Kaotasin eile trennis oma telefoni ära. Ronijad on ausad inimesed, nii et ma täitsa tõsiselt isegi ei muretsenud, et äkki keegi võttis ära, aga avastasin juba trenni lõpus, et ei paista teist kuskil – ning kuna rahvast oli nii palju ja Sirrul oli kiire, otsustasin, et eks ma tulen kunagi hiljem seda otsima. Aga ilma telefonita oled ikka järsku nagu ilma ühe käeta. Pangaülekandeid teha ei saa, homse päevaplaani vaatamiseks pead arvuti taha minema, iga 10 sekundi tagant katsud harjumusest taskuid ja avastad, et telefon on puudu, Instasse ei saa, ühesõnaga kõik oli halvasti. Isegi Duolingo ununes ähmiga ära, õnneks mul seal streak protection. Äratus käib õnneks käekella pealt ka, aga no ikka väga abitu tunne on – mõtlesin kohe hirmuga, et mul on nii Google’i kui mõni töökonto kaheastmelise tuvastamisega, nii et sinna ei saaks ka telefonita sisse.
Nii et panin hommikul kohe padavai sinna ukse taha. Seal olid vene töölised, kes mu sisse lasid, aga üritasid samas mulle innukalt selgitada, et ma pean pileti ostma. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuidas venelased Eestis ütlevad täiesti segaduses ja natuke solvunud näoga “gavari paruski”, nagu see oleks mu isiklik valik, et ma ei viitsi parajasti rääkida seda. Nagu olgem ausad, oleks ma prantsuse keele õppimise asemel vene keelt õppinud, oleksin kooli kõrvalt ehk McDonaldsisse tööle saanud. Pärast teenindussfäärist edasi liikumist pole seda enam iial vaja läinud – no tõlkida ehk võiks, aga vene keele tõlkimise eest makstakse vähem, sest konkurentsi on rohkem. Nii et ma ei saa hästi aru, miks keegi üldse eeldab, et inimesed innukalt vene keelt õpivad, kui nad just ida suunal äri ei taha ajada. Kehtib ilmselt ka vastupidisel suunal, VAJA on venelasel eesti keelt, kui ta tahab töötada riigitööl või teenindavas sektoris.
No igatahes, kuna ma vene keelt ei oska, pidin ütlema, et “bõl telefon, seitsas net, telefon tam”. Umbes nii galantne see vestlus oligi, aru nad igatahes lõpuks said, telefoni leidsin ka magneesiumitünni alt üles, kõik hea. Ja siis avastas Sirru, et “oi, mul on tglt üks uksepääse veel, ma oleks ise ka saanud selle lahti teha”. Nimelt ta juba paari kuu eest kurtis, kui ta meile korraga pileti ostis, et nupp ei tööta, kui kaks korda järjest “ava” vajutada. Ma tookord isegi ei mõelnud selle peale ja me ei olnud koos kuni selle korrani enam ronimas käinud – õnneks aeguvad korrapääsmed mõne päevaga, nii et raha sai Ronminn eelmine kord ka kenasti ja ausalt kätte, aga ilmselt tuleb pärast esimest avamist lihtsalt paar sekundit oodata ja siis teine ka ära teha. Nii et kulutasime nüüd siis teise hommikul telefoni järel käies ära, et südametunnistus puhas oleks. Aga väga piinlik ikkagi. 😀
Igatahes telefon on mul käes ja vene keel suurepräaselt suus, mis ma muud oskan tahta!
Pärdikute päevaraamat 