Ehk siis taas üks raamat sellest, kuidas osavaks ja tugevaks saada. Või pigem võimsaks, seda tavaliselt kraft’iga saksa keeles silmas peetakse. Autorid on Patrick Matros, Dicki Korb ja Hannes Huch. Laiemale avalikkusele tuntud kui Alex Megose treenerid Nii et pole vist mõtet imestada, et raamatu moto on, et “oleks homme viimnepäev, teeks täna veel ühe lõuatõmbe”. 😀 Nagu alati ronimisraamatute kokkuvõtete puhul, kordan ka siin üle, et see postitus on mulle endale, ma tõesti loen neid vahepeal üle. See on vist ka kõige tehnilisem ronimisraamat, mida ma üldse lugenud olen (peale Andersonide raamatu), nii et käsi südamel, kui sind ei huvita ronimine, siis ÄRA loe edasi. Väga igav on, lihtsalt järjest harjutuste loetelu.
Suurem osa siin on nii spetsiifiline, et ei saa lühidalt kokku võtta, aga mõned peamised põhimõtted siiski:
- kõige olulisemad on maksimaalne jõud, jõuvastupidavus ja plahvatuslik jõud;
- kui harjutusi piisavalt tihti (vähemalt kord kuue nädala jooksul) ei vaheta/modifitseeri, õpid sa paremini harjutust tegema, mitte ei arenda enam valitud võimekust (jõudu/võimsust) – see ei tähenda, et peaks ilmtingimata täiesti uusi harjutusi otsima, aga selle asemel, et proovida teha 100 lõuatõmmet või kümme minutit planku, tee neid parem lisaraskusega või ühe käega vms;
- erilist tähelepanu tuleb pöörata ronimise käigus tahaplaanile jäävatele, kuid siiski olulistele seljalihastele (nn tugilihastele);
- tehnikat (ronimist) treenitakse enne, jõudu ja võimsust pärast (aga plahvatuslikku jõudu mitte liiga väsinuna).
Harjutusi seinal:
- Vali kaheksa boulderrada ja roni igaüht kolm korda – staatiliselt, dünaamiliselt ja võimalikult optimaalselt;
- Tic-Tac-Toe: valid system wall’il kaks käenukki, kust sa ka veidi rippuda suudad ning siis proovid esmalt vasaku ja seejärel parema jalaga katsuda sama külje peal ühte jalanukki all, ühte keskel ja ühte võimalikult kõrgel;
- Vali 1-3 üsna negatiivset rada ja proovi neid ronida nii, et katsud iga käenukki esmalt jalaga ja siis alles liigud käega edasi;
- Proovi enda elu võimalikult raskeks teha: näiteks roni rada nii, et matchid igas käenukis käsi, roni jalgadeta, roni nii et teed vahel allakukkumata täisringe (st proovid kuskil end 360 kraadi pöörata ja siis edasi ronida – vahel ühtepidi ring, vahel teistpidi), teed pisikesi dünaamilisi liigutusi kohtades, kus seda pole lihtne teha, lase vahel mõni jäse lahti ja proovi jätkuvalt kehapinget hoida, proovi rasket rada võimalikult kiiresti ronida jne. (Ronijatel on üldse lõbutsemisest huvitav arusaam, teises raamatus soovitati minna ja vahepeal ronida väljas vihmaga või lumega või pimedas – märja kivi korral võib ju lihtsalt soki ronimissussi otsa tõmmata!)
Harjutused lõuatõmbekangil:
- Rätikuga lõuatõmbed – rätik üle kangi, kätega hoiad rätikust kinni, tõmbad lõuga. Mitte näoga, vaid küljega kangi poole. Eriti kasulik neile, kes tufasid ronivad.
- Metronoom. Seda harjutust kiidab isegi Kiivikas. Ripud, tõstad jalad üles (ideaalis veits ka tagumiku) ja hakkad nendega vasakule ja paremale käima, nagu metronoom.
- Plahvatuslikud lõuatõmbed, järgmise astmena muscle-up’id.
Raamatus on veel palju muud, näiteks harjutused rõngastel ja campus’el, aga kuna ma hetkel kummagagi tegeleda ei kavatse, siis neid ei pannud kirjagi.
Pärdikute päevaraamat 
See “arenemiseks proovi enda elu võimalikult raskeks teha” kehtib vist igas spordis? Suusatrennis sõitsime kord ühe kepiga, kord üldse ilma; jooksjad veavad raskusi sabas; jne…