Kõik ilmselt teavad, et kõigest mõne nädala pärast ilmub meie ekraanile taas Jean-Luc Picard, keda mängib jätkuvalt Patrick Stewart. Mida paljud aga ei tea (ja miks peakski) on see, et ma ei ole Star Treki Next Generationit kunagi näinud. Nimetage seda hariduslüngaks või terveks mõistuseks. Sirru nimetab esimeseks ja meil mängib nüüd Next Generation suht kogu aeg taustaks, et ma “taustaga kursis oleksin, kui uus lugu pihta hakkab”.
Ma ei saa nüüd öelda, et see mu lemmik oleks (Deep Space Nine ja Voyager meeldivad mulle rohkem), aga ega see otseselt halb ka ei ole. Juba selle pärast, kuidas väike Wil Wheaton riidesse on pandud, tasub vaadata. Aga vat sellest ma küll aru ei saa, miks terve põlvkond inimesi (nende seas ka minu väidetavalt heteroseksuaalne kaaslane) noorena Picardile mõeldes unetuid öid veetnud on. Suvaline pahur vanamees ju. Ma ei julge kõva häälega öelda seda muidugi, pärast pean koridoris magama.
Kusjuures juba öeldi ka, et filmid oleks ka vaja hädasti enne sarja algust uuesti (minu jaoks esimest korda) üle vaadata. Ma ütlesin innukalt, et teeme seda puhkusel, saavad teised ka nii toredat asja nautida. Kõige hullemal juhul ei kannata ma siis vähemalt üksi. 😀
Aga paari nädala pärast siis hakkame koos vaatama ja loodame, et Patrick poole sarja pealt vanadusse ei sure.
P.S. Et te ei arvaks, et ma ainult labase meelelahutusega tegelen, siis ma tegelikult loen jätkuvalt isegi raamatuid vahel. Praegu näiteks loen Greg Egani “Diasporaad” ja tunnen end idioodina, sest see on ikka HARD hard sci-fi. Teises peatükis veel guugeldasin Gauss-Bonneti teoreemi ja Fermati teoreeme ning sain vist väiksemat sorti ajurabanduse. Lugu on väga huvitav (Maa väga kauge tulevik ja olendid, kes seal asju ajavad), aga ma põhimõtteliselt lasen neist keerulisematest kohtadest nüüd lihtsalt tühja pilguga üle. Muidu häbeneks, aga internet ütles, et ma ei ole ainuke.
Pärdikute päevaraamat 