Käisime iga-aastasel Reel Rocki linastumisel. Filmid on alati ägedad ja huvitav on näha, kuidas stiil aastast aastasse natuke muutub. Kuidas näiteks on hakatud rohkem naistele tähelepanu pöörama jne. Sel aastal oli lühifilm Nina Williamsist, kes ronib highball‘e, st ronib ilma turvavarustuseta kaljusid, mis on vähemalt 7 meetrit kõrged. Filmis näidati 15meetrist V11 rada – see tähendab, et sa ei saa endale vigu lubada. Elukaaslane on tal sarnase õnnetuse üle elanud, paranes aasta aega ja enam selliseid kive ei taha. Aga V11 on juba nii raske, et keskmine ronija ei jõua kunagi nii kaugele, rääkimata sellest, et 15 meetri kõrgusel ei tee neid trikke pea keegi.
Samas tuletab see film alati meelde ka seda, et ronimine on siiski ekstreemsport. Vanu filme vaadates saab alati vaadata, mitme filmi tegelased veel elus on, sest üldiselt näidatakse seal ju tavaronimisest natuke ekstreemsemaid asju. Seekord oli eriti karm aasta, suisa kaks filmis näidatud inimest surid pärast filmimise lõppu, kuid enne esilinastumist. Üks laskumisõnnetuses (enamik tõsiseid õnnetusi juhtubki laskudes, mitte ronides, ja üldiselt hooletusvigadest, nagu seekordki) – see sama poiss, kes siin treileris naerab selle üle, et nad on reckless, mida nad kahtlemata olidki. See suhtumine ei kesta lihtsalt igavesti sellise spordiala puhul. Teine oli Kanada alpinist Marc-André Leclerc – kõigest 25aastane, aga juba väga tuntud ja teadis väga hästi, mida ta teeb. Läks sõbraga Alaskat avastama, jõudis mäetippu ja alla enam ei jõudnud. Mitte keegi ei pea päris täpselt, mis juhtus, aga saadaoleva info põhjal tundub, et samuti laskumisõnnetus. Ronimine on ohtlik, alpinism on ohtlik, aga kõige ohtlikumad on ikkagi need tegevused, millega me ära harjume ja kipume mõtlema, et midagi ei juhtu ju, kui üks kord üle jala teha. Mitte et ma tahaksin öelda, et nad hooletud olid, me ei tea seda. Mägedes ongi ohtlik, võis olla laviin, midagi võis murduda, kivi või lumi võis neile ülevalt kaela kukkuda – ja kõik need asjad võivad juhtuda ka siis, kui inimesed nö kõik “õigesti” teevad. Võivad juhtuda inimestest täiesti sõltumatult. Meie oskused ja varustus võivad meie kontrolli all olla, aga loodus ei ole.
See muidugi ei tähenda, et ronima ei peaks. Elu ongi ohtlik, me saame ainult riske maandada, aga üldiselt otsustame ikka vahepeal teed ületada või isegi autoga sõita. Aga film oli väga hea. Ja väga head olid ka eestlaste enda asjad, mida vahele näidati. Eriti Ruslani film sellest, kuidas nad Siberis käisid (see on vähem kui 13 minutit, soovitan vaadata). Torkasid kohe silma põlvkondade erinevused – minust vanemad rääkisid üldiselt eesti keeles, noorematel oli põhikeel kas inglise keel (Ruslan) või olid vähemalt ingliskeelsed subtiitrid (Rees). Ilmselt esiteks see, et tahetakse laiema publikuni jõuda ja teiseks see, et nooremad mõtlevad rohkem kõigi kaasamise peale. Inglise keel on siiski hetkel lingua franca. Mul endal oli paar päeva tagasi piinlik kogemus, kui tegin ühele venelasele eesti keeles nalja, sest ma unustasin lihtsalt ära, et ta on Moskvast, mitte kohalik.
Igatahes film oli hea, südatalvine motivatsioonilaks jälle treenimiseks. Soovitan ka neile, kes lihtsalt ilusaid mäekaadreid näha tahab – või lolli nalja, sest lollid naljad on ronijate igapäevane leib. Enne alaealiste poiste huumor ja siis ronimine. Või paremal juhul paralleelselt.
Pärdikute päevaraamat 