Millal minust ükskord vastutustundlik täiskasvanu saab?

View this post on Instagram

I found a #puppy ❤❤❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ammu oleks aeg, tõesõna. Ma olen mitu korda vist kurtnud, et olen hädas multimeedia ainega – täiega lahe aine on, õpime selliseid põhioskusi, mida võib vaja minna igal Instahooral või inimesel, kes peab tööl tihti ettekandeid tegema. Lihtsam fototöötlus, helitöötlus, videotöötlus. Ja klass on igati hea, mul pole ühtki halba sõna. Aga see õpilane …

See õpilane tegeleb kõige muuga, keskendub teistele ainetele ja avastab viimasel hetkel, et õige küll, selle nädala kodutöö on vaja ka ära teha. Sel nädalal alustasime siis videotöötlusega. Nii et mõtlesin mina, et teen selle mõnel õhtul töö juures ära, sest seal on kaks korralikku monitori, kodus ainult läpakaekraan. Ja kes see astub igal õhtul vilet lastes töölt minema, nagu tal poleks ühtki muret siin ilmas? Rents loomulikult. Okei, eile ma avastasin, et kodutöö, mis tavaliselt neljapäevase tähtajaga on, peab täna hommikuks valmis olema, nii et oli põhjust koju kimada. Täna olin väsinud, sest eile lõpetasime poole öö ajal alles seda teist kodutööd rühmakaaslastega. Loll, kes vabandust ei leia, eks. Hirmus inimene, mul pole sõnu, nüüd teeb jälle laupäeval väikese ekraani pealt seda kodutööd, nagu viimane loll.

Muidu on olemine paremaks läinud. Vahetult enne haiguslehte üritasin töö juures pinkariga plankida ja sain vaevu 30 sekundit tehtud. Viimane kord, kui veel päris trenni üritasin teha (nüüdseks julgelt kuu aja eest), proovisin lõuga tõmmata ja sain hädavaevu kolm tükki tehtud – ja nö haiguse tippajal oli selge, et pole mõtet proovima minnagi. Esmaspäeval tegin natuke lihtsamaid harjutusi, et näha, mis vorm parajasti on. Minut aega planku tuli kenasti ära, natuke peale ka + mu tavaline kerelihaste seeria otsa (mitte et väga midagi alles oleks neist kerelihastest enam, need vähesed nutsid käes, aga vastupidavuse mõttes oli ok). Lõuatõmbeid ma ei julge hetkel maksimumini punnitada, sest ei taha üle pingutada, nii et teen ainult nii kaua, kuni veel nö mugav on – esmaspäeval tegin viis, täna tegin seitse. Nii et mitte just mu parim vorm, aga ilmselgelt liigub asi paremuse poole. Ja no viimased aasta aega pole ma tegelikult viitsinud lõuatõmbeid eriti teha, olen baseline’i kuskil 10 kandis hoidnud, nii et mul on rõõm näha, et ma vähemalt jõus NII palju kaotanud ei ole, pigem vastupidavuses. (Minu enese tagasihoidlik seisukoht on, et võime kerepinget hoida mängib ronimises kordades olulisemat rolli kui lõuatõmbed, aga see selleks, juba see, et ma trenni igatsen, rõõmustab mind, sest vahepeal ei tahtnud ma sellele mõelda ka.)

Aeroobse trennina proovisin esmaspäeval kuus minutit sõudeergomeetrit, siis hakkas igav. Nagu deem, kõik ütlevad, et see on ronijatele ideaalne aeroobne treening (sest kerelihased + õlgade ja käte ronimisest erinevalt kasutamine), aga see on ABURRIDISIMO, nagu hispaanlased ütleksid. Ei ole olemas igavamat asja. Selle meeldivamaks tegemiseks peaks vist mingi sarja vms taustaks mängima panema. Ja no õhtul olin väsinud küll, aga mitte suremas. Üldse tundub mulle, et hetkel olen ma väsinud eelkõige selle pärast, et ma olen pehmo ja pole enam harjunud nii pikalt üksi olema. Lähen mõistlikul ajal voodisse (rampväsinuna!), aga siis vähkren mitu tundi, sest lihtsalt ei suuda magama jääda. Niu-niu-niuks. Õnneks viimased päevad on kuidagi kiiremini läinud.

Aga jah, lühikokkuvõte on, et mulle vähemalt tundub, et seis läheb hulga paremaks. Ja Douglasel oli täna kutsikas tööl kaasas, vaadake, kui armas Ginger on! Nii trulla ja pehme ja nunnu. Ning kõigest üheksanädalane ja juba oskab istuda, lamada ja käppa anda. Ja inimesega arvestada – kui ma temaga natuke karmimat mängu mängisin, siis urras õhinaga, aga iga natukese aja tagant korraks vaatas, ega ta mulle haiget ei tee ja kas ma ikka tahan veel mängida. 😀 Vähe ei olnud kahju teda tagasi anda.

15 kommentaari

  1. Haigusepohmakas on sul keres.
    Kutttsikas 💖

  2. Igasuguse igava tampimise taustaks sobivad podcastid väga hästi, säästavad silmi ja.

    • Soovitad mõnda head?

      • Ei pruugi igaühe maitse olla, aga Tissidendid ja Herilasepesa (viimase aja leiud), vanadest lemmikutest Rahva Oma Kaitse, Müstiline Venemaa, kui su podcastirakendus selle kätte saab, siis ka Teadusuudis, Keelesäuts – need on nii lühikesed jupid et näiteks viimati Google enda rakendus neid ei leidnud. Labor, Järgmine Peatus, Istmesoojendus, Digitund ja Autotund. Ma võõrkeeltes ei kuula, ei saa piisavalt hästi aru, aga sul seda piirangut ei ole.

      • Lorepodcast – 20-30 minutised teaduslik-õudusjutud, enamasti ajaloolised, mitu aastat kuulan juba.

  3. Ergomeeter on minu arust ka igav. Kui tahad keskkeha trenni, hakka suusatama 🙂

  4. Mu arust on ergomeeter jällegi kõikidest trenažööridest kõige mõistlikum. (Kõige hullem ja igavam ja ebamugavam on veloergomeeter – kuigi ma ometi olen jalgrattur.) Üldiselt eelistan muidugi iga kell ja iga ilmaga välitrenni, aga kui tõesti juhtub, et ei jõua või ei saa, siis kõige valutumalt saab hädapärase trenni tehtud mu meelest just sõudeergomeetriga.

    • Ergomeeter on efektiivne – nõus. Aga igav on ta ikka. Need kaks asja pole vastuolus omavahel 🙂

    • Haha, mina maratoonarina (khm, noh, ma olen ju maratoni jooksnud ikkagi) jälestan ka jooksulinti hingepõhjani 😀

      Sõudekas on minu lemmik ka, kui üldse sisetingimustes mingit trenažööri peaks kasutama.

      • Ma ei oleks maratonini jõudnud, kui oleks jooksulindi juurde jäänud 😀 Sest piin on seal rohkem kui 10 minutit joosta. Aga minu meelest on ka teised aeroobse trenni masinad igavad, podcastid päästavad veidi aga siseruumides aeroobse jaoks sobivad mulle ainult rühmatrennid.

  5. Treenimine on protsess ja väga igav JA mis sa sellest ergomeetrist käpid tee kükke ja seisa peapeal vaheduseks kiru EKREt ja ära unusta palvetada ja annetada, ikkagi aastalõpp ja kisub punaseks. 🙂

    • Ma iga kord mõtlen, et sul on nii imelik kirjutamisviis – tavaliselt sinusugused kirjutavad tervikuna vigaselt, aga sul on ehk mõni koma puudu ja kogu jutt tuleb ühes pikas jorus, aga see joru on isegi omamoodi koherentne ja sõnad on korrektsed. Ma isegi ei mõtle halvasti vms, lihtsalt väga huvitav oleks näha, kuidas sa päris elus räägid. Mul on üks õppejõud, kes räägib nii, et ei tee pause mitte kahe lause vahel, vaid tõmbab suvalisel hetkel hinge, kui õhk otsa hakkab saama. Sinu kommentaare lugedes kujutan midagi sarnast ette.

      • Kirjutamine ja rääkimine võivad olla kaks täiesti eraldi seisvat asja. Kirjutamine on pigem monoloog. Võib ju olla nii, et kui komasid pole, siis läheb lugemistempo ka kiireks ja lugeja ei saa õigel ajal hingata ja hakkab õhku ahmima. ::)

  6. Ma arvan, et vastutustundlikke täiskasvanuid on meil niigi küllalt, vbl isegi liiga palju. Jää sihukeseks nagu oled.

    (Just kohtusin vana sõbraga, kes ütles, et tal on oma isiklik luuresatelliit. Ja päriselt, on ka. Kõlab täiskasvanult?)

  7. Siis saab sinust vastutustundlik täiskasvanu kui hakkad uskuma poliitikuid, kliimat ja majanduskasvu. Teeme tuju paremaks. 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad