Ehk siis taas üks raamat sellest, kuidas osavaks ja tugevaks saada. Või pigem võimsaks, seda tavaliselt kraft’iga saksa keeles silmas peetakse. Autorid on Patrick Matros, Dicki Korb ja Hannes Huch. Laiemale avalikkusele tuntud kui Alex Megose treenerid Nii et pole vist mõtet imestada, et raamatu moto on, et “oleks homme viimnepäev, teeks täna veel ühe lõuatõmbe”. 😀 Nagu alati ronimisraamatute kokkuvõtete puhul, kordan ka siin üle, et see postitus on mulle endale, ma tõesti loen neid vahepeal üle. See on vist ka kõige tehnilisem ronimisraamat, mida ma üldse lugenud olen (peale Andersonide raamatu), nii et käsi südamel, kui sind ei huvita ronimine, siis ÄRA loe edasi. Väga igav on, lihtsalt järjest harjutuste loetelu. Loe edasi “Gimme Kraft!”
Päev: 4. jaanuar 2020
Niipalju hämmastavat igal sammul
Mul on tunne, et ma olen jõudnud sellesse ikka, kus kõik peale minu on imelikud. Näiteks istusime meie hiljuti laeva peal ja kõrvallauas oli ca 10aastane tüdruk, kes julgelt pool sellest reisist (ehk siis vähemalt tund aega) tegi mingit vlogi või Insta laivi või Snapchatti või mida iganes need noored teevad. Millest? Sellest, kuidas ta FANTAT JÕI. St ta päriselt vist ei võtnud sealt ühtki lonksu, tõstis seda suule ja tagasi, näitas ühe ja teise nurga alt, keerutas juukseid jne. No põhimõtteliselt umbes nagu ülalolev video, aga TUND AEGA. Ja ma täitsa tõsiselt ei saa aru, kes seda vaatab? Selles mõttes, et ta ei teeks ju seda, kui tal publikut ei oleks, järelikult on piisavalt palju inimesi, kes viitsivad tund aega vaadata, kuidas keegi Fantat joob. (Juba see, et keegi seda joob, on minu jaoks imelik, ma võiksin öelda, et pole aastaid seda joonud, kui poleks just hiljuti kellegi klaasist mingit imelikku suhkruvaba versiooni maitsnud.) Või ta saadab eraldi 60 sõbrale igaühele lühema video? Ja igaühele uue? Nii palju küsimusi.
Siis trenn. Ma otsustasin ikka MyFitnessi kasuks, sest see on lihtsalt kõige lähemal ja just kaugus on varem mu motivatsioonile saatuslikuks saanud. Inimesed filmivad end hantlit tõstmas. Ma saan aru ronimise filmimisest, sest iga rada on erinev. Miks filmida end hantlit tõstmas? Taas, kes seda vaatab? Rääkimata sellest, millele üks teine spordiblogija juba tähelepanu juhtis – meievanused teevad oma selfisid salaja ja häbenedes, noorem põlvkond hakkab jumala rahuga esmalt peegli ees juukseid sättima, siis laseb sõbrannal valgust lasta, et ilusamat pilti saada jne.
(Aususe huvides olgu öeldud, et seal jälle mõtlevad ilmselt teised, et MINA olen imelik. Tänagi pakkusin inimestele tasuta tsirkust, kui üritasin tulutult liiga kõrgel oleva lõuatõmbekangi külge hüpata, enne kui aru sain, et eemal on üks ka vertikaalpuudelistele.)
Ja see ei ole veel kõik! Ma sain täna trennis täiesti šokeeritud. Võiks suisa öelda, et ei teadnud, kuhu silmi peita! Istun mina riietusruumis, eks ole. Seal kappide vahel vähe ruumi. Ja minu vastas oli naisterahvas, kes oli end riietanud sellises järjekorras, et ta oli pesu (sh stringid), läbipaistvad sukkpüksid ja saapad jalga pannud, aga kleiti veel ei olnud. Nii et kui ta peadpidi kappi kleiti otsima sukeldus, oli mul järsku kellegi peaaegu paljas tagumik näos – nii et viisaka inimesena pöörasin ma pilgu ära … Ja nägin vaatepilti, mida ma poleks elu sees spordiklubi riietusruumist oodanud. Minu kõrval oleval daamil olid jalas tagumikku paljaks jätvad aluspüksid. Spordiklubis! Põhimõtteliselt täpselt sellised, nagu pildil, aga musta värvi ja kuskilt tuli ikka mingi stringidenöör ka. Ehk siis täna sain ma teada, et aastal 2020 oleme me lõpuks isikuvabadusega nii kaugele jõudnud, et pärast trenni on ok ühiskasutatavas riietusruumis rõõmsalt sekspesu selga ajada. Kena pesu oli muidu, selles mõttes ei saa miskit halba öelda. Kena tagumik ka. Lihtsalt esimese hooga ootamatu vaatepilt.
P.S. Et postitus päris trennijututa ei jääks, olgu öeldud, et kurvastasin täna selle üle, et olen nii nõrgaks jäänud, et ei jaksa normaalselt L-lõuatõmbeidki (need on sirgete tõstetud jalgadega lõuatõmbed, nagu videost näha) teha, nii et otsustasin end testida, et näha, kui hull olukord siis on, sest üldine enesetunne on olnud selline, et üldse on jõudu väga vähe. Avastasin üllatusega, et jaksasin ikka veel järjest teha 11 lõuatõmmet – ja seda õhtul, kui mitu tundi eelmisest trennist juba möödas. Konks on aga selles, et pärast minutit aega puhkust jaksasin teha ainult 3. Ehk siis maksimaalne tugevus on suhteliselt sama, mis enne haigust, aga taastumisega on kehvasti. Selles mõttes muidugi hea uudis, et järelikult pole vaja väga hullult ülakeha jõudu juurde paugutama hakata ning taastumine peaks ajaga ise tulema. Aga kerelihastega on jah nii, et kui vanasti tegin rõõmsalt kangil rippudes varvastega käte katsumise seeriaid, siis nüüd teen ühe seeria ära ning ähin ja puhin. Neid samu L-lõuatõmbeid jaksasin suure vaevaga neli tükki teha. Samas olen ma pärast terveks saamist ainult mati peal kerelihaseharjutusi teinud, see oli esimene kord taas suurte tüdrukute harjutusi proovida ka, nii et eks me selle peale saab juba vaikselt midagi ehitada. Ei kurda.
Pärdikute päevaraamat 