Plaane on palju

View this post on Instagram

Douche-pic to make you read caption, and for likes of course. I’m pretty sure more people than me enjoyed the vacation time maybe a liiitle too much and are as eager to either get back in shape, or get into it for the first time. Here’s a few experiences gained from the past 10 years as a pre-overweight person: – Right now you are motivated and hyped due to the new year and less physical and mental stress after holidays. Right now everything is perfectly rigged up for you to make big changes. In a few weeks the holiday and the new year hype is gone. So is the weight you gained and possibly the motivation you gained with it. Is your goal, or resolution sustainable enough to last after the motivation is gone? – Sustainability and long-term beats motivation. Many overestimates their future self and starts a training and diet regiment based on their current feelings, and it isn’t realistic to keep up with. This can be training too much, too hard or hating the training. That ship will sink. And diet; often too restrictive of calories and other things you might crave. And when this accumulates over time together with stress from work, your kids or the emotional distress caused by the abusive man you dated, that balloon will burst. – My point: When making plans and changes, be real with yourself. Can you handle this when life strikes you hard for the 3rd week in a row? When you are tired, when you have worked late again, or are lonely and bored? “but this time it’s different because I’m motivated!” right now, yes, and that’s great, BUT IT WONT STAY THAT WAY. You need more stuff than goals to change a behavior, and a lifestyle. – When planning your new training and diet, make the plan for your February self. Good that you want to be stronger in mind, but it takes more time than the switch from one decade to another to do so. Start slow and gradually make these changes. The person who goes slow will more likely stick to it and get more results after a long period, then a person going full retard resulting in a big fall out every 3rd week (including self-hatred for being weak and all that shit). Liked this post and want more like it? Let me know in the comments.

A post shared by Ulrik Ask Fossum 🤸‍♂️ (@ulrikonhands) on Jan 4, 2020 at 1:49am PST

Üks kord elus jagan särgita mehe pilti mitte ainult tema objektistamiseks, vaid selleks, et tema sõnumit kuulutada. Kuigi ta on väga kena mees ka, ei saa salata. Igatahes tegin parajasti tulevaks aastaks treeningplaani, kui selle postituse peale sattusin – ning Ulrik räägib sellest, et igasugu uusaastalubadusi andes ja üldse plaane tehes ei tuleks mõelda tänasele, vaid veebruarile. Sest plaane teeme me mõnusal pühadeajal täis kõhuga aknast välja vahtides. Neid ellu viima tuleb aga hakata hoopis teistes oludes, kus on ka muud eesmärgid. Isegi kui sa neid muid eesmärke kirja pole pannud – sa kindlasti tahad suitsetamist maha jätta või iga päev jooksmas käia, aga nende uute eesmärkide kõrvalt tahad sa ilmselt siiski ka oma töökohta säilitada, lastele hea ema olla, lõputööd kirjutada jne.

Nii et mõtle nüüd ühele ilusale päevale kuu aja pärast, kui motivatsioon otsas, pühadest järel ainult hägune mälestus ja suvi on kaugel. Kehvemal juhul karjusid just ilmaasjata lapse või koera peale, sest suitsuta oli raske. Mida sa nendes oludes igapäevaselt teha jaksad, et oma eesmärkide poole liikuda? Mina näiteks trenni pärast ei muretse üldse, vastupidi, ma muretsen selle pärast, et see muutub väga kergesti eskapismiks, nagu Kaur hiljuti tabavalt väljendus – kui meil on üks koht, kus me end hästi tunneme ja pidevalt positiivset tagasisidet saame, siis on väga lihtne muud kohustused selle nimel tahaplaanile lükata. ERITI, kui muud kohustused on sellised, kus tulemus paistaks ehk alles kuude või aastate pärast. Nii et alustuseks tuleks oma prioriteedid paika panna ja seejärel välja mõelda, kuidas oma nädalaplaan niimoodi üles ehitada, et need asjad sinna mahuks, aga samas jääks aega ka niisama lakkesülitamiseks. Väga võimalik, et selleks tuleb mõni kümnest eesmärgist üldse kõrvale jätta.

Lisaks on ehk vaja ka mõelda, kuidas end päriselt liigutama saada – no et kui tahad jooksma minna, siis paned jooksutossud kohe ukse juurde valmis jne. Minul on kogu aeg vaja samasuguseid nippe just arvuti taga tehtavate asjade jaoks, et ma neid edasi ei lükkaks. Viimasel ajal olen üks samm sellest, et teen töökaaslasega pakti, et hakkame teineteist piitsutama, kui üks meist liiga laisaks kipub jääma. Ma ei ole hea multitaskija ka, hetkel näiteks on vaja korraga eksamiks valmistuda + videosid toimetada, nii et siin ma nüüd siis olen ja kirjutan teile blogipostitust.

See-eest on treeningplaan nüüd põhimõtteliselt valmis, kuigi tuleb muude kohustuste valguses veidi ümber vaadata. Õnneks ei ole mul ka kiiret, sest uus tsükkel algab alles veebruari keskel, aga tundub, et sellele lisaks oleks vaja ka eluplaani, et kõik need asjad omavahel klappima panna. Olen täna ehe näide sellest, et kui plaane on liiga palju, siis kuskilt ühel hetkel käriseb. Eile ei suutnud vajalikku kodutööd ära teha ja nüüd pean täna trenni asemel selle kallal edasi pusima – sest kui lakkesülitamisaega pole, millest vajadusel näpistada, tuleb näpistada mõnest teisest plaanist. Täna ma ei nuta, sest kodutööd/eksamid saavad selle nädalaga otsa, aga käesoleva aastanumbri sees tuleks kirjutada ka üks magistritöö (ei ole ükski neist end veel ise valmis kirjutanud) ja ideaalis isegi üks artikkel ning sellele lisaks tööl Äärmiselt Olulisi Asju teha. Ehk peaks isegi leidma ronimisvälist kvaliteetaega oma päevade päikese ja ööde õie jaoks. Oleks eluplaani ainult sama lihtne koostada kui treeningu oma. 😀 Kas selle jaoks on ka raamatuid v?

Mul on see häda, et trenn on lihtne, isegi kui mõne aspekti jaoks teadusartikleid peab lugema, aga kui on asjad, kus peab katse-eksituse meetodil pusima, siis tekib ärevus ja tihti jääb üldse tegemata, sest ärevalt enda ette vahtida tundub asjalikum. Ja nagu trennigagi, iga paari nädala tagant pean vahetama nippe, et end tööle saada, sest vanad enam ei tööta. Nii et roteerin igasugu pomodorosid ja ähvardusi jms. Nagu praegu multimeedia jaoks nende videodegagi – kui hakata otsast pusima, siis midagi ikka tulemuseks saab. Ma selle asemel olen istunud ja mõelnud, et ei tea, kuidas ikka kõige parem oleks ja … Ning kulutan hulga aega selle munemise peale ära, kuigi tegu on projektiga, mille tulemus ju mulle endale ka südamelähedane. Nii et ärge olge nagu mina, olge paremad. Ja kui oskate mind ka elama õpetada, siis nõuanded on teretulnud.