Ohh, milline nostalgia

View this post on Instagram

Tartu is going all in for Christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õppejõud saatis meile eile õhtul kell 10 kirja, et on haige ja tänaseid loenguid ei toimu – oleks varem saatnud, oleks saanud koju Tallinnasse minna ja tavalise tööpäeva teha. Mitte et ma väga kurdaks, voodi on pehme ja Tartu on ilus. Ikka hulga ilusam kui Tallinn, ma tihti mõtlen, et oleks siin korralikud ronimisvõimalused ja sama head töökohad, ma kohe koliks tagasi. Cyrus ütles selle kohta muidugi, et “aga siis oleks Soome nii kaugel”, sest no ronimine. 😀 Mis on tõsi, Soomes elada ei tahaks, aga tore, kui ta käe-jala juures on.

View this post on Instagram

Monkeyyyy! 🐒 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on tore nädal olnud. Saan juba niimoodi trenni teha, et päriselt naudin seda. Kurtsin alles eelmisel nädalavahetusel, et hetkel on suurim probleem see, et võhma ÜLDSE ei ole, nii et olen vaikselt sellega tegelenud. Kartsin, et muidu olen peatselt saabuval puhkusel nagu üks ronipaks, kes Instas just hiljuti kirjutas, et ei jaksanud enam V0 väljas ronida, sest “teekond kivini oli ju ka pikk ja väsitav”. Mis muidu oleks okei, aga pärast mitut aastat eesmärgipärast tööd peaks olema natuke häbi sellist juttu ajada. Nii et teen just seda, mida kõige rohkem vaja, eile tulin trennist jalgsi koju raske kotiga ca kolm kilomeetrit ja oli täitsa okei juba. Täna jalutasin Võru tänavalt, kuhu sõbrants korteri ostis, linna. Vastupidavus tuleb, aga täitsa lõpp, milline Mälestuste allee see on!

Tuletas kohe meelde, kuidas Tartus oli omal ajal Eesti blogijannade põhikoolkond. Mina ja AbFab ja juba tollal VVN. Muidugi Nirti, kes oli valmis iga valesti mõistetud mehe kaitseks avalikult ambrasuurile viskuma. See oli veel see aeg, kus naisblogijad ütlesid avalikult kergelt halvustava tooniga asju nagu “mul ei ole eriti naissoost sõpru”, sest noh, okei oli kuidagi välja öelda, et “mina olen eriline ja äge, mitte nagu need teised eided”. Kuskil oli ka wildikas, kuigi kes seda teab, kus ta täpselt elas ja tema blogi oli igati sooülene, nii et imelik teda blogijannaks kutsuda – aga samas oli ta nii lahe, et ei saa ka mainimata jätta. Üks Rebastest ka blogis veel (või blogis ta just natuke hiljem?), igal arvestataval märsilohistajal oli oma blogi.

Mina elasin veel Võru tänaval, Inno ja Irja majas. Täitsa pekkis, milline peldik see oli. Kütta tuli kaks korda päevas, akna vahelt tuli sõna otseses mõttes vahel natuke lund sisse. Tundus kuidagi täitsa normaalne, üldse ei häirinud, kampsuni saab ju selga panna. See häiris, et naaber vahel täis peaga ühiskasutatava vetsu täis kusi ja see siis sinna ära külmus. Iseenda tagant ta muidugi ei koristanud, solvus hoopis, kui ma ütlesin, et ta peaks seda tegema. See maja nägi kusjuures nüüd täiega kena välja.

Siis mingi hetk enne või pärast seda elasime põgusalt ka Tõrvandis Murca ja veel mitme teise allüürnikuga ühes majas. Ütleme nii, et üks minu elu kalleimaid õppetunde, sest ma olingi nii noor ja loll, et mõtlesin, et miks ei võiks tervet maja enda nimele üürida, teised maksavad ju mulle ja maksan edasi ja … Tegelikult on inimesed valmis õlgu kehitama ja sind võlgadesse jätma, sest kamoon, NEIL on ju ka raske. Naljakal kombel maksis ainsana üüri alati õigeks ajaks ja täpselt ära üks just vangist välja saanud tüüp (kuigi mitte alati kõige ausamate vahenditega). Sellest õppisin kiiresti ja ühe korraga, eales ei teeks enam sellist lepingut ja üldse väldin olukordi, kus ma peaks tuttavaid või pooltuttavaid rahaliselt usaldama. Piisab mulle täiesti sellest, et seda ühte Läti sõpra korra aastas surkima peame, temaga ühiselt ronireisi planeerimine on minu jaoks täielik piin, sest ta maksab küll alati kõik ära, aga annab alat ebalevaid noncommittal vastuseid, nii et kunagi ei tea enne viimast minutit, kus see kuradima jaht siis toimub ja millal täpselt.

Igatahes. Lahe aeg oli. Mäletan, kuidas me korjasime ükskord üles mingi pimedas hääletava 14aastase, kes oli kodust ära jooksnud, et Võrru pruudile külla sõita. Ega me teda vägisi ema juurde viima ei hakanud, ütlesime, et võib meie juures soojas magada ja hommikul edasi hääletada. Teda huvitas muidugi eelkõige see, et internet oleks, et saaks meile tüdrukut Rates näidata ja siis õhtu otsa temaga edasi chattida. Hommikul sõi kõhu täis ja läks minema, lapseröövi pärast mind kohtusse ei kaevatud. Olen isegi korduvalt niimoodi Euroopas hääletades öömaja saanud. Aga hetkel küll ei kujuta ette, et Sirru eales laseks mul võõrast teismelist niimoodi meie korterisse tuua. Ta on abivalmis küll, aga kahtlustan, et sellise asja jaoks pisut liiga umbusklik. Tollal oli meil muidugi kaks suurt koera ja endalgi ainult võlad, polnud väga põhjust muretseda.

Nägin eile ka päris inimesi päris minevikust ja muidugi on huvitav näha, kuidas keegi muutunud on, aga just selle blogiuniversumi murenemise üle olen ma vist isegi rohkem kurvastanud kui tavaelu muutumise üle. Muidugi kurb, et elu on muutunud, aga samas on kõik mu sõbrad üldiselt oma valikutega rahul. Aga mitmed lahedad blogijad on lõpetanud ning elavad täiesti oma elu. Mis mõttes ma ei tea sinust enam midagi? Ma elasin kaasa su kaalulangetamisele! Või see piff, kes blogis sellest, kuidas ta oma meest pettis, aga oli väga šokeeritud, kui selgus, et ta mehel on armuke. Mis temast sai? Mul on õigus teada! Või see Kroku imelik sõbrants, kes ka oma seksuaalsetest avantüüridest kirjutas – kas keegi saatis ta boyfriendile blogi lingi või kuhu ta nii järsku kadus? Mis ta nimi oligi … peokeemik, äkki? Ma nõuan vastuseid!

Kohati on see muidugi lihtsalt hirmutav ja kurb – teada, et väga võimalik, et Hundi Ulg on ammu maetud ja keegi ei tuleks selle pealegi, et meid sellest informeerida, matustele kutsumisest rääkimata. Elad ju kellegi elule kaasa, mõistad suuremal või rohkemal määral, aga ikkagi hoolid. Ja siis on järsku lihtsalt auk internetis ning mõnel juhul pole keegi kunagi inimese päris nimegi teadnud.

Ahjaa, trennist rääkisin ma, lõpetaks ikka natuke rahulikuma noodiga. Ronitrennis on hästi natuke piinlik, sest ma olen ainult ühe liiditrenni teinud – ja kui Tartus ronima läksin, siis inimesed mäletavad ju, kuidas ma varem ronisin, selles eelmises elus. Nii et üks noormees tahtis mulle köieotsa pihku anda, et ma karniisi liidima läheksin. Pidin ütlema, et ei, kahjuks see ei ole hetkel veel meie elu, anna aega atra seada. Kusjuures pole ainult keha nõrk, vaim tahab ka uuesti liidiga harjumist, esimene kord võttis jala kergelt värisema, teine rada tuli juba paremini ja kolmas igati normaalselt. Siis oli paar päeva vahet ja mõte Tartu seina liidimisest tundus konkreetselt ebameeldiv. Aga eks sellega ole nagu iga teise asjaga, tuleb teha, kuni keha jälle ära harjub. Lihtsalt väga ebameeldiv on koperdada millegagi, mis tundus muidu sama loomulik kui hommikune hambapesu, ajab iseenda peale vihaseks. Nii et nüüd ma harjutan kannatlikkust, iseenda suhtes mõistev olemist jne, ise samal ajal ikka veits surkides, et areng liiga aeglane poleks.

Namaste, bitches!

20 kommentaari

  1. Mina igatsen sarnasel viisil mõningaid enda vanu püsikommentaatoreid taga. Kui ma veel Punapeana blogisin, siis mul oli üks kergelt suitsidaalsete mõtetega meeskommentaator. Näiteks ma tahaks teada, kas ta ikka otsustas elama jääda ja kas tal on nüüd tuju parem. Kuigi jah, vana aja blogijate seas oli ka tegelasi, kelle käekäigu kohta kuulda tahaks. Just selliste kohta, kellel olid konkreetsed lood, mitte lihtsalt mõttevälgatused.

  2. Ma konsolideerin juba teist kuud oma vanu blogisid ühte kohta kokku, et siis seal kunagi jätkata 😛
    Minu tavapärast plaanimise ja tegutsemise rütmi arvestades toimub see kas homme või umbes 2022 või kusagil vahepeal või pärast seda 😛

    • Jajah, George Arrrrr Martin ütles ka just, et raamat on kohe valmimas.

      • Ma arvan, et ma saan blogi enne üles, kui see raamat valmis 😛 Serveri ja domeeninimegi eest olen mõnda aega maksnud ja need isegi toimivad juba 😀

  3. Tead, Rents,
    ma ei saanud sinu pärast täna öösel hästi magadagi.
    Eile läks nostalgitsemiseks minu uue suhte (riigiga!)
    avalikustamise puhul, tulin kapist välja (lükkasin 2 aastat edasi).
    Kesse tänapäeval 63selt pensioneerub, ainult erivajadustega või puudega,
    kõik normaalsed inimesed teavad, et vanaduspensionile saab alles 65selt.
    Nii ka mina otsustasin olla solidaarne teiega.
    Oma puhkepalga tänukõnes ja arusaadavalt veidi piduses meeleolus
    sai ka nimetatud minu muusad (ehk influenserid?) läbi aegade.
    Täna öösel ärkasin,
    Rents, rsk, ununes!?
    Ilge süülisus ja häbi, sest minu sotsiaalne areng ja kasv viimastel aastatel
    on toimunud tänu sinu suurele suule ja pitbulli järjekindusele asjades,
    mis on olulised, mida minusugused poleks oma elus üldse teadvustanudki.
    Ma tean, et sinu elus on hetkel hoopis olulisemaid probleeme
    kui see sinule iseenesestmõistetav aga teistele oluline.
    Oehh, ma vist pingutasin pateetikaga üle,
    ja ei saa jälle öösel magada.
    Igatahes, Rents
    Retsept!

  4. Ma ka olen juba jupp aega Hundi Ulu peale mõelnud. Et mis toimub. Või toimus.
    Aga muidu – heameel, et sinul tervis muudkui tuleb.

    • Kui ma märke õigesti olen lugenud, siis Hundi Ulg peaks ikka täitsa olemas olema, vähemalt novembris oli.

      • Ma ka arvasin nii, aga ikka tore ka kinnitust saada =)
        JAI!

        • Mis märke te loete?

  5. Mina küll tollel ajal käisin ilmselt alles põhikoolis, kui teil kogu see blogijate värk toimus, aga ma mäletan, kui 2013 Rentsi esimest korda ühel peol nägin, sest meil olid ühised tuttavad. Siis mõtlesin, et nii äge ikka, sest olen su blogi aastast 2006 lugenud, olin ise siis kümnendas klassis. Eesti ja eelkõige Tartu on nii väike! 🙂

  6. Oot, ei saanud ikka 2006 olla, 2007 ikka, sest siis sa hakkasid blogima. Ja siis m olin juba kümnendas – seega põhikool oli läbi 😀

  7. Küll oli meeleolukas meenutus! Ma lugesin kõiki mainituid. Ja neid “saurusi” oli ju veel. Kahjuks on nimed ununenud.

  8. 😀 no mina tutvusingi Rentsiga tänu ta blogile. 2012 tulin välismaalt tagasi ja õde ütles et näe Rents otsib korterikaaslast. Siis saime tuttavaks (kuigi korterisse nad võtsid tookord mingi muu hipi, aga korterikaaslased said meist kunagi mitu aastat hiljem siiski).

  9. Ma kohtusin Rentsiga esimest korda A. kaudu, kes oli teile ma-ei-mäleta-mis asjaoludel külla sattunud. Aga Rents ise vist seda siis ei mäletanud, kui me blogi kaudu uuesti kohtusime (oli see nüüd prantsuse multika vaatamine või mingi muu prantsuse keele asi).

    • Multa oli jah, Enesetappude pood.

  10. Tervitused paralleeluniversumist 😁 bloggeri plogija aastast 2006.
    Ma ei viitsi instasse sisse logida, aga vaja on teatada, et ronimispilt, kus sa ripud, on ylivinge ja tujutõstev.

  11. Mina olen vähemasti elus. Lugupidamisega, peokeemik 😁

  12. Appi see Tõrvandi kodu oli üks õpetlike õpetuste maja tõesti. Ja näed, ma polegi ju sulle päriselt öelnud. Aitäh, et sa kõigest sellest kõigest hoolimata nii normaalne olid.

  13. Tänan mäletamast.
    Aga see blogimine on liiga moodsaks läinud ja juba “omal ajal” hakkas sellega kaasnema mingit kummalist ebatervet tähelepanu.

    Sooneutraalsusest rääkides – päkapikud pidid olema emased, teadustas minu koerakasvatajast sõbranna laps. Sest käivad harva, isastel on koguaeg jooksuaeg ja siis peaks alati kommid sussi sees olema.

    • Huvitav, miks peaks päkapikkude tegevus seksualiseeritud olema. Selles mõttes, et näiteks sital käivad ju emased ja isased koerad ühepalju jne. 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad