel, sest esiteks nüüd ma vähemalt tean, milles asi, ja teiseks on see ikkagi küllaltki lihtsalt ravitav haigus. Nii et taevale tänu, tõepoolest. Vähemalt pole luupus!

Teine hea uudis on see, et ma leidsin lõputöö jaoks juhendajad. Ilmselt ei saa väga lihtne töö olema, sest öeldi ette ära, et kevadel ma küll ei lõpeta, teeme pikemalt ja põhjalikumalt, et saaks artikli ka sama hooga. Samas on see just see, mida ma tahan, sest selle käigus saan ma paratamatult andmeanalüüsi korralikult selgeks ja olen sunnitud ka äriteooriat juurde õppima, ning need mõlemad kuluvad mulle tööl minu valitud suunal edasi liikudes väga ära. Nii et ma olen üsna rahul, kuigi hetkel olen ma iga ärianalüütika kodutööga üsna ülemise pildi Homer. 😁 Aga no selle pärast me siin õpime, et targemaks saada.

anna kannatust

Elu

Kuna mu kallim hülgas mu ja põrutas Ameerikasse ning lisaks olen ma võimetu ette planeerima ja midagi koju tellima, pidin eile ise poodi minema. Miks on nii, et kõik asjad juhtuvad siis, kui sa oled parajasti haige ja enamvähem mitteverbaalne? Esiteks põrkasin seal kokku Manjanaga, kellega me saime siiski paar sõna juttu aetud, kuigi mul ei tulnud avalikuks vestluseks jutt piisavalt valjult suust välja (ja aju ei pannud eriti koherentseid lauseid ka kokku). Aga no ütleme nii, et see oli mu hetkeseisundi kohta väga ok vestlus, sest järgmiseks läksin ma salatiriiuli juurde. Ning piiksutan mina parajasti mingeid asju edasi-tagasi (sest suutmatus valida), kui järsku üks vanamees mu käruga minekut tahab teha, rabas kogemata vale käru, noh. Nagu täiesti tõsiselt, mina, kes ma tavaliselt saan kõik vajalikud jutud aetud ja ei ole suu peale kukkunud, suutsin suust välja pigistada … “Popopopo”. No umbes nagu Toots “Kevades”, lihtsalt lasin nagu torust tuli, kuni vanamees omalt poolt kärust lahti lasi ja minema läks.

Ehk siis selline on mu seisund parajasti, kuni kodus istun, on ok, aga igasugune liigutamine väsitab jätkuvalt. Eile oli nagu kena, täna sõin hommikust ja läksin tagasi voodisse. Ühesõnaga, mitte midagi pole muutunud.

Aga vähemalt tundub, et see ülekasvanud nukumaja (“Kunstiteos!”) hakkab nii valmis saama, et varsti ei pea enam ainult selle onni pärast kogu aeg teisele poole teed ronima. Ma tegelikult ei suuda otsustada, kas see maja on nii ülepakutud, et see on juba teistpidi lahe, või siiski veel mitte. Mõni päev tundub äge, mõni päev lihtsalt totter.

View this post on Instagram

Sunrise in Tartu 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu käisin reedel arsti juures. Vaatasime mu läbi, põhimõtteliselt terve nagu purikas. Tehti mitu vereproovi ka, mille tulemused sain täna lõuna ajal – sealt sain teada, et muud näitajad on imelised, aga mul ON OLNUD Epstein-Barr. Sellest taastumine võib võtta kaks kuud või mõne puhul kuus, öeldi, et karmi trenni ei tohiks teha. Nagu mis trenni, mul hakkab MEDITEERIDES (mitte joogat tehes, vaid maas istudes ja sügavalt hingates) süda taguma, minu trenn ongi praegu see, kui ma Selveris riiulite vahel Manjana eest põgenen või oma käru taga ajan. Joogat olen proovinud teha, kolm päikesetervitust maksimaalselt, siis rohkem ei taha. Aga no probleem on selles, et ega see “on olnud” ei tähenda tehniliselt isegi seda, et see mul praegu oli, võis vabalt ka kevadel olla või kunagi varem, keegi ei tea, see lihtsalt on ainus asi, mille peale praegu näpuga näidata saab ja sümptomid klapivad. Nii et ega väga muud teha ei ole, kui oodata kaks kuud või kuus kuud ja vaadata, kas saab parem. Borrelioositesti tulemus tuleb homme ja ultraheli lähen ka homme tegema, aga muidu olen pärast kahte kuud ringiga uuesti tagasi faasis “ootame ja vaatame, äkki hakkab parem”.

Ahjaa, neile, kes kõigi vastupidiste tõendite kiuste rasedusteooriat pooldavad – täna sõin hommikusöögiks saiakesi ja hapukurki, sest no nii isutas. Ja näonahk pole AASTAID omadega nii metsas olnud kui praegu, kuigi ma hoolitsen selle eest ja igaks juhuks seda uut kreemi pole kasutanud esimesest vistrikust saadik. Visuaalselt polegi väga hull, aga selline rasune, pisikesed punnikesed jms probleemid, mida mul muidu ei ole. Nii et jah.

Aga see üldine “äkki on stress, äkki taastud raskest haigusest, äkki on miski, mida meil ei tulnud pähe testida,” on nii … Mida inimesed teevad sellises olukorras? Tulevad töölt ära ja proovivad mängu nimega “Elu” poole aasta pärast uuesti? Kodus olla on mõnus olnud küll, olen innukalt tuupinud, nii palju, kui jaksu on. Huvitaval kombel ON jaksu, istumine ja õppimine eriti ei väsita, väsimus tuleb siis, kui prügiämbrit välja lähen viima vms radikaalset. Aga üldiselt ei saa ju nii, ikka on vaja tööle tagasi minna, et siis eladki väsinuna ja muudkui loendad minuteid, et saaks koju ja saaks kümme tundi magada, sest millegi muu jaoks energiat ei jää? Ei tundu nagu maailma ägedaim diil. Kuigi ma juba mõtlen, et kui UH ka ok on, siis võiks neljapäevast tööle tagasi minna, kaua ma ikka üksi kodus passin. 😀

P.S. Kes on Hilja Kiik? Naersin ribadeks end selle kommentaari peale (jätkuvalt Kadri Kuulpaki meheotsinguid toetades, eks ole), sest no just nii turundus käibki, tunne oma sihtgruppi, tüdruk:

feminismus · literature

Kas ma tõesti ei kirjutanud Semioosist? (Sue Burke)

Kuna hakkasin eile just selle sarja teist osa lugema, mõtlesin vaadata, mis ma esimese osa kohta kirjutasin – ja tundub, et polegi kirjutanud. Mis on uskumatu, sest see oli eelmisel aastal julgelt üks mu lemmikraamatuid. Mõtlesin, et tutvuks rohkem naiskirjanikega sci-fis, vaatasin, et Sue Burke on ju täitsa moodne (“Semiosis”, mis on tema esimene täispikk romaan, ilmuski 2018), prooviks – ja armusin. Väga hea lugemine oli. Ta kirjeldab küll ka koledaid asju, aga suudab samas kuidagi hoida sellist positiivset humoorikat tooni.

Ütleme nii lühikokkuvõttena, et point on siis selles, et Maa on ülerahvastatud, pahad asjad juhtuvad, kõik on halvasti, nii et üks kosmoselaevatäis hipisid otsustab paremat elu otsima minna. Planeedil, kuhu nad jõuavad, selgub, et kohalik floora teadvustab oma tegevust natuke rohkem kui me harjunud oleme ja vastavalt konkreetse liigi võimekusele ka muudab oma käitumist, et loomi paremini ära kasutada (kas siis väetisena, seemnete levitamiseks vms). Küllaga draamat, põnevust ja huvitavaid süžeeliine, väga äge oli.

Muide, autor sai raamatuidee sellest, et üks tema lill tappis teise lille ära ning see tragöödia ajendas teda rohkem taimede autonoomia kohta lugema. Mis ON väga huvitav teema, taimed kasutavad neile saadaolevat infot, et otsustada, mis on parim käitumine – kui taime kõrval on liigikaaslane, konkureerib ta temaga näiteks päikesevalguse pärast vähem kui teise suvalise taimega, kelle eest üritatakse kõik ära rabada.

Aga just täna kirjutan ma sellest selle pärast, et paari päeva eest ilmus sarja teine osa, raamat nimega “Interference”. Selle tegevus toimub rohkem kui 200 aastat pärast esimese osa lõppu ning algab see väga põnevalt. Nimelt on Maal vahepeal asjad omasoodu käinud, suurem osa inimesi on maha surnud (kõik Ameerika mandrite elanikud ja pooled mujalt) ning selles kõiges oli väidetavalt süüdi üks ammusurnud naine. Nii et sellest lähtuvalt elatakse nüüd ühiskonnas, kus naised on meestele allutatud, et selliseid probleeme vältida. Lapsi ei saada niisama, vaid kõik lapsed on varasemate inimeste kloonid, kelle omadusi on kunstlikult muudetud, et nad ikka tublid ja targad ja armsad oleksid. Parema tsivilisatsiooni nimel. Kõikide kuritegude eest on karmid karistused, nii et inimesed ei julge isegi vales kohas teed ületada. Ja kuna see ammusurnud naine suri karistust kandmata, on ka selle probleemiga tegeletud.

Nimelt hoitakse vangis tema klooni, kellele on lisatud pisike ärevushäire ning visatud ta alasti mingisse klaaslaega vulkaani. Kõik inimesed saavad soovi korral toimuvat läbi ta silmade jälgida. See omakorda tähendab, et mitte keegi ei tea, milline selle naise nägu on. Millest muidu poleks midagi, aga kuna selline pidevas hirmuseisus inimene ei ela üldiselt eriti kaua, siis tema surma korral leiab mingi robot ühiskonnast uue klooni üles (sest mingil huvitaval kombel lastakse neil senikaua teiste inimestega koos elada, nii et ei nemad ise ega nende vanemad ei tea, et ta ei ole üks tavainimestest – sest mis võiks viltu minna, kui sa lased kohutava psühhopaadi kloonil inimühiskonnas ilma igasuguste piiranguteta kasvada). No ja juhtub nii, et meie peategelane asub vanemate toetusel ajalugu õppima ja täiesti juhuslikult avastab, et tema on üks neist pahadest kloonidest, mis omakorda tähendab, et tuleks kas end ära tappa või kuidagi võimalikult kiiresti Maalt tuld tõmmata. Õnneks on nad just sinna eelmise raamatu planeedile külalistiimi kokku panemas, aga sinna muidugi võetakse ainult väga üksikud valitud …

Päris hea premise, mis? Ma tahaks küll kohe teada, mis edasi saab. 😀

feminismus

Tõelistest meestest, vist

Mul on täna tunne, et kogu lugemaõppimise vaev oli mahavisatud. Loen, aga aru ei saa, kas olen mina loll või olen mina loll, aga lisaks on ka kirjutis küündimatu. Nimelt on Kadri Kuulpak kirjutanud pehmelt öeldes imeliku artikli sellest, kuidas ta ei leia meest ja selles on süüdi feministid. Feminist on nagu koll kapis, teda on hea süüdistada kõigis ilmahädades, aga mul on tunne, et meeste pehmostumine pole küll üks neist, sest sellega sai täiesti hakkama ju ka näiteks 60ndate-70ndate hipilaine, nii et soorollid muutuvad vist siiski ka täitsa ilma feministideta.

Aga artikkel on eriti imelik selles mõttes, et pealkiri on “Tähelepanu, valmis olla, start: algas võidujooks kõrgharitud meestele!”, nii et mõtled, et kohe loeme taas hariduslõhest ja sellest, et see on probleem. Tegelikult on tegu hoopis mingi kummalise tutvumiskuulutusega, kus autor kurdab, et käib täiskohaga tööl, õpib magistrantuuris, kohe-kohe ostab oma kodu, aga Tõelisi Mehi, kellega elu jagada, ei ole. Pealkirja põhjal mõtleks, et ahhaa, “tõeline mees” tähendab siis kõrgharidusega meest, aga ei, kohe selgub, et naisõiguslased on traditsioonilise mehelikkuse “maapõhja tampinud”. Ehk siis tegelikult tahaks Kadri siiski traditsiooniliste soorollide kohaselt elavat meest. Ma küll hästi ei saa aru, milles probleem, kui mõni naine ütleb, et “ma käin täiskohaga tööl, aga samas usun siiralt, et kõik kodutööd ja laste eest hoolitsemine on 100% naise kohustus”, siis ta leiab üsna kiiresti selle mehe, kes ta rõõmuga ära võtab. Selles mõttes, et oleks ma vallaline, ma võtaks ise ära kellegi, kes usub, et mina ei peaks kunagi kodus nõusid pesema, tundub nagu äss diil ju.

Aga nii lihtne asi vist siiski ei ole, sest Kadri on kirjutanud terve pika artikli pehmodest ja tõelistest meestest. Ja samas EI SAA MA IKKAGI ARU, mida ta mõtleb, kui ta ütleb “tõeline mees” või “pehmo”, sest need põhimõisted on defineerimata jäetud. Artikli ülesehitus tekitab aga segadust, sest vähemalt mulle on jäänud Eestis mulje, et väga paljud inimesed usuvad siiralt, et ülikooli lähevadki ainult pehmod, tõelised mehed saavad ilma hakkama (ja nii on see siin olnud juba AMMU enne feministide saabumist) – aga samas tundub nii pealkirjast kui artikli ülesehitusest, et see tõeline mees võiks siiski kõrgharidusega olla. Huvitav, kas tõeline mees siis õpib nö mehelikumaid erialasid ja pehmo kirjandust? Me ei tea, sest seda ei öelda. Ainus asi, mille kaudu PÄRISELT tõelist meest defineeritakse, on see, et tõeline mees kakleb teistega. Nojah, ma saan aru, et igaüks võib kaklusesse sattuda, aga kui mehelikkust selle alusel hinnatakse, siis ma vist ei taha tõelist meest. St ma ei taha meest, kelle identiteedi nurgakiviks on kaklemine või mittekaklemine.

Probleem aga jääb, sest naised tahaks meest, kes on hariduslikus mõttes sarnane. See nüüd on muidugi valdkonnaspetsiifiline, aga mina näiteks töötan erialal, kus ütleme 2/3 meestest on diplomeeritud ja 1/3 iseõppinud. Mina küll kellegagi vesteldes aru ei saa, kellel on diplom taskus ja kellel mitte. Vahel mõne puhul tekivad teatud eeldused, aga elu on näidanud, et need võivad täiesti valed olla – näiteks on mul üks noor meessoost kolleeg, kes päriselt kuulab filosoofia podcaste, käib tihti teatris (pehmo!) ja on üldse nii kultuuriliselt kui ka muus mõttes haritud. Ma teadsin, et ta on IT mõttes iseõppija, aga eeldasin, et ju ta on varem kirjandust või filosoofiat vms õppinud, sest no ta on ainus inimene, keda ma tean, kes selliseid podcaste kuulab – selgus, et ta baka on BIOLOOGIAS. Nii et mine võta kinni, mõni on mitmekülgne. Aga Kadrile ta ei sobiks, sest pehmo ju, kultuurilised huvid ja üldse, väkk. Õnneks ühele teisele eestlannale sobis, käisin pulmaski neil.

Seejärel jagab autor oma kogemusi. Tänapäeva pehmod ei aita enam mantlit selga, ei ava uksi. Ja ei julgegi, sest mõni feminist võib vihastada. Täitsa ausalt, mina arvan, et Kadri valetab. See on mingi imelik USA jutt, ma ei ole ELUS näinud, et keegi suurest hirmust ukse avamata jätaks. Küll näitab minu kogemus pigem seda, et just need kõrgharidusega pehmod avavad rohkem uksi ja need igal nädalavahetusel pidutsevad tümakad ei saa aru, miks nad pingutama peaksid. Nii et otsusta ära, Kadri, tahad siis pehmot või ei? Sest see kakleja sul ust avama ei tule. Sinu probleem on lihtsalt see, et sa ei tea ise ka, mis sa tahad. Mõtle esmalt see välja, küll sa siis ka mehe leiad. “Tahaks heade kommetega halba poissi” on filmistsenaarium, mitte päris elu.

Lisaks. Kui keegi ütleb, et mehed ei ava uksi, tundub mulle kohe, et see on mingi USA ajakirjandusest varastatud stereotüüp. Sest Eesti mehed päris kindlasti on vägagi viisakad. Kui ma mõtlen tagasi oma kogemustele näiteks Prantsusmaal, siis seal tegid mehed seda haruharva ja enamasti eelnes/järgnes sellele mingi flirdiüritus. Meie kontoriprantslane ka üldiselt uksi ei ava, va eriolukorras, kui mul on a la käed kinni vms. Eestlastele tundub see rohkem elementaarne viisakus olevat ja seda teevad mehed vanuses 15 kuni hauaäär.

Teiseks muidugi see, et eestlannad mingis mõttes nõuavad seda, st mitte valjuhäälselt, aga me oleme sellega harjunud ja meie kehakeelest on see näha. Ma töötan suures multikultuurses ärihoones ja mul on endal korra juhtunud nii, et ma jõudsin koos ühe indialasega ukseni ja jäin seisma, sest mulle tundus nii loogiline lihtsalt, et nüüd tema teeb selle ukse lahti. Ta oli hetke segaduses, siis tegi ka. 😀 Minul oli kergelt piinlik, sest tegelikult võrdõiguslik ühiskond jne ja mind ei huvita, kes uksi avab, ma lihtsalt olin oma mõtetes tol hetkel. Või näiteks olen märganud, et kui kuskile kontorisse saabuvad uued välismaalased, siis osad neist ei tea Eesti liftietiketti – kas te olete märganud, et kui lift just puupüsti täis pole, siis eestlased/venelased lasevad pea alati naised enne liftist välja ja siis väljuvad ise? Selle kohta ütles Sirru, et tal läks alguses veidi aega, enne kui ta aru sai, mis toimub, sest USAs sellist asja ei ole. Igatahes juhtub vahel, et mõni naisterahvas astub mõnele uuele välismaa mehele kogemata otsa, sest nood pole taibanud, et see on nüüd see hetk, kus nemad eest ära kobivad. Nii et eestlannad on selliste kommete juures … alateadlikult nõudlikud? Sest nad on alati ehmunud, kui selline asi juhtub, ja vabandavad ette-taha, aga samas küll see välismaalane juba järgmine kord teab, eks ole.

Kuigi meie kontori mehed on vist selles mõttes tõesti pehmomad, et kui ma võrdlen ainult Eesti kollektiividega, kus ma töötanud olen, siis siin räägivad mehed hulga rohkem oma lastest ja sellest, kuidas nad nendega aega veedavad. Mis on selles mõttes kindlasti väga otseselt soorollide teema, et mu eelmises töökohas olid kõrvuti tõlkebüroo ja metallitehas ning kultuur oli selline, et isegi kui need metallitöölised tegelesid kodus lastega, ei oleks nad julgenud seda kõva häälega öelda, sest “höhöhöö, mingi eitede teema”. Ühte neist tundsin ühiste sõprade kaudu, tean, et ta on tegelikult väga aktiivne ja hoolitsev isa, aga töö juures räägitakse rallist ja tibladest, mitte lastest. Uues kohas räägivad ka eestlased sellistel teemadel hulga rohkem ning ka Eesti isad võtavad vahel lapse tööle kaasa või käivad temaga päeval arsti juures vms, kui vaja on. Huvitav oleks teada, kas asi on lihtsalt sotsiaalses erinevuses, et nö valgekraedel teised kombed, või osaliselt ka selles, et kuna üldine õhkkond on soosiv, julgevad eestlased ka rohkem oma kestast välja tulla ja emotsionaalsemat (pehmomat) palet näidata. Ma leian taas, et kui pehmondust nii defineeritakse, siis mulle meeldivad pehmod rohkem. 😀

Aga sellest hoolimata mind kohutavalt häirib, kui keegi tõsimeeli väidab, et Eestis pole häid mehi. Hiljuti jättis üks meie tuttav Kaurile (no see blogija Kaur noh) Facebooks üliimetleva kommentaari, sest kujutate ette, meessoost, aga suutis mingi ürituse välja valida ning endale ja lastele kõik ära orgunnida jne ja “mehed ju seda ei suuda”. Ma ei tea, mis inimestega te suhtlete, ma arvasin, et SELLISE ASJAGA saavad kõik hakkama. Kaur muidugi on ka imeline, mitmel erineval põhjusel, aga SEE pole minu arust nüüd küll SEE põhjus, mille pärast teda pjedestaalile tõsta.

Ehk siis ei ole neil meestel häda midagi, isegi Eesti meestel mitte, ärge uskuge seda, mida Kadri ütleb. Kui sa tõesti arvad, et diplom või pikkus vms arbitraarne väärtus mehe kõlblikkuse määrab, on see pigem sinu isiklik probleem. Eestlased lihtsalt vahel varjavad oma toredat iseloomu, sest feministid pole soorolle veel piisavalt põhjalikult tampinud, peab ikka alguses kõva meest teesklema. Nii et tuleb nende wannabe kõvade meeste seast need toredad pehmod üles leida.

literature

Maailm on katki (Broken Earth, N. K. Jemisin)

Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.

Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).

Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.

Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.

Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.

Julgen soovitada küll, lugege julgelt.

anna kannatust

Mis sul viga on?

Täitsa tõsine küsimus vist. Lugesin täna, kuidas Indigoaalane kirjeldas, et on nii väsinud, et ei jaksa nii palju magada, et väljapuhanud olla. Pensionärid noogutasid ning jagasid oma lugusid. Ja mina tunnen TÄPSELT seda sama. Pärast nädalast puhkust. Ärkan imelisel saarel hommikul kell 9, väljas on juba 24 kraadi sooja (nüüdseks 27), ja tunnen, et ma olen väsinud. Vean end trepist alla kohvikusse, söön omletti, joon kohvi ja tunnen, et tahaks tagasi magama minna. Täna olengi terve päeva voodis olnud, lugesin Broken Earthi triloogia lõpuni. Vaatasin andmeanalüüsi videot. Nüüd on kell kolm, ma olen ikka väsinud, kuigi und ei ole.

Kusjuures muid füüsilisi sümptomeid nagu ei olegi enam peale pideva väsimustunde ja selle, et ma hakkan trepist käimise peale ka kohe hingeldama, nii et mõtlesin isegi, et äkki mul on sügav depressioon ja ma ise pole lihtsalt märganud – samas õnnetu ma nagu ei ole, lihtsalt kõige vastu huvi kaotanud ja letargiline. Ja depressioon vist hingeldama ei võta, nii et pigem on siiski letargia üldise kurnatusega seotud. Nii et võib sama hästi olla luupus või südamelihasepõletik või …

Ning kui ma sellele mõtlen, siis mul on PIDEVALT midagi viga olnud, mingi põletik või kurnatus sellest hambaasjast saadik. Ehk siis … Augusti lõpust? Ehk siis nüüdseks üle kuu järjest. Nii et kuna ma pärast kojujõudmist pean nagunii kohe kooli minema, mõtlen, et astuks sama soojaga ehk ka perearsti juurest läbi. Muidu peaks igasugu vereteste vist Synlabis tegema ja see läheks kokku üsna kulukaks. Aga mida selliste sümptomitega üldse testida? Ise tulin ainult järgmiste asjade peale:

  • Vere rauasisaldus
  • Vere magneesiumisisaldus
  • Borrelioos (igaks juhuks)
  • Koormustest – on sel mõtet üldse? See, et koormustaluvus on nullis, on ju juba selge ja uut infot nagunii ei anna.

Mis on veel need kõige tõenäolisemad asjad, mida testida võiks, kui üldine kehv enesetunne juba kuus nädalat kestnud on? Ahjaa, sümptomite hulka võiks vist panna selle ka, et suurema osa sellest ajast on kõrvad ka vahepeal lukus olnud + ettekummardamine ebameeldiv, kuigi selle kohta ütles perearst viimati, et põskkoopa- ega kõrvapõletikku pole, limaskestad on lihtsalt kergelt turses.

Uncategorized

Õppepuhkus

View this post on Instagram

Found the tree Pippi and Annika were playing in

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teoreetiliselt (ja ametlikult) tavaline puhkus on siin pisut suunda muutnud – kuna väsin jätkuvalt kiiresti ja pea käib kergesti ringi, olen eelkõige matkanud, raamatuid lugenud ja telefonis programmeerimisharjutusi teinud. Ei riski lihtsalt selle pearinglusega seinale minna. Paar korda olen proovinud, aga ikka väga ebakindel oli. Nii et piirdun kohvi ja hea toidu nautimisega ning loodan, et vähemalt suuremas osas jalutan need maha ka, sest proovin ikka Sirruga cragis kaasas käia.

Lisaks olen siin olude sunnil matemaatikat korranud jne – andmeanalüütikas lihtsalt juhtub pidevalt, et õppejõud näiteks mainib möödaminnes, et “me räägime siin muidugi eukleidilisest jaotusest” ja kõik teised noogutavad mõistvalt, mina üksi guugeldan salaja laua all.

Aa, üks multimeedia aine on mul ka, kus tuleb iga nädal midagi esitada, nii et tutvun vektor- ja rastergraafikaga. See aine iseenesest meeldib mulle, ma ei teadnud sellest varem mitte midagi. Ja mulle väga meeldib see, et me kasutame vabavara (siiani GIMP ja eestlaste InkScape). Väga asjalikud programmid on, nii et kui keegi tahab õppida, aga ei raatsi maksta, siis soovitan.

Ainus häda on see, et kodune wifi on üsna kehvapoolne, telefoni jaoks piisavalt, aga arvuti jaoks enamasti mitte – ja mul on ju kodutööde jaoks VAJA normaalset internetti. Sellega selgus õnneks üllatuslikult, et kui teha telefoniga sellest samast wifist kuumkoht, saab arvuti ka piisavalt kätte. 🤔No mitte piisavalt, et ilma ootamata Youtube’ist matavideosid vaadata, aga piisavalt, et colabis kodutööd teha ja midagi guugeldada. Ma ei tea, mis see loogika siin taga on, kas telefon lihtsalt osavam püüdja vms, aga kuni maagia töötab, ei hakka ma küsimusi esitama.

Jah, tegin teile puhkuselt ülevaate oma põnevatest selle semestri ainetest, aga ma tõesti ei viitsi toidupilte jagada. 😁 Või kirjutada sellest, kuidas mõni taun kirjutab internetis postitusi teemal “Daniel väärib uut võimalust, aga naine on ise süüdi, et kohe ära ei läinud”. Kuigi olgu öeldud, et need väited on ju vastuolulised – kui naine andis uusi võimalusi, mida Daniel väidetavalt väärt in, mis ta siis valesti tegi? Või iga naine peaks igale mehele ikka vähemalt ühe võimaluse andma, tema olemusest ja minevikust hoolimata? Vanasti nimetati selliseid naisi litsideks. 🙄 Enamus neist annab üsna vähestele võimaluse.

Sama teema kerkis kusjuures eile just esile ka ühe kuulsa surnud joodikuga seoses – miks küll lähedased rohkem mõista ei üritanud??? (Jah, väga andekas inimene, aga ma naudiks seda annet pigem kaugelt.) Inimesed nagu ei saaks aru, et joodikute ja vägivallatsejate aktiivse mõistmisega kaasneb enamasti see, et keegi kannatab. Kuni sina näiteks oma joodikust meest 5 aastat mõista üritad, sinu lapsed kannatavad ja tunnevad hiljem, et NEID ei mõistetud, vaid eelistati neile kedagi, kes seda mõistmist ainult ära kasutas. Inimesed ei ela ju vaakumis, et see mõistmine ainult ûhte inimest puudutaks – otsus investeerida aega ja energiat värdjasse tähendab otsekohe vähem aega ja energiat teistele inimestele. Sa oled teinud valiku.

Aga need ei ole teemad, mida ma tegelikult puhkusel arutada tahaksin, nii et selle pärast kirjutan ma teile matemaatikast ja multimeediast, mitte nii tõsistest asjadest. Vaadake parem, kui armas bf mul on, näha kohe, et rannaeluks loodud.

faith

Aga soe on

Kas teil on ka nii, et ükskõik kui palju te ette teate, et puhkus on tulemas ja selleks ajaks on vaja X asja valmis saada, selgub puhkusele eelneval päeval ikka, et kõik on tegemata? Ma sain veel kodus enne minekut jalgu epileerida (kuna viimased paar nädalat olen külma tõttu laisk olnud, oli see üsna võrreldav karu karvutustamisega) ja seejärel keset ööd lennujaamas ühe kodutöö jaoks pilti teha – see helesinine unistus sellest, kuidas ma teen kõik kodutööd enne puhkust ära ja puhkuse ajal ainult mõnulen, jäi muidugi unistuseks. Aga üldse ei kurda, isegi õppida on sellises keskkonnas tunduvalt meeldivam.

Aa, ei, ühe asja pärast kurdan! Teate neid inimesi, kes on valmis kaks tundi püsti seisma, et esimesena lennukisse (Tallinnas isegi mitte seda, vaid keldrisse lennukibussi ootama) saada, ja kohe, kui lennuk maandub, on neil hädasti vaja püsti hüpata, kuigi uksi ei avata veel 10 minutit? Me nägime seekord selle järgmist taset, üks keskmisel istmel istuv tüüp RONIS päriselt üle Sirru, et saaks ometi sinna vahekäiku seisma. See on diagnoos, tõesti. Nagu isegi kui sul ON kiire, siis mis see tõmblemise tulemus on? Saad lihtsalt esimesena bussi ja seal ootad ikka, kuni viimanegi pensionär + lõpuks loivav Rents (kes loivab eriti aeglaselt, kui sa end tema mehe vastu nühid) ka ükskord sinna jõuavad.

Aga muidu on kõik imeline, ilm on soojem kui eelmisel aastal samal ajal, saab suvekleidiga ringi jalutada ja õhtutigi lühikeste käistega terrassil istuda. Isegi minu nohu hakkab juba järele andma, köha on juba peaaegu kadunud, eile õhtul oli veel paar köhahoogu (krt, ma räägin nagu need tiisikusehaiged daamid, keda sanatooriumisse saadeti). Varsti saab loodetavasti ronima ka, kuigi hetkel veel paras reisiväsimus sees.