Kui kedagi huvitab, siis ma suure vingumise kõrvalt tegin ikka ära nii vajalikud videod kui ka eksami. Seda, kas läbi ka sain, näitab muidugi aeg, aga asjad said tehtud. Miks just vingumine iga tegevuse katalüsaator peab olema, seda teab küll ainult Issand taevas. Kusjuures nüüd jokutab teine inimene, umbes samal põhjusel (veedab ka aega kontseptsiooni otsides, mitte otsast pihta hakates), ning järsku ma ei mõtlegi enam, et issand jumal, mis inimene see selline on ja kuidas keegi temaga üldse sõber olla tahab, vaid et mis siin ikka liigselt ponnistada, arvestuslik aine ja asjad võtavadki aega ja … Huvitav, kui palju mõistvamad me teiste inimeste suhtes oleme. 😁
Ja just lugesin ka Aru artiklit selle kohta, et lühimälu halvenemine on ajanappuse / liiga suure kohustustehulga korral täiesti normaalne reaktsioon. Nii et kõik on hästi, seda enam, et edaspidi pean ma hulga vähem rööprähklema. Järgmisest semestrist on paar suurt asja, mitte sada väikest, ja see istub mulle endale hulga paremini.
Ahjaa. Ma jätsin hiljuti Redditi maha. Mitte uusaastalubadusena, juba veidi enne aastavahetust (kuigi väikese tagasilangusega), sest ma olen sellega nagu alkohoolik – võimeline mõtlema, et loen ainult ühe loo ja siis veetma seal tunde. Nii et nüüd vaatan ainult vahepeal /r/climbharderit, aga muidu Redditis aega ei veeda. Ja kui mind seebikad ei tõmba ja Perekooli pole läinud, siis nüüd on mul uus pahe – jälgin ühe tuttava Facebookidraamat tõelise huviga. No taas sarjast “noored inimesed elavad oma elu avalikult internetis”. Hirmsasti tahaks teada, mis järgmises osas juhtub.
Esmalt tuli aastavahetusepost teemal “pole normaalne, kui mees kätega kallale tuleb, kui sa sõbrale aastavahetusesooviks selfi saadad”. Siis tuli järgmine postitus teemal “ärge pingutage üle, tegelikult olid X-il ikka ka sinikad, niisama rahmeldasime natuke” (nagu see teeks midagi normaalseks, see tüüp on pirakas lihasmägi, ta võiks selle naise ka pealeistumisega ära tappa, ta ei peaks kellegagi rahmeldama). No ja nüüd ma juba mõtlen, et äkki see on perfoormanss või ajakirjanduslik eksperiment, sest kolmandas postituses küsiti, kas teised ka arvavad, et naine on lits, kui tal on meessoost sõpru ja ta selfisid postitab (kusjuures kõik selfid olid profiililt kadunud, mis tekitab muidugi küsimuse, kas ta ikka kustutas need ise ära). Selle koha peal juba mina ja mitu teist inimest ütlesid, et kuule, jäta maha see tropp, nii et kui eksperiment oli testida, kaua läheb, enne kui inimesed ütlema tulevad, siis selleks kulus kolm postitust.
Teise nurga alt. Hiljem selgus muidugi, et sõber, kellele selfi saadeti, oli tegelikult eks. Ja see selfi oli tehtud voodis. Ma ei ütle, et meil keegi kodus selle eest kolakat saaks, me ei ole sellised inimesed, aga ma olen 100% kindel, et me ei oleks suhtes, kui üks meist selliseid asju teeks. Isegi kui see oli tõesti viisakas pidžaamas tehtud selfi või mida iganes, minu jaoks on see, kui inimene pidevalt välist valideerimist vajab ja seda valimatult erinevatelt indiviididelt püüda üritab, juba märk sellest, et minuga see inimene suhtesse ei sobiks. “Indiviididelt” tähendab siin siis, et võrreldes inimestega, kes on ka edevad, aga elavad seda edevust näiteks välja instagramis vms ja ei nõua otse inimestelt ühekaupa tähelepanu. Ja ma ei räägi üldse ilmtingimata millestki seksuaalsest siin, mul on naissoost tuttavaid, kes seda teevad. Postitavad instasse oma kassipildi ja kui see piisavalt laike ei saa, siis saadavad mulle otse ja küsivad, kas ikka on armas kass. Või üks geisõber, kes küsib, kas ta ikka on seksikas (minu arust ta on täielik kilu, mul on hoopis teine maitse, ma ei ole õige inimene, kelle käest küsida). Sõber on muidugi tore ja asi mul vahel pead patsutada, aga suhtes ei viitsiks sellisega olla. See, et see inimene ka suhtes kõigilt teistelt ka tähelepanu püüab, on väike osa neist ebameeldivustest, mis minu jaoks sellise iseloomuga kaasnevad. See on selline inimgrupp, mis sobibki kokku ainult teatud osa inimestega.
Millest ma aga üldse aru ei saa, on see, et miks mõni mees valib endale teadlikult sellise naise, et siis hakata rääkima, et riietu nüüd tagasihoidlikumalt ja ära teiste meestega suhtle. Oleks võinud ju siis kohe nunnakloostrist valida, mitte esmalt kirjutada bikiinides poseerivale daamile ning seejärel eeldada, et nüüd inimene kohe keerab oma elu teisipidi ja iseennast kringliks, et ainult talle meeldida.
Pärdikute päevaraamat 