Kõik ilmselt teavad, et kõigest mõne nädala pärast ilmub meie ekraanile taas Jean-Luc Picard, keda mängib jätkuvalt Patrick Stewart. Mida paljud aga ei tea (ja miks peakski) on see, et ma ei ole Star Treki Next Generationit kunagi näinud. Nimetage seda hariduslüngaks või terveks mõistuseks. Sirru nimetab esimeseks ja meil mängib nüüd Next Generation suht kogu aeg taustaks, et ma “taustaga kursis oleksin, kui uus lugu pihta hakkab”.
Ma ei saa nüüd öelda, et see mu lemmik oleks (Deep Space Nine ja Voyager meeldivad mulle rohkem), aga ega see otseselt halb ka ei ole. Juba selle pärast, kuidas väike Wil Wheaton riidesse on pandud, tasub vaadata. Aga vat sellest ma küll aru ei saa, miks terve põlvkond inimesi (nende seas ka minu väidetavalt heteroseksuaalne kaaslane) noorena Picardile mõeldes unetuid öid veetnud on. Suvaline pahur vanamees ju. Ma ei julge kõva häälega öelda seda muidugi, pärast pean koridoris magama.
Kusjuures juba öeldi ka, et filmid oleks ka vaja hädasti enne sarja algust uuesti (minu jaoks esimest korda) üle vaadata. Ma ütlesin innukalt, et teeme seda puhkusel, saavad teised ka nii toredat asja nautida. Kõige hullemal juhul ei kannata ma siis vähemalt üksi. 😀
Aga paari nädala pärast siis hakkame koos vaatama ja loodame, et Patrick poole sarja pealt vanadusse ei sure.
P.S. Et te ei arvaks, et ma ainult labase meelelahutusega tegelen, siis ma tegelikult loen jätkuvalt isegi raamatuid vahel. Praegu näiteks loen Greg Egani “Diasporaad” ja tunnen end idioodina, sest see on ikka HARD hard sci-fi. Teises peatükis veel guugeldasin Gauss-Bonneti teoreemi ja Fermati teoreeme ning sain vist väiksemat sorti ajurabanduse. Lugu on väga huvitav (Maa väga kauge tulevik ja olendid, kes seal asju ajavad), aga ma põhimõtteliselt lasen neist keerulisematest kohtadest nüüd lihtsalt tühja pilguga üle. Muidu häbeneks, aga internet ütles, et ma ei ole ainuke.
Pärdikute päevaraamat 
Picard ei ole nüüd nii pahur, kui Spock oli, aga seksikad kännud on mõlemad. (Jajah. Ega väga noored ei mõistagi seda. :D)
Kui sci-fi oleks osa haridusest, siis peaks seda ju koolis õpetama?
Ma ei tee nalja. 21. sajandi kodaniku kultuuritaustast suur osa tuleb läbi kinokunsti – multikad, seriaalid, filmid. Miks õpetatakse paberil kirjandust läbi kõikide kooliastmete ja meeletus mahus, aga visuaalne kirjandus on õppekavast lihtsalt väljas?
Ise vastan – õppekavade jaotus aineteks pandi suuresti kokku 19. sajandil. Kino polnud siis lihtsalt olemas. Jäi hiljaks. Ja nüüd ennast sisse trügida on… vist võimatu.
Arutasime kunagi sõbraga seda asja, tema väitel Hispaanias olla filmikunst õppekava osa. Ma ei tea, kui palju sci-fi, aga väärtfilmid küll. Almadovar kui rahvuslik uhkus, ehk seos sellega.
Minust on filmikunst näiteks täielikult mööda läinud, julgelt 90% asjadest ei ole näinud, sedasama Star Trekkigi näiteks. Nüüdseks on see kuhil, millest end läbi vahtida jälle liiga suureks paisunud, pole harjumust ka enam. Ma ei tea, kas “kohustuslik filmindus” oleks aidanud, sest ega ma ju kohustuslikku kirjandust ka ei lugenud, oli muud tegemist sellest eas.
Aga sellel ideel – (kasvõi väike osa õopekavadest) viia tekstilt yle filmikunsti on jumet, sest nö vanaaja õppurina, nö minu ajal oli kaustik ja pastakas suht ainus õppemeetod, olen praegu VÄGA hädas uute meediatega – kui ingliskeelset teksti suudan veel kuidagi mõista, siis filmide ja youtube kraamiga on lugu väga halb – mu nägemine ja kuulmine lylitavad teineteist kordamööda välja ja sisuliselt jääb inf saamata. Ma väidan, et nende koostööd tuleb treenida lapsest saati ja see on hädavajalik oskus.
Klassikaliste lugude (maailmakirjandus) töötlused, reaalainete teadusshow’d, võõrkeelte õppimine, huvihariduse õppevideod, kui ainult mõnda mainida.
Ei ole võimatu, kui digipädevused ja sotsiaalalade ained on sisse surutud. Saab ikka. Lihtsalt kinokunstil on selline ülimalt kerglane maine.
Ja oi ma plahvatan selle digipädevuste teema peale.
Võrdlus oleks, kui koolis õpitaks ainult lugema, aga mitte kirjutama.
No teoorias on digipädevused juba otsapidi sees, küllap nad selle teise otsa ka järele tõmbavad.
Ei paista küll, et tõmbaks.
Ma just lugesin kevadise digiõppe konverentsi kava ja mõtlesin, et kas minna end sinna vihastama või ei.
Ma teen lapsele kohustuslikku filmindust “Mehed ei nuta” ja “Suriku seiklused”, jne, näol. Viimati ma sundisin teda “Tõde ja õigust vaatama”, aga see on juba peaaegu nagu kirjandus.
Film ja koomiksid ongi moodne kirjandus.
Kerglane või mitte – aga nad loovad uue põlvkonna kultuuritausta. South Park ongi uus Shakespeare. Ja oleks ju rumal jätta see lastele õpetamata vaid seepärast, et vastav tehnoloogia on liiga noor, napilt sada aastat vana.
Paratamatult tuleb mõni Tšehhov või Balzac seetõttu käsitlemata jätta.
või siis lõimida, vt nt:
https://www.rahvaraamat.ee/p/teistmoodi-tammsaare/20670/en?isbn=9789949156252
Tšehhov oli lahe, aga maisaa aru, miks Balzac üldse teema on.
Hakkasin kunagi neid pakse punaseid köiteid otsast lugema ja (ma olin raamatutega krdi kannatlik teismelisena ikka) kuskil 4. poole peal oli minus kristalliseerunud arusaam, et kõik need lood on ühesugused, moraliseerivad ja romantilised ja õnneliku lõpuga ja tegelased on KA ühesugused ja NO MIKS?!
Pole vaimukas. Pole elav. Pole keelega, mis mu närvilõpmetel kikivarvul käiks ja need oigama paneks. Pole ootamatu. Pole MIDAGI.
huvitav. Mu kogemus Balzaci tellistega piirdub “Kurtisaanide hiilguse ja viletsusega”, aga ma saan aru, et selle tegelased tulevad mõnest varasemast köitest ja et see on nendega seotud. Ja see ei vasta küll ei “romantilise” ega “õnneliku lõpu” määratlusele, pigem tundus järgivat omal moel seda malli, mis esineb (muu hulgas) ka Dumas’ musketäride saagas: suurde linna tuleb naiivne ja idealistlik noor mees, aga tema headest soovidest ja võimetest hoolimata lähevad tema valikud lõpuks sinna roopasse, kuhu ühiskond lükkab. “Kurtisaanide” noormees lõpetas tapalaval, kui ma valesti ei mäleta.
ühesõnaga, tundus pigem selline küüniline maailmavaade, mitte romantiline.
Tunnistan, et ega ma ei mäleta raamatuid, ma mäletan ainult tunnet =)
Aga samas, et ma mitte midagi ei mäleta, on ka kõnekas, eks ju =P
Kas Balzac mitte ei kirjeldanud iga romaaniga ühte ühiskonna pahet või pattu? (Religioosne ta vist polnud, “patt”on vale sõna.) Üks romaan – kitsidus, teine – ahnus, kolmas – tänamatus jne. Või ajan ta kellegagi segi?
“Romantiline” ja “õnnelik lõpp” on nagu Balzaci vastand 🙂
Just, täiesti nõus.
Mõtlesin, kellega “romantiline”, “õnnelik lõpp” ja “moraal” sobiks, ja kõige rohkem tundus klappivat Dickens, kuigi ta ei ole päris puhas romantik ja kuigi tal on raamatuid, mis käivad ka sellele mallile vastu. Tal on igas raamatus teatav kogus moosi ja siirupit sees, aga selle kannatab tema heade külgede pärast (tugev dialoog ja ülitugevad kõrvaltegelased, isegi episoodilised) ära.
Balzac oleks ka mind teismeeas arvatavasti külmaks jätnud, välja arvatud “Antsakad lood”, mis on pmst renessanssnovellide pastišid; praeguses vanuses tunduvad päris renessanssnovellid nende pastiššidega võrreldes huvitavamad, aga “Inimlik komöödia” pakuks oma aja kommete maalimisega isegi huvi – ainult et just see möödapääsmatuse atmosfäär, realism peletab pikemast lugemisest eemale. Ei jaksa lugeda, kuidas tegelased on rumalad nagu inimesed ikka ja teevad halbu valikuid nagu inimesed ikka. Väikeste ampsudena aeg-ajalt sirvides saab, põnev on nt dialoogi lugeda, kasvõi ajastu kõnemallide teadasaamiseks.
“Romantiline” on muidugi Hugo. “Õnnelik lõpp” on aga oksüümoron. Lõpus surevad kõik ära ja mis siin õnnelikku? Ja kui ei sure, siis ei ole lõpp, vaid raamat jäeti lihtsalt suvaka koha pealt pooleli ja lõpetamata.
Selline romantika mulle sobib nagu dickensil ja hugol – noh, et see pole tegelt minu arust romantiline, aga tugevad värvid ja kirg.
Vbla ma pidasin Balzacki müriks romantilisuseks seda, et kõik head olid ühesugused vagad ja leebed ja rahulikud, ainsad elusamad tegelased olid pahelised ja õnnelik lõpp oli see, et pahed said karistuse?
Mulle meeldiks muidugi mäletada rohkem kui oletada, aga see kõlab siinöelduga sobivalt =P
“Isa Goriot” lõppes nii, et hea vanamees suri üksi ja tema tütred elasid rahulikult luksuses omaette.
Oi, seda tunnet, et isa Goriot oli tüütu lammas, ma isegi mäletan =)
Ilmselgelt see oligi mu happy end, et ta ära suri =D
Goriot tuletas mulle kohe meelde, et ma olen õigustõlget tehes kohanud viiteid Cervantesele, Gracianile (“Arukuse kunst”) ja sellelesamale Balzaci “Isa Goriot’le”. Pmst võib sedagi võtta kui üht argumenti klassikaliste tellistega tutvumise kasuks – siis saab vana Euroopa haritlastega suheldes nende jutust rohkem aru.
Tutvumine ei pea aga tähendama otsast lõpuni läbi lugemist, piisab, kui osata neist rääkida ja üldjoontes teada. ja noh, kas me siis seda ise ei teinudki? Ma olen korra vist isegi klassikaaslase eest kirjandi kirjutanud mingi kohustusliku kirjanduse raamatu kohta, mida ma ise ei olnud lugenud.
vt ka https://www.goodreads.com/el/book/show/10035909-kuidas-r-kida-raamatutest-mida-me-pole-lugenud
Minematta lapsepõlve,
aga see kohustuslik vaatamine
on meil mingitmoogi geenides?
Nagu kohustuslik lugeminegi.
Kohustuslik kirjandus on kohutav.
Lapsed ei sa sellest mõhkugi aru.
See oli/ja on ka eesmärk?
Siin on lugemisvaenu ka õigekirjast märgata (vabandust, räägib keelefriik)
Minu laste kohustuslike kirjanduse valik on olnud väga hea. Kiitus õpetajatele.
Muidugi saavad lapsed sellest aru. Ja muidugi on seal asju, mis on nende jaoks mingitpidi uued. Kirjanduse mõte ongi laiendada lapse / inimese silmaringi, eks?
Vt ka Eero Epneri kirjanduse- ja lugemis-teemalist lõiku tema eelmise nädala artiklis.
ma ei kujuta ette,
et meie lapsed teaks midagi
Dostojievskist, kes oli Tammsaare iidol.
ja kelle “Kuritöö ja karistus” ka “Tõde ja õigus”
sai innustust nagu ka meie Kalevipoegi.
Muidugi, kõik see on kirjas juba 1. raamatus,
aga motiiv on varastatud ja rahvakirjanik oled.
Muidugi Dostojevski varastas/laenas 1. raamatust
muidugi Tammsaare varastas/laenas Dostojevskilt
ja Tammsaare muidugi Oskar Lutsult, kellelt siis veel.
Intertekstuaalsus
Kui meil kunagi ammu kaabel-tv oli vaatasin mõnuga Startrekki, Stargate, Simpsoneid, Futuramat ja isegi aeg-ajalt filme. Nüüd piirdub filmide vaatamine lennukis pakutavaga, internetis hull valik aga lihtsalt ei tõmba enam üldse. Ok, Tõde ja Õigus sai esimesel vaadatud, äitähh eesti tv. Ajaga on ainult süvenenud veendumus, et valiku korral eelistan raamatut. Film paratamatult pole võimeline kõike kirjapandut piisavalt hästi edastama. Töökaaslasi traumeerisin teatades, et pole ühtegi Starwars filmi näinud ja ei tunne, et oleks millestki ilma jäänud😜
Ma ka pole Starwarsi näinud, aga mõtlen kogu aeg, et peaks vist ära vaatama.
Ma kardan, et kui sa sellega lapsepõlves ei alustanud, siis see seriaal on praeguseks veits lapsik. Aga filmid võib küll ära vaadata.
mis seriaal? kas ma olen midagi maha maganud? räägid sa ikka Star Warsist?
Mandaloriani mõtleb.
Jep, mul läksid starwarsid ja startrekid endal peas segamini lihtsalt. Star Treki seriaal on veits lapsik, filmid on suht okei, Star Warsil on hoopis filmid kohati naiivsed, aga mitte nii hullusti, kui Treki seriaal. Mandalorian on seni okei, aga peamiselt seetõttu, et pole üldse väga kindel, kuhu see lugu välja jõuab, lihtsalt tambib mõnusasti edasi, miski pole väga mustvalge.
Ja lisaks kõigele muule oli olemas mammutseriaal StarGate, mis on kõigist kolmest täheteemast parim, veidi ebaühtlase tasemega, aga üldjoontes väga nummi. Mõnikord teeb iseenda üle irooniat.
oh lahe, ma olingi “Mandaloriani” maha maganud ja nüüd sain uue asja teada, mida võiks vaadata.
Aga “Star Treki” algne sari meeldis mulle just oma camp-stiili ja ehtsast papist ja plastmassist kulisside tõttu.
“Orville” meeldib ka, kuna ei võta end liiga tõsiselt.
Minu lugemisharjumust on Netflix kõvasti vähendanud, kahjuks.
Minu lugemisharjumust on arvutimängud ja trenn vähendanud. Lihtsalt pole enam sellist vaba aega et viskad diivanile sirakile ja loed 4 tundi jutti 😛 Aga eks ta tegelt valikute küsimus ole.
Ma olen kindlasti ilge ketser ja hereetik, aga kõik austatud klassikud on oma eluajal olnud kas veidrad mässajad, (äriliselt) ebaõnnestunud katsetajad või siis superstaarid. Me kõik kummardame Oscar Wilde, Richard Wagneri ja Leonardo da Vinci talendi ees, aga oma eluajal kogesid nad palju lugupidamatust. Homsed klassikud aga synnivad just täna, õppigem ka neid tundma… Ketseri ja hereetikuna teatan ka, et viisakas oleks huvi tunda ka kaasaegsete talentide vastu… Ja milliseid valida, ei tohiks olla ainult selle yhe-kahe õpetaja asi, oma sõna on alati ka kodul öelda, lisaks kontserdikorraldajad, kunstiasutused, kirjastajad… kaasaegse muusika, kirjanduse ja kunsti tutvustamine käib tänapäeval vägagi mitmekesise meedia kaudu (aga mis tasemel, ytleb palju meie yhiskonna st meie endi kohta, hhfffššš)
No just. Ja vähemalt osad tänased klassikud avavad end läbi Simpsonite, Futurama või ghost-in-the-shell-i. Tähti täis tellised olid… üleeile.