Kuna hakkasin eile just selle sarja teist osa lugema, mõtlesin vaadata, mis ma esimese osa kohta kirjutasin – ja tundub, et polegi kirjutanud. Mis on uskumatu, sest see oli eelmisel aastal julgelt üks mu lemmikraamatuid. Mõtlesin, et tutvuks rohkem naiskirjanikega sci-fis, vaatasin, et Sue Burke on ju täitsa moodne (“Semiosis”, mis on tema esimene täispikk romaan, ilmuski 2018), prooviks – ja armusin. Väga hea lugemine oli. Ta kirjeldab küll ka koledaid asju, aga suudab samas kuidagi hoida sellist positiivset humoorikat tooni.
Ütleme nii lühikokkuvõttena, et point on siis selles, et Maa on ülerahvastatud, pahad asjad juhtuvad, kõik on halvasti, nii et üks kosmoselaevatäis hipisid otsustab paremat elu otsima minna. Planeedil, kuhu nad jõuavad, selgub, et kohalik floora teadvustab oma tegevust natuke rohkem kui me harjunud oleme ja vastavalt konkreetse liigi võimekusele ka muudab oma käitumist, et loomi paremini ära kasutada (kas siis väetisena, seemnete levitamiseks vms). Küllaga draamat, põnevust ja huvitavaid süžeeliine, väga äge oli.
Muide, autor sai raamatuidee sellest, et üks tema lill tappis teise lille ära ning see tragöödia ajendas teda rohkem taimede autonoomia kohta lugema. Mis ON väga huvitav teema, taimed kasutavad neile saadaolevat infot, et otsustada, mis on parim käitumine – kui taime kõrval on liigikaaslane, konkureerib ta temaga näiteks päikesevalguse pärast vähem kui teise suvalise taimega, kelle eest üritatakse kõik ära rabada.
Aga just täna kirjutan ma sellest selle pärast, et paari päeva eest ilmus sarja teine osa, raamat nimega “Interference”. Selle tegevus toimub rohkem kui 200 aastat pärast esimese osa lõppu ning algab see väga põnevalt. Nimelt on Maal vahepeal asjad omasoodu käinud, suurem osa inimesi on maha surnud (kõik Ameerika mandrite elanikud ja pooled mujalt) ning selles kõiges oli väidetavalt süüdi üks ammusurnud naine. Nii et sellest lähtuvalt elatakse nüüd ühiskonnas, kus naised on meestele allutatud, et selliseid probleeme vältida. Lapsi ei saada niisama, vaid kõik lapsed on varasemate inimeste kloonid, kelle omadusi on kunstlikult muudetud, et nad ikka tublid ja targad ja armsad oleksid. Parema tsivilisatsiooni nimel. Kõikide kuritegude eest on karmid karistused, nii et inimesed ei julge isegi vales kohas teed ületada. Ja kuna see ammusurnud naine suri karistust kandmata, on ka selle probleemiga tegeletud.
Nimelt hoitakse vangis tema klooni, kellele on lisatud pisike ärevushäire ning visatud ta alasti mingisse klaaslaega vulkaani. Kõik inimesed saavad soovi korral toimuvat läbi ta silmade jälgida. See omakorda tähendab, et mitte keegi ei tea, milline selle naise nägu on. Millest muidu poleks midagi, aga kuna selline pidevas hirmuseisus inimene ei ela üldiselt eriti kaua, siis tema surma korral leiab mingi robot ühiskonnast uue klooni üles (sest mingil huvitaval kombel lastakse neil senikaua teiste inimestega koos elada, nii et ei nemad ise ega nende vanemad ei tea, et ta ei ole üks tavainimestest – sest mis võiks viltu minna, kui sa lased kohutava psühhopaadi kloonil inimühiskonnas ilma igasuguste piiranguteta kasvada). No ja juhtub nii, et meie peategelane asub vanemate toetusel ajalugu õppima ja täiesti juhuslikult avastab, et tema on üks neist pahadest kloonidest, mis omakorda tähendab, et tuleks kas end ära tappa või kuidagi võimalikult kiiresti Maalt tuld tõmmata. Õnneks on nad just sinna eelmise raamatu planeedile külalistiimi kokku panemas, aga sinna muidugi võetakse ainult väga üksikud valitud …
Päris hea premise, mis? Ma tahaks küll kohe teada, mis edasi saab. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Tänks, just mõtlesin, et pole tükk aega ulmet lugenud. No ja nüüd lausa sel teemal, mille üle ise olen mõtteid mõlgutanud. Just vaatasin, mõlemad täitsa olemas Toronto raamatukogus. Eks annan kuulda, mis arvan kui läbi saan. Momendil autos kuulatav Forsythi põnevik “The fox” oli paljutõotava algusega aga lõpupoole kippus ära kukkuma. Head on liiga osavad ja pahad liiga äpud. Kirjanik pole ka korralikku kodutööd teinud, mõistmata tuuma ja termotuuma pommi põhimõttelist erinevust. Kõige müstilisem aga asjaolu, et üle interneti saab “air gap”-iga kaitstud võrku sisse murda???