Yakitori

View this post on Instagram

It looks so warm in there

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil avati kodu lähedal uus Jaapani restoran, nii et mõtlesime laupäeval, et käiks proovimas. Selles mõttes, et ega me ei teadnud sellest mitte midagi peale selle, et olime sealt paar korda mööda jalutanud. Nii et ajasime mingid suvalised riided selga (hea, et pidžaamas ei läinud, et “siin samas nuka peal ju”) ja läksime ukse taga – uks lukus, kuigi inimesed sees. Ukse peal mitte mingit kirja avatuse kohta ei ole ka. Õnneks teab Google kõike, nii et internet ütles, et avatakse 15 minuti pärast. Nii et käisime veel toidupoes ära ja tulime oma kotiga tagasi ja astusime julgelt sisse.

Siis, kui kelner kergelt ehmunult küsis, et ega meil vist reserveeringut ei ole, saime aru, et see on nüüd siis vist vähe uhkem koht ja me oleme ilmselt kergelt under dressed selle ürituse jaoks. Aga mis seal ikka, ütlesime julgelt, et ehk saab ikka ilma ka süüa, panime oma piimapaki nende riidekappi ja istusime maha.

View this post on Instagram

Date night ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kusjuures ma ei saanud alguses üldse aru, et mis seal nagu uhket peaks olema, kõik istusid ühe pika laua ääres reas ümber selle köögiala jne. Aga teenindus oli ilmselgelt kallima koha oma, nihutati toole, selgitati kõike pikalt laialt ja no need töötajad tõesti tundsid kogu menüüd, sh jooke, peensusteni. Ning siis selgus, et seal on selline süsteem, et asju eraldi tellida ei saa, tellid ühe seti viiest saadaolevast. Meie võtsime mõlemad ühe lihaseti, kus siis oli kaks kanalihaasja, üks loomaliha, mingi asi veel ja suitsutatud tomatid. Kokad hakkavad neid asju otsast tegema ja neid serveeritaksegi niimoodi ühekaupa, et korraga saad sellise pildil oleva asja, sööd ja ootad järgmist.

Täitsa tõsiselt, ma ei mäletagi, millal ma viimati nii head loomaliha sain, kana oli ka hea. Seda enam, et me ei olnud selliseks elamuseks üldse valmis, me lihtsalt ei viitsinud kodus süüa teha. Nii et selles mõttes täielik üllatus. Ma saan isegi aru, miks see hinnaklass tiba kõrgem on, kuigi ma kardan küll, kas neil õnnestub sellise ärimudeliga hakkama saada. Esiteks on neil selline asukoht, mis on küll kesklinn, aga kuhu inimesed minu arust kuidagi satuvad ainult siis, kui nad on teel tööle või koju (Stockmanni juurest põhimõtteliselt risti üle tee). Selle aja jooksul, mis mina sealt tööle jalutan, on see vähemalt kolmas koht, kaks eelmist on pankrotti läinud. Teiseks oli toit küll väga hea, aga see on ilmselgelt mõeldud elamust pakkuma – st see ei ole koht, kuhu sa kaks-kolm korda nädalas midagi hamba alla võtma lähed, see on koht, kuhu sa lähed paar korda aastas toitu nautima. See on neil ilmselgelt ka teadlik valik, sest sette oli ainult viis ja magustoite näiteks ainult üks. Aga mina küll ei ole päris kindel, kas Tallinnas on piisavalt klientuuri, et sellist kohta ära toita. Loodetavasti on, sest iseenesest mina soovitaksin küll seda kõigile, kes tahavad proovida, mida Jaapani köögis peale sushi veel pakutakse. Aga minge pigem varem kui hiljem, elu on näidanud, et kuue kuu pärast ei pruugi seda kohta enam alles olla.

Ahjaa, seal oli üks piff, kes konkreetselt jõllitas mind. Suvaline külastaja siis, mitte töötaja. Isegi siis, kui me ära läksime, pööras ümber, et meile aknast järele vaadata. Ma ei tea, kas mu riietus oli tõesti nii imelik või on see lihtsalt kuulsuse raske taak, aga naljakas oli.

Ma libastusin

View this post on Instagram

[🔊 Earphones on!] Noodling around in After Effects/Premiere Pro with an inktober piece— An original character design. The character's not sufficiently layered yet. Gotta admit, has that ever so clichéd "stoic antihero, out for vengeance" vibe.😅 (🎵 'Back to the Ocean' by Alexandre Desplat, mixed with an Asian gong in Premiere Pro) (🔉Sound effects- Royalty free stuff off o' YouTube.. except for the character's *sigh*— that's me!) . . . . . . #animation #characterdesign #anime #inktober2019 #video #warrior #design #comics #animeart #sketch #drawing #art #manga #conceptart #instapic #instagood #october #awesome #ninja #dragonballz #graphicnovel #penandink #japan #mangaart #artist #picoftheday #artwork #instaart #artstagram

A post shared by Aniruddha "Rio" Das (@rio_graphie) on

Ma muidu proovin ikka olla kõigi vastu hea ja mõistev ja toetav, sest no igaühel oma mured ja iial ei tea, kui raske kellelgi on või miks ta parajasti just bitchib, aga … Mul see reaktsioon na kiire ja kannatus na lühike. See aine, millest ma palju rääkinud olen, sest see võtab palju aega – ühel hetkel tuli teadaanne (sest ilmselt paljudel asju tegemata), et ärge muretsege, esitage ikkagi ära, kas või hilinemisega, me ikka ei võta punkte maha. Mis olgem ausad, on kõigile, kes on korra jala ülikooli ukse vahele saanud, üsna ootuspärane, sest ükski õppejõud ei taha, et tal läbikukkujate protsent arvestuslikus aines üüratu oleks. Nii et noh, kui ka enamus selle peale ei mänginud (mina üritan üldiselt juba selle pärast asjad õigeks ajaks ära teha, et semestri lõpus ei sureks), siis arvata oskasid nad seda vast ikka. Aga ei, foorumisse ilmus üks daam, kes ütles, et tema on kuni selle teadaandeni kõik asjad õigeks ajaks ära teinud ja tunneb, et tema on nüüd nende laiskvorstidega võrreldes diskrimineeritud, sest nemad saavad vähema pingutusega (või vähemalt endale sobival ajal pingutades) sama tulemuse. Ja et tema tahaks nüüd teada, mis hüve tublid lapsed (minu sõnakasutus, aga no see ta mõte on) nüüd saavad, et heastada seda karjuvat ebaõiglust.

Nagu ma saan aru, et tehniliselt on sul õigus, aga see on mingi kolmepunktine arvestuslik aine, mis kuradima hüve sa tahad siin? Kartulist medalit v? Nii et ma ei suutnud vastu panna ja jätsin kommentaari, et panen ette talle kuldne täheke anda lisaks arvestusele. See oli muidugi enne seda, kui ma viimast kodutööd tegema hakkasin – mul läks animatsiooni tegemise peale põhimõtteliselt kaks päeva (reede õhtu, terve laupäev ja mitu tundi pühapäevast) ja tulemus on ikka TÄIELIK sitanikerdis. Näitan teilegi, noh, et te näeksite, et isegi staarblogijatel on hetki, kus nad esitavad ära täieliku junni, lootuses, et juhendaja vaatab halastava pilguga ja ütleb, et:

Ma isegi ei häbene enam, lõpuks tahtsin lihtsalt asja kaelast ära saada. Ja kui te mõtlete, et SEE on nüüd see allakäigutrepi viimane aste, siis oh ei, oma kõige jubedamat tööd ma teile lihtsalt ei näitagi. Seal ma olin alles poole peal, kui tähtaeg kätte jõudis, nii et mis mul üle jäi, esitasin viimistlemata asja ära ja lootsin parimat (ja kuna kõik detailid olid tegelikult juba paigas, sain ka punktid kätte, kuigi tegu oli koleda käkiga). Nii et kujutage seda ette nii, et seda lingitud animatsiooni vaadates on teil küll ehk veidi rõve, aga vähemalt on jalad kuivad, samas kui see päris viimane aste suubub otse virtsavette.

Igatahes pärast sellele animatsioonile kulutatud kahte päeva tunnen ma ise ka, et peaks sinna foorumisse kirjutama, et reageerisin ennatlikult, kui on mingigi võimalus, et “hüve” tähendab seda, et ei pea näiteks lõputesti tegema, siis jah, ka mina olen tegelikult end igal õhtul sellele ebavõrdsusele mõeldes magama nutnud ja oleksin kõigist hüvedest väga huvitatud, Saatke ainult siiapoole.

Loo moraal on, et kui te peaksite kunagi nägema, et ma mingis hullusehoos või suures näljas reklaamin veebidisaini vms, siis ärge ostke. 😀

P.S. Kui te ei ole veel märganud, siis The End of the F***ing Worldil tuli teine hooaeg välja. Tundub vähemalt siiani väga lahe, ma kõike pole veel jõudnud vaadata. The Man in The High Castle’i ma vaatasin animatsiooni nikerdamise taustaks ära. Ütleksin suisa, et siiani kõige lahedam hooaeg, kuigi lõpus tehti Troonide Mängu – st unustati ära kõik sarja jooksul näidatud Väga Olulised Märgid jms ning tõmmati kõik lohakalt ja ebaloogiliselt kokku. Aga kuna neil ei ole seal mingit normaalset tegelaste arengut, vaid iga tegelane teeb just seda, mida ta stsenaristi arust parajasti teha võiks, hoolimata sellest, kuidas teda siiani kujutatud on, siis Juliana oli selles hooajas lahe ja ei nutnud mitte kordagi. Ja niisama oli ka põnev. Kahju, et paar tegelast ära kadunud olid, aga muidu oli tõesti tugev hooaeg.

Kellele me valetame?

Meie alla kolisid uued inimesed. Igati toredad inimesed, kolme koeraga. Üks neist on suht kutsikas veel ja noh, me kuuleme iga päev mitu korda haukumist. See isegi ei häiri meid, mind vähemalt mitte, lihtsalt me kuuleme seda, täpselt nii, nagu me kuuleme autosid väljas jne. Ma pean ütlema, et mind ajab rohkem närvi Sirru, kes võib täiesti tõsiselt minu käest öösel (kui ma MAGAN!) küsida, et “kas sa ka kuuled haukumist???” Nagu jah, nüüd kuulen tõesti, pärast seda, kui sa mu üles ajasid, et ma sinuga koos seda kuulaksin. Muidu oleksin südamerahus maganud. Sest no ma suudan magada tema norskamisest hoolimata, asi see koer siis maja teises otsas.

Igatahes kohtusin nendega mingi päev trepikojas ja üldse midagi mõtlemata tegin kutsikale pai ja küsisin, et “noh, sina haukusid öösel v?”, mille peale omanikud ütlesid põhimõtteliselt ühest suust, et omg, ometi mitte, meie tibu, ei iial. Ma viisaka eestlasena hakkasin muidugi ise vabandust paluma sel hetkel ja ütlesin, et minu esimene mõte oli lihtsalt, et raudselt kutsikas haugub öösel, sest teda ei lubata magamistuppa. Mille peale naine ütles šokeeritult, et “muidugi lubatakse meil koeri magamistuppa!” Mina ei mõista hukka kumbagi pidi, tõesõna. Minu oma magas magamistoas vaibal, aga näiteks voodisse ei olnud lubatud.

Lihtsalt no kellele me valetame? Milleks? Kui ma olen sada aastat elanud siin, iial pole koera haukumist kuulnud ja nüüd alates teie sissekolimisest järsku kuulen iga päev, siis see ei ole ilmselt naabrinaine, kes on otsustanud haukuma hakata. Seda enam, et mind isegi ei häiri, mingi röökiv titt segaks hulga rohkem, koera puhul loodan, et kasvab kiiremini ja harjub ära. Või täna just kuulsin, kuidas mingi paarike tülitses. Ka esimest korda kogu siin elatud aja jooksul (siiani on ainult naabrid meid kuulama pidanud). Vat selle kohta tasuks valetada, sest see häiriks mind küll, kui igapäevaselt kuulama peaks – ning seda oleks lihtsam teiste kaela ajada.

See meie tülitsemine oli nali, eks ole. Ma tahaksin suisa öelda, et me tülitseme haruharva, aga Sirru ilmselt ei nõustuks. Vahepeal on mul tõsiselt endal ka tunne, et äkki ma olen vägivaldne või midagi, sest ma näiteks selja tagant mööda kõndides patsutan kanni vms ja ta konkreetselt hüppab hirmunult, nagu ma muidu peksaksin. Olgu öeldud, et mina olen siin see ohver, kes on kaks korda päriselt laksu kirja saanud, kui ta läbi une suvalises suunas oma jäsemeid loobib. Mina peaksin kartma. Aga ei. Täna läksin vannituppa hambaharja järele, kui ta pesus oli, ja ta karjus, et oleks peaaegu rabanduse saanud, sest tal oli seep silmas ja ta ei näinud, et ma tulen. Mul oli kiire, ei tahtnud hambaarsti juurde hiljaks jääda, muidu ma lasen tal rahus aeleda seal, sest personal space jne. Üldse, tal pole juukseid, mida ta seebitab seal, et silmad kinni peavad olema? Ei julge vaadata kui m No ja iga kord, kui ma olen väsinud või haige vms, siis ta küsib, kas ma olen jälle millegi peale pahane. Mis kuradima jälle? Sa pole näinudki mind pahasena.

Aga naabreid peaks vist hoiatama, sest meil on siin mingi väike valge nässakas ka, kes isegi ei ela siin, aga ikka vahepeal sõelub meie aias mingi lapsega, kes ilmselgelt teda eriti kinni ei jaksa hoida. Ja see koer on nii tropp, kui üldse olla saab. Talle ei tohi selga pöörata, sest siis ta üritab inimesi ka hammustada, eriti mehi. Koertele tahab kogu aeg kallale minna, seda ei ürita isegi salaja teha. Ma alati imestan, kuidas linnas elavad inimesed sellist koera pidada suudavad. St koolitamine oleks hulga väiksem energia- ja närvikulu kui sellise koolitamata koeraga elamine. Aga samas, kui nende lahendus on ta lapsega välja saatmine ja ise probleemi ignomine, siis ilmselt neil ei olegi probleemi, laps lihtsalt karjub juba eemalt koeraga inimestele (kes päriselt elavad selles aias, kus tema oma koeraga külas on), et “ärge tulge lähemale, muidu ta tuleb kallale”.

Kui te mõtlete, mida kuradit te just lugesite, siis selle kirjutamisstiili nimi on väsinud ajust otse paberile, ilma vahepeal toimetamata. Võtke heaks.

P.S. Ritsiku juures läks madinaks teemal “kuidas lapsed peaksid koolis riides käima” ning üks inimene käis täiesti tõsiselt välja argumendi “mõelge, kui häbi neil on hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mis neil seljas oli”. Nagu halloo, mäletate meie noorusaega v? Konkreetselt kõik peale minu kandsid klouni kombel värvilisi retuuse, ma pole kohanud ühtki inimest, kes nüüd tagasi vaadates häbeneks. Naeravad ja leiavad, et oh noorus. Siis mingi hetk kandsid kõik liibuvaid pükse ja samas puhvis sulejopesid, mis kõigest soojusest hoolimata selja paljaks jätsid. Häbenete täna v? Ei usu. Ja no mina olin mingi hetk väga hipi, käisin poolalasti või väga värviliselt (siiani käin värviliselt), ka ei ole häbi veel kohale jõudnud. Praegu käin ringi ja vaatan neid inimesi, kes selle ilmaga kukepükse kannavad, nii et soki ja pükste vahele 10 cm paljast ala jääb – mul oleks hea meel, kui nad häbeneksid, sest see on nii loll mood lihtsalt, aga olen kindel, et ei häbene neist ükski ei täna ega viie aasta pärast.

Me käisime ka Jokkerit vaatamas

View this post on Instagram

#joker

A post shared by ihsanmuhammad (@ihsanmuhammad_05) on

Ja ühinen kõigi blogijatega, kes seda filmi kiitnud on. Joaquin Phoenix on suurepärane näitleja ja sobis siia rolli ka nagu valatult. Ja tõsi on ka see, et kuigi ma teadsin ette, et see ei ole tavapärane paugutamine, vaid vähe tõsisem film, ei osanud ma siiski sellist filmi oodata. Nad ikka ladusid mõnuga. Aga ma panen ülejäänud joone alla, sest ma ei viitsi liiga ettevaatlik olla, et midagi jumala eest spoilerdatud ei saaks. Jätka lugemist

Kas küüditamisest tõesti ei piisanud?

Ei, nüüd peame Elronit kannatama. Ehk siis ma avastasin täna Eesti püstijalahuumorit:

Olgu öeldud, et see on ta kõige viisakam video, vaadake teisi ka.

Meil ei ole siin seksismile kohta, jätke esikusse

Viimastel päevadel on laiemat avalikkust raputanud uudis sellest, et tundub, et Apple’i krediitkaart on tiba seksistlik, st pakub naistele väiksemat limiiti kui sama jõukatele ja sama krediitskooriga meestele. Kohati 20 (!!!) korda väiksemat limiiti. Muide, üks nendest, kes kinnitas, et ka nende peres märgati teatavat ebavõrdsust, on Steve Wozniak, ehk siis üks Apple’i asutajatest. Kaardi taga olev pangandusettevõte Goldman Sachs uurib asja, aga tegi avaliku pöördumise, kus teatas, et “sugu pole isegi üks algoritmi sisendparameetritest”.

Väga kavalalt sõnastatud lause, eks ole. Iga inimene, kes pole statistikat või masinõpet õppinud, loeb seda ja järeldab sellest (enda arvates loogiliselt), et kui sugu pole üks sisendparameetritest, siis järelikult ei saa sugu ju tulemust mõjutada. Tegelikult on statistikas aga olemas ka latentsed ehk peidetud muutujad. Et väga lihtsakoeliselt selgitada, siis ütleme nii, et kui meil on masinõpe ja treeningandmetes on 100 Patricku ja 100 Patriciat ning keskmine Patrick on parema maksekäitumisega ja suurema sissetulekuga kui Patricia, siis võib üks väga tark masin, kes sugudest küll mitte midagi ei tea, siit õppida, et Patrickule (või isegi igale ick-lõpulise nimega laenutaotlejale) võib heldema käega raha usaldada kui Patriciale. Äärmiselt tõenäoliselt ei ole nimi ka seal algoritmis sisendiks, aga saate aru küll, sisendandmete seas võib olla midagi sooga seotut, mis tulemust mõjutab. Meie muidugi ei tea, musta kasti algoritm, mida firma inimestega ei jaga, nii et keegi ei tea, kuidas seal midagi arvutatakse ja mingi tulemuseni jõutakse. Aga varemgi on jutuks tulnud see, et kui me oleme näiteks riigis, kus süstemaatiliselt mingit rahvust diskrimineeritud on, siis tõenäoliselt peegeldavad seda ka andmed ja masinõppe tulemusel võib otsuseid langetav AI seda diskrimineerimist jätkata.

Alles paari päeva eest nägin kuskil huvitavat artiklit, mis rääkis sellest, kuidas algoritmide abil langetatakse USAs näiteks inimeste ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsuseid. Üks parameeter algoritmis on “kas kasvas isaga peres” (väärtus 0/1, kui isa lahkus, kui olid 15, on see ikkagi 0) – sest statistika ütleb, et isata kasvamine on korrelatsioonis retsidivismiga. Isata kasvamine on muidugi korrelatsioonis ka lihtsalt mustanahaline olemisega, statistiliselt suurem tõenäosus lahutuseks jne (konkreetselt USAs siis). Nii et osaliselt sõltub see, kas sind lastakse vanglast varem välja mitte otseselt sinu isiklikest valikutest, vaid sinu vanemate patud nuheldakse sinu kaela. Kusjuures ka see, et sa üldse vanglas oled, võib olla seotud sinu rassi või soo või isegi kohtuprotsessi kellaajaga – kui sa usud statistikasse, on targem vaeva näha, et sinu istung oleks kohe pärast vaheaega, sest siis on kohtunikul kõht täis, meel hea ja karistusi ei jagata enam nii karmikäeliselt. Paari päeva eest oli ka huvitav artikkel AI-st, mis suudab üsna täpselt ennustada, millised inimesed lähema aasta aja jooksul suremas on, ainult selle väikese konksuga, et uurijad ei saa aru, KUIDAS ta seda ennustab, nii et arstid on headest tulemustest hoolimata üsna tõrksad seda kasutama. Imeline asi see masinõpe, eks?

Samal ajal Eestis on meil muidugi seksismiga vastupidised probleemid. Varrol ei lasta mees olla. Pidi vaeseke isadepäeva konverentsil kurtma, et inimesed ei taha aru saada, et mees ja naine peaksid ikka hierarhilises suhtes olema. Minu arust ei tohiks selliseid asju üldse avalikult eetrisse lasta. Tulen mina töölt koju ja Sirru küsib minu käest, mis söögiks on. Mõtlesin ehmatusega, et mis mõttes pole soe toit ootamas. Nüüd kuulis seda Varro jutlustamist ja otsustas ka mässama hakata, haige ka parajasti ja tea, mis lollused pähe tulevad. Siis tuli meelde, et õnneks ei räägi ta ju veel eesti keelt – samas, ta oli väga tõsise näoga, kui ma talle ütlesin, et Isamaa käsib kõigil kolme aastaga keel selgeks saada või riigist jeed tõmmata, äkki on salaja harjutanud. Nii et otsustasin testida ja ütlesin ettevaatlikult, et ma arvasin, et teeks õige idusalatit ja sojalattet. No et näha, kas on ikka korralikult metroseksuaal või mitte. Ta ütles, et idusalat on ok, aga sojalatte võin ma omale sisse istuda, Tõele au andes tuleb öelda, et ta naeris (ilmselt mitte kõige kaunima naeratusega) näkku ka hambaarstile, kes talle ütles, et musta kohvi joomine pole kõige tervislikum harjumus, aga siiski, ilmselge 🚩.

Ja see pole veel kõik! Hiljem, kui ma nõusid pesin (nagu mingi allasurutud kana!!!), hiilis ta kööki ja üritas külmikust suitsuvorsti varastada. Mitte sojasnäkki, vaid täissuitsuvorsti. Jäi kohe vahele, aga no ma hakkan tõsiselt kahtlema juba, kas ta ikka käis Ameerikas, kus minu teada kõik peale Donald Trumpi peaksid metroseksuaalid olema, või Vello42 juures koolitusel. Neid turistipilte saab internetist ka. Kuigi vist ikka käis, sest ta tõi mulle välismaa valgubatooni (spordisõbrad to the max). Aga tõsiselt, Varro, kui sa mu imelise suhte ära oled lörtsinud oma valimatu propagandaga, otsin su üles ja sõidan sulle äärmiselt naiselikult ja elegantselt lõuksi!

P.S. Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et Jaak Madison pöördus Euroopa Komisjoni poole, et saada selgust selle kohta, kas nad peavad TalTechi sisejuurdlust piisavaks ja kuidas vilepuhujaid sellises olukorras kaitsta. Lugesin ja mõtlesin, et EKRE liige või mitte, üks kord elus ei saa keegi talle midagi ette heita, sest no ma leian ka, et Aaviksoo käitumine ei ole siin päris normaalne olnud, võiks isegi öelda, et ma olen 100% nõus väitega, et sellised korruptsioonijuhtumid taaskinnistavad meie postsovjetlikku mainet. Vilepuhujast on ka kahju, arvata on, et meeldivate tulemustega ta siit ülikoolist välja ei astu, “teistele õpetuseks”. Aga kommentaaridest sain teada, et “meie musta pesu pesemine Brüsselis on reformierakondlik käitumine”. Veits vanglamentaliteet, ei v?

Loomad on nii lahedad

Me pidime selle multimeedia aine jaoks videotöötlust tegema. Ma tahtsin panna kõrvu Margo Hayesi ja Chris Sharma Biographie’d ronima, sest no mis läheks ronimisvõhikutest massidele paremini peale kui nais- ja meesronija võrdlus samal üliraskel rajal. Sellest ei saanud kahjuks asja, sest need videod polnud CC, nii et nende kasutamine oleks ebaseaduslik olnud, ka kodutööks, ja ma olen ometi viisakas inimene. Nii et tegin hoopis video abikoertest. Pimedate juhtkoerad jätsin välja, sest neid nagunii kõik teavad, ja teraapiakoertest ei viitsinud rääkida, sest mul oli ainult kolme minutit vaja, nii et rääkisin kurtide abikoertest, epilektikute abikoertest ja liikumispuudega inimeste abikoertest.

 

Mis mind aga üllatas, oli see, et kuigi juba mitu aastat tagasi hakati treenima ka koeri, kes suudavad lõhna järgi ära tunda, millal epileptikul hoog on tulemas, nii et inimene saab õigel ajal rohtu võtta vms, siis alles praegu tehti katsed, millega tõestati, et jah, koerad tõesti tunnevad väga edukalt selle õige lõhna ära. Arstid nimelt on olnud skeptilised, sest haigushoog võib olla tingitud mitmetest erinevatest markeritest, aga tundub (kuigi valim oli väike), et lõhn on siiski piisavalt selgelt eristatav. Väga lahe on see ka, et katse jaoks treeniti varjupaigakoeri, ma loodan, et nad leidsid toredad kodud või et saidki edaspidi töökoerana rakendust.

Vaatasin huvi pärast Rennes’i ülikooli kodulehelt lisa, seal oli välja käidud seisukoht, et on alust arvata, et see pole mitte üks “epilepsiahoo” lõhn, vaid pigem üldisem hädaolukorra lõhn, mis eristub piisavalt selgelt, et otsekohe huvi äratada (viiest koerast kolm tegid õige valiku 100% katsetest, sh esimesel nö proovikatsel). Nii et kui muidu tähendas epilepsiakoer eelkõige seda, et koer viskas end inimese alla, et kukkumist pehmendada, või oskas ise kiirabi kutsuda, siis nüüd tundub, et ka Euroopas hakatakse neid järjest rohkem ka nö ennetamiseks kasutama. Mis on selles mõttes väga äge, et paljud tõsisema probleemiga epileptikud ei julge muidu ju eriti kodust väljas käiagi.

Lisaks lugesin, et USAs saab abiloomana ametlikult registreerida ja treenida ka minihobuseid (mitte ponid, vaid minihobused, eks). Tundub esimese hooga naljakas, aga tegelikult igati loogiline. Esiteks on nad tugevama ehitusega, mis võib teatud olukordades väga oluline olla, näiteks liikumispuudega inimesed toetuvad oma abiloomale, et voodist ratastooli või vetsupotile jne saada. Teiseks elab koer 10 aastat, hobune võib välja venitada 30, aga treenimisaeg on ju sama. Nii et saad pikemaks ajaks abi ja ei pea iga paari aasta tagant sõpra matma.

Aga nüüd ma lähen ja korjan oma peiksi lennujaamast üles, sest ma ei jaksa kodus kannatada. Loodetavasti lastakse immigrant ikka üle piiri, ega meil siin ei tea kunagi.

P.S. Minu kui teaduskauge inimese jaoks oli artikli viimane lause täiega naljakas – katset alustati ametlikult 2017. aasta alguses, selle läbiviimiseks kulus kaks aastat. Teil on ainult viis koera, mis te teete nendega need kaks aastat? Projektirahad jagunesid nii, et selle katse jaoks oli üks päev nädalas v?

Millal minust ükskord vastutustundlik täiskasvanu saab?

View this post on Instagram

I found a #puppy ❤❤❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ammu oleks aeg, tõesõna. Ma olen mitu korda vist kurtnud, et olen hädas multimeedia ainega – täiega lahe aine on, õpime selliseid põhioskusi, mida võib vaja minna igal Instahooral või inimesel, kes peab tööl tihti ettekandeid tegema. Lihtsam fototöötlus, helitöötlus, videotöötlus. Ja klass on igati hea, mul pole ühtki halba sõna. Aga see õpilane …

See õpilane tegeleb kõige muuga, keskendub teistele ainetele ja avastab viimasel hetkel, et õige küll, selle nädala kodutöö on vaja ka ära teha. Sel nädalal alustasime siis videotöötlusega. Nii et mõtlesin mina, et teen selle mõnel õhtul töö juures ära, sest seal on kaks korralikku monitori, kodus ainult läpakaekraan. Ja kes see astub igal õhtul vilet lastes töölt minema, nagu tal poleks ühtki muret siin ilmas? Rents loomulikult. Okei, eile ma avastasin, et kodutöö, mis tavaliselt neljapäevase tähtajaga on, peab täna hommikuks valmis olema, nii et oli põhjust koju kimada. Täna olin väsinud, sest eile lõpetasime poole öö ajal alles seda teist kodutööd rühmakaaslastega. Loll, kes vabandust ei leia, eks. Hirmus inimene, mul pole sõnu, nüüd teeb jälle laupäeval väikese ekraani pealt seda kodutööd, nagu viimane loll.

Muidu on olemine paremaks läinud. Vahetult enne haiguslehte üritasin töö juures pinkariga plankida ja sain vaevu 30 sekundit tehtud. Viimane kord, kui veel päris trenni üritasin teha (nüüdseks julgelt kuu aja eest), proovisin lõuga tõmmata ja sain hädavaevu kolm tükki tehtud – ja nö haiguse tippajal oli selge, et pole mõtet proovima minnagi. Esmaspäeval tegin natuke lihtsamaid harjutusi, et näha, mis vorm parajasti on. Minut aega planku tuli kenasti ära, natuke peale ka + mu tavaline kerelihaste seeria otsa (mitte et väga midagi alles oleks neist kerelihastest enam, need vähesed nutsid käes, aga vastupidavuse mõttes oli ok). Lõuatõmbeid ma ei julge hetkel maksimumini punnitada, sest ei taha üle pingutada, nii et teen ainult nii kaua, kuni veel nö mugav on – esmaspäeval tegin viis, täna tegin seitse. Nii et mitte just mu parim vorm, aga ilmselgelt liigub asi paremuse poole. Ja no viimased aasta aega pole ma tegelikult viitsinud lõuatõmbeid eriti teha, olen baseline’i kuskil 10 kandis hoidnud, nii et mul on rõõm näha, et ma vähemalt jõus NII palju kaotanud ei ole, pigem vastupidavuses. (Minu enese tagasihoidlik seisukoht on, et võime kerepinget hoida mängib ronimises kordades olulisemat rolli kui lõuatõmbed, aga see selleks, juba see, et ma trenni igatsen, rõõmustab mind, sest vahepeal ei tahtnud ma sellele mõelda ka.)

Aeroobse trennina proovisin esmaspäeval kuus minutit sõudeergomeetrit, siis hakkas igav. Nagu deem, kõik ütlevad, et see on ronijatele ideaalne aeroobne treening (sest kerelihased + õlgade ja käte ronimisest erinevalt kasutamine), aga see on ABURRIDISIMO, nagu hispaanlased ütleksid. Ei ole olemas igavamat asja. Selle meeldivamaks tegemiseks peaks vist mingi sarja vms taustaks mängima panema. Ja no õhtul olin väsinud küll, aga mitte suremas. Üldse tundub mulle, et hetkel olen ma väsinud eelkõige selle pärast, et ma olen pehmo ja pole enam harjunud nii pikalt üksi olema. Lähen mõistlikul ajal voodisse (rampväsinuna!), aga siis vähkren mitu tundi, sest lihtsalt ei suuda magama jääda. Niu-niu-niuks. Õnneks viimased päevad on kuidagi kiiremini läinud.

Aga jah, lühikokkuvõte on, et mulle vähemalt tundub, et seis läheb hulga paremaks. Ja Douglasel oli täna kutsikas tööl kaasas, vaadake, kui armas Ginger on! Nii trulla ja pehme ja nunnu. Ning kõigest üheksanädalane ja juba oskab istuda, lamada ja käppa anda. Ja inimesega arvestada – kui ma temaga natuke karmimat mängu mängisin, siis urras õhinaga, aga iga natukese aja tagant korraks vaatas, ega ta mulle haiget ei tee ja kas ma ikka tahan veel mängida. 😀 Vähe ei olnud kahju teda tagasi anda.

Hoian igaks juhuks hinge kinni praegu

kaimar_karu

SELLES valitsuses ja ministrikandidaat, kes päriselt oleks oma töökohale pädev, ütleb, et parteisse astumisega pole tal kiiret, ja et tema geide vastu meelt avaldama ei läheks (mis hetkel EKRE peamine reedeõhtune meelelahutus tundub olevat). See tundub nagu nali, ma ei suuda seda õnne uskuda lihtsalt. Seda enam, et ta ei ole veel ametisse kinnitatudki, aga tal on juba eeltöö tehtud. Kaimaril oli juba esimese intervjuu ajaks nimekiri prioriteetidest, millega ta tahaks tegeleda, ja kindel nägemus oma rollist – olgem ausad, eelmise ministri puhul oli lõpuni välja õhus küsimus, kas ta ÜLDSE saab aru, mida ta seal teeb. Nii et ma vahin siin hirmuga ringi, et näha, kas kohe ilmub lagedale Kaimari rase geiarmuke (ftm still in transition) või sõidab ta esimesse infotundi uhkelt täis peaga ja jätab lisaks auto valesse kohta. Nagu vägivaldses suhtes, teate küll, kui kallim tuleb naeratades ja lilledega koju, hakkad ettevaatlikult ringi vaatama, et näha, kust ja mille eest seekord siis pauk tuleb, sest see ilus pilt tundub lihtsalt liiga ebareaalne.

Aga nende e-valimistega on nii, et muidugi on tavalised valimised juba selles mõttes turvalisemad, et Mart võib küll Martinile tema hääle eest maksta, aga ta ei saa temaga boksi kaasa minna ja tal ei ole võimalik tegelikult füüsiliselt kontrollida, kelle poolt Martin hääletab. Ta võib nõuda näiteks fotot, mis tõestab, et inimene hääletas Põlluerakonna esindaja poolt, aga ta ei saa kuidagi kindel olla, et Martin ei teinud esmalt valimissedelist pilti, et pärast sedelit rikkuda ning nii hääl raisku lasta. E-hääletuse puhul võib aga Mart Martini kõrval seista ja vaadata, et valik ikka “õige” saaks. Just selle pärast ongi olemas võimalus e-häält hiljem muuta (kuigi vanainimeste puhul jääb õhku väide, et nad ei oska selleks piisavalt arvutit kasutada). Samas, mina sain valijate statistilist jagunemist kajastavatest artiklitest aru, et pensionärid hääletasid ikka eelkõige Keskerakonna poolt – kui süüdistus on, et Reformierakond vassib e-hääletusega, siis miks nad ikkagi penskarite hääled lahkelt Keskerakonnale ja Eesti emigrantide (no igasugu Soome ehitajate jms) hääled EKREle jätsid? Südameheadusest? Jälgede segamiseks?

Aga kui me räägime e-hääletuse tehnilise usaldusväärsuse tõestamisest, nagu Kaimar ühes intervjuus ütles … Kas te olete näinud seda kuulsat intervjuud, kus ajakirjanik küsib Richard Feynmanilt, miks magnetid tõmbuvad? Terve saade on lahe, kuigi ma nagu mäletan, et lugesin kuskilt, et tegelikult ei saa keegi päris täpselt siiani aru, MIKS jää libe on. Igatahes Feynman selgitab küll, kuidas magnetism toimib, aga vastab muuhulgas ka seda, et on väga lihtne selgitada, kuidas magnetism toimib, aga on VÄGA raske seda selgitada nii, et intervjueerija sellest vastusest ka aru saaks. Või noh, olgem ausad, ta vastab ikka üsna ülevalt alla (I can’t explain that attraction in terms of anything else that’s familiar to you.), aga samas … on tal ka õigus. Kui küsijal puuduvad vajalikud eelteadmised, siis ta ei saagi vastusest aru saada. Ma tunnen seda pidevalt, kui ma õpin midagi matemaatikaga seotut ja pean JÄLLE tegema sammu tagasi ja enne end sellest matemaatikast läbi närima, et ma saaksin üldse hakata natukenegi uuest teemast aru saama.

Ja nüüd mõtleme sellele, et keskmine EKRE valija on madala haridusega, ehk siis me võime üsna kindlad olla, et nad oskavad Facebooki kasutada, aga nad ilmselt ei ole midagi sellega seotut koolis õppinud. Ning selleks, et üldse hakata neile selgitama, kuidas siis e-valimised toimivad, peame me kasutama väljendeid nagu krüpteering, avalik võti, salajane võti jne. Selleks, et üldse alustada dialoogi, peaksid kõik inimesed olema võimelised algmõistetest aru saama.

Teiseks. E-hääletus pole 100% turvaline, täpselt nii nagu ükski vaktsiin või sinu šampoon pole 100% turvaline. Turvarisk säilib alati, aga mida lihtsakoelisem inimene, seda mustvalgem on tema maailmapilt. Nii võib vaktsiinivastane sulle otse silma vaadata ja öelda, et savi, et ta laps parajasti kannipidi roostes naela küljes kinni on, kuna te ei suuda garanteerida, et teetanusevaktsiin on 100% ohutu, ma seda vaktsiini ei taha. Mäletate, Cyrusel oli vöötohatis, sest kui tema väike oli, ei vaktsineeritud veel tuulerõugete vastu – tal on siiani üle selja suur arm, mis ilmselt jääbki nüüd eluks ajaks või vähemalt aastateks. Ja samal ajal on Eesti täis emasid-isasid, kes kehitavad õlgu ja ütlevad, et “mis sellise väikese asja vastu ikka vaktsineerida, tuulerõuged on ju nii väike haigus”, unustades, et kui ka haiguse endaga veab, võib vöötohatis hiljem ikka nende tütrekesele eluks ajaks armi näkku jätta. Või isegi mitte unustades, nad on valmis selle riski võtma, sest “vaktsiin ei ole ju 100% ohutu”. Lõpuks on asi ju usus, mina usun, et teadusuuringud on usaldusväärsemad kui naabrite jutt ja et ravimifirmad ei valeta kogu maailmale oma 1-2% sissetuleku nimel, vastased usuvad, et suurfirmasid ei tohi usaldada ning loeb ainult isiklik kogemus, sest nad ei kas ei tea, mis asi on reporting bias või ei usu sellesse või … Või väärtustavad minu seisukohast liigselt inimfaktorit.

See on juba ette libe tee, sest riskid tõusevad pea alati inimfaktori tõttu. Inimesed on rumalad, hooletud ja saamatud. Meile näiteks hiljuti räägiti ühes loengus, kuidas omal ajal, palju aastaid tagasi, jäi üks Eesti pank mitmeks päevaks (mis on üüratu aeg, üldiselt mõõdetakse RTO-d tundides) serveritest ilma, sest … hoolimata kõikidest paigas olevatest süsteemidest ei osatud ette näha, et keegi koperdab kehvasti paigutatud juhtmete otsa. Nagu te ehk mäletate, siis eelmise põlvkonna e-hääletamise turvaanalüüs ütles täpselt sama, probleemid olid eelkõige seotud protseduurilise turvalisusega (kohe tuleb Kaur ja ütleb, et see on bullshit ja et mitte kuskil mujal Euroopas polegi nii mõttetult rangeid turvanõudeid kui meil, mis on ka tõsi). No näiteks tarkvara arendamiseks ei kasutatud ainult selleks mõeldud arvuteid, vaid arendajad võtsid tööd koju kaasa ja tegid oma arvutist edasi. Väga tavaline. Suurendab otsekohe turvariski. Või näiteks 2013. aastal ei suutnud häälte lugemise server tulemust DVD-plaadile kirjutada, nii et keegi tarkpea mõtles, et mis seal ikka, paneme need andmed minu isiklikule USB-pulgale ja viime vajalikku kohta. Kui nüüd lugeja on üks paljudest inimestest, kes aru ei saa, miks see halb on, isegi kui me Maalit, kelle pulk see oli, igati usaldame, siis võib üsna kindlalt öelda, et ilmselt puuduvad tal ka muud IT-alased taustateadmised, et üldse oleks võimalik hakata e-hääletamise olemust ja sellega seotud riske selgitama. (Venelased näiteks said USB-pulkade abil USA sõjaväe õhkeraldatud (st internetita) arvutitele ligi. Hannes Võrno ütles kunagi Miljonisaates, et küsimustele ei saa keegi ligi, sest need on õhkeraldatud arvutis – saab ikka ligi, küsimus on lihtsalt selles, kui kallis see on.)

Ehk siis otse öeldes, e-valimine ei ole miski, mille kohta saaks öelda, et see on täna turvaline ja seega turvaline ka järgmisel aastal. Lähtekood on avalik, igaüks saab sellega tutvuda ning tehnoloogia arenedes tuleb ka seda süsteemi kogu aeg muuta, et turvalisust säilitada (mäletate, et mingi hetk tuli kõik vanad digiallkirjastatud dokumendid üle signeerida, sest vana digiallkiri pole enam turvaline?). See on normaalne. Tehnika arenebki. Aga kui Kaimar hakkab e-hääletuse süsteemi analüüsima, on kaks varianti – leitakse, et see pole turvaline või leitakse, et see on turvaline. Ainult et valija jaoks ei muuda see mitte midagi, sest kui ka Kaimar ütleb, et “uurisime, kõik on ok”, on see nende jaoks täiesti väärtusetu tühi jutt, sest nad ei ole võimelised sellest analüüsist aru saama. Ja ma ei räägi siin isegi ainult EKRE valijatest, ma arvan, et pea mitte ükski tavainimene ei saa sellest analüüsist aru.

Ehk siis igat pidi jõuame me tagasi Feynmani kuulsa ütluseni: seda on lihtne selgitada. Seda on isegi väga lihtne selgitada. Aga seda on pea võimatu selgitada nii, et SINA sellest aru saaksid.

Mis me teeme siis nüüd? Hakkame inimestele raekojaplatsil tasuta IT (ja biokeemia ja majanduse aluste ja …) tunde andma? Mis te arvate, kui mitmed EKRE liikmed kohale lähevad?

  • Kategooriad