anna kannatust · faith

Plaane on palju

View this post on Instagram

Douche-pic to make you read caption, and for likes of course. I’m pretty sure more people than me enjoyed the vacation time maybe a liiitle too much and are as eager to either get back in shape, or get into it for the first time. Here’s a few experiences gained from the past 10 years as a pre-overweight person: – Right now you are motivated and hyped due to the new year and less physical and mental stress after holidays. Right now everything is perfectly rigged up for you to make big changes. In a few weeks the holiday and the new year hype is gone. So is the weight you gained and possibly the motivation you gained with it. Is your goal, or resolution sustainable enough to last after the motivation is gone? – Sustainability and long-term beats motivation. Many overestimates their future self and starts a training and diet regiment based on their current feelings, and it isn’t realistic to keep up with. This can be training too much, too hard or hating the training. That ship will sink. And diet; often too restrictive of calories and other things you might crave. And when this accumulates over time together with stress from work, your kids or the emotional distress caused by the abusive man you dated, that balloon will burst. – My point: When making plans and changes, be real with yourself. Can you handle this when life strikes you hard for the 3rd week in a row? When you are tired, when you have worked late again, or are lonely and bored? “but this time it’s different because I’m motivated!” right now, yes, and that’s great, BUT IT WONT STAY THAT WAY. You need more stuff than goals to change a behavior, and a lifestyle. – When planning your new training and diet, make the plan for your February self. Good that you want to be stronger in mind, but it takes more time than the switch from one decade to another to do so. Start slow and gradually make these changes. The person who goes slow will more likely stick to it and get more results after a long period, then a person going full retard resulting in a big fall out every 3rd week (including self-hatred for being weak and all that shit). Liked this post and want more like it? Let me know in the comments.

A post shared by Ulrik Ask Fossum 🤸‍♂️ (@ulrikonhands) on

Üks kord elus jagan särgita mehe pilti mitte ainult tema objektistamiseks, vaid selleks, et tema sõnumit kuulutada. Kuigi ta on väga kena mees ka, ei saa salata. Igatahes tegin parajasti tulevaks aastaks treeningplaani, kui selle postituse peale sattusin – ning Ulrik räägib sellest, et igasugu uusaastalubadusi andes ja üldse plaane tehes ei tuleks mõelda tänasele, vaid veebruarile. Sest plaane teeme me mõnusal pühadeajal täis kõhuga aknast välja vahtides. Neid ellu viima tuleb aga hakata hoopis teistes oludes, kus on ka muud eesmärgid. Isegi kui sa neid muid eesmärke kirja pole pannud – sa kindlasti tahad suitsetamist maha jätta või iga päev jooksmas käia, aga nende uute eesmärkide kõrvalt tahad sa ilmselt siiski ka oma töökohta säilitada, lastele hea ema olla, lõputööd kirjutada jne.

Nii et mõtle nüüd ühele ilusale päevale kuu aja pärast, kui motivatsioon otsas, pühadest järel ainult hägune mälestus ja suvi on kaugel. Kehvemal juhul karjusid just ilmaasjata lapse või koera peale, sest suitsuta oli raske. Mida sa nendes oludes igapäevaselt teha jaksad, et oma eesmärkide poole liikuda? Mina näiteks trenni pärast ei muretse üldse, vastupidi, ma muretsen selle pärast, et see muutub väga kergesti eskapismiks, nagu Kaur hiljuti tabavalt väljendus – kui meil on üks koht, kus me end hästi tunneme ja pidevalt positiivset tagasisidet saame, siis on väga lihtne muud kohustused selle nimel tahaplaanile lükata. ERITI, kui muud kohustused on sellised, kus tulemus paistaks ehk alles kuude või aastate pärast. Nii et alustuseks tuleks oma prioriteedid paika panna ja seejärel välja mõelda, kuidas oma nädalaplaan niimoodi üles ehitada, et need asjad sinna mahuks, aga samas jääks aega ka niisama lakkesülitamiseks. Väga võimalik, et selleks tuleb mõni kümnest eesmärgist üldse kõrvale jätta.

Lisaks on ehk vaja ka mõelda, kuidas end päriselt liigutama saada – no et kui tahad jooksma minna, siis paned jooksutossud kohe ukse juurde valmis jne. Minul on kogu aeg vaja samasuguseid nippe just arvuti taga tehtavate asjade jaoks, et ma neid edasi ei lükkaks. Viimasel ajal olen üks samm sellest, et teen töökaaslasega pakti, et hakkame teineteist piitsutama, kui üks meist liiga laisaks kipub jääma. Ma ei ole hea multitaskija ka, hetkel näiteks on vaja korraga eksamiks valmistuda + videosid toimetada, nii et siin ma nüüd siis olen ja kirjutan teile blogipostitust.

See-eest on treeningplaan nüüd põhimõtteliselt valmis, kuigi tuleb muude kohustuste valguses veidi ümber vaadata. Õnneks ei ole mul ka kiiret, sest uus tsükkel algab alles veebruari keskel, aga tundub, et sellele lisaks oleks vaja ka eluplaani, et kõik need asjad omavahel klappima panna. Olen täna ehe näide sellest, et kui plaane on liiga palju, siis kuskilt ühel hetkel käriseb. Eile ei suutnud vajalikku kodutööd ära teha ja nüüd pean täna trenni asemel selle kallal edasi pusima – sest kui lakkesülitamisaega pole, millest vajadusel näpistada, tuleb näpistada mõnest teisest plaanist. Täna ma ei nuta, sest kodutööd/eksamid saavad selle nädalaga otsa, aga käesoleva aastanumbri sees tuleks kirjutada ka üks magistritöö (ei ole ükski neist end veel ise valmis kirjutanud) ja ideaalis isegi üks artikkel ning sellele lisaks tööl Äärmiselt Olulisi Asju teha. Ehk peaks isegi leidma ronimisvälist kvaliteetaega oma päevade päikese ja ööde õie jaoks. Oleks eluplaani ainult sama lihtne koostada kui treeningu oma. 😀 Kas selle jaoks on ka raamatuid v?

Mul on see häda, et trenn on lihtne, isegi kui mõne aspekti jaoks teadusartikleid peab lugema, aga kui on asjad, kus peab katse-eksituse meetodil pusima, siis tekib ärevus ja tihti jääb üldse tegemata, sest ärevalt enda ette vahtida tundub asjalikum. Ja nagu trennigagi, iga paari nädala tagant pean vahetama nippe, et end tööle saada, sest vanad enam ei tööta. Nii et roteerin igasugu pomodorosid ja ähvardusi jms. Nagu praegu multimeedia jaoks nende videodegagi – kui hakata otsast pusima, siis midagi ikka tulemuseks saab. Ma selle asemel olen istunud ja mõelnud, et ei tea, kuidas ikka kõige parem oleks ja … Ning kulutan hulga aega selle munemise peale ära, kuigi tegu on projektiga, mille tulemus ju mulle endale ka südamelähedane. Nii et ärge olge nagu mina, olge paremad. Ja kui oskate mind ka elama õpetada, siis nõuanded on teretulnud.

12 kommentaari “Plaane on palju

  1. See jagatud jutt on nii tark. Tähendab, seal on kõik faktid mulle ju tuttavad, aga ühendust mu aju ära ei teinud, et aa, see, nii, mhmh.
    Mul endal on lihtne. 1 km tunnis jne.
    Ja siis ma imestan inimeste pihta, kes ei saa oma uurimistööga ka “no tee üks lausegi päevas!” tasemel midagi tehtud või on kogu aeg ideedest pungil, ent täitmine – hah. “Sul on plaane palju, kuid ühtki neist/ iial täide sa ei vii/ miks on see küll läinud nii?!”
    Aga jah.
    See kordamine võiks olla lõputu. “Võta aeglaselt, võta rahulikult, võta aeglaselt, võta rahulikult, arvesta jamadega, võta aeglaselt …”

    Su oma jutt on tuttav, ses ei ole üllatusmomenti sees =) Millega ma ei taha öelda, et ii-gav, vaid et pole ju rumal vms, aga mind kisub kuidagi ilusat särgita meest kiitma hoopis.

    1. Jah, ütleme nii, et see on see MINU “ma olen sada korda rääkinud ja räägin sada korda veel” – ja lõpuks on kõik täpselt nii, nagu sa ütled, et pean iseendale muudkui korrutama, et võta rahulikult ja hakka otsast peale ja kõik SAAB KORDA. Ja saabki! Lihtsalt vahel on päevi, kus seda on raske uskuda. 😀

  2. Ma vaatasin just seda õppimaõppimise kursust (https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn) uuesti ja tuli jälle meelde see vana jutt, mis ma kogu aeg enda peal ära unustan. Harjumuse kinnistamiseks on vaja end ka premeerida. Ma teen alati selle osa ära, et päästik oleks õigel kohal (tossud ukse juures jne), aga et ma siis pärast ennast kuidagi premeeriks ka, läheb meelest ära. Siis imestan, miks iga uus oodatav tublidus-komme üldse külge ei hakka.
    Samuti. Kas sa oled kasutanud äppi Forest. https://www.forestapp.cc/ See on numps. Jälle natuke teistmoodi pomodoro. Põhiliselt kompulsiivsetele telefoninäppijatele.

    1. Olen kasutanud Forestit, aga siis hakkasin lihtsalt kella pealt pomodorot tegema ja jäi unarusse. Aga armas oli tõesti.

      Aga mul on tavaliselt see, et kui ma juba teen asja (näiteks lahendan ülesandeid või teen joogat), siis need on sellised asjad, et mul on niigi parem olla pärast venitamist, tundub nagu totter veel sinna a la komm kõrvale auhinnaks võtta. Aga peaks ehk tõesti mingi PÄRIS auhinna välja mõtlema.

  3. Loen ja veendun järjest enam kui mõnus on olla penskarieelik. Ei mingeid päeva, kuu ega kvartaliplaane 😉 Enam pole vaja eriti millegi pärast pingutada, sest pole vaja midagi saavutada, kellelegi muljet avaldada ega mingite aastate kauguste eesmärkide nimel rügada. Nüüd kui lastele hariduse näol hea stardipositsioon antud, enda suht mugav penskaripõlv võimaluste piires kindlustatud, võib lõdvalt võtta.

    Kui järgi mõelda siis pole mul ka noorest peast kunagi mingeid plaane olnud, olen suutnud oma tööelu suht stressivabalt korraldada. Eks seepärast pole ka ametialaselt kuhugi arvestatavale positsioonile jõudnud. Töö koha pealt on ühelt poolt kaalukausil stress ja palk, teiselt poolt mugavus, vaba aeg ja isiklik elu. Oluline endale sobiv tasakaal leida.

  4. Hah, igasuguste planeerimiste mõttes – lisa kompotti veel kaks või rohkem (väike)last ja vaata, mis siis saama hakkab? Ütleme nii, et aasta põhieesmärk kõik kodakondsed enam-vähem vaimselt ja füüsiliselt tervelt järgmisse aastasse vedada. Ma nüüd takkajärgi imestan, et misasja ma oma kõik selle vaba ajaga enne lapsi peale hakkasin? Aga see siis selleks.
    Eks sul ole teooria kõik teada (aasta eesmärgid, kuu eesmärgid, nädala- ja päevaplaan). Ma ise olen see nägu, kes teeb kohustuslikud asjad varem ära, sest siis on noh, tehtud ja üks mure vähem, aga häda on nende asjadega, mida ma ise nagu tahaks teha (kirjutamine nt), aga hästi ei viitsi. Üldiselt on toiminud see, et kui ma mõnda taski juba nädalast nädalasse (mõnel juhul ka kuust kuusse) venitanud olen, siis vaatan tõsiselt otsa, et kas ma tegelikult tahan ka? Vahel selgub, et tahan ja siis hakkan mingist otsast pihta. Vahel selgub, et vist mitte või kunagi hiljem ja siis läheb rahulikult kuskile järgmisse aastasse.
    Aga kuna otsapidi tarkvaraarenduses oled – Scrumi oled proovinud? Ma kunagi lugesin ühest mehest, kes seda oma peres edukalt rakendas 😉

    1. Kaur, lugesin, tänud jagamast. No see mees on õige mitu klassi minust kõrgemal, kael jääb valusaks ülespoole kiikamisest. Spordi koha pealt üritan parajasluse piiridesse jääda, kardan et minu vanuses võib maratoniks treenimine liigestele hakata. Eesmärk on võimalikult kaua aktiivset ja kvaliteetset elu elada.

  5. Ma hakkasin mõni aeg tagasi (novembris) kord nädalas oma trikke, nippe ja plaane üle vaatama. Mul on mingi nimekiri nõksudest, mida ma enda peal kasutan, et tööd tehtud saaksid ja hommik võimeldud ja kang tõstetud. Ja siis kui ma seda kord nädalas regulaarselt üle vaatan, siis tuleb uusi mõtteid ja on võimalik neid vanu nõkse kuidagi, ee, noh, meelde tuletada, nende olulisust. Värskendada. Samas, ega ma niimoodi veel väga pikka aega vastu pannud ei ole. Üht-teist olen siiski endas suutnud käimas hoida (käima lükkamine on ju lihtne, käimas hoidmine kipub olema problemo).

    1. Kusjuures see on mul ka, et tuleb tuntud tõdesid pidevalt meelde tuletada. Kipuvad ununema. Kas või seesama endale auhinna andmise asi ja see, et puhata tuleb teistsuguse tegevusega (mitte internetitööst internetiga) jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.