anna kannatust

Kohe varsti müüakse läbi ka blondid parukad

Lugesin just ajalehest, et need kaks Hiina turisti, kes lambist kohustuslikku kontrolli viidi, ei olnud puhtad mitte ainult hirmsast haigusest, vaid neil ei olnud suisa MITTE ÜHTKI haigustunnust. Nagu isegi köha ei olnud. Administraator helistas politseisse lihtsalt selle pärast, et noor paarike ei käinud eriti tihti toast väljas (äkki selle pärast ei käinudki, et kõik vahivad nagu pidalitõbiseid?).

Nagu ma saan aru, et administraator võib juba vanem inimene olla, kes neid noorusasju hästi ei mäleta – tahate ma joonistan pildi neist erinevatest põhjustest, miks ja mis asendis noored võivad eelistada hoopis hotellitoas aega veeta? 😀 Samm edasi ja paneme neile tunnusmärgid külge, et oleks kohe aru saada, kes valest rahvusest on v?

anna kannatust

See klient, keda kõik vihkavad

View this post on Instagram

Al…most there. 😖

A post shared by Nick Falletta (@thewrongimpression) on

Olen mina. Vähemalt eile olin. Elus teist korda jätsin oma asjad letile ja kõndisin poest välja.

Lähen mina Rimisse, eks ole. Raban oma asjad ja vaatan, et tavakassas on ainult kaks meest ning mõlemad iseteeninduskassad on vabad. Nii et tellisin Bolti ära, sest aeg pressis takka, ja sammusin iseteeninduskassasse. Ja ausõna mul ei ole iial iseteeninduskassadega probleeme mujal kui Rimis. Selveris töötavad need alati suurepäraselt. Maximas on vahel mingi jama, aga enamasti ei viitsi teenindaja kohalegi tulla, vajutab eemalt mingit nuppu (mis mulle sobib, vähem suhtlust, ega ma lobisema ei tulnud siia). Rimis on PIDEVALT mingi probleem nende iseteennduskassadega, vahet pole, kas käin Tornimäe omas või Telliskivis.

Igatahes teatas see masin mulle, et asi, mida ma osta tahan, on vale kaaluga ja ma pean teenindajat ootama. Ootasin, aga kedagi ei tulnud, sest teenindaja tegeles nende kahe härrasmehega, eks ole. Nii et läksin teise iseteeninduskassasse, lootuses, et ehk oli asi masinas, mitte süsteemi valesti sisestatud kaalus. Ei, sama jama.

Nii et läksin siis ka sinna järjekorda, kus olid ikka veel need samad kaks inimest. Miks? Sest esimene neist oli otsustanud, et ta tahab ainult sentidega maksta. Ma olen ise olnud selle inimese rollis, kes aeglaselt oma sente loeb ja tunneb, kuidas kõik teised silmi pööritavad, aga ta oli rahuliku loomuga, teda ei seganud, luges seal neid mõnuga. Ja siis ulatas need teenindajale, küsimusega, et kas sellest piisab.

Teenindaja … pillas pooled maha. Selle koha peal ütles mu telefon, et Bolt on kohal. Ma mõtlesin, et ei ole hullu, see tüüp ostab ühe võileiva, kui hull see asi ikka olla saab, seda enam, et tädi juba kraapis kokku neid pudinaid ja hakkas lugema. Kõik juba nagu klappis, elu tundus helgem.

Ja siis otsustas ta, et loeb ühe korra veel. Noh, et topelt ei kärise jne. Ma tõesti ei tea, mis edasi sai, sest mina otsustasin sel hetkel lahkuda, sest noh, autojuht juba ootas. Aga see on nagu saatuse sõrm, et see üks kord, kui sul on kuskile kiire, satub su teele esmalt vigane automaatsüsteem, seejärel inimene, kel on vaja ilmtingimata sentides maksta ja seejärel inimene, kes ei suuda neid sente kuidagi kokku lugeda. Nagu ema anna padruneid, tõesõna.

Kui keegi tahab teada, kes siin loos kannataja oli, siis … Mina. Pidin õhtusöögiks sööma sülti ja jogurtit. Küll eraldi, mitte korraga, aga no need olid ainsad asjad, mida mul külmikus oli. Kes tegi? Ise tegi. Jälle ei ole kedagi teist oma lõpututes hädades süüdistada.

Nii me elame.

feminismus

Teod ja tagajärjed

Postimehes oli artikkel sellest, kuidas riik ei suuda tagada lapse isa õigust lapsega kohtuda. Mis on tõsine probleem, kahtlemata, kui on otsus, siis peab olema ka võimalus selle täitmiseks. Aga … Kas ajakirjanik tõesti ei suutnud leida ÜHTE meest selle loo tarbeks, kes EI oleks naisepeksja? Seda enam, et artiklis öeldud viisakas lause, et hoolimata varasemast vägivallast ei ole mees näidanud üles mingit initsiatiivi päriselt leppimiseks ja suhete normaliseerimiseks, tähendab ilmselt seda, et ta käitub nagu ülbe värdjas ja nõuab oma õigusi ainult selleks, et eksile keerata.

Meenub kohe üks tuttav naine, kes läks mehest lahku (sest mees pettis), nii et laps hakkas isal külas käima (mehe ameti tõttu polnud vastupidine variant mõeldavgi, vahetustega töö). Isa muidugi kasutas seda igakülgselt ja loominguliselt ära, et eksile edasi keerata – vahel ilmus välja, vahel ei ilmunud, vahel ilmus kolm tundi hiljem, vahel keeldus viimase hetkeni ütlemast, mis tal plaanis on. No selline klassikaline ajukepp. Näiteks üks kord, kui isa emaga telefonis rääkis ja laps küsis, kas võib ka emmega rääkida, vastas isa talle (loomulikult enne toru hargilepanekut, et ema seda teiselt poolt kuuleks), et emme ei taha lapsega rääkida, emme tahab võõraste onudega ni**uda. Ja siis pani toru ära. Neile, kel kehvem mälu, tuletan meelde lõigu algust: suhe lõppes, sest MEES pettis, mitte vastupidi. Mis te arvate, kas sellel papal on õigus igal nädalal oma armsa tütrekesega kokku saada ja talle rääkida, et emme on hoor? Muidugi on, isadel on õigused! Kedagi ei koti, kuidas see lapsele psühholoogiliselt mõjub.

Igas sellises olukorras on mõlemal vanemal teoreetiliselt võrdne õigus lapsega kohtuda. Naine peksis meest lapse nähes kuuma ahjuroobiga, aga tahab, et laps pool ajast temaga veedaks? Muidugi, mõlemad on ju võrdsed lapsevanemad! Vanematel on õigused! See, et see on laste suhtes vaimne vägivald (ja see, kui laps peab nägema, kuidas üht tema vanematest pekstakse, on vaieldamatult traumaatiline kogemus), ei huvita kedagi.

Esiteks, täitsa subjektiivsel tasandil – mul oleks savi igast seadusest, ma ka ei laseks oma lapsel mingi kriminaali, vägistaja või vägivallatsejaga aega veeta, sest emana oleks minu töö oma last kaitsta. See, kui see kriminaal juhuslikult ka lapsega sugulane on, on siin täiesti teisejärguline. Või noh, sai ilmselt üks vale valik juba tehtud, ei ole vaja ilmtingimata teist otsa teha.

Teiseks. See on taas selline teema, kus saab öelda, et “Eesti ja veel mõned endised Nõukogude Liidu riigid”. Mitte üheski arenenud lääne riigis ei rakendata tavapraktikana ohvri ja vägivallatseja suhtes lepitusmenetlust. Või näiteks vägistaja ja tema ohvri suhtes. Tsiteerides üht teist artiklit (autor Iris Pettai, loe siit):

Lepitamine on aga laienenud ka seksuaalvägivalla juhtudele ja isegi vägistamise puhul lubab mõne riigi seadus ohvri ja vägistaja lepitamist. Euroopas on see tavaks eeskätt kümnes endises Nõukogude Liidu vabariigis, sealhulgas Eestis, lisaks meile Valgevenes, Moldovas, Ukrainas, Leedus, Kasahstanis, Kõrgõzstanis jt. 

Eestis, Moldovas ja Kasahstanis, sounds legit. Mitmes teises riigis see mees ei näeks oma last mitu aastat muidu kui ainult lastekaitseametniku valvsa pilgu all. MITTE ÜHESKI normaalses riigis keegi ei mõtleks ka, et hakkame vägistamisohvrit vägistajaga lepitama, isegi kui nad suhtes on. Ohvrile pakutaks abi suhtest lahkumiseks.

Nii et kulla Postimees, kui te kirjutate nii tõsistel teemadel, siis äkki leiate järgmine kord sellised näited, mis asja lihtsalt ei naeruväärista. Sest antud artikli pealkirjaks paneksin ma pigem “Ema on suutnud kohtusüsteemi kiuste oma last mitu aastat vägivallatseja eest kaitsta”. Või nagu keegi teine soovitas: “Elukaaslase suhtes vägivaldne isa ei ole teinud piisavaid jõupingutusi, et lapsega kohtumise nimel suhteid parandada”. Nimetaks asju õigete nimedega, eks ole.

climbing theory

Make or Break (Dave MacLeod)

Konkreetselt parim vigastusteteemaline raamat, mida ma iial lugenud olen. Mitte et see mind üllataks, Dave MacLeod on üldse väga asjalik autor, kes teab, millest ta räägib, ja lisaks teeb seda huvitaval moel. Kui mõni ronija viitsib oma elus läbi lugeda ainult ühe ronimisraamatu, siis minu soovitus oleks vaieldamatult tema “9 climbers out of 10 make the same mistakes”, mille eestikeelse kokkuvõtte võib leida siit (aga ÜLIhea raamat, tõesti soovitan tervikuna lugeda, kui ronimine huvitab).

Igatahes loeb Dave ette hulga asju, millega ronija ilmselt vigastuste tõenäosust suurendab. See on nagu torkaks keegi noa haava ja siis hakkaks seda kerge naeratuse saatel seal pöörama. Nagu IGA potentsiaalne etteheide tabab märki, kuni selleni välja, et kui igapäevaselt lösutad ja kehva kehaasendiga ringi aeled, pole su selg piisavalt tugev, et õlgu ja küünarnukke toetada. Või et kui ei viitsi sooja teha, on halb (päeva/sessiooni alguses teen sooja küll, aga väljas juhtub tihti, et julgestan Cyrust järjest 30-40 minutit, st et peaksin enne igat oma rada/katset uuesti veidi sooja tegema). Neli peamist aspekti, mis vigastuste tõenäosust mõjutavad, ongi kehahoiak (mitte ainult ronides, vaid ka tööl, autoroolis jne), tehnika,  aktiivsus (st mitte ainult ronimine ja lisatrenn(id), vaid ka see, kas kasutad tööl hiirt ainult ühe käega või tõstad last valesti) ning puhkus (siia alla läheb, kas magad ja toitud õigesti jne).

Kehahoiakust juba rääkisime. Dave käsib igapäevaselt seljavenitusi teha (tegin juba enne lugemist, tõesõna, kuigi sain siit ühe spetsiifilise juurde, ehk on kasu). Aga sellega isiklikud rünnakud ei lõppenud, algas tehnikaosa. Lugesin nimelt, kuidas kogenematul ronijal võib juhtuda, et käega dünaamilisse liigutusse minnes kaob alakehast pinge ära (sest ronijal pole meeles seda hoida) ja selle tulemusena muidugi kaob ka jalg nukilt – ning 15 minutit hiljem läksin seinale ja juhtus täpselt see kirjeldatu. Veel augustis poleks juhtunud, aga näete, nüüd juhtus. Täide läks ka see ennustus, mis edasist puudutas – ülakehajõuga vedasin end siiski üles, mis pikemas perspektiivis tähendab, et ronija ise ei märkagi ehk midagi (kui kohe sõrme või õlga ära ei tõmba), aga sõrmed, randmed, küünarnukid ja õlad said keskmisest suurema paugu, mis võib vigastuseks areneda.

Nii et tihti on vigastused halva tehnika tulemus. Pidev overcrimping või overgripping näiteks. Kõik teavad, et peaks kasutama nn avatud käega haardeid, vähesed teevad seda enne esimest sõrmevigastust, paljud ei õpi isegi sellest. Liiga kõvasti pigistamine tuleb tavaliselt siis, kui inimene kardab kukkuda, st on oma mugavustsoonist väljas – enda jaoks raskel rajal, viimasest ekspressist kõrgemal jne. Üritatakse kümne küünega kinni hoida ja tegelikult väsitatakse sellega käed kiiremini ära ning pannakse liigestele ebamõistlikult suur koormus. Või jupatsitele (sh mulle) omane probleem on see, et armastatakse lock-off’i hoida ja selle pealt edasi minna, et dünaamilisemaid liigutusi vältida, sest need tunduvad ohtlikud. Tegelikult on pidev lock-off ohtlik, sest küünarnukk on pinge all (ja see sama golfimängija küünarnukk üldiselt ei ole ühe õnnetu juhuse tagajärjel tekkiv vigastus, vaid pikemaaegse ülekoormuse tulemus). Dünaamilisema stiili harjutamisega kaasneb alguses suurem vigastusteoht, aga pikas perspektiivis on see tervislikum, sest küünarnukid ei ole nii palju kummaski äärmuses (ka täielikult väljasirutamine ja siis koormuse otsa ladumine pole hea) – kuigi seda tuleb muidugi teadlikult teha, “maanduda” näiteks dünaamilisse liigutusse minnes kergelt kõverdatud küünarnukiga, mitte sirgete kätega või lock-off’is.

Teine oluline tehnikaosa on muidugi jalatöö. Eelmainitud libisemine näiteks sai toimuda, sest jalg polnud piisavalt täpselt paika asetatud ja/või varvastega ei avaldatud piisavalt survet (või ei avaldatud seda õiges suunas). Kui jalatöö pole täpne, kulutatakse selle ringikobamise peale mõttetult palju energiat ja muidugi avaldatakse ülejäänud kehale survet, sest käed peavad seda kartulikotti pidevalt rippumas hoidma. Mida parem tehnika, seda ühtlasemalt koormus jaotub.

TAASTUSRAVI JA SELLE AJAL TREENIMINE

Kui tegu on akuutse vigastusega, on esimene samm muidugi RICE (rest, ice, compression ja elevation ehk puhkus, jää, kompressioon ning ülestõstmine), aga vigastuse pärast ei peaks lesima jääma ega isegi tohiks kodus diivanil istuda. Pärast paari päeva puhkust tuleks taastusraviga pihta hakata – kui tegu on aeglaselt tekkinud vigastusega (nt kõõluste puhul tavaline), võib alustada kohe. Katsed on näidanud, et keha paraneb kiiremini, kui siiski trenni teha. St et kui sõrm on katki, tasub siiski joosta või ujumas käia. Veel enam, tasub siiski ühe käega ronimisharjutusi teha, sest katsed on samuti näidanud, et taastumine on kiirem, kui nö paarisjäsemete puhul teist jäset edasi treenida (tal on kõigile neile uuringutele viited ka).

Kui väike vigastus juba olemas on, saab tihti edasi treenida, kui koormust vahetada (ja juba ennetavalt tasub tihti harjutusi mitmekesistada ja vahetada ning isegi ronida erinevates ronihallides). Näiteks tõi ta sama küünarnukiasja – tradi ronida ei saa, sest seal peab tihti varustuse paigutamiseks neid halbu asendeid hoidma (minul on isegi liidides halb komme kõverdatud küünarnukiga klippida), aga paljudel juhtudel on vabalt võimalik ilma valuta 45kraadise seina peal trenni teha, sest seal pole lock-off’ist kasu ja seega kasutad sa küünarnukke tervislikumas liikumisvahemikus (võin küll kihla vedada, et kui algaja selle peale hurraaga MoonBoardile läheb, on tulemuseks sõrmevigastus, kuigi Ronminni MoonBoard tundub vähemalt silma järgi traditsioonilise 40 asemel pigem 50 kraadi kanti olevat). Sõrmevigastuse korral on tihti võimalik mahtu ronida, kui avatud haardeid kasutada.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et ta räägib ka psühholoogilisest poolest. Kuidas vaimselt ajutiselt rebimisest kõrvalejäämisega diilida ja oma aega võimalikult hästi kasutada, et tulemuseks oleks võimalikult mitmekülgne areng (või et vahepeal üldse vaadata, mis nägu su lapsed on viimaste aastatega läinud vms).

Erinevate vigastuste jaoks annab ta väga spetsiifilist nõu ka, mina oma küünarnuki jaoks sain täpselt teada, mitu kordust, kui tihti jne, kusjuures harjutuste pildid on igal asjal juures. Nii et kui päriselt häda käes, tasub seda raamatut kindlasti lehitseda, siit saab abi. Ainus asi, et käsivarte venitamisse ta ei tundu väga palju uskuvat, aga ma küll tunnen, et see vähendab valu, nii et neid vaatasin ise mujalt juurde – olgu siis pealegi ainult sümptomitega tegelemine, aga hea on.

P.S. Veel üks asi, mis oli nagu otsene etteheide just mulle – üks suurtest vigadest on liiga hoogsalt pärast pausi lavale naasmine. Pärast haigust või töisemat aega tahaks ju uuesti kähku vormi saada, aga tegelikult peaks sama intensiivsusega treenima hakkamiseks kuluma vähemalt sama arv nädalaid, mis sa trennist eemal olid. Ikka tasa ja targu. Kõõlustele ei meeldi ootamatu koormuse suurenemine, nii et sel ajal on vigastused kõige tõenäolisemad tulema.

climbing · faith · Uncategorized

Oma voodi ootab!

View this post on Instagram

Mount Teide at dusk 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütleme nii, et seekord on mul küll hea meel koju tulla. Lilled kaks nädalat kastmata ning ise põlenud ja kurnatud. Aga ilus on see kant. Üleeile käisime Santa Úrsula rikaste inimeste linnaosas. Ma saan täiesti aru, mida tundis lihtsalt Maria, kui ta sellisesse kohta õunavargile sattus. Aiad on neljal tasandil, basseinist avaneb ülalolev vaade, majad on nagu sisekujundusajakirjadest. Mõni oli minu silma jaoks küll luksuslik, aga ikkagi hubase moega, aga paar tükki olid nii modernistlikus stiilis, et oleks kohe tahtnud teada, mis eriala inimene sellise on ostnud. Näiteks üks, mis oli ainult monokroomsetes toonides ning välisuks oli kahe korruse suurune, üleelusuuruses käepidemega ja puha. Muidu arvaks, et äkki seal elab päriselt hiiglane, aga akendest paistsid ikka tavalise kõrgusega (ja muidugi minimalistlikus stiilis sisustatud) toad. Pole päris see stiil, mille endale valiks. Võtaks selle teise, kus domineeris pehme punane, nurkade asemel olid ümarad jooned jne. Nüüd on ainult paar milli puudu, tuleb vist oma start-up teha.

Tuli meelde, et “meie kodu” ma ei näidanudki. See oli selline tavaline väike majake. Tuleb tõdeda, et ka kolmetasandilise aiaga, aga need tasandid olid muidugi väga pisikesed ja hulga tagasihoidlikumalt plaaditud. Isegi basseini ei olnud! 😁 Aga selline armas majake ja pildil on näha minu taha jääv hommikusöögiala. Suur osa majast on mäekülje sees, mis on neil üsna tavaline ja lisaks aitab elamist jahedamana hoida.

Ahjaa, piinlik ülestunnistus. Viimased kolm-neli päeva oli 3/4 meist üsna pahur. Kuni ma avastasin, et keegi on nelja päeva eest kogemata tavalise asemel kofeiinivaba kohvi ostnud ja narkomaanid on närvilised. 😁 Nii kui korraliku laksu kätte saime, oli vähemalt minu elu küll hulga ilusam jälle. Viimane ronimispäev oli kõige parem ka, kohe rõõm oli sellisega lõpetada. Õhtul redpointisin veel pimedas ja vihmas ühte ägedat rada, nii põnev oli, et just enne ankrut ütles käekell mulle, et ma olen kümme minutit jooksnud ja väga tubli. Ilmselt oli suurest põnevusest pulss nii üles läinud, et kell arvas, et spordin innukalt (sest rada ise ei olnud sugugi megajõuline). Ma ei teadnudki, et ta selle jaoks läbitud distantsi üldse ei vaata.

Aga jah, kohe rõõm on koju saada. Homme lähen enne mullivanni ja siis sauna ning soojendan oma väsinud ja äraretsitud lihaseid. Ette juba on mõnus.

climbing · faith

Kurnatud/Exhausta

View this post on Instagram

Me meeting rock

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selleks nädalaks lubas ainult vihma (mõni päev terve päev, mõni päev hoogvihma jne), nii et tegime ühe puhkepäeva (mille ajal tõesti sadas ja oli külm) ning edasi plaanisime paari kuiva tunni ajal muidu liiga kuumadesse nö päikesele avatud paikadesse minna, sest kivi kuivab siin megakiiresti. Juhtus aga nii, et sadas ainult öösiti. Eile polnud isegi pilvine mitte, kõrbesime seal päikese käes niimoodi, et mina pidin end üsna kiiresti kinni katma, et mitte täiesti ära põleda.

View this post on Instagram

Anchor selfie! #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selline ilm võttis muidugi läbi ka, täna on kõigil paras pohmakatunne. Kusjuures see ilmaasi on siin saarel väga naljakas. Meie elame põhimõtteliselt kõrbes, Santa Cruz on meist 30 km ja seal on kõik ilus roheline – väidetavalt sajab seal ca 500 mm aastas ja meil ainult 200, sest mingid tuuled. No ja lisaks oskuslik majandamine veevarudega ilmselt, mis siin saarel üldse elu võimalikuks teeb. Konkreetselt Tenerife ajaloo kohta pole uurinud, aga Kanaari saarte puhul üldiselt olid need vanasti ikka rohelised, kuni inimesed liiginnuka põllupidamise ja metsamüügiga need kõrbeteks muutsid.

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes saare erinevates osades on siin väga erinev ilm ja kuigi kahe aasta eest saime me küll parajalt vihma ka, oleme seekord puhkuseilma nautinud. Täna tundub küll, et äkki hakkab sadama, sest näete ise, millised need pilved on.

View this post on Instagram

Nomnomnom, #sushi

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teised siin igatahes rokivad. Üks sai esimese 7b+ redpointi, teine fläshis oma sünnipäeval esimese 7a. Mina … Sushit sõin näiteks (vt üles). Täna tegin väga tervisliku valiku ja võtsin hamburgeri salatiga, mitte nachodega:

Õnneks on ronimine siiski ka tore olnud, kuigi vorm pole seal, kus tahaks. Aga vähemalt kiviga olen ära harjunud ja sel nädalal ronimist juba tunduvalt rohkem nautinud. Nüüd tuleb varsti natuke trennipausi ja siis on põhimõtteliselt kolm kuud aega, et paremasse vormi saada ja selle kõrvalt loodetavasti küünarnukid terveks ravida.

anna kannatust

Jorupilli jonn

View this post on Instagram

Finally, a #climbing photo!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole jaksu ju ronimispäevadel kirjutada enam õhtuti, nii et olen sunnitud mammutpostitusi tegema vabadel päevadel. Teil on veel hullem, olete sunnitud neid lugema. Aga kuni teil vaim veel värske on ja natukenegi keskendumisvõimet, panen kohe kirja, et kui keegi teab Tartus usaldusväärset kinnisvarategelast (või -firmat), siis soovitage. Teemaks ost/müük ja Annelinn.

Päris ronimise pildistamisest ei tulnud taas kord mitte midagi välja. Käisime üleeile kohas, mis oli küll megailus, aga kõige kehvema kiviga, mida ma siiani näinud olen – vastikud pisikesed nukid, mis lisaks sellele, et nad olid pisikesed ja crimpid, olid ka libedad. Tegu oli ka saare kõige esimesena polditud kohaga, mis tähendab, et poltimine oli “traditsiooniline”. Rajal, mida soojenduseks ronisime, ei olnud ühel hetkel kuus meetrit järjest ühtki polti, sest poltija oli otsustanud, et see on ju kerge osa (minu jaoks isiklikult ei olnud kerge). Siis ronis Cyrus ühte rada, kus mingi hetk polnud nii pikalt ühtki polti, et oleks ta kukkunud, oleks ta paratamatult vastu maad lennanud – ma saan aru, et see on lihtne ja positiivse kaldega, aga ma ei näe ühtki põhjust 15 meetri kõrgusel selliseid riske võtta. Inimene võib libiseda, keegi võib ülevalt midagi pähe kukutada, seda enam, et hispaanlased ei vaata väga, mis nad teevad. Üks näiteks tõmbaski oma köie niimoodi alla, et Cyrus sai pihta. Aga mis siis, kui ta oleks selle köiega pihta saanud poldivabal alal ja selle peale alla kukkunud? See on debiilne ju.

Põhjendus, miks hiljem pole polte juurde pandud, on sama debiilne – sest nii pole kombeks, sest siis sinu täna ronitud rada poleks sama kaaluga, mis kümme aastat tagasi ronitud sama rada. Kas see peaks tõesti kedagi mingi 6a või 6b peal huvitama? Raskemad rajad olid nagunii normaalsemalt tehtud – kusjuures ma näen, et need “vanakooli pooldajad” ei poolda seda sugugi siis, kui selline poltimine nende oma võimete piirist kõigest greid või kaks allpool on. Igatahes ma vihastasin ja käisime hoopis kohvikus söömas. Kuna olime vulkaani jalamil, siis see oli mega turistimagnet ja ka hinnad olid vastavad, ainus kord siin saarel, kui hetkeks rahakotist kahju hakkas. Täna näiteks käisime Santa Cruzis (pealinnas, noh) ja sõime seal kesklinnas pannkooke, ei pidanud sugugi end vaeseks maksma. Aga õunakook oli seal vulkaani all hea, nii et selles mõttes ei saa kurta, maksin üsna rõõmsalt.

Eile käisime väga toredas cragis, kus oli väga hea kivi, nii et seal ei saa ma isegi kedagi/midagi süüdistada, ma lihtsalt ei oska ronida. Hakka või hoopis akrojoogat tegema. Kusjuures üks rada oli, mille kõik teised tegid esimese katsega ära, aga mina ei saanud alguses esimesse hease nukki, nii et olin seal korstnas kinni ning ei saanud ei edasi ega tagasi ja no köide ei saanud tulla, sest MA EI ULATANUD SEDA ESIMEST KLIPPI TEGEMA, nii et mingit köit veel ei olnud.

Ning see on nüüd see koht, kus on õige hetk mainida, et kui mul midagi oma vennaga ühist on, siis on see see, et meile ei meeldi üldiselt füüsiline kontakt suvaliste inimestega (erinevalt siis neist, kes rõõmsalt iga kolleegi embavad). St käesurumise ma muidugi kannatan välja, aga ma ei kallista oma sõbrannasid vms ning mul on ÜKS sõbranna, kellega me võime üksteisel seljas elades telekat vaadata, teistega on ikka eestlaslikult meeter vahet. Nii et isegi igasugu akrojooga vms on minu jaoks pigem tülgastav idee, ma ei taha kedagi peale Cyruse katsuda. Mis on naljakas, sest tal elan ma küll rõõmuga seljas. (Ahjaa, massaaž mulle siiski meeldib, selles kontekstis on kõik ok.) Aga akrojoogaga ähvardamisel on minu jaoks seega eriti vastik kõrvalmaik.

No vot, igatahes ma poleks sellest kõigest hoolimata arvanud, et minu katsumisfoobia nii ulatuslik on, sest nähes, et ma olen seal seina peal ohtlikus asendis (ja maandumine oleks olnud halb, sest teekond oleks olnud allamäge, põõsad-kivid tee peal ees), jooksis üks meie grupikaaslane igaks juhuks Cyrusele appi spottima. Ja mina hakkasin nii hirmsasti kartma, et issand, äkki tuleb powerspottima (see on see, kus sind raske liigutuse ajal füüsiliselt käega toetatakse – ehk siis KATSUTAKSE), et ma kuidagi läbi ime suutsin ikka end vastu seina alla nühkida. Kusjuures see tüüp tegi kõik õigesti ja käitus täpselt nii, nagu sellises olukorras käituma peab, minu enda automaatne reaktsioon oli, et enne kukun invaliidiks, kui kellelgi end füüsiliselt toetada lasen. 😁 Õnneks Cyrus ise spottis mind ka ja selle aja peale ma juba vihastasin enda peale nii hullult selle pärast, et ma selline äpu olen, et suurest vihast läksin ikkagi üles. Aga no vorm ei ole sugugi see, mida ma lootsin, ego pole rahul. Tulin alla, istusin omaette ja vihkasin maailma, sest see sõber ronis kõrval just puhtalt ära oma elu esimese 7b+, aga mina seal kõrval ei saa 6b-gagi korralikult hakkama. Nagu mu treener abivalmilt märkis, kui teised sooritavad, siis pole vist ikka kivi sitt, vaid miski (keegi) muu (thanks motivatsioonikõne eest).

Cyrus oli igatahes nii mures, et tuli ütlema mulle, et sellest pole midagi, kui ma enam kunagi väljas ronida ei taha ja et tegelikult on sees ronimine ka tore. Mis esiteks on täielik vale (ta ei armasta sees ronimist üldse) ja teiseks selles see mure ongi, et ma TAHAN ju väljas ronida, lihtsalt tahaks paremini, aga näen, et ma ei saa hakkama asjadega, mis veel suvel oleksid lihtsad olnud. Kaks kuud võiks ja peaks olema igati piisav aeg, et pärast pausi jälle vormi saada. Sadhguru ütleks nüüd selle koha peal, et inimesed mõtlevad ise oma elu keeruliseks, sest seavad tänase kohta ootusi selle põhjal, mida nad eilse kohta mäletavad. Ehk siis ma ebaõnnestun ka õiges mõtlemises, kõik on halvasti.

See on vist see koht, kus peaks ütlema, et see oli eilne mina, tänane mina on hulga paremas tujus. Lihtsalt eile oli raske. Täna on okei. Vaatasin oma uue lemmiku videot (Anton on nii armas) ja mõtlesin, et kui sobib tal 20 korda feilida, enne kui eesmärgini jõuab, sobib ka mul.

Ahjaa, küünarnukkidest peaks vist ka rääkima, sest sai eelmises postituses kurdetud. Olen neid vaikselt testinud. Selgeks on saanud, et ronimine neid ei koti, segab jooga (mis on huvitav, sest ashtanga tekitab üldiselt tennis elbow‘t, aga mul on väga selgelt golfer’s elbow – aga samas seostatakse seda esimest küünarnukkide hyperextension’iga, minu puhul on murelapseks dünaamilisemad kätekõverdusliigutused). Trenni ajal ei valuta miski, pärast seda on tundlikud. Minu isiklik teooria on, et selle kätelseisu ja käte vahelt läbi hüppamise harjutamisega sai eelmise aasta jooksul üle pingutatud ja nad ei taha nii palju koormust enam. Seda enam, et vahepeal oli ju kaks kuud pausi ja siis ma hakkasin suht hooga pihta jälle. Kätelseis loomulikult on vähemalt mõneks ajaks täiesti mängust väljas, aga tahaks näha, kas on võimalik küünarnukke aeglaselt tugevdada, ilma liiga pikka päris pausi tegemata. Testimine näitas, et kui teha joogat hommikul ashtanga tavapärase koormusega, siis õhtul magama minnes annavad küünarnukid veel tunda – aga kui teha niimoodi, et ühtegi küünarnukiasja ei tee dünaamiliselt (näiteks kätekõverduseasendist ülesvaatavasse koera minnes ei rulli üle varvaste, vaid astun ettevaatlikult), siis annavad need tunda ainult paar tundi. Mis omakorda võiks tähendada, et ehk piisab sellest, kui teha esmalt nädalake kätevaba joogat ja siis hakata vaikselt koormust tõstma. Üritan siin igaks juba enne uue treeningtsükli algust füsioterapeudi juurde ka aega sebida, et keegi targem ütleks, kas see on mõistlik mõte. Küll see keskealise daamina trennitegemine on üks keeruline ja ohtlik asi.

anna kannatust · climbing

Midagi nagu ei toimu ju

View this post on Instagram

Why is there 🍺 on my 🍖???

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sõbranna jagas rahakogumisalgatust Venemaalt, kus pisikesel poisil on sama haigus, mis meil Annabelil. Kurb on näha, et esimese hooga on kokku saadud ainult kuus tuhat eurot. Eesti on selles mõttes hea suurusega, et väikeses riigis tunned rohkem isiklikku vastutust. Kehvemal juhul mõtled, et kes see ikka annab, kui mina ei anna, paremal juhul, et kui kõik õla alla paneme, siis saab ikka tehtud. Venelastel on lihtne mõelda, et küll keegi teine aitab, neid on ju nii palju. Rääkimata sellest, et Eestis on hulga lihtsam peavoolumeediasse jõuda või niisama teemaga viraalseks minna. Ehk siis lõpuks sõltub meie elu ja surm taas suuresti juhusest, nagu ikka. Universum ei hooli.

Muidu on mul jätkuvalt tore, kuigi suutsin täna hommikusöögi ajal selle poole tunniga näost veits ära põleda, nii et hommikuvõimlemist tegin igaks juhuks garaažis (ok, see on avatud katusealune, aga põhimõtteliselt ikkagi garaaž), et asja hullemaks ei teeks. Soojas on ikka hea venitada, kohe tekib tunne, et ma olengi mobiilne ja painduv ja mida kõike veel.

Ja teid kindlasti huvitab, et ronides oleme raskemaid asju proovinud, et vähemalt ägedamaid liigutusi harjutada. Eile jaurasime kuus tundi järjest kokku ainult kahe raja peal. Pean tunnistama, et esimene neist oli kõigest 6a, aga ma rabelesin seal cruxis umbes täpselt nagu see kass. Teine oli 6c, kus ma lõpuks ei teinudki kõige esimest liigutust ära, sest ma ei ulatanud lihtsalt Sellesse Õigesse nukki (ülejäänud raja enamvähem tegin, kuigi üks koht oli veel megakahtlane ja ehku peale). Aga no punnitasime end ribadeks. Täna ka veel varbad valutasid ja nüüd on õlg imelik. Kuigi see võib muidugi ka joogast imelik olla, ta on mul selline, et midagi on paika kivistunud ja talle ei meeldi see, kui ma teda “mobiilsuse arendamisega” tüütan.

Aga ronimisest pole mul mingeid pilte, sest kõik tahavad ju ise ronida kogu aeg, mitte pilti teha. Ja üleeile tulid kaks tüüpi kohale statiiv ja kaamera kaasas. Esmalt filmisid end kätekõverdusi tegemas. Siis ronisid ühte 6B rada mõlemad kaks korda, et ikka erineva nurga alt filmida saaks jne. Ma olen oma elu valesti elanud, niimoodi peaks üks tõeline Instastaar oma treeningut korraldama. Homme võtan vähemalt oma pisikese tripodi kaasa. Kuigi homme lähme me nii külma kohta (2000 meetrit merepinnast), et võib juhtuda, et plagistan seal ainult hambaid.

Ahjaa, korjasime siin üks päev kaktuse vilju. Väga head olid, täpselt sellised, nagu videos, kuigi selleni jõudmine võttis enne parajalt okaste mahanühkimist. Mina nahka ei söönud, Sirru sõi ja sai ikka ühe okka keelde. 😁Aga ta rääkis sellega seoses, et tema lapsena mõtles, et küll need mehhiklased söövad ikka imelikke asju, sest see on väga populaarne jäätisemaitse, aga selle vilja nimi on hispaania keeles tuna (tuunikala on atún). Nii et ta kujutas ette, kuidas vaesed lapsed kalajäätist söövad. Selline ülinaljakas keelenali siis teile täna lõpetuseks.

faith

Hea on olla

View this post on Instagram

Right this way

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja taevale tänu, soe on ka, sest ma oleks esimesel ööl peaaegu ära külmunud. Elame ühes kivimajas ja öösel hakkas mul konkreetselt nii külm, et magasun pidžaama ja dressikaga, kapuuts peas, ning ikka lõdisesin vastu Cyrust – et hommikul avastada, et ma magasin lina all, aga päris teki olin kogemata jalutsisse lükanud. No ma ei saa aru, nagu on iseseisev inimene, saab ise kingapaelad kinni ja enamasti ei aja putru särgile, ning siis külmub öösel ära, sest ei leia voodist tekki üles. 😁 Hiljem muidugi selgus, et kapis oli isegi radiaator, mille oleks võinud tööle panna.

Hispaania keel on siin imelik. Nad söövad ära kõik s-id, mis on silbi lõpus või enne kaashäälikut. Lisaks on c sellises olukorras tihti h. Nii et esimesel ronimispäeval, kui meie kõrval olevad inimesed ütlesid muudkui buha ja buha, olin väga segaduses, ainus seos oli minu ajus buho (öökull, go Duo!). Selgus, et tegelikult ütlesid nad busca con el pie ehk siis “otsi jalaga”, hääldus lihtsalt ei kõlanud sugugi seda moodi, nagu mu kolumbialase suust või koolist kuulda võib. Aga no jutud saame aetud, nii palju kui kanjonis või kohvikus seda on.

View this post on Instagram

Day 3 of free #handjamming lessons

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimine on raske. Taevale tänu, et meil kaks meist paremat ronijat kaasas on ja ma näen, et nad ka tavapärasest kehvematel greididel madistavad, muidu ma mõtleks, et mina olen lihtsalt sitakott. Aga olemasoleva info põhjal tundub, et lihtsalt keskmisest karmim greiding. See-eest õpetas vana tradimeister Taavi meile, kuidas hand jammimine käib – põhimõtteliselt siis see, et ajad oma käe kuskile prakku ja siis keerad seda nii, et see sinna lukku jääb. Vajadusel rusikaga, aga see on valusam. Erinevate kehaosade pragudesse toppimine on nimelt üks asi, millest siseseinal kasvanud lapsukesed midagi ei tea. Kuna meil on nelja inimese peale kolm rahvust, on kogu see jutt ingliskeelne – ja ma ei saa sinna midagi parata, see lihtsalt KÕLAB inglise keeles nilbelt.

You have to make sure it’s nice and loose when going in and then you have to tighten it real good. But if it’s still not tight enough, you can fit your fist in there and then turn your thumb. Mina üksi kujutan ette Saksa pornofilmi ja naeran v? Vajadusel saab muide kaks kätt ka panna! Ainult et siis peab muidugi väga stabiilse asendi leidma, et saaks need alla kukkumata välja ka võtta.

View this post on Instagram

Do I look like a Pokemon trainer? The very best?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna oli esimene puhkepäev, tegin joogat ja matkasime niisama. Nii päikesepaisteline on, et elus esimest korda võimlesin väljas. Panin oma mati lamamistoolide kõrvale tuulevarjulisse nurka ja väga mõnus oli, tunda on kohe, et nägu on päikest saanud. Sain kusjuures Decathlonist meganunnu joogamati – arvasin, et see on lihtsalt roosa, hiljem selgus, et lisaks on seal pildikesi joogat tegevast koerast. Nii et nii me koos seal võimlesime, mina ja koer.

P.S. Eksamitulemused sain ka täna, nii et kohe eriti tore päev oli. Semester on edukalt läbi, saab rahulikumalt hingata.

faith

Eestis ei ole mingit elu Mallukata

View this post on Instagram

Blue skies

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lugesin, et Porks ja Mallukas on Tenerifel, nii et mis mul üle jäi, ostsin endale ka kähku piletid ära. KÕIK on ju seal. Ilmselgelt mitte piisavalt kähku, Porks suutis sealt juba tuld tõmmata, aga no ehk saame Mallukalegi saba peale.

Tegelikult tahaks Mallut näha küll, sest ma ei ole temaga kohtunud umbes … umbes väga kaua, aga lubada ei oska, sest me nii erinevas kandis. Me oleme päris idaservas, kus need popimad ronimiskohad on.

Käisime Tenerifel esimest korda juba kahe aasta eest, see oli pm mu esimene ronireis (kui Soome välja arvata) ja peamiselt mäletan seda, et päikese käes oli küll väga soe, aga kanjonites külm, ja et ronimine tundus mulle megahirmus, sest hispaanlased polte ei raiska, neid pannakse üsna ahtralt radadele. Ja rääkides ahtritest, siis erinevalt Porksist sain ma seda eelmine kord väga vähe näidata, postituse alguses olev pilt on vist mu ainus urvitamispilt sellest reisist ja sedagi liiga kaugelt, et tõsiseltvõetav suunamudija olla. Loodetavasti parandame selle vea.

Aga väga lahe on vaadata, kui erinevad kogemused tulevad ühest pisikesest kohast. Ma Porksi blogi ei jälgi, aga eeldan, et tal on glamuur ja turistimine ja maalilisemad stseenid. Malluka elu tundub täpselt selline, mida ma neil päevil igatsen, kui olen endale liiga palju kohustusi võtnud ja otsa ei paista – ainult lesi rannas, veiniklaas käes (miinus laste kisa, aga need ta oma lapsed, nii et ju ta mingil määral naudib seda).

View this post on Instagram

We are making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja meie … eelmine kord sattusime me poolkogemata elama hipikommuuni, kus hommikuti polnud sooja vett (sest seda küttis päike) ja sakslastest naabrid ei saanud aru, miks me end väliduši all pesta ei tahtnud (uskuge mind, Cyrus on siin suurem hellik kui mina). Väga huvitav elamus oli, liha sõime igaks juhuks salaja oma toas. No ja põhiliselt külastasime igasugu kolkakohvikuid, sest seal kandis meie elu lihtsalt möödus, nii et paratamatult rääkisime hispaania keeles ja irvitasime, kui mõni hipster üritas flat white’i tellida (kuigi ma nutan sisimas, sest isegi lattet ei saa, piimakohv on siin kandis ainus variant – nii et paar korda peaks juba parema kohvi nimel tsivilisatsioonis käima). Nii et pisut … maalähedasem kogemus, aga kahtlemata megalahe. Esimene pilt seekordselt reisilt näiteks, meie keset hiiglaslikku mittemiskit:

View this post on Instagram

Modern mirror selfie with a random cute guy

A post shared by Rents (@rrrents) on

Seekord oleme neljakesi, nii et loodetavasti seltsis segasem. Sirru ei viitsi tavaliselt eriti niisama matkata, loodan, et kambaga ikka jõuame vulkaani kaema jne. Kuigi aususe huvides olgu öeldud, et eelmine kord oli vihmasem, nii et tegime ronimisvabu päevi siis, kui väljas sadas – no ja siis ei taha ju ka kuskile matkama minna, käidki ainult autoga linnas. Seekord lubab vähemalt esimeseks nädalaks järjest päikesepaistelist ilma.

P.S. Mulle väga meeldis see, et Mallu ei lasknud oma kommijatel hakata Porksi kallal tänitama – selge see, et me oleme kõik erinevad, aga see ei tähenda, et keegi teistest parem või kehvem oleks. Ainult tore ju, et blogimaailm nii mitmekesine on, mulle küll meeldib see.