Kummitus kummitab kummutis

Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.

Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.

Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.

Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.

View this post on Instagram

👻

A post shared by matzaballs_for_millennials (@matzaballs.for.millennials) on

Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.

P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.

14 kommentaari

  1. kõigepealt oli koomiks ikka, ei saa mainimata jätta.

    • Nojah, koomiksit ma pole lihtsalt ise lugenud, minu jaoks oli esimene kokkupuude see film.

  2. Oh, kummitamine või õigemini haihtumine pole kaugeltki mitte praeguste noorte leiutatud. Olen mina ka seda oma elus kogenud ja ma pakun, et tehniliselt oli seda eelmiste põlvkondade ajal veel lihtsam läbi viia. “kes sa oled naine, ma ei tunne sind”

    • Pärast üheöösuhet vms saaks veel aru, aga kui on juba mitu korda väljas käidud, on nagu kuidagi imelik.

      • Ka pärast kordustega suhet juhtus selliseid asju. Noh, Tartu või miskit. “Hängisime mõnda aega, ja mis siis? Oli see suhe või?”

    • Jaa, Morgiega nõus – pole praeguste noorte leiutatud.
      Mul on paar naissoost sõpra sedasviisi õhku haihtunud, minu arusaamist mööda ilma põhjuseta. Või noh, isegi kui ma võib-olla ehk kuidagimoodi mingit põhjust õrnalt aimata oskan, siis ole täiskasvanud inimene, issand jumal, tee suu lahti ja ütle, mis värk. Jep, väga kummaline kogemus, kui su lähedane inimene sedaviisi pildilt kaob.

  3. ma arvan, et seda tegevad inimesed lihtsalt ülehindavad krooniliselt seda, kui palju tegevusi neil tulevikus iks ajavahemikku mahub.

    Mul on endal üks näide: kohtusin ühel peol noore ungarlasega, kes rõõmustas, et ma temaga ungari keelt räägin, küsis mu meiliaadressi, et mind mingitele ungarlaste üritustele kutsuda. Ja seejärel ei kuulnud ma temast aasta otsa midagi, kuni järsku üks noormees mind poes teretas. Pidi end mulle uuesti tutvustama, et mulle meelde tuleks, kes ta on. Kui ma küsisin laulukooriteemalise vestluse peale, ega ta meie tantsutrupi ürkadel koos laulda ei tahaks, võttis uuesti mu meiliaadressi ja avastas siis, et tal juba on see. Ma ei imestaks, kui nüüd läheks uuesti samamoodi, et aastake-paar ei kuule midagi, ja siis kogemata kohtudes tahab just ise kontakti võtta. Sest ta oleks saanud seal poes rahumeeli lasta mul mööda jalutada, ma ei oleks tähelegi pannud, nii et ilmselgelt pole asi selles, et ta tahaks mind vältida.

  4. Koomiksi põhjal tehtud sari, ja väga hea, on ka The Preacher! Veits meenutab Ameerika jumalaid, aga mitte nii sünge ja musta huumorit tuleb mõnuga. Verd ja soolikaid ka, nii et kohati tundub nagu oleks vanameister Tarantino käsi mängus. Pikkade pimedate ööde küünlavalgus minu jaoks:)

    • Sekundeerin. Väga hea minekuga sari on. Vaat et parem kui originaal, ma olin pärast “Luciferi” pettumust (mitte et “Lucifer” halb sari oleks, aga originaal oli lihtsalt palju suurema ambitsiooniga kui tavaline iteratiivne krimisari ja kandis selle ka välja) kohe meeldivalt üllatunud.

      • Mulle meeldib Preacher väga. Luciferi puhul lootsin koomiksi põhjal midagi palju enamat, nii et ei jäänudki vaatama. Nüüd läks see uuele kanalile üle, tahaks kohe teada, kas seal on tumedam või mitte.

        • just, just, koomiks ja telesari olid täiesti eri haarde ja sügavusega ja võrdlus oli telesarja kahjuks (“Luciferist” räägin).

      • Mulle käis Preacheri koomiks umbes pärast teist või kolmandat osa närvidele, kuidagi liiga palju tekkis sellist mõttetut kõvatamist, et umbes, mida koledamaid asju autor suudab kirjeldada, seda ägedam ta on. Mul tekkis Preacheri ja Deadly Classi koomiksitega see paralleel, et teine osa on mõlemas mingi ületrumpamine rubriigis “mul oli väga raske lapsepõlv”, et kes suudab peategelase lapsepõlve koledamaks teha, võidab. Samas, Preacheri see peatükk, kus vampiir gooti wannabe-vampiiridega kohtub, mulle meeldis, nii et mingid asjad olid head ka.

        • jep. Sellist mõttetut kõvatamist on Ameerika ikkagi-suht-peavoolu-aga-alternatiivsuse-poole pürgivas koomiksis üldse hirmus palju, umbes, et kui on darker and edgier, sis ongi juba jube alternatiivne. See on muide üks põhjus, miks telesari minu arust parem on, süngeid asju on, aga see ei jää nagu põhitoonina kõlama.

  5. Mul kadus samamoodi üks kauaaegne sõber ära. Päris valus oli, täitsa võrreldav romantilise suhte katkemisega. Alles aastaid hiljem andis aru, et pidas mu huumorit toona solvavaks, ja püüdis nüüd sõprust taas üles soojendada, aga mõlemad on nüüdseks lahku arenenud, ühisosa on nüüd raske leida. Samas mu huumor on endiselt torkiv, nii et tõenäoliselt ei saaks ka teisel katsel sest asja.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad