Oskan jätkuvalt lugeda. Praegu on kuidagi moes raamatud, mille kõigi aluseks on see, et inimesed keeravad Maa pekki ja sellest arenevad edasi mingid sündmused (tihti mujal). “Spin” polnud otseselt sellega seotud, aga see teema oli ka siin taustal. Ja raamat oli hea, suisa väga hea. Maailmast, kus ühel hetkel tähed kaovad ära. Ja inimesed, kes ei oska kuidagi sellega toime tulla.
Selle kohta, kui hea raamat see oli, olid kaks järgnevat kergelt pettuvustvalmistavad. Hiljem lugesin internetist, et ta tahtis ühte raamatut kirjutada, aga see sai kogemata edukaks, nii et kirjastaja ütles, et olgu triloogia olla, kähku. Nii et eks ta istus maha ja kirjutas, mis tal üle jäi. No ja ilmselt mõjus, minagi ostsin teised kaks raamatut veel, kuigi viimast juba enamvähem lehitsesin. Ainus asi, mida ma läbivalt iga raamatu puhul ette heidan, on see, et ta EI OSKA normaalselt intiimsuhetest kirjutada. No kohe üldse ei oska. Aga sellest hoolimata tahab ta neid igasse raamatusse toppida. Jättes mulje, nagu 15aastane oleks mõelnud, et nüüd kohe kirjeldab seksistseeni, nii et on kirjeldatud. Aga triloogia esimene raamat on siiski lugemist väärt.
No ja nagu mul mõtlevatest pirnipuudest küll poleks saanud, nüüd loen raamatut arukatest loomadest. Nimelt mõtles keegi, et saadaks ühele planeedile eraldi kapslites ahvid ja viiruse, mis neid kähku targemaks teeb. Selgus aga, et viirus toimib kenasti ka hüpikämbliklastel. Muuhulgas paneb see viirus need ämblikud ka suuremaks kasvama, nii et kõlab üsna koledalt. No ja kuna ämblikel on teatavasti asjad kenasti paigas ning isane on kas toit või sekspartner (või mõlemat üheaegselt) ning juba ehituselt on nad emastest väiksemad/nõrgemad, siis areneb sealt loomulikult meie omast üsna erinev ühiskond. Kosmoselaevad on ka. Maa on pekki keeratud. Kõik, mida vaja ühes moodsas ulmeteoses.
Ahjaa, ta ei alustanud sugugi ulmega, ta on enne seda kirjutanud KÜMNEOSALISE fantaasiaseeria, kus putukad samuti olulist rolli mängivad – seal on siis tavapäraste haldjas-ogre-vampiir rasside asemel nö erinevad putuklased, osad neist maagiliste võimetega, aga võimetud tööriistu kasutama, ja teised siis vastupidu. Ja kui keegi ütles, et teda ilmselt kirjastaja ei sundinud teist osa kirjutama, siis esiteks on ta intekas öelnud, et teda avaldati suuresti tänu sellele, et tal oli neli osa juba valmis ning kirjastus oli huvitatud just seeriast, ning teiseks on minu arvates kurb, et kirjastus polnud nõus tema raamatuid Poolas tema päris nimega avaldama (tema Poola nimi tehti inglastele vastuvõetavamaks, sellest see kirjapilt). Küll need kirjastajad on koledad inimesed ja moodsa maailma surve eest ei pääse keegi.
Pärdikute päevaraamat 