anna kannatust

Mida ma jõuludeks EI saanud

NB! Ma ei mõelnudki välja, miks järsku kommenteerimine kinni on, proovin, kas nii saab parem.

Vaatan, et mõni blogija jagab teistega iga viimast kui seebitükki, mis kuu enne või pärast jõule näppu on sattunud. Isegi mõtlesin, et näitaks teile, kui ilus uus köis mul on, punane ja peenike ja … Siis hakkas üks tuttav OMA uue punase köiega #ropeplay pilte jagama. Ta pole isegi ronija! Lihtsalt … fetišist. Või no ütleme hobiharrastaja. Nii et kui ma just end ka alasti köie sisse ei mässiks, ei suudaks ma kuidagi konkureerida, nii et jääbki jagamata.

Või seksikas aluspesu – see on ometi mõeldud ainult mu kallima ja 50 juhuslikult spordiklubi riietusruumis oleva inimese silmadele, ma ei hakka ju TEILE seda näitama. Nii et olengi jaganud vist ainult ühte kingitust, seda ka suuresti selle pärast, et see tuli inimestelt, kellele ma ise ei taibanud midagi kinkida, aga oli samas ometi selles mõttes väga läbimõeldud, et oli näha, et inimene on päriselt kuulanud, mida ma räägin. Ja ma räägin kogu aeg! Ei ole lihtne seal sõkalde hulgast terasid välja sõeluda.

Aga mida ma oleks sel aastal hirmsasti tahtnud, aga ikka pean ilma läbi ajama? Rohkem vahemälu kuluks ära, kohe hädasti. Paari päeva eest ma näiteks koristasin ja selle käigus otsisin läbi kõik kotid, mis mul on (ja mul on neid liiga palju), sest otsisin seljakoti vihmakatet ning kus sihuke asi ikka olla võiks, kui mitte mõnes teises kotis. Olgu kohe ära öeldud, et vihmakatet ma ei leidnud, küll leidsin aga näiteks sõbranna lapse sünnipäevakingituse. Sünnipäev oli … augustis. Ma väga loodan, et talle pool aastat hiljem jätkuvalt LEGOd meeldivad. Kuigi olgu öeldud, et tookord oli see sõbranna süü, sest tema unustas omakorda ära, et ta mind sünnipäevale kutsunud oli, nii et kedagi polnud kodus ja ma pidin oma kingiga minema kõmpima.

Teiseks leidsin oma autojuhiloa. See ei ole isegi naljakas mitte, see juhiluba oli seal olnud vähemalt oktoobrist saadik ja mul polnud õrna aimugi, et see kadunud oli. Meil tuleb kohe puhkus, oleks ma avastanud päev enne ärasõitu või kohapeal, et juhiluba pole, ei julgeks ma Cyrusele enam otsagi vaadata – eelmine kord juba maksime mu hajameelsuse eest mitusada eurot peale, sest ma olin kogemata krediitkaardi asemel kaasa rabanud bussikaardi, aga selgus, et auto reserveeringu realiseerimiseks peab kindlasti kasutama krediitkaarti ja see krediitkaart peab kindlasti olema peamise kasutaja / reserveeringu tegija nimel. Nii et see hajameelsus on juba mulle kalliks maksma läinud.

Kõige naljakam on see, et magistreid võin ma teha vasakule ja paremale, aga seda, kus võtmed on, ei mäleta. Morks kunagi soovitas mingit mäluparandamise toidulisandit, aga selle nime ka ei mäleta. Kui öeldakse, et pärast laste saamist jääb mälu (ajutiselt) kehvemaks, siis minu puhul tähendaks see seda, et ma ei mäleta enam oma nime ka. Nii et kui kellelgi on mingeid häid soovitusi, siis laske aga tulla.

Samas, midagi elumuutvat see siiani kaasa pole toonud, olen siiani ellu jäänud, jään vast ka edaspidi. Ootan lihtsalt huviga, mida olulist ma seekord puhkusele minnes maha unustan.