Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.
Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).
Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.
Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.
Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.
Julgen soovitada küll, lugege julgelt.
Pärdikute päevaraamat 
See triloogia oli rusuv, aga hea. SPOILER JÄRGNEB. selle lõigu lugemine “Schaffa saw her hand on the child’s face, covering mouth and nose, pressing. Incomprehensible. Did she not know that Schaffa would love her son as he loved her? He would lay the boy down gently, so gently, in the wire chair.” tekitas täiesti reaalse iivelduse ja pidin raamatu käest panema mõneks ajaks. Ka hiljem jäi see osa kummitama ja rõhuma.
Autori kohta uurides sattusin sellisesse rabbit hole’i https://en.wikipedia.org/wiki/Vox_Day#Expulsion_from_the_SFWA
Jaa, see oli minu jaoks ka täiesti tülgastav.
Kui ma oskaksin, kirjutaksin nagu Jemisin. NII HEA!!!
Aga pole parata, olen mina =P
Jaa, inimõigused ja individualism. Meil ei istu ükski laps sünnist peale vanglas!
Ma ei saa üldse aru, mille kohta see seosetu iba käis, aga ok.