Kõik teised võtavad, kuhu meiegi pääseme. Pluss ikka peaks eneseanalüüsiga tegelema jne. Lükkasin kokkuvõtte kirjutamist edasi, sest sellele aastale mõtlemine ei tekitanud eriti positiivseid emotsioone. Lootsin, et päris lõpus on ehk midagi toredamat kirjutada, aga no ütleme nii, et PRAEGU on jah tore, aga aasta tervikuna on veits soovida jätnud. Põhimõtteliselt olen ma nõus selle pildiga, st põhimõtteliselt võiks kokkuvõtteks öelda, et “vähemalt olen ma elus”:
Vahepeal oli konkreetselt tunne, et terve see aasta on olnud üks pidev rähklemine status quo säilitamiseks. Et kooli kõrvalt ka tööasjad kuidagi tehtud saaksid, et terviseprobleemide (ja kooli) kõrvalt kuidagi ka trenni jaksaks teha jne. Spordiga on muidugi eriti selgelt näha, jõuad mingile tasemele, siis tuleb kas mõni haigus või lihtsalt hullumeelne semester vahele ning uuesti alustades oled kümme sammu tagasi vajunud ja saad uuesti rabelema hakata, et kas või vanale tasemele tagasi jõuda.
Täna on tuju juba hulga parem, kui esimest korda sellele teemale mõtlema hakates. Hetkel ütleksin, et muidugi on see mõnes mõttes tõsi, aga samas on siin olnud siiski märgatavad edasiminekud. Ma olen selle aastaga jõudnud nii kaugele, et ma ei pea koolis enam ühtki ainet võtma, kui ise ei taha. Ainult lõputöö tuleb veel kirjutada, aga tegelikult on väga suur osa (ja mõnes mõttes see tüütum osa) nüüd ikkagi tehtud.
Jah, haige olla on nõme ja ma pole veel tagasi päris parimas vormis, aga see vorm on ikkagi juba üsna hea + paraneb kiiremini, kui ma tegelikult loota julgesin. Rääkimata sellest, et ma olen ise väga rahul selle treeningplaaniga, mis hetkel paika sai, sest see sisaldab rohkem boulderdamist kui varem. Iseasi, et mul pole olnud veel juhust sellega algust teha, sest hall on pühade ajal pidevalt aeg kinni, nii et tuleb treenida vastavalt võimalustele.
Jah, töö juures ammu plaanitud asjad venivad ning see võtab vahel pahurdama küll. Aga samas on mul jätkuvalt ülimeeldiv kollektiiv ning inimesed, keda päriselt huvitab see, mis suunas ma ise oma karjääriga edasi liikuda tahan. Ja vähemalt hetkel tundub, et nad on valmis ka omalt poolt natuke aitama, et see tõesti selles suunas liiguks.
Ja suhted on meil ka! Nii sõbrasuhted kui romantiline elu on sel aastal tõesti nii toredad olnud, et ma ei tea, kas kellelgi teisel üldse on nii häid sõpru ja ägedaid kaaslasi. Tundub uskumatu, et neid veel teistelegi võiks jätkuda, kui kõik parimad juba mulle ära antud on. Muidugi annaks ka siia igasugu negatiivseid asju kirjutada, võiksin teile rääkida, kuidas vahel on raske, sest ma olen loomu poolest high-strung ja käin vahel kõigile teistele närvidele, (või küsida, miks mu mees käitub väikese nohuga, nagu tuleks juba matuseasju korraldama hakata), aga ma täna jätan selle vahele.
Ütlen lihtsalt, et käesolev aasta on küll pakkunud teatavaid mitte nii toredaid väljakutseid (fuck you, puugid ja OOP), aga sellest hoolimata on see olnud üks tore aasta toredate inimestega. Patt oleks kurta.
Ilusat aastavahetust!
Pärdikute päevaraamat 