Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.
Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.
Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.
Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.
Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.
P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.
Pärdikute päevaraamat 