Võtame kõik kokku

Kõik teised võtavad, kuhu meiegi pääseme. Pluss ikka peaks eneseanalüüsiga tegelema jne. Lükkasin kokkuvõtte kirjutamist edasi, sest sellele aastale mõtlemine ei tekitanud eriti positiivseid emotsioone. Lootsin, et päris lõpus on ehk midagi toredamat kirjutada, aga no ütleme nii, et PRAEGU on jah tore, aga aasta tervikuna on veits soovida jätnud. Põhimõtteliselt olen ma nõus selle pildiga, st põhimõtteliselt võiks kokkuvõtteks öelda, et “vähemalt olen ma elus”:

View this post on Instagram

Inside, yes. @mytherapisthelps

A post shared by Lola Tash and Nicole Argiris (@mytherapistsays) on

Vahepeal oli konkreetselt tunne, et terve see aasta on olnud üks pidev rähklemine status quo säilitamiseks. Et kooli kõrvalt ka tööasjad kuidagi tehtud saaksid, et terviseprobleemide (ja kooli) kõrvalt kuidagi ka trenni jaksaks teha jne. Spordiga on muidugi eriti selgelt näha, jõuad mingile tasemele, siis tuleb kas mõni haigus või lihtsalt hullumeelne semester vahele ning uuesti alustades oled kümme sammu tagasi vajunud ja saad uuesti rabelema hakata, et kas või vanale tasemele tagasi jõuda.

Täna on tuju juba hulga parem, kui esimest korda sellele teemale mõtlema hakates. Hetkel ütleksin, et muidugi on see mõnes mõttes tõsi, aga samas on siin olnud siiski märgatavad edasiminekud. Ma olen selle aastaga jõudnud nii kaugele, et ma ei pea koolis enam ühtki ainet võtma, kui ise ei taha. Ainult lõputöö tuleb veel kirjutada, aga tegelikult on väga suur osa (ja mõnes mõttes see tüütum osa) nüüd ikkagi tehtud.

Jah, haige olla on nõme ja ma pole veel tagasi päris parimas vormis, aga see vorm on ikkagi juba üsna hea + paraneb kiiremini, kui ma tegelikult loota julgesin. Rääkimata sellest, et ma olen ise väga rahul selle treeningplaaniga, mis hetkel paika sai, sest see sisaldab rohkem boulderdamist kui varem. Iseasi, et mul pole olnud veel juhust sellega algust teha, sest hall on pühade ajal pidevalt aeg kinni, nii et tuleb treenida vastavalt võimalustele.

Jah, töö juures ammu plaanitud asjad venivad ning see võtab vahel pahurdama küll. Aga samas on mul jätkuvalt ülimeeldiv kollektiiv ning inimesed, keda päriselt huvitab see, mis suunas ma ise oma karjääriga edasi liikuda tahan. Ja vähemalt hetkel tundub, et nad on valmis ka omalt poolt natuke aitama, et see tõesti selles suunas liiguks.

Ja suhted on meil ka! Nii sõbrasuhted kui romantiline elu on sel aastal tõesti nii toredad olnud, et ma ei tea, kas kellelgi teisel üldse on nii häid sõpru ja ägedaid kaaslasi. Tundub uskumatu, et neid veel teistelegi võiks jätkuda, kui kõik parimad juba mulle ära antud on. Muidugi annaks ka siia igasugu negatiivseid asju kirjutada, võiksin teile rääkida, kuidas vahel on raske, sest ma olen loomu poolest high-strung ja käin vahel kõigile teistele närvidele, (või küsida, miks mu mees käitub väikese nohuga, nagu tuleks juba matuseasju korraldama hakata), aga ma täna jätan selle vahele.

Ütlen lihtsalt, et käesolev aasta on küll pakkunud teatavaid mitte nii toredaid väljakutseid (fuck you, puugid ja OOP), aga sellest hoolimata on see olnud üks tore aasta toredate inimestega. Patt oleks kurta.

Ilusat aastavahetust!

View this post on Instagram

We are ALL set for #christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Jõul tuli ja läks

View this post on Instagram

Merry Christmas! 🎅

A post shared by Rents (@rrrents) on

Te kõik tahate Rentsist traditsioonilist kuusega jõulupilti näha, eks? Mitte et keegi küsiks, nutate ja vaatate! Ütleme nii, et kleit on ilus, aga põikitriip + see soeng + liiga lähedalt näkku surutud kaamera = 40aastane Vene mammi, mitte Rents. Järgmiseks aastaks peab vist uue kleidi soetama.

Meil oli väga rahulik jõul, käisime maal sugulastel külas. Kuna ma jätkuvalt unistan taas vormi saamisest, siis jõuluõgimist tegime ainult ühel päeval, oma koduse jõululõuna hoidsime väga tagasihoidliku. Cyrus jäi just jõulude ajal haigeks ka, nii et tema ei tahtnud üldse süüa. On jätkuvalt, jäi eile üksi koju, kui ma Soome ronima läksin. Ma nimelt sain jõuluvanalt uue köie, seda peab ometi testima ja sisse töötama. Väga mõnna on, 9,2 mm, lausa lendab. Väike mure on ainult sellega, et väga mõnna on, kuni partner on minuga enamvähem ühes kaalus. Endast raskemaid on tiba nõmedam langetada, aga kukkumist püüda on õnneks ikka sama.

Aga eriti tore oli see, et ma suutsin esimest korda jälle terve pika päeva ära ronida, isegi lõunapausi ei teinud. Samuti suutsin nii boulderis kui ka liidis taas mitu 6b rada (ja ühe 6b+!) ära fläshida. Ehk siis mitte veel PÄRIS mu parim vorm, aga ma olen üllatavalt kiiresti sellele üsna lähedale jõudnud.

Ahjaa, et tõestada, et ma pole tegelikult selline mammi, nagu esimesel pildil, näitan pilti tänastelt videovõtetelt. Eelkõige endale tõestan vist, sest ma ehmatasin seda esimest pilti nähes täiega ära ja mõtlesin, et kas selline ma olengi kõrvaltvaatajale v. Igatahes teeme me parajasti algajatele informatiivseid õppevideosid. Siin filmisime seda, kuidas MITTE esimesse trenni tulla – siit kõik vead isegi ei paista, eks videos toome selgelt välja:

Raske on normaalset jõukarit leida

Olen siin viimasel ajal jälle mõelnud, et häda ajab härja kaevu ja Rentsi kardiot tegema – aga ei ole tahtnud tagasi Reval Sporti minna, sest see jääb lihtsalt mu liikumisteedelt kõrvale. No ja enam ma ujuda ei taha, sest põlv on korras, mõtlesin velotrenažööri peale, nii et ei tahaks ka liigselt maksta selle eest, et kasutada kahte (konkreetselt KAHTE) jõusaali masinat, et treenida neid seljalihaseid, mis ronides unarusse jäävad, ning seejärel natuke vändata. Aga pea igas Tallinna spordiklubis tahetakse sinu esmasündinud last + leping tuleb ilmtingimata kümne aasta peale teha. Reval Spordis ütlesin neile, et ma ei tule enam tagasi, sest ei viitsi enam ujumas käia seal (põlv on nüüd üsna heas korras, saan isegi ühejalakükke teha jälle), aga nad ei võtnudki mu käepaela tagasi, ütlesid, et ehk muudan meelt. Põhimõtteliselt nagu oleks kuradiga käe löönud.

No nüüd olen juba mõnda aega vaadanud, et meie tänaval on uus jõusaal. Seal on ka proovikord tasuta ja Instas isegi pilt ühest masinast, mida ma kasutada tahtsin, nii et läksin siis täna proovima. Nagu jopenpuhh. Selgus, et neil on olemas kõik need asjad, mida ma kasutada tahaksin, aga … ma ei saa neid kasutada. Neil nimelt on selline süsteem, et sa pead seal tegema TERVE trenni. On X masinat, alustad masinast 1 ja lõpetad masinaga X (tegelikult vist sinule tehtud treeningkava kohaselt, ma pole päris kindel, kas igaüks kasutab päris iga masinat) – lihtsalt ei ole sellist varianti, et tuleb Rents ning kasutab ainult masinaid X-4 ja X-2. Lisaks on seal ka ainult mingid pikemaajalised lepingud ja 18kuused on juba välja müüdud, vähemalt minu tänavas.

Tundub, et ega mul muud üle ei jää, kui ikka hakata kaks korda nädalas pikemaid lõunapause tegema ning nende ajal MyFitnessis käima. Meil õnneks selline töökoht, et vabalt võib päeval ära käia ja selle arvelt õhtul tiba kauem olla – ja teine variant oleks maksta neile röövlitele ca 60 eurot kuus ja selle raha eest õhtul kell viis teiste omasugustega küünarnukke kokku hõõruda. Aga ma tõsiselt ei saa aru inimestest, kes neile igakuiselt nii palju maksavad. Selle raha eest saaks ronimas käia ja jääks veel ülegi!

Röövimine päise päeva ajal on igasugune trennitegemine Tallinnas. Ja noh, samas tahaks ikka kesklinna ja oma kodust kaks sammu ja saun võiks olla jne. Aga andke ikka tasuta või võileiva hinnaga. 😀

Vabadus (+ Witcheri esimene hooaeg)

Kool on põhimõtteliselt läbi. Reedel tegin kiire sutsaka Tartusse, nüüd on semestri viimane ettekanne tehtud ja kui teised jälle Skaibis näole annavad, saab loodetavasti ka viimane kirjutis esitatud. Siis ongi põhimõtteliselt veel ainult ronimisvideo filmimine ja töötlemine, mis on poole kohaga lõbu, mitte ainult kohustus. No ja üks eksam, aga see pole raskemat sorti. Vähemalt hetkel mõtlen, et järgmisel semestril ei võta mitte ühtki ainet, keskendun ainult magistritöö kirjutamisele, see pidev rööprähklemine on juba ära väsitanud.

Sel nädalal olen saanud juba väga korralikult trenni teha ka. Pean isegi natuke tagasi tõmbama, sest neli korda nädalas on hetkel veel ilmselgelt liiga palju. Nüüd teen kolm puhkepäeva järjest, sest randmed ja küünarnukid on hellad, keha ei ole sellise rabelemisega enam harjunud. Aga eile tegime juba poolpika päeva Soomes ja ma jaksasin peaaegu päris päeva lõpuni ronida. Muuhulgas nägin seal ühte mustanahalist tüdrukut, kes oli lihtsalt NII ilus (ja ronimiseks nii ideaalse kehaga), et no lihtsalt vahid suu ammuli ja mõtled, kuidas keegi üldse saab nii ilus olla. Teate küll, nagu mõned neist on, hästi ilusa nahaga (selline kumav toon + vistrikku on näinud ühe korra telekast), täiesti ideaalsete juustega ja sihvakate jäsemetega. Kusjuures tavaliselt ma üldse ei kadesta neid sihvakaid jäsemeid, sest ma saan aru küll, et ronimises annab eelise, aga enamik neist näevad välja kergelt nagu ämblikud (no nagu see tüdruk, minu treeneri iluideaal, aga mina ei tahaks selline välja näha, see pole üldse minu maitse – kui ma otsiks lesbiarmukest, oleks mu valik pigem midagi sellist, õiges pikkuses sihvakad jäsemed, tätoveeritud ja tumedapäine – muide, kui keegi välja mõtleb, mis Sofia insta võiks olla, öelge mulle ka, ma stalgiks teda rõõmuga). Igatahes vaatasin kadedalt ja mõtlesin, et ei tea, kas ta võtab tavaliselt koogi asemel õuna või lihtsalt on sünnipäraselt kauni kehaga. Sest no mul on ka kui mitte sihvakas, siis tunduvalt sihvakam keha, kui ma parajasti iga päev kooki ei söö. Kõik on ikka meie endi kätes jne. 😀 Õnneks on mul sel nädalal ainult üks jõulutoitu täis päev.

Aga Soome oli küll isegi Soome kohta hall. Megaudune ja midagi muudkui tilkus. Nägi ainult lähimaid maju ja need jõulukaunistused kogu selle halluse sees mõjusid pigem veidi groteskselt, mitte jõululikult. Nagu oleks mingis postapokalüptilises stseenis või midagi, seda enam, et tänavad olid üsna tühjad.

View this post on Instagram

The Continent awaits.

A post shared by The Witcher (@witchernetflix) on

Ahjaa, see tuletab meelde, et Witcheri esimese hooaja vaatasime ära. Üsna halb oli. Esiteks olid värvid kohutavalt hallid, nii et kogu pilt oli lihtsalt tüütult tuim ka naljakates stseenides (sest muidugi on naljategemiseks üks bard sisse visatud). Põhimõtteliselt nad elavad ilmselt Soomes. Kogu aeg sihukesed värvid:

Teiseks oli kogu dialoog täpselt selline, nagu vaataks, kuidas keegi teine arvutimängu mängib. St ilmselgelt oli mindud rohkem mängustiili, mitte traditsioonilist raamatul põhinevat stiili (kui just raamatutes sama puine kohutav dialoog pole). Kolmandaks ei tekkinudki sellist ühtse loo tunnet, sest kõig oli liiga hüplik, nagu hunnik juppe. Need on küll kõik samast loost, aga kuidagi ei sulanud hästi üheks tervikuks. Tegelased on kõik mängudest juba tuttavad ka, nii et enamvähem tead, kes kindlasti hooaja lõpuni välja veab jne. Hakkasingi selle peale kohe Witcher 3 mängima, seal on küll värvid täitsa olemas, ei tea, kuidas need sarja ei jõudnud.

Kui tore on pilti teha!

View this post on Instagram

I lost my ☎️ and then I found it. Happy Tuesday!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kaotasin eile trennis oma telefoni ära. Ronijad on ausad inimesed, nii et ma täitsa tõsiselt isegi ei muretsenud, et äkki keegi võttis ära, aga avastasin juba trenni lõpus, et ei paista teist kuskil – ning kuna rahvast oli nii palju ja Sirrul oli kiire, otsustasin, et eks ma tulen kunagi hiljem seda otsima. Aga ilma telefonita oled ikka järsku nagu ilma ühe käeta. Pangaülekandeid teha ei saa, homse päevaplaani vaatamiseks pead arvuti taha minema, iga 10 sekundi tagant katsud harjumusest taskuid ja avastad, et telefon on puudu, Instasse ei saa, ühesõnaga kõik oli halvasti. Isegi Duolingo ununes ähmiga ära, õnneks mul seal streak protection. Äratus käib õnneks käekella pealt ka, aga no ikka väga abitu tunne on – mõtlesin kohe hirmuga, et mul on nii Google’i kui mõni töökonto kaheastmelise tuvastamisega, nii et sinna ei saaks ka telefonita sisse.

Nii et panin hommikul kohe padavai sinna ukse taha. Seal olid vene töölised, kes mu sisse lasid, aga üritasid samas mulle innukalt selgitada, et ma pean pileti ostma. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuidas venelased Eestis ütlevad täiesti segaduses ja natuke solvunud näoga “gavari paruski”, nagu see oleks mu isiklik valik, et ma ei viitsi parajasti rääkida seda. Nagu olgem ausad, oleks ma prantsuse keele õppimise asemel vene keelt õppinud, oleksin kooli kõrvalt ehk McDonaldsisse tööle saanud. Pärast teenindussfäärist edasi liikumist pole seda enam iial vaja läinud – no tõlkida ehk võiks, aga vene keele tõlkimise eest makstakse vähem, sest konkurentsi on rohkem. Nii et ma ei saa hästi aru, miks keegi üldse eeldab, et inimesed innukalt vene keelt õpivad, kui nad just ida suunal äri ei taha ajada. Kehtib ilmselt ka vastupidisel suunal, VAJA on venelasel eesti keelt, kui ta tahab töötada riigitööl või teenindavas sektoris.

No igatahes, kuna ma vene keelt ei oska, pidin ütlema, et “bõl telefon, seitsas net, telefon tam”. Umbes nii galantne see vestlus oligi, aru nad igatahes lõpuks said, telefoni leidsin ka magneesiumitünni alt üles, kõik hea. Ja siis avastas Sirru, et “oi, mul on tglt üks uksepääse veel, ma oleks ise ka saanud selle lahti teha”. Nimelt ta juba paari kuu eest kurtis, kui ta meile korraga pileti ostis, et nupp ei tööta, kui kaks korda järjest “ava” vajutada. Ma tookord isegi ei mõelnud selle peale ja me ei olnud koos kuni selle korrani enam ronimas käinud – õnneks aeguvad korrapääsmed mõne päevaga, nii et raha sai Ronminn eelmine kord ka kenasti ja ausalt kätte, aga ilmselt tuleb pärast esimest avamist lihtsalt paar sekundit oodata ja siis teine ka ära teha. Nii et kulutasime nüüd siis teise hommikul telefoni järel käies ära, et südametunnistus puhas oleks. Aga väga piinlik ikkagi. 😀

Igatahes telefon on mul käes ja vene keel suurepräaselt suus, mis ma muud oskan tahta!

Reel Rock 14

Käisime iga-aastasel Reel Rocki linastumisel. Filmid on alati ägedad ja huvitav on näha, kuidas stiil aastast aastasse natuke muutub. Kuidas näiteks on hakatud rohkem naistele tähelepanu pöörama jne. Sel aastal oli lühifilm Nina Williamsist, kes ronib highball‘e, st ronib ilma turvavarustuseta kaljusid, mis on vähemalt 7 meetrit kõrged. Filmis näidati 15meetrist V11 rada – see tähendab, et sa ei saa endale vigu lubada. Elukaaslane on tal sarnase õnnetuse üle elanud, paranes aasta aega ja enam selliseid kive ei taha. Aga V11 on juba nii raske, et keskmine ronija ei jõua kunagi nii kaugele, rääkimata sellest, et 15 meetri kõrgusel ei tee neid trikke pea keegi.

Samas tuletab see film alati meelde ka seda, et ronimine on siiski ekstreemsport. Vanu filme vaadates saab alati vaadata, mitme filmi tegelased veel elus on, sest üldiselt näidatakse seal ju tavaronimisest natuke ekstreemsemaid asju. Seekord oli eriti karm aasta, suisa kaks filmis näidatud inimest surid pärast filmimise lõppu, kuid enne esilinastumist. Üks laskumisõnnetuses (enamik tõsiseid õnnetusi juhtubki laskudes, mitte ronides, ja üldiselt hooletusvigadest, nagu seekordki) – see sama poiss, kes siin treileris naerab selle üle, et nad on reckless, mida nad kahtlemata olidki. See suhtumine ei kesta lihtsalt igavesti sellise spordiala puhul. Teine oli Kanada alpinist Marc-André Leclerc – kõigest 25aastane, aga juba väga tuntud ja teadis väga hästi, mida ta teeb. Läks sõbraga Alaskat avastama, jõudis mäetippu ja alla enam ei jõudnud. Mitte keegi ei pea päris täpselt, mis juhtus, aga saadaoleva info põhjal tundub, et samuti laskumisõnnetus. Ronimine on ohtlik, alpinism on ohtlik, aga kõige ohtlikumad on ikkagi need tegevused, millega me ära harjume ja kipume mõtlema, et midagi ei juhtu ju, kui üks kord üle jala teha. Mitte et ma tahaksin öelda, et nad hooletud olid, me ei tea seda. Mägedes ongi ohtlik, võis olla laviin, midagi võis murduda, kivi või lumi võis neile ülevalt kaela kukkuda – ja kõik need asjad võivad juhtuda ka siis, kui inimesed nö kõik “õigesti” teevad. Võivad juhtuda inimestest täiesti sõltumatult. Meie oskused ja varustus võivad meie kontrolli all olla, aga loodus ei ole.

See muidugi ei tähenda, et ronima ei peaks. Elu ongi ohtlik, me saame ainult riske maandada, aga üldiselt otsustame ikka vahepeal teed ületada või isegi autoga sõita. Aga film oli väga hea. Ja väga head olid ka eestlaste enda asjad, mida vahele näidati. Eriti Ruslani film sellest, kuidas nad Siberis käisid (see on vähem kui 13 minutit, soovitan vaadata). Torkasid kohe silma põlvkondade erinevused – minust vanemad rääkisid üldiselt eesti keeles, noorematel oli põhikeel kas inglise keel (Ruslan) või olid vähemalt ingliskeelsed subtiitrid (Rees). Ilmselt esiteks see, et tahetakse laiema publikuni jõuda ja teiseks see, et nooremad mõtlevad rohkem kõigi kaasamise peale. Inglise keel on siiski hetkel lingua franca. Mul endal oli paar päeva tagasi piinlik kogemus, kui tegin ühele venelasele eesti keeles nalja, sest ma unustasin lihtsalt ära, et ta on Moskvast, mitte kohalik.

Igatahes film oli hea, südatalvine motivatsioonilaks jälle treenimiseks. Soovitan ka neile, kes lihtsalt ilusaid mäekaadreid näha tahab – või lolli nalja, sest lollid naljad on ronijate igapäevane leib. Enne alaealiste poiste huumor ja siis ronimine. Või paremal juhul paralleelselt.

Kummitus kummitab kummutis

Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.

Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.

Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.

Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.

View this post on Instagram

👻

A post shared by matzaballs_for_millennials (@matzaballs.for.millennials) on

Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.

P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.

  • Kategooriad