Võtame kõik kokku

Kõik teised võtavad, kuhu meiegi pääseme. Pluss ikka peaks eneseanalüüsiga tegelema jne. Lükkasin kokkuvõtte kirjutamist edasi, sest sellele aastale mõtlemine ei tekitanud eriti positiivseid emotsioone. Lootsin, et päris lõpus on ehk midagi toredamat kirjutada, aga no ütleme nii, et PRAEGU on jah tore, aga aasta tervikuna on veits soovida jätnud. Põhimõtteliselt olen ma nõus selle pildiga, st põhimõtteliselt võiks kokkuvõtteks öelda, et “vähemalt olen ma elus”:

View this post on Instagram

Inside, yes. @mytherapisthelps

A post shared by Lola Tash and Nicole Argiris (@mytherapistsays) on

Vahepeal oli konkreetselt tunne, et terve see aasta on olnud üks pidev rähklemine status quo säilitamiseks. Et kooli kõrvalt ka tööasjad kuidagi tehtud saaksid, et terviseprobleemide (ja kooli) kõrvalt kuidagi ka trenni jaksaks teha jne. Spordiga on muidugi eriti selgelt näha, jõuad mingile tasemele, siis tuleb kas mõni haigus või lihtsalt hullumeelne semester vahele ning uuesti alustades oled kümme sammu tagasi vajunud ja saad uuesti rabelema hakata, et kas või vanale tasemele tagasi jõuda.

Täna on tuju juba hulga parem, kui esimest korda sellele teemale mõtlema hakates. Hetkel ütleksin, et muidugi on see mõnes mõttes tõsi, aga samas on siin olnud siiski märgatavad edasiminekud. Ma olen selle aastaga jõudnud nii kaugele, et ma ei pea koolis enam ühtki ainet võtma, kui ise ei taha. Ainult lõputöö tuleb veel kirjutada, aga tegelikult on väga suur osa (ja mõnes mõttes see tüütum osa) nüüd ikkagi tehtud.

Jah, haige olla on nõme ja ma pole veel tagasi päris parimas vormis, aga see vorm on ikkagi juba üsna hea + paraneb kiiremini, kui ma tegelikult loota julgesin. Rääkimata sellest, et ma olen ise väga rahul selle treeningplaaniga, mis hetkel paika sai, sest see sisaldab rohkem boulderdamist kui varem. Iseasi, et mul pole olnud veel juhust sellega algust teha, sest hall on pühade ajal pidevalt aeg kinni, nii et tuleb treenida vastavalt võimalustele.

Jah, töö juures ammu plaanitud asjad venivad ning see võtab vahel pahurdama küll. Aga samas on mul jätkuvalt ülimeeldiv kollektiiv ning inimesed, keda päriselt huvitab see, mis suunas ma ise oma karjääriga edasi liikuda tahan. Ja vähemalt hetkel tundub, et nad on valmis ka omalt poolt natuke aitama, et see tõesti selles suunas liiguks.

Ja suhted on meil ka! Nii sõbrasuhted kui romantiline elu on sel aastal tõesti nii toredad olnud, et ma ei tea, kas kellelgi teisel üldse on nii häid sõpru ja ägedaid kaaslasi. Tundub uskumatu, et neid veel teistelegi võiks jätkuda, kui kõik parimad juba mulle ära antud on. Muidugi annaks ka siia igasugu negatiivseid asju kirjutada, võiksin teile rääkida, kuidas vahel on raske, sest ma olen loomu poolest high-strung ja käin vahel kõigile teistele närvidele, (või küsida, miks mu mees käitub väikese nohuga, nagu tuleks juba matuseasju korraldama hakata), aga ma täna jätan selle vahele.

Ütlen lihtsalt, et käesolev aasta on küll pakkunud teatavaid mitte nii toredaid väljakutseid (fuck you, puugid ja OOP), aga sellest hoolimata on see olnud üks tore aasta toredate inimestega. Patt oleks kurta.

Ilusat aastavahetust!

View this post on Instagram

We are ALL set for #christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Jõul tuli ja läks

View this post on Instagram

Merry Christmas! 🎅

A post shared by Rents (@rrrents) on

Te kõik tahate Rentsist traditsioonilist kuusega jõulupilti näha, eks? Mitte et keegi küsiks, nutate ja vaatate! Ütleme nii, et kleit on ilus, aga põikitriip + see soeng + liiga lähedalt näkku surutud kaamera = 40aastane Vene mammi, mitte Rents. Järgmiseks aastaks peab vist uue kleidi soetama.

Meil oli väga rahulik jõul, käisime maal sugulastel külas. Kuna ma jätkuvalt unistan taas vormi saamisest, siis jõuluõgimist tegime ainult ühel päeval, oma koduse jõululõuna hoidsime väga tagasihoidliku. Cyrus jäi just jõulude ajal haigeks ka, nii et tema ei tahtnud üldse süüa. On jätkuvalt, jäi eile üksi koju, kui ma Soome ronima läksin. Ma nimelt sain jõuluvanalt uue köie, seda peab ometi testima ja sisse töötama. Väga mõnna on, 9,2 mm, lausa lendab. Väike mure on ainult sellega, et väga mõnna on, kuni partner on minuga enamvähem ühes kaalus. Endast raskemaid on tiba nõmedam langetada, aga kukkumist püüda on õnneks ikka sama.

Aga eriti tore oli see, et ma suutsin esimest korda jälle terve pika päeva ära ronida, isegi lõunapausi ei teinud. Samuti suutsin nii boulderis kui ka liidis taas mitu 6b rada (ja ühe 6b+!) ära fläshida. Ehk siis mitte veel PÄRIS mu parim vorm, aga ma olen üllatavalt kiiresti sellele üsna lähedale jõudnud.

Ahjaa, et tõestada, et ma pole tegelikult selline mammi, nagu esimesel pildil, näitan pilti tänastelt videovõtetelt. Eelkõige endale tõestan vist, sest ma ehmatasin seda esimest pilti nähes täiega ära ja mõtlesin, et kas selline ma olengi kõrvaltvaatajale v. Igatahes teeme me parajasti algajatele informatiivseid õppevideosid. Siin filmisime seda, kuidas MITTE esimesse trenni tulla – siit kõik vead isegi ei paista, eks videos toome selgelt välja:

Raske on normaalset jõukarit leida

Olen siin viimasel ajal jälle mõelnud, et häda ajab härja kaevu ja Rentsi kardiot tegema – aga ei ole tahtnud tagasi Reval Sporti minna, sest see jääb lihtsalt mu liikumisteedelt kõrvale. No ja enam ma ujuda ei taha, sest põlv on korras, mõtlesin velotrenažööri peale, nii et ei tahaks ka liigselt maksta selle eest, et kasutada kahte (konkreetselt KAHTE) jõusaali masinat, et treenida neid seljalihaseid, mis ronides unarusse jäävad, ning seejärel natuke vändata. Aga pea igas Tallinna spordiklubis tahetakse sinu esmasündinud last + leping tuleb ilmtingimata kümne aasta peale teha. Reval Spordis ütlesin neile, et ma ei tule enam tagasi, sest ei viitsi enam ujumas käia seal (põlv on nüüd üsna heas korras, saan isegi ühejalakükke teha jälle), aga nad ei võtnudki mu käepaela tagasi, ütlesid, et ehk muudan meelt. Põhimõtteliselt nagu oleks kuradiga käe löönud.

No nüüd olen juba mõnda aega vaadanud, et meie tänaval on uus jõusaal. Seal on ka proovikord tasuta ja Instas isegi pilt ühest masinast, mida ma kasutada tahtsin, nii et läksin siis täna proovima. Nagu jopenpuhh. Selgus, et neil on olemas kõik need asjad, mida ma kasutada tahaksin, aga … ma ei saa neid kasutada. Neil nimelt on selline süsteem, et sa pead seal tegema TERVE trenni. On X masinat, alustad masinast 1 ja lõpetad masinaga X (tegelikult vist sinule tehtud treeningkava kohaselt, ma pole päris kindel, kas igaüks kasutab päris iga masinat) – lihtsalt ei ole sellist varianti, et tuleb Rents ning kasutab ainult masinaid X-4 ja X-2. Lisaks on seal ka ainult mingid pikemaajalised lepingud ja 18kuused on juba välja müüdud, vähemalt minu tänavas.

Tundub, et ega mul muud üle ei jää, kui ikka hakata kaks korda nädalas pikemaid lõunapause tegema ning nende ajal MyFitnessis käima. Meil õnneks selline töökoht, et vabalt võib päeval ära käia ja selle arvelt õhtul tiba kauem olla – ja teine variant oleks maksta neile röövlitele ca 60 eurot kuus ja selle raha eest õhtul kell viis teiste omasugustega küünarnukke kokku hõõruda. Aga ma tõsiselt ei saa aru inimestest, kes neile igakuiselt nii palju maksavad. Selle raha eest saaks ronimas käia ja jääks veel ülegi!

Röövimine päise päeva ajal on igasugune trennitegemine Tallinnas. Ja noh, samas tahaks ikka kesklinna ja oma kodust kaks sammu ja saun võiks olla jne. Aga andke ikka tasuta või võileiva hinnaga. 😀

Vabadus (+ Witcheri esimene hooaeg)

Kool on põhimõtteliselt läbi. Reedel tegin kiire sutsaka Tartusse, nüüd on semestri viimane ettekanne tehtud ja kui teised jälle Skaibis näole annavad, saab loodetavasti ka viimane kirjutis esitatud. Siis ongi põhimõtteliselt veel ainult ronimisvideo filmimine ja töötlemine, mis on poole kohaga lõbu, mitte ainult kohustus. No ja üks eksam, aga see pole raskemat sorti. Vähemalt hetkel mõtlen, et järgmisel semestril ei võta mitte ühtki ainet, keskendun ainult magistritöö kirjutamisele, see pidev rööprähklemine on juba ära väsitanud.

Sel nädalal olen saanud juba väga korralikult trenni teha ka. Pean isegi natuke tagasi tõmbama, sest neli korda nädalas on hetkel veel ilmselgelt liiga palju. Nüüd teen kolm puhkepäeva järjest, sest randmed ja küünarnukid on hellad, keha ei ole sellise rabelemisega enam harjunud. Aga eile tegime juba poolpika päeva Soomes ja ma jaksasin peaaegu päris päeva lõpuni ronida. Muuhulgas nägin seal ühte mustanahalist tüdrukut, kes oli lihtsalt NII ilus (ja ronimiseks nii ideaalse kehaga), et no lihtsalt vahid suu ammuli ja mõtled, kuidas keegi üldse saab nii ilus olla. Teate küll, nagu mõned neist on, hästi ilusa nahaga (selline kumav toon + vistrikku on näinud ühe korra telekast), täiesti ideaalsete juustega ja sihvakate jäsemetega. Kusjuures tavaliselt ma üldse ei kadesta neid sihvakaid jäsemeid, sest ma saan aru küll, et ronimises annab eelise, aga enamik neist näevad välja kergelt nagu ämblikud (no nagu see tüdruk, minu treeneri iluideaal, aga mina ei tahaks selline välja näha, see pole üldse minu maitse – kui ma otsiks lesbiarmukest, oleks mu valik pigem midagi sellist, õiges pikkuses sihvakad jäsemed, tätoveeritud ja tumedapäine – muide, kui keegi välja mõtleb, mis Sofia insta võiks olla, öelge mulle ka, ma stalgiks teda rõõmuga). Igatahes vaatasin kadedalt ja mõtlesin, et ei tea, kas ta võtab tavaliselt koogi asemel õuna või lihtsalt on sünnipäraselt kauni kehaga. Sest no mul on ka kui mitte sihvakas, siis tunduvalt sihvakam keha, kui ma parajasti iga päev kooki ei söö. Kõik on ikka meie endi kätes jne. 😀 Õnneks on mul sel nädalal ainult üks jõulutoitu täis päev.

Aga Soome oli küll isegi Soome kohta hall. Megaudune ja midagi muudkui tilkus. Nägi ainult lähimaid maju ja need jõulukaunistused kogu selle halluse sees mõjusid pigem veidi groteskselt, mitte jõululikult. Nagu oleks mingis postapokalüptilises stseenis või midagi, seda enam, et tänavad olid üsna tühjad.

View this post on Instagram

The Continent awaits.

A post shared by The Witcher (@witchernetflix) on

Ahjaa, see tuletab meelde, et Witcheri esimese hooaja vaatasime ära. Üsna halb oli. Esiteks olid värvid kohutavalt hallid, nii et kogu pilt oli lihtsalt tüütult tuim ka naljakates stseenides (sest muidugi on naljategemiseks üks bard sisse visatud). Põhimõtteliselt nad elavad ilmselt Soomes. Kogu aeg sihukesed värvid:

Teiseks oli kogu dialoog täpselt selline, nagu vaataks, kuidas keegi teine arvutimängu mängib. St ilmselgelt oli mindud rohkem mängustiili, mitte traditsioonilist raamatul põhinevat stiili (kui just raamatutes sama puine kohutav dialoog pole). Kolmandaks ei tekkinudki sellist ühtse loo tunnet, sest kõig oli liiga hüplik, nagu hunnik juppe. Need on küll kõik samast loost, aga kuidagi ei sulanud hästi üheks tervikuks. Tegelased on kõik mängudest juba tuttavad ka, nii et enamvähem tead, kes kindlasti hooaja lõpuni välja veab jne. Hakkasingi selle peale kohe Witcher 3 mängima, seal on küll värvid täitsa olemas, ei tea, kuidas need sarja ei jõudnud.

Kui tore on pilti teha!

View this post on Instagram

I lost my ☎️ and then I found it. Happy Tuesday!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kaotasin eile trennis oma telefoni ära. Ronijad on ausad inimesed, nii et ma täitsa tõsiselt isegi ei muretsenud, et äkki keegi võttis ära, aga avastasin juba trenni lõpus, et ei paista teist kuskil – ning kuna rahvast oli nii palju ja Sirrul oli kiire, otsustasin, et eks ma tulen kunagi hiljem seda otsima. Aga ilma telefonita oled ikka järsku nagu ilma ühe käeta. Pangaülekandeid teha ei saa, homse päevaplaani vaatamiseks pead arvuti taha minema, iga 10 sekundi tagant katsud harjumusest taskuid ja avastad, et telefon on puudu, Instasse ei saa, ühesõnaga kõik oli halvasti. Isegi Duolingo ununes ähmiga ära, õnneks mul seal streak protection. Äratus käib õnneks käekella pealt ka, aga no ikka väga abitu tunne on – mõtlesin kohe hirmuga, et mul on nii Google’i kui mõni töökonto kaheastmelise tuvastamisega, nii et sinna ei saaks ka telefonita sisse.

Nii et panin hommikul kohe padavai sinna ukse taha. Seal olid vene töölised, kes mu sisse lasid, aga üritasid samas mulle innukalt selgitada, et ma pean pileti ostma. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuidas venelased Eestis ütlevad täiesti segaduses ja natuke solvunud näoga “gavari paruski”, nagu see oleks mu isiklik valik, et ma ei viitsi parajasti rääkida seda. Nagu olgem ausad, oleks ma prantsuse keele õppimise asemel vene keelt õppinud, oleksin kooli kõrvalt ehk McDonaldsisse tööle saanud. Pärast teenindussfäärist edasi liikumist pole seda enam iial vaja läinud – no tõlkida ehk võiks, aga vene keele tõlkimise eest makstakse vähem, sest konkurentsi on rohkem. Nii et ma ei saa hästi aru, miks keegi üldse eeldab, et inimesed innukalt vene keelt õpivad, kui nad just ida suunal äri ei taha ajada. Kehtib ilmselt ka vastupidisel suunal, VAJA on venelasel eesti keelt, kui ta tahab töötada riigitööl või teenindavas sektoris.

No igatahes, kuna ma vene keelt ei oska, pidin ütlema, et “bõl telefon, seitsas net, telefon tam”. Umbes nii galantne see vestlus oligi, aru nad igatahes lõpuks said, telefoni leidsin ka magneesiumitünni alt üles, kõik hea. Ja siis avastas Sirru, et “oi, mul on tglt üks uksepääse veel, ma oleks ise ka saanud selle lahti teha”. Nimelt ta juba paari kuu eest kurtis, kui ta meile korraga pileti ostis, et nupp ei tööta, kui kaks korda järjest “ava” vajutada. Ma tookord isegi ei mõelnud selle peale ja me ei olnud koos kuni selle korrani enam ronimas käinud – õnneks aeguvad korrapääsmed mõne päevaga, nii et raha sai Ronminn eelmine kord ka kenasti ja ausalt kätte, aga ilmselt tuleb pärast esimest avamist lihtsalt paar sekundit oodata ja siis teine ka ära teha. Nii et kulutasime nüüd siis teise hommikul telefoni järel käies ära, et südametunnistus puhas oleks. Aga väga piinlik ikkagi. 😀

Igatahes telefon on mul käes ja vene keel suurepräaselt suus, mis ma muud oskan tahta!

Reel Rock 14

Käisime iga-aastasel Reel Rocki linastumisel. Filmid on alati ägedad ja huvitav on näha, kuidas stiil aastast aastasse natuke muutub. Kuidas näiteks on hakatud rohkem naistele tähelepanu pöörama jne. Sel aastal oli lühifilm Nina Williamsist, kes ronib highball‘e, st ronib ilma turvavarustuseta kaljusid, mis on vähemalt 7 meetrit kõrged. Filmis näidati 15meetrist V11 rada – see tähendab, et sa ei saa endale vigu lubada. Elukaaslane on tal sarnase õnnetuse üle elanud, paranes aasta aega ja enam selliseid kive ei taha. Aga V11 on juba nii raske, et keskmine ronija ei jõua kunagi nii kaugele, rääkimata sellest, et 15 meetri kõrgusel ei tee neid trikke pea keegi.

Samas tuletab see film alati meelde ka seda, et ronimine on siiski ekstreemsport. Vanu filme vaadates saab alati vaadata, mitme filmi tegelased veel elus on, sest üldiselt näidatakse seal ju tavaronimisest natuke ekstreemsemaid asju. Seekord oli eriti karm aasta, suisa kaks filmis näidatud inimest surid pärast filmimise lõppu, kuid enne esilinastumist. Üks laskumisõnnetuses (enamik tõsiseid õnnetusi juhtubki laskudes, mitte ronides, ja üldiselt hooletusvigadest, nagu seekordki) – see sama poiss, kes siin treileris naerab selle üle, et nad on reckless, mida nad kahtlemata olidki. See suhtumine ei kesta lihtsalt igavesti sellise spordiala puhul. Teine oli Kanada alpinist Marc-André Leclerc – kõigest 25aastane, aga juba väga tuntud ja teadis väga hästi, mida ta teeb. Läks sõbraga Alaskat avastama, jõudis mäetippu ja alla enam ei jõudnud. Mitte keegi ei pea päris täpselt, mis juhtus, aga saadaoleva info põhjal tundub, et samuti laskumisõnnetus. Ronimine on ohtlik, alpinism on ohtlik, aga kõige ohtlikumad on ikkagi need tegevused, millega me ära harjume ja kipume mõtlema, et midagi ei juhtu ju, kui üks kord üle jala teha. Mitte et ma tahaksin öelda, et nad hooletud olid, me ei tea seda. Mägedes ongi ohtlik, võis olla laviin, midagi võis murduda, kivi või lumi võis neile ülevalt kaela kukkuda – ja kõik need asjad võivad juhtuda ka siis, kui inimesed nö kõik “õigesti” teevad. Võivad juhtuda inimestest täiesti sõltumatult. Meie oskused ja varustus võivad meie kontrolli all olla, aga loodus ei ole.

See muidugi ei tähenda, et ronima ei peaks. Elu ongi ohtlik, me saame ainult riske maandada, aga üldiselt otsustame ikka vahepeal teed ületada või isegi autoga sõita. Aga film oli väga hea. Ja väga head olid ka eestlaste enda asjad, mida vahele näidati. Eriti Ruslani film sellest, kuidas nad Siberis käisid (see on vähem kui 13 minutit, soovitan vaadata). Torkasid kohe silma põlvkondade erinevused – minust vanemad rääkisid üldiselt eesti keeles, noorematel oli põhikeel kas inglise keel (Ruslan) või olid vähemalt ingliskeelsed subtiitrid (Rees). Ilmselt esiteks see, et tahetakse laiema publikuni jõuda ja teiseks see, et nooremad mõtlevad rohkem kõigi kaasamise peale. Inglise keel on siiski hetkel lingua franca. Mul endal oli paar päeva tagasi piinlik kogemus, kui tegin ühele venelasele eesti keeles nalja, sest ma unustasin lihtsalt ära, et ta on Moskvast, mitte kohalik.

Igatahes film oli hea, südatalvine motivatsioonilaks jälle treenimiseks. Soovitan ka neile, kes lihtsalt ilusaid mäekaadreid näha tahab – või lolli nalja, sest lollid naljad on ronijate igapäevane leib. Enne alaealiste poiste huumor ja siis ronimine. Või paremal juhul paralleelselt.

Kummitus kummitab kummutis

Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.

Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.

Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.

Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.

View this post on Instagram

👻

A post shared by matzaballs_for_millennials (@matzaballs.for.millennials) on

Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.

P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.

“Spinn” (Wilson) + “Aja lapsed” (Tchaikovsky)

910863
Oskan jätkuvalt lugeda. Praegu on kuidagi moes raamatud, mille kõigi aluseks on see, et inimesed keeravad Maa pekki ja sellest arenevad edasi mingid sündmused (tihti mujal). “Spin” polnud otseselt sellega seotud, aga see teema oli ka siin taustal. Ja raamat oli hea, suisa väga hea. Maailmast, kus ühel hetkel tähed kaovad ära. Ja inimesed, kes ei oska kuidagi sellega toime tulla.

Selle kohta, kui hea raamat see oli, olid kaks järgnevat kergelt pettuvustvalmistavad. Hiljem lugesin internetist, et ta tahtis ühte raamatut kirjutada, aga see sai kogemata edukaks, nii et kirjastaja ütles, et olgu triloogia olla, kähku. Nii et eks ta istus maha ja kirjutas, mis tal üle jäi. No ja ilmselt mõjus, minagi ostsin teised kaks raamatut veel, kuigi viimast juba enamvähem lehitsesin. Ainus asi, mida ma läbivalt iga raamatu puhul ette heidan, on see, et ta EI OSKA normaalselt intiimsuhetest kirjutada. No kohe üldse ei oska. Aga sellest hoolimata tahab ta neid igasse raamatusse toppida. Jättes mulje, nagu 15aastane oleks mõelnud, et nüüd kohe kirjeldab seksistseeni, nii et on kirjeldatud. Aga triloogia esimene raamat on siiski lugemist väärt.

No ja nagu mul mõtlevatest pirnipuudest küll poleks saanud, nüüd loen raamatut arukatest loomadest. Nimelt mõtles keegi, et saadaks ühele planeedile eraldi kapslites ahvid ja viiruse, mis neid kähku targemaks teeb. Selgus aga, et viirus toimib kenasti ka hüpikämbliklastel. Muuhulgas paneb see viirus need ämblikud ka suuremaks kasvama, nii et kõlab üsna koledalt. No ja kuna ämblikel on teatavasti asjad kenasti paigas ning isane on kas toit või sekspartner (või mõlemat üheaegselt) ning juba ehituselt on nad emastest väiksemad/nõrgemad, siis areneb sealt loomulikult meie omast üsna erinev ühiskond. Kosmoselaevad on ka. Maa on pekki keeratud. Kõik, mida vaja ühes moodsas ulmeteoses.

Ahjaa, ta ei alustanud sugugi ulmega, ta on enne seda kirjutanud KÜMNEOSALISE fantaasiaseeria, kus putukad samuti olulist rolli mängivad – seal on siis tavapäraste haldjas-ogre-vampiir rasside asemel nö erinevad putuklased, osad neist maagiliste võimetega, aga võimetud tööriistu kasutama, ja teised siis vastupidu. Ja kui keegi ütles, et teda ilmselt kirjastaja ei sundinud teist osa kirjutama, siis esiteks on ta intekas öelnud, et teda avaldati suuresti tänu sellele, et tal oli neli osa juba valmis ning kirjastus oli huvitatud just seeriast, ning teiseks on minu arvates kurb, et kirjastus polnud nõus tema raamatuid Poolas tema päris nimega avaldama (tema Poola nimi tehti inglastele vastuvõetavamaks, sellest see kirjapilt). Küll need kirjastajad on koledad inimesed ja moodsa maailma surve eest ei pääse keegi.

Ohh, milline nostalgia

View this post on Instagram

Tartu is going all in for Christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õppejõud saatis meile eile õhtul kell 10 kirja, et on haige ja tänaseid loenguid ei toimu – oleks varem saatnud, oleks saanud koju Tallinnasse minna ja tavalise tööpäeva teha. Mitte et ma väga kurdaks, voodi on pehme ja Tartu on ilus. Ikka hulga ilusam kui Tallinn, ma tihti mõtlen, et oleks siin korralikud ronimisvõimalused ja sama head töökohad, ma kohe koliks tagasi. Cyrus ütles selle kohta muidugi, et “aga siis oleks Soome nii kaugel”, sest no ronimine. 😀 Mis on tõsi, Soomes elada ei tahaks, aga tore, kui ta käe-jala juures on.

View this post on Instagram

Monkeyyyy! 🐒 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on tore nädal olnud. Saan juba niimoodi trenni teha, et päriselt naudin seda. Kurtsin alles eelmisel nädalavahetusel, et hetkel on suurim probleem see, et võhma ÜLDSE ei ole, nii et olen vaikselt sellega tegelenud. Kartsin, et muidu olen peatselt saabuval puhkusel nagu üks ronipaks, kes Instas just hiljuti kirjutas, et ei jaksanud enam V0 väljas ronida, sest “teekond kivini oli ju ka pikk ja väsitav”. Mis muidu oleks okei, aga pärast mitut aastat eesmärgipärast tööd peaks olema natuke häbi sellist juttu ajada. Nii et teen just seda, mida kõige rohkem vaja, eile tulin trennist jalgsi koju raske kotiga ca kolm kilomeetrit ja oli täitsa okei juba. Täna jalutasin Võru tänavalt, kuhu sõbrants korteri ostis, linna. Vastupidavus tuleb, aga täitsa lõpp, milline Mälestuste allee see on!

Tuletas kohe meelde, kuidas Tartus oli omal ajal Eesti blogijannade põhikoolkond. Mina ja AbFab ja juba tollal VVN. Muidugi Nirti, kes oli valmis iga valesti mõistetud mehe kaitseks avalikult ambrasuurile viskuma. See oli veel see aeg, kus naisblogijad ütlesid avalikult kergelt halvustava tooniga asju nagu “mul ei ole eriti naissoost sõpru”, sest noh, okei oli kuidagi välja öelda, et “mina olen eriline ja äge, mitte nagu need teised eided”. Kuskil oli ka wildikas, kuigi kes seda teab, kus ta täpselt elas ja tema blogi oli igati sooülene, nii et imelik teda blogijannaks kutsuda – aga samas oli ta nii lahe, et ei saa ka mainimata jätta. Üks Rebastest ka blogis veel (või blogis ta just natuke hiljem?), igal arvestataval märsilohistajal oli oma blogi.

Mina elasin veel Võru tänaval, Inno ja Irja majas. Täitsa pekkis, milline peldik see oli. Kütta tuli kaks korda päevas, akna vahelt tuli sõna otseses mõttes vahel natuke lund sisse. Tundus kuidagi täitsa normaalne, üldse ei häirinud, kampsuni saab ju selga panna. See häiris, et naaber vahel täis peaga ühiskasutatava vetsu täis kusi ja see siis sinna ära külmus. Iseenda tagant ta muidugi ei koristanud, solvus hoopis, kui ma ütlesin, et ta peaks seda tegema. See maja nägi kusjuures nüüd täiega kena välja.

Siis mingi hetk enne või pärast seda elasime põgusalt ka Tõrvandis Murca ja veel mitme teise allüürnikuga ühes majas. Ütleme nii, et üks minu elu kalleimaid õppetunde, sest ma olingi nii noor ja loll, et mõtlesin, et miks ei võiks tervet maja enda nimele üürida, teised maksavad ju mulle ja maksan edasi ja … Tegelikult on inimesed valmis õlgu kehitama ja sind võlgadesse jätma, sest kamoon, NEIL on ju ka raske. Naljakal kombel maksis ainsana üüri alati õigeks ajaks ja täpselt ära üks just vangist välja saanud tüüp (kuigi mitte alati kõige ausamate vahenditega). Sellest õppisin kiiresti ja ühe korraga, eales ei teeks enam sellist lepingut ja üldse väldin olukordi, kus ma peaks tuttavaid või pooltuttavaid rahaliselt usaldama. Piisab mulle täiesti sellest, et seda ühte Läti sõpra korra aastas surkima peame, temaga ühiselt ronireisi planeerimine on minu jaoks täielik piin, sest ta maksab küll alati kõik ära, aga annab alat ebalevaid noncommittal vastuseid, nii et kunagi ei tea enne viimast minutit, kus see kuradima jaht siis toimub ja millal täpselt.

Igatahes. Lahe aeg oli. Mäletan, kuidas me korjasime ükskord üles mingi pimedas hääletava 14aastase, kes oli kodust ära jooksnud, et Võrru pruudile külla sõita. Ega me teda vägisi ema juurde viima ei hakanud, ütlesime, et võib meie juures soojas magada ja hommikul edasi hääletada. Teda huvitas muidugi eelkõige see, et internet oleks, et saaks meile tüdrukut Rates näidata ja siis õhtu otsa temaga edasi chattida. Hommikul sõi kõhu täis ja läks minema, lapseröövi pärast mind kohtusse ei kaevatud. Olen isegi korduvalt niimoodi Euroopas hääletades öömaja saanud. Aga hetkel küll ei kujuta ette, et Sirru eales laseks mul võõrast teismelist niimoodi meie korterisse tuua. Ta on abivalmis küll, aga kahtlustan, et sellise asja jaoks pisut liiga umbusklik. Tollal oli meil muidugi kaks suurt koera ja endalgi ainult võlad, polnud väga põhjust muretseda.

Nägin eile ka päris inimesi päris minevikust ja muidugi on huvitav näha, kuidas keegi muutunud on, aga just selle blogiuniversumi murenemise üle olen ma vist isegi rohkem kurvastanud kui tavaelu muutumise üle. Muidugi kurb, et elu on muutunud, aga samas on kõik mu sõbrad üldiselt oma valikutega rahul. Aga mitmed lahedad blogijad on lõpetanud ning elavad täiesti oma elu. Mis mõttes ma ei tea sinust enam midagi? Ma elasin kaasa su kaalulangetamisele! Või see piff, kes blogis sellest, kuidas ta oma meest pettis, aga oli väga šokeeritud, kui selgus, et ta mehel on armuke. Mis temast sai? Mul on õigus teada! Või see Kroku imelik sõbrants, kes ka oma seksuaalsetest avantüüridest kirjutas – kas keegi saatis ta boyfriendile blogi lingi või kuhu ta nii järsku kadus? Mis ta nimi oligi … peokeemik, äkki? Ma nõuan vastuseid!

Kohati on see muidugi lihtsalt hirmutav ja kurb – teada, et väga võimalik, et Hundi Ulg on ammu maetud ja keegi ei tuleks selle pealegi, et meid sellest informeerida, matustele kutsumisest rääkimata. Elad ju kellegi elule kaasa, mõistad suuremal või rohkemal määral, aga ikkagi hoolid. Ja siis on järsku lihtsalt auk internetis ning mõnel juhul pole keegi kunagi inimese päris nimegi teadnud.

Ahjaa, trennist rääkisin ma, lõpetaks ikka natuke rahulikuma noodiga. Ronitrennis on hästi natuke piinlik, sest ma olen ainult ühe liiditrenni teinud – ja kui Tartus ronima läksin, siis inimesed mäletavad ju, kuidas ma varem ronisin, selles eelmises elus. Nii et üks noormees tahtis mulle köieotsa pihku anda, et ma karniisi liidima läheksin. Pidin ütlema, et ei, kahjuks see ei ole hetkel veel meie elu, anna aega atra seada. Kusjuures pole ainult keha nõrk, vaim tahab ka uuesti liidiga harjumist, esimene kord võttis jala kergelt värisema, teine rada tuli juba paremini ja kolmas igati normaalselt. Siis oli paar päeva vahet ja mõte Tartu seina liidimisest tundus konkreetselt ebameeldiv. Aga eks sellega ole nagu iga teise asjaga, tuleb teha, kuni keha jälle ära harjub. Lihtsalt väga ebameeldiv on koperdada millegagi, mis tundus muidu sama loomulik kui hommikune hambapesu, ajab iseenda peale vihaseks. Nii et nüüd ma harjutan kannatlikkust, iseenda suhtes mõistev olemist jne, ise samal ajal ikka veits surkides, et areng liiga aeglane poleks.

Namaste, bitches!

Trenn!

View this post on Instagram

Had been too long

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu viimase aja parim uudis on see, et ma suudan taas trenni nautida ja isegi igatseda. Tulen koju ja on tunne, et võiks kohe trenni minna, mitte enam see “mitte midagi ei jaksa”. St trennis väsin küll kähku ära ja tõesti palju ei jaksa, aga kogu aeg läheb vaikselt paremaks ja vorm tuleb. Alustasin Ronminnis, sest seal on lühikesed rajad, sellest nädalast tahaks liidiseinale tagasi minna. Või ehk isegi ei tahaks, aga oleks aeg kestvust tiba lükata.

View this post on Instagram

I call it meditating

A post shared by Rents (@rrrents) on

Laupäeval käisime esimest korda üle hulga aja Soomes ronimas. Plaan oli algusest peale selline, et Cyrus liidib ühe sõbraga ja mina saan omaette boulderdada. Kauaks seda jaksu ei jätkunud ja kuigi tegime lühema päeva kui tavaliselt ja läksime niigi juba kella viiest sööma, oli neljatunnine trenn mulle ilmselgelt liig. Käsivars kiskus krampi ja reis kiskus krampi ja kõik valutas. Aga enne seda jõudsin mõned megalahedad rajad ära ronida, nii et olukord siiski päris NII nutune ei ole – ja teiseks venitasin nii põhjalikult, et järgmisel päeval väga ei valutanudki midagi. Lahedatest radadest pole mul muidugi ühtki pilti, sest mu elus ei ole lihtsalt ühtki inimest, kes hooliks minust piisavalt, et see 30 sekundit kulutada. Üks rada näiteks oli suht kõik horisontaalne, tore oli näha, et kerelihased on jätkuvalt funktsionaalsed. Aga järgmiseks nädalaks ostsime igatahes ette juba megalühikese päeva piletid, nii et trenniaega jääb ca kaks ja pool tundi, et poleks võimalustki end nii rihmaks tõmmata. Pärast seda tahaks hakata juba pikemaid trenne ka tegema, aga no tasa ja targu jne.

Ahjaa, kaal on ka hakanud mõistlikus suunas liikuma, olen hetkeolukorraga isegi enamvähem rahul. Kui nii edasi läheb, saan endale isegi jõululõunat lubada. 😁

View this post on Instagram

Go to Olympic Together ❤️ !

A post shared by Mawem Mickael & Bassa (@lesfreresmawemofficiel) on

Lisaks enda trennile olen usinalt võistlusi vaadanud, sest nädalavahetusel selgus, kas Ondra saab olümpiale (jaa). Nüüdseks on kõik juba aru saanud, et see kiirus + boulder + liid formaat on debiilne, sest see on umbes sama hea, kui iluuisutamine laskesuusatamisega kokku panna, sest mõlemat tehakse ju külmas kohas. Isegi korraldajad said sellest kähku aru, 2024 on need juba eraldi, aga 2020 veel kõik kolm korraga. Ja seoses sellega on mul neist vaestest kiirusronijatest lihtsalt kahju. Esiteks selle pärast, et kiirusronija peab tunduvalt rohkem aega suure rahvahulga ees oma puudujääke häbenema – kui Ondra on kiiruses kehv, peab ta selle häbiga avalikkuse palge ees olema ühel võistlusel maksimaalselt kolm korda 10 sekundit (kaks korda kvalis ja ühe korra finaalis). See on nagu mõne mehe seksuaalelu, kergelt piinlik, aga elatakse üle. Aga kui kiirusronija muudel aladel kehv on ja ainult kiirusega üldse võistlema pääseb (mis kehtib põhimõtteliselt IGA kiirusronija kohta), siis peab ta rahva ees häbenema kvalifikatsioonis neli korda viis boulderminutit ja kuus liidiminutit ning seejärel hea õnne korral finaalis kolm korda neli boulderminutit ning kuus liidiminutit. Okei, nad kukuvad üldiselt alla ammu enne seda, kui kuus liidiminutit täis saab, aga siiski, point on, et nad peavad tunduvalt kauem avalikult pusima millegagi, milles nad on tunduvalt kehvemad kui kõik nende ümber – ja nemad teavad, et kõik teavad, et nad on tunduvalt kehvemad. 5,6 sekundit uhkust vs 20 minutit häbi on üsna demotiveeriv, isegi kui sa tead, et kogu see üritus on sea selga sadula surumine.

Teiseks on see kergelt ebaaus ka selles mõttes, et sobivate füüsiliste eeldustega boulderdaja õpib tunduvalt kergemini hästi kiirust ronima kui kiirusronija boulderdama. Kiirusronimise rada on ainult 6b, st rada, mille isegi mina suudaksin sooja tegemata ära ronida. Ehk siis lihtne rada, mida tuleb lihtsalt teha väga kiiresti. Nii näiteks sai boulderdamise imelapsena alustanud Jan Hojer üleeile kiirusronimise finaalis teise koha, sest ta on tugev ja kiire, nii et milles props. Kiirusronija EI saa iial boulderdamises või liidis teist kohta, sest neil ei ole taga aastatepikkust vastavasuunalist tööd koordinatsiooni ja vastupidavuse arendamisel. Ja nad ei tõmba seda nüüd aasta ajaga maagiliselt pärakust välja, kui kõik oma ala tipud on kuueaastaselt alustanud.

Nii näiteks on väga tore, et Prantsusmaad esindavad pildil olevad vennad (juba selle pärast on tore, et ronimine on muidu väga valgete inimeste sport, see, et nad Olümpiale saavad, inspireerib kindlasti ka teisi alaga tegelema ja mitmekesistab seltskonda), aga kuna nad mõlemad on eelkõige kiirusronijad, siis see tähendab, et Prantsusmaa lootus sealt medaliga koju tulla pole suurem asi, sest kiirus annab siiski ainult kolmandiku punktidest. Võidu saab see, kes vähemalt kahel erialal normaalsed punktid saab – ja neid inimesi, kes on nii head boulderdajad kui ka head liidijad, on väga palju. Mõnel päeval jääb mulje, et jaapanlased võiksid spordihalli koristaja võistlema saata, kui ülejäänud meeskond haige oleks, ja ta tuleks ikka medaliga koju. Samas muidugi, kui ma üldse usun, et kiirusronija võiks päriselt ronima õppida, siis ilmselt oleks see just Mickael Mawem, st üks neist Prantsusmaa ronivendadest, sest tema on siiani boulderdamises kõige paremaid tulemusi saavutanud. Kas tema kõrval oleks pidanud Olümpial olema Bassa või Manuel Cornu, on vaieldav, aga kuna neist kummalgi pole eriti reaalset medalilootust, pole see ka väga oluline. Aga fakt on see, et Olümpiale sõitjate nimekiri on praeguseks juba VÄGA huvitav ja 2020 saab olema esimene aasta, mil mina tõesti südamest sellele võistlusele kaasa elan.

P.S. Kõik on nüüdseks kindlasti juba lugenud, et kõik suure suuga looduskaitsjad, kes kohvi oma bambustopsi ostavad, on tegelikult kogu selle aja liimi joonud, sest liim, mille abil bambuskiud kokku on kleebitud, hakkab 70 kraadi juures sulama. Ma õnneks tööl jalutan tavaliselt kohvikusse oma klaasist kruusiga, bambustopsi olen ainult koolis käies kasutanud, aga mõtlesin ikkagi, et kaua me end mürgitame, ja käisin Apollos uut (keraamilist) tassi otsimas. Valikus oli ainult kolm tükki ja ükski neist polnud imeilus, nii et mis mul üle jäi, joon liimi edasi ning lohutan end sellega, et latte on tavaliselt 65-70 kraadi, st liimilahustamistemperatuurist tsutikese jahedam. Nii et kui mõni mu päris sõpradest istub praegu näpp suus ja mõtleb, et tahaks mulle midagi jõuludeks kinkida, aga ühtki mõtet pole, siis this is it, seda on mul vaja.

  • Kategooriad