Kellele me valetame?

Meie alla kolisid uued inimesed. Igati toredad inimesed, kolme koeraga. Üks neist on suht kutsikas veel ja noh, me kuuleme iga päev mitu korda haukumist. See isegi ei häiri meid, mind vähemalt mitte, lihtsalt me kuuleme seda, täpselt nii, nagu me kuuleme autosid väljas jne. Ma pean ütlema, et mind ajab rohkem närvi Sirru, kes võib täiesti tõsiselt minu käest öösel (kui ma MAGAN!) küsida, et “kas sa ka kuuled haukumist???” Nagu jah, nüüd kuulen tõesti, pärast seda, kui sa mu üles ajasid, et ma sinuga koos seda kuulaksin. Muidu oleksin südamerahus maganud. Sest no ma suudan magada tema norskamisest hoolimata, asi see koer siis maja teises otsas.

Igatahes kohtusin nendega mingi päev trepikojas ja üldse midagi mõtlemata tegin kutsikale pai ja küsisin, et “noh, sina haukusid öösel v?”, mille peale omanikud ütlesid põhimõtteliselt ühest suust, et omg, ometi mitte, meie tibu, ei iial. Ma viisaka eestlasena hakkasin muidugi ise vabandust paluma sel hetkel ja ütlesin, et minu esimene mõte oli lihtsalt, et raudselt kutsikas haugub öösel, sest teda ei lubata magamistuppa. Mille peale naine ütles šokeeritult, et “muidugi lubatakse meil koeri magamistuppa!” Mina ei mõista hukka kumbagi pidi, tõesõna. Minu oma magas magamistoas vaibal, aga näiteks voodisse ei olnud lubatud.

Lihtsalt no kellele me valetame? Milleks? Kui ma olen sada aastat elanud siin, iial pole koera haukumist kuulnud ja nüüd alates teie sissekolimisest järsku kuulen iga päev, siis see ei ole ilmselt naabrinaine, kes on otsustanud haukuma hakata. Seda enam, et mind isegi ei häiri, mingi röökiv titt segaks hulga rohkem, koera puhul loodan, et kasvab kiiremini ja harjub ära. Või täna just kuulsin, kuidas mingi paarike tülitses. Ka esimest korda kogu siin elatud aja jooksul (siiani on ainult naabrid meid kuulama pidanud). Vat selle kohta tasuks valetada, sest see häiriks mind küll, kui igapäevaselt kuulama peaks – ning seda oleks lihtsam teiste kaela ajada.

See meie tülitsemine oli nali, eks ole. Ma tahaksin suisa öelda, et me tülitseme haruharva, aga Sirru ilmselt ei nõustuks. Vahepeal on mul tõsiselt endal ka tunne, et äkki ma olen vägivaldne või midagi, sest ma näiteks selja tagant mööda kõndides patsutan kanni vms ja ta konkreetselt hüppab hirmunult, nagu ma muidu peksaksin. Olgu öeldud, et mina olen siin see ohver, kes on kaks korda päriselt laksu kirja saanud, kui ta läbi une suvalises suunas oma jäsemeid loobib. Mina peaksin kartma. Aga ei. Täna läksin vannituppa hambaharja järele, kui ta pesus oli, ja ta karjus, et oleks peaaegu rabanduse saanud, sest tal oli seep silmas ja ta ei näinud, et ma tulen. Mul oli kiire, ei tahtnud hambaarsti juurde hiljaks jääda, muidu ma lasen tal rahus aeleda seal, sest personal space jne. Üldse, tal pole juukseid, mida ta seebitab seal, et silmad kinni peavad olema? Ei julge vaadata kui m No ja iga kord, kui ma olen väsinud või haige vms, siis ta küsib, kas ma olen jälle millegi peale pahane. Mis kuradima jälle? Sa pole näinudki mind pahasena.

Aga naabreid peaks vist hoiatama, sest meil on siin mingi väike valge nässakas ka, kes isegi ei ela siin, aga ikka vahepeal sõelub meie aias mingi lapsega, kes ilmselgelt teda eriti kinni ei jaksa hoida. Ja see koer on nii tropp, kui üldse olla saab. Talle ei tohi selga pöörata, sest siis ta üritab inimesi ka hammustada, eriti mehi. Koertele tahab kogu aeg kallale minna, seda ei ürita isegi salaja teha. Ma alati imestan, kuidas linnas elavad inimesed sellist koera pidada suudavad. St koolitamine oleks hulga väiksem energia- ja närvikulu kui sellise koolitamata koeraga elamine. Aga samas, kui nende lahendus on ta lapsega välja saatmine ja ise probleemi ignomine, siis ilmselt neil ei olegi probleemi, laps lihtsalt karjub juba eemalt koeraga inimestele (kes päriselt elavad selles aias, kus tema oma koeraga külas on), et “ärge tulge lähemale, muidu ta tuleb kallale”.

Kui te mõtlete, mida kuradit te just lugesite, siis selle kirjutamisstiili nimi on väsinud ajust otse paberile, ilma vahepeal toimetamata. Võtke heaks.

P.S. Ritsiku juures läks madinaks teemal “kuidas lapsed peaksid koolis riides käima” ning üks inimene käis täiesti tõsiselt välja argumendi “mõelge, kui häbi neil on hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mis neil seljas oli”. Nagu halloo, mäletate meie noorusaega v? Konkreetselt kõik peale minu kandsid klouni kombel värvilisi retuuse, ma pole kohanud ühtki inimest, kes nüüd tagasi vaadates häbeneks. Naeravad ja leiavad, et oh noorus. Siis mingi hetk kandsid kõik liibuvaid pükse ja samas puhvis sulejopesid, mis kõigest soojusest hoolimata selja paljaks jätsid. Häbenete täna v? Ei usu. Ja no mina olin mingi hetk väga hipi, käisin poolalasti või väga värviliselt (siiani käin värviliselt), ka ei ole häbi veel kohale jõudnud. Praegu käin ringi ja vaatan neid inimesi, kes selle ilmaga kukepükse kannavad, nii et soki ja pükste vahele 10 cm paljast ala jääb – mul oleks hea meel, kui nad häbeneksid, sest see on nii loll mood lihtsalt, aga olen kindel, et ei häbene neist ükski ei täna ega viie aasta pärast.

46 kommentaari

  1. Ristiku teemat ei ole lugenud, aga kunagi oli üks teine teema, kus koolivormi kohustuslik osa tüdrukutele oli seelik ja seda ei lubatud pükstega asendada. Kool ei lubanud. Ajas marru küll. Olgu koolivormi – aga kui tüdruk kannab koolivormi PÜKSE, siis mispoolest see vähem koolivorm on? Oi mul vererõhk tõuseb…

    • …kuigi mul pole ei tütart ega selle toona mainitud kooliga pistmist üldse. Ikka ajab marru.
      Aga kui poiss tahaks seelikuga kooli minna?

      • Haa, see viimame tekitaks kindlasti rohkem tüli kui pükstega tüdruk.

        Aga see oli muidu hea postitus, ma oleks isegi komminud, aga VVN lendas nii kettasse seal, et selle aja peale, kui ma teema avastasin, olid konfliktikartlikud inimesed juba kommenteerimisvõimaluse ära võtnud. Samas, oleks keegi teine VVNi blogis sama tooniga temaga mitte nõustunud, oleks ta küsinud, et miks ta üldse sõna võtab ja teda lolliks nimetanud (kuigi ise esitab igas postituses küsimusi ja kasutab küsimärke, mis nagu kutsub inimesi arvamust avaldama), nii et eks Ritsik oli selles mõttes oponendist viisakam.

        • Minu meelest läks seal üks teine kommenteerija, selline pulk-perzes tüüp, kõvasti rohkem üle võlli. Aga kuna tema tegi seda tasakesi salaõelusega, käepideme alguse lähedalt ja vingerdades, siis keegi ei pannud eriti tähele.

        • Ritsiku juures oli jah (jälle) väga huvitav, ma jõudsin muu elu kõrvalt lugeda, aga mitte nii palju kommenteerida, kui oleksin tahtnud.

          Kusjuures (VVN, ma tean, et sa loed seda, nii et ma ei klatshi, vaid ütlen otse =) iseäranis amüsantne tundus mulle, et VVN, kes oli päev tagasi oma blogis enam-vähem kõik kommenteerijad üles rivistanud ja läbi nahutanud, andis nüüd ise Ritsiku juures tuld mõlemast rauast. Aga kui see väike käitumislik ebakõla kõrvale jätta, siis ma teadagi olen veendunud, et blogi ja selle kommentaarium on iga blogipidaja isiklik omand ning omaenda blogis on igalühel täielik isikuvabadus teha ja öelda, mida tahab, kommentaarid kinni keerata vms.

          Anyway. Koolivorm. Mul pole ülekaalukaid poolt- ega vastuargumente. Aga üks tähelepanek on küll. Nimelt: normide eiramine, rebel olemine ei võrdu alati hingelt vaba ja õnnelik olemisega, nagu võiks eeldada (noore) inimese puhul, kes ilmub boratikostüümis või poolpalja kanniga vms. Mu enda kooliaegne tähelepanek ütleb, et need rebelid olid tihtipeale üsna lõhestunud, õnnetud, sisimas teiste arvamusest vägagi hoolivad. Erilisus ei võrdunud enesekindlusega. Jällegi, see ei ole mingi lõplik tõde, eksju, see on minu isiklik nägemus asjast, nii toona kui ka praegu.

        • Jaa, JUST seda sama üritasin mina ka siin viisakalt öelda, et VVN oma blogis lubab ainult kaasanoogutamist, teised saavad kõik peksa, aga võõras blogis lendab rind kummis kohale ja küsib, et “loll oled v?”. 😀

          Aga riietusega on ka see rühm, kes ei viitsi lihtsalt. Mul oli üks klassivend, kes ühel hetkel loobus riiete ostmiseks ja pani lihtsalt selga seda, mida kodus oli. Kui enda püksid olid katki, võttis isa omad, on natuke suured, mis siis ikka. Kusjuures rahamuret ei olnud ega midagi, lihtsalt ei viitsinud poodi minna. Ei tea, kas oli lihtsalt laisk või depressioonis ja letargiline. Nüüd on edukas ja töötab ka IT-s, meil siin kõik autistid oodatud, kui muidu nupp nokib.

          Mina pidasin paljusid moodsaid asju koledateks, nagu need samad sulejoped. Samas, need asjad, mis minu arust ilusad olid, olid kindlasti nii mõnegi teise arust koledad.

        • ma mõtlesin tolle kommentaatori puhul, et huvitav, kas seesama, kes kunagi sealsamas mind mingi eriliselt passiivagressiivse kommentaariga ründas, mispeale mina ta perse saatsin, mispeale ta sai muidugi põhjust oma passiivagressiivsusel veel rohkem särada lasta.

        • poolpalja kanniga kooliilmumine ei pruugi isegi eriliselt rebel värk olla, vabalt võib olla konformistlik. Lihtsalt konformeerutakse oma vanusegrupi keskmisega (kui seal parajasti on selline mood).

          Väga-väga paljud koolinoored käivad ikka väga-väga sarnaselt riides, ütlen oma vanainimese positsioonilt. Ja vabalt võib see nende väga-väga sarnane riietus olla selline, mis mõnele täiskasvanule närvidele käib ja siis too mõtleb, et milline mässuline laps, samal ajal kui laps üritab lihtsalt endale olulisse massi sulanduda.

        • Aa, jaa, mulle hakkas kah see kommentaator silma, kellest Morgie ja Notsu räägivad.

        • Mhmh, toda ma nägin kah, aga ta oli mingi suvakas, mul talle ei olnud mingeid ootusi.

        • Muidugi, väga äärmuslikult rebel ja vastanduv ja teiste omast erinev kostüüm on loomulikult mingi seisukoha esitamine, mitte niisama eneseväljendus, seepärast peakski see olema hästi läbi mõeldud ja sisemise veendumusega tehtud. See aga ei tähenda, et inimene, kes nii teeb, oleks kuidagi rohkem katki, kui mugandujad. Ja nagu Notsu (tal on alati õigus!) ütles, ka liigne enesepaljastamine ei pruugi olla mässuakt vaid mugandumine.
          Mul endal oli lapse isaga nõme põrkumine, kui ta tahtis lapsele mugavad, täiesti sündsad aga ülearu utilitaarsed saapad ära keelata just selle argumendiga, et nii ei sobi ja nii pole ilus – ja kõige krooniks lihtsalt rekvireeris need saapad. Oleks ta kasutanud veenmist, kasvõi äraostmist, ma oleks sellega leppinud, aga selline jõumeetod paneb mind pigem teise leeri kalduma. Parem maailm on see, kus boratikostüüm ja tutuseelik on teatud määral aktsepteeritavad, mitte see, kus keegi mängib lapse riietuse pisidetailide teemadel minihitlerit. Ja parem on see maailm, kus koolivormi püksid ja seelik on lubatud ühevõrra mõlemale soole (nagunii enamik poisse seelikut ei kannakski, aga neile mõjuks hästi teadmine, et see on lubatud)(st, kui see seelik on piisavalt pikk)

        • jah, ma mõtlen ka oma allpool asuva mammutkommentaari valguses, et kui koolivormi või mingi dresskoodi mõte on asju lihtsamaks teha ja et riietusega oleks vähem jama, siis on täiesti kontraproduktiivne, kui just sellesama dresskoodi järgimisega hirmsasti tõmblema hakatakse, kutsutakse kokku seltsimehelik kohus ja mis kõik veel.

      • hee, mul on tütar ja ta käis kõnealuse kooliga samas majas olevas lasteaias, kus teema jutuks tuli ja ma õpetaja (kes tuliselt agakõikväikesedtüdrukudtahavadkiseelikugakäia-usku oli, endal kolm poega) käis välja, et kui tüdrukud tahavad pükse, siis äkki mõni poiss tahab seelikut. ma arvasin, et see on ju vahva, miks mitte. õpetaja (pärast kõnevõime tagasi saamist) leidis omakorda, et vaat SEE oleks nii SUUR probleem, et ta isegi ei teaks, millisesse institutsiooni sellega pöörduda :D. poiss ja tahab seelikut, ennekuulmatu. tüdrukud, muide, käivad tolles koolis jätkuvalt kuni viienda klassini kohustuslikus korras seelikuga ja ei, oma tütart ma sinna kooli ei pannud.

        • 5-6 klassis võivad tüdrukud selles koolis kanda koolipükse. 7-9 klassis võivad tüdrukud kanda ka tumedaid pükse, st mitte koolivormi. Kui siis 6 klassis juhtusid tüdrukutel olema mitte koolivormi püksid (poisid millegipärast võisid), siis lapsevanem pidi päevikus põhjendama, miks? Laps pidi direktorile märkuse põhjenduse ettenäitama. Kirjutasin “essee”, mahtus päeviku ühele lehele, laps luges…arvas, et direktor läheb pöördesse ja valge markeriga kustutas ära. Lapse isa kirjutas uue, lühema versiooni. Direktor uuris, et mis seal valge markeri all küll võiks olla…ah, mida ema tahtis öelda. Sellest ajalugu vaikib.
          Laps vahetaks heameelega kooli, ent kuna klassikaaslased ja klassijuhataja on suurepärased, üritab ta vastu pidada.

  2. Seebitamisest, hahaha, tundub, et sa jätsid “Hairy Tale” vaatamata 🙂

  3. Mäh, ma seletasin mitu korda vahele, et ma käitun natu liiga raevukalt, tean, see on vist selle- ja tollepärast =)
    Mulle endale mõjub jube hästi, kui keegi minu blogis raevukaks läheb, aga vahele metat paneb, et seepärast vist lähen, üldiselt oled ju hea …
    Elik kui ma ei tunne, et inimene põlgab mind üldiselt, vaid kui SEE TEEMA on talle tähtis, ma isegi ei nördi =)

    Ja noh – tegelt ma tean, et kui inimene arvab, et koolivorm on ok, pole ta seepärast veel nats.
    Aga ma ei suutnud uskuda, et inimesed võivadki päriselt uskuda, et isikuvabadusi piirates saab maailma õnnelikumaks kohaks ja siis üritasin saada neid ütlema, et tegelt vabadused head, sundus nõme, ja nad üldse ei allunud =P.

    • Aga said nad hoopis isikuvabadusi piirama ja kommentaarid keerati kinni, enne kui mina jaole sain. 😁

      • Ma sain asjast üle ja keerasin juba tagasi lahti.

    • Kogu ühiskond on “isikuvabaduse piiramine”. Kes tohib kellega magada, tapelda, suhelda, töötada, lapsi saada. Meil on piirid, maksud, kodakondsus. Meie palgast võetakse suur osa ära ja jagatakse teistele. Ma ei tohi punasega üle tee minna, autoga kihutada, eesti riiki siunata. Paljudes riikides on kohustuslik uskuda kindlat jumalat ja riigijuhi siunamise eest pannakse vangi.

      Kuhu tõmmata piir, kui palju kirjutab ühiskond ette ja kui palju on inimese enda määrata?

      Ei tea, keegi ei tea.

      Aga sa ei saa öelda, et kõik, kelle arvates see piir on teises kohas kui sinu arvates, on lollid.

      • Ikka saab =D
        Ma ütlen teatavasti, et kõik inimesed, mina kaasa arvatud, on lollid 🙂
        Ja noh – kui nüüd võtta, et ühiskond ütleks mulle kellega magada tohin või ei tohi, kellega suhelda, kellega tülitseda, kelle heaks töötada või kellega lapsi saada, ega ma ühtegi asja neist kuulaks – s.t. ma oma vennaga ei taha lapsi saada isklikult, aga et ühiskond selle ära keelaks, kui ma tahaksin?
        Fakktheühiskond =)
        Aga makse, nii palju kui ma maksan, maksan väga vabatahtlikult. Päriselt. Mulle meeldib teadmine, et vbla on kellelgi teisel mu väikesest panusest abi ja samas ma ei pea ise otsima võimalusi kõige rentaablimalt aidata.

        • Kuskil peab see anomaalia olema, et kui ei erista tarku ega lolle, siis pole oluline ültse oluline,et inimesed just lollid peaksida olema, aga kui sa nii targaks saad, et lollust nägema hakkad eriti vee oma lollust, siis saab sind ju targaks pidada, mis sellest, et ise saad aru, et koguaeg lollusi teed, aga ikka teed. 🙂

  4. Koolis riietumise piinlikkust saab piirata ka muude vahenditega, nt teha reegliks, et koolis kasutatavad riided peavad naba katma, ei tohi olla litrite ja suurte logodega – ja sedasorti piirangud pole midagi uut.

    • Jaa, ma ritsiku juures olin kirglikult ka seesuguste piirangute vastu =P

    • Ja loomulikult annab neid piiranguid venitada. Mingis mõttes see naba paljastamise piirang on arusaadav – teismelised, hormoonid, tõmbaks mõne stressori äkki maha ses ülerahvastatud klassis? Litrid ja logod, kapuutsid – noh, see. Ma ei tea. Mind ei sega. Kui on oht, et tagasihoidlikumalt riides lapsi hakatakse narrima, siis äkki tegeleks selle narrimisega.

      • Paljad pahkluud segavad mind tänaval 😀
        Aga koolimajas peaks ju soe olema.

      • Tähendab – kui teismeline poiss tuleks klassi palja peega, siis oleks ju tüdrukud ka häiritud, eksole? Selles vanuses alles püstitatakse sündsaid barjääre oma peas, ma ei poolda selle olukorra keerulisemaks tegemist.

        • Kusjuures tegelikult ma kirjutaks alla, kui mu laps tahaks kooli minna Borati-trikoo ja tutuseelikuga 😀 Oh jah, see oli jutuks.

          Aga ma enne küsiks tema käest, kas ta on ikka hoolega läbi mõelnud. Ja selle kombo peal peaks olema siiski midagi tänavakõlbulikku. Et ta ennast ära ei külmetaks.

          Suguorganid tuleks siiski kinni katta, kui ta pole just nudistide rannas või üksinda metsas, sest meie kultuuriruumis pole kombeks neid avalikus ja argises kohas näidata.

  5. Riietusest ja ühiskonnast – palju mõtteid.

    Esiteks, riietumine ON suuresti ühiskondlik nähtus (termoregulatsiooni funktsiooni kõrval). Riietumine kui eneseväljendus on ERITI ühiskondlik, täpselt nagu keel on ühiskondlik, et ta üldse toimida saaks (ma võin teha oma salakeele, mida keegi teine ei tunne, aga sel juhul pean ma endale vähemalt ajutiselt kujuteldavad v hüpoteetilised sõbrad või tegelaskujud looma, kui ma tahan, et see keel keelena töötaks, tähendab, looma fiktiivse sootsiumi).

    Piirangute koha pealt olen ma muidugi tüüpiline tsiviliseeritud läänelik liberaal – esiteks elan ma keskkonnas, kus inimestel on oma käitumise üle üldiselt nii hea sisekontroll, et välist sundust pole neile selleks, et nad üksteist eriti ei kahjustaks, enam väga palju vaja. (teisest küljest eeldab sellise sisemise kontrolli teke mingis vanuses impulsikontrolli treenimist, siit see, et lastele tuleb piire seada jne.) Teiseks näen reegleid pigem kokkulepete teel ise kujuneva ja muutlikuna kui millegi absoluutse ja igikestvana (performatiivse kultuuri tunnus vastandina preskriptiivsele). Laias laastus “lepime mingites asjades kokku, et iks detailiga oleks vähem jahmerdamist, aga kui see kokkulepe ei ole enam otstarbekas, lepime ümber”.

    Otstarbekuse tingimus eeldab muidugi seda, et laias laastus on ühised eesmärgid (otstarbekas saab miski olla ainult millegi jaoks, mingi sihi saavutamiseks). Või et vähemalt peamised eesmärgid on ühised ja lepime kokku, et kõrvaleesmärkides lubame rohkem erinevusi.

    Siit nüüd koolide ja riietuse küsimus: ma arvan, et üldiselt on konsensus, et riietusstiil ei ole koolis põhiline. Põhiline on ütleme kitsas mõttes õppimine (akadeemiline) ja laiemas mõttes õppimine – näiteks erinevate inimestega koosviibimise harjutamine, nii et keegi väga kannatada ei saaks.

    Mis tähendab, et ma usun, et kokkuleppelised piirangud, mis on nende teenistuses, on OK. Nt et kui klassis on epileptikuid või tähelepanuhäiretega inimesi, siis me ei pane kuhugi vilkuvaid tulesid, ei klassiruumi ega enda külge. Või kui klassis on teismelisi, kelle suguhormoonide tase lainetab niigi üsna kontrollimatult, siis vähemalt katsume üksteisel mitte kõvaks ajada (kogemata ajab miski nagunii).

    Kokkuleppelised reeglid, mis selliseid eesmärke ei teeni, ei ole otstarbekad. Mõne kooli kokkuleppelised reeglid on lausa nende eesmärkide vastu ja minu meelest seega kahjulikud: nt kui tüdrukute koolivorm on nii paljastav, et paras fetish fuel. Või kui koolivorm on konkreetse kliima jaoks liiga palav või külm (segab õppimist, sest õpilane külmetab või vaevleb higistamise käes). Või kui koolivorm on nii kare või sellise lõikega, et tuletab ennast füüsiliselt lakkamatult meelde ja õpilase tähelepanu läheb oma kehale, selle asemel et ta saaks rahulikult õppimisele v suhtlemisele keskenduda (vt mida Umberto Eco kirjutas teksaste halbusest vastandina pidžaama või mungarüü eelistele).

    • Lausa teaduslik seletus riietusprobleemile, olen täitsa nõus, ilma igasuguse irooniata😉 Tore oleks kui kõik inimesed nii aru saaks. Delfisse pole mõtet postitada, sest kardetavasti pooled lapsevanemad peaks su sõnavara tähendust entsüklopeediast otsima😜

    • Jaa, aitäh, notsu!

  6. Ma hakkasin mõtlema, ega ma ometi see passiv-agressiiv ole kuna aegajalt ei suuda vastu panna soovile iroonilist märkust teha. Aga vist mitte, sest mul suhtumine riietusse suht suva ja kunagi pole ka piinlik olnud et noorest peast vahel ise kaaskodanikke shokeerisin.

    See vormiteema sai piisavalt Ritsiku juures kajastust, ma tahtsin hoopis 🐕 koeri ja nende kasvatust kommenteerida. Kogu kvartali peale häirivad kaks koertega tüüpi, pange tähele mitte nende koerad! Üks vanamutt (halvas mõttes) laseb end pidevalt röökides pirakal hundikal mööda tänavaid ringi lohistada. Iga kord kui näen teda kõigest kõrist koera peale karjumas tahaks politsei kutsuda. Verbaalselt pole mõtet üritada sihukest tüüpi korrale kutsuda.

    Teine on noormees, kes laseb oma suurel koeral tänaval rihmata ringi lipata ja kükitada kuhu juhtub. Tal saadanal on kilekott küll kaasas aga kasutab vastumeelselt vaid siis kui jään talle pingsalt otsa vaatama. Täna oli meie maja ees jälle kaks pirakat pehmet pasteedikäntsakat. Pean vist kaamera üles panema, sest olemata süüdlases 100% kindel ei taha ta auto klaasipuhastaja vahele neid julkasid panna😜

    • ei, sa oled ikka üsna aktiivagressiivne, kui oled (isegi kui sarkastilisel moel).

      Ma mõtlesin üht sellist, kes ütles lillelises sõnastuses õelusi ja selle peale, kui ma ta otsesõnu persse saatsin, kukkus ohhetama ja ahhetama, kui ebakultuurselt ma ikka räägin.

      • Mul kohe kivi langes südamelt😄 Eks mulle endale istub ka kui keegi otse ütleb mis ei meeldi, ma lihtsalt nii tuim ja tuhm tükk, et läbi lillede ütlemisest ei saaks aru, peaksingi meelitamiseks🥴

  7. Koolist ja välimusest, värske uudis:
    https://edition.cnn.com/2019/11/19/us/michigan-8-year-old-photo-shoot-trnd/index.html
    USA plika tegi endale ägedad patsid, jäeti kooli pildilt välja ja seepeale pakkus üks proff talle privasessiooni.

    Igatahes on teema seal piisavalt tundlik, et suvakast tüdrukust on tehtud CNN esilehe lugu.

  8. Mõtlesin vahepeal kooliriiete rahalise küljele veel: Ritsiku pool mainisin üht argumenti, mis koolivormi kasuks tuuakse: et siis ei näita välimus jõukuse-erinevusi. Aga pärast tuli pähe, et koolivormi peab reeglina ikkagi uuena ostma, aga muiduriideid võib täitsa korralikul kujul kaltsukast saada. Nii et seesama vorm, mis pealtnäha varanduslikud vahed ära kaotab, võib ise rahaline probleem olla.

    • Meie laste koolis on vist täiesti olemas kasutatud kooliriiete ostu-müügi skeem.
      Aga sel pole mõtet, sest:
      – koolivormist nõutakse ühte enda valitud elementi (särk, vest, vist miski veel),
      – need on niigi üsna odavad,
      – ja kuna neid kantakse ju iga päev, kannab laps need niikuinii ribadeks.

      Kaltsukast on vist mõtet osta asju, mida sa kannad mõnikord harva või mis jäävad enne füüsilist ärakulumist väikeseks? Koolivormi tükkidega seda muret küll ei ole.

      • mina isiklikult ostan peaaegu kõiki riideid kaltsukast. Kui mul on mõni uue riide poest pärit asi, on see kohe imestust ja imetlust väärt, et uute riiete poes lausa müüdigi midagi, mida ma tahaks.

        • (ja sealt saab selliseid asju küll, mida saab pikalt ise ribadeks kanda. lapsed tõenäoliselt veel kergemini, sest lasteriided jõuavad sinna keskelt läbi pärast vähemaid kandmisi.)

      • Mhmh, nii mõnedki kaltsukapusad ja -maikad ja T-särgid on ikka läinud tihedasse hullkandmisse ja 15 aastat vastu pidanud.
        Aga nt laste pükse sealt eriti ei leia. Mingil ajal olin oma pojale pükste leidmisega suisa hädas. Ja ostsin phmt kõik sobivad kohe ära. Ja tõesti läksid need hiljemalt aasta pärast (hiljemalt!) põlvede kohalt katki.

        • jälle targem.

          Aga see kehtib muidugi nii väikeste laste kohta, kellele suurte riided veel parajad ei ole. Mingist teismeeast peale juba on.

  9. Tõrre põhjast ja vee alt – kui mina koolis käisin, oli NL kokku varisemas, siis hyperinflatsioon, vabariigi taastamine koos maamajanduse kokkuvarisemisega ja sellise pideva majanduskriisi tingimustes kandsin ma sääraseid kaltse, mida kätte sain. Enamus koolikaaslasi oli samas olukorras, välja arvatud riigiasutuste asjapulkade lapsed. Mis eripära, mis seks, kui sul ongi ainult 2 särki ja paar pykse. Seetõttu ei ole mu ajus riietumise koha peal mitte mingeid muid mõtteid kui et taskud, villane, turvatallaga, tormikindel. Aga, kurat võtaks, ma ei lähe teistele ytlema, kui nende riietus minu maitse jaoks mistahes viisil yle võlli on – mida see paremaks teeks???
    Mu lapsed on juba targad noored inimesed, oskavad riietuda ilmastikukohaselt ja mugavalt, aga vahest tuuakse ikka koju uudiseid selle kohta, kuidas mõned klassikaaslased teiste riietuse kallal …ilgelt mölisevad (kui muud põhjust ei leita). Jälle – mismõttes noritakse võõra pere asjade kallal?
    Vajadus otsitud põhjustel teist alandades oma enesetunnet tõsta on väga igimoodne, ja mistahes viisakuse ja sallivuse propageerijad saavad alati mingil hetkel helmetajatelt pähe…

  10. […] ta neid hiljem puhtana õigeks peab keerama. Esimese maailma probleemid. Meil mõlemal. Rents – "Kellele me valetame?" Põhiliselt endale. Arutasime ükspäev sõbrannaga, kuidas teiste juures on nii lihtne vigu […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad