Sõbranna jagas rahakogumisalgatust Venemaalt, kus pisikesel poisil on sama haigus, mis meil Annabelil. Kurb on näha, et esimese hooga on kokku saadud ainult kuus tuhat eurot. Eesti on selles mõttes hea suurusega, et väikeses riigis tunned rohkem isiklikku vastutust. Kehvemal juhul mõtled, et kes see ikka annab, kui mina ei anna, paremal juhul, et kui kõik õla alla paneme, siis saab ikka tehtud. Venelastel on lihtne mõelda, et küll keegi teine aitab, neid on ju nii palju. Rääkimata sellest, et Eestis on hulga lihtsam peavoolumeediasse jõuda või niisama teemaga viraalseks minna. Ehk siis lõpuks sõltub meie elu ja surm taas suuresti juhusest, nagu ikka. Universum ei hooli.
Muidu on mul jätkuvalt tore, kuigi suutsin täna hommikusöögi ajal selle poole tunniga näost veits ära põleda, nii et hommikuvõimlemist tegin igaks juhuks garaažis (ok, see on avatud katusealune, aga põhimõtteliselt ikkagi garaaž), et asja hullemaks ei teeks. Soojas on ikka hea venitada, kohe tekib tunne, et ma olengi mobiilne ja painduv ja mida kõike veel.
Ja teid kindlasti huvitab, et ronides oleme raskemaid asju proovinud, et vähemalt ägedamaid liigutusi harjutada. Eile jaurasime kuus tundi järjest kokku ainult kahe raja peal. Pean tunnistama, et esimene neist oli kõigest 6a, aga ma rabelesin seal cruxis umbes täpselt nagu see kass. Teine oli 6c, kus ma lõpuks ei teinudki kõige esimest liigutust ära, sest ma ei ulatanud lihtsalt Sellesse Õigesse nukki (ülejäänud raja enamvähem tegin, kuigi üks koht oli veel megakahtlane ja ehku peale). Aga no punnitasime end ribadeks. Täna ka veel varbad valutasid ja nüüd on õlg imelik. Kuigi see võib muidugi ka joogast imelik olla, ta on mul selline, et midagi on paika kivistunud ja talle ei meeldi see, kui ma teda “mobiilsuse arendamisega” tüütan.
Aga ronimisest pole mul mingeid pilte, sest kõik tahavad ju ise ronida kogu aeg, mitte pilti teha. Ja üleeile tulid kaks tüüpi kohale statiiv ja kaamera kaasas. Esmalt filmisid end kätekõverdusi tegemas. Siis ronisid ühte 6B rada mõlemad kaks korda, et ikka erineva nurga alt filmida saaks jne. Ma olen oma elu valesti elanud, niimoodi peaks üks tõeline Instastaar oma treeningut korraldama. Homme võtan vähemalt oma pisikese tripodi kaasa. Kuigi homme lähme me nii külma kohta (2000 meetrit merepinnast), et võib juhtuda, et plagistan seal ainult hambaid.
Ahjaa, korjasime siin üks päev kaktuse vilju. Väga head olid, täpselt sellised, nagu videos, kuigi selleni jõudmine võttis enne parajalt okaste mahanühkimist. Mina nahka ei söönud, Sirru sõi ja sai ikka ühe okka keelde. 😁Aga ta rääkis sellega seoses, et tema lapsena mõtles, et küll need mehhiklased söövad ikka imelikke asju, sest see on väga populaarne jäätisemaitse, aga selle vilja nimi on hispaania keeles tuna (tuunikala on atún). Nii et ta kujutas ette, kuidas vaesed lapsed kalajäätist söövad. Selline ülinaljakas keelenali siis teile täna lõpetuseks.
Pärdikute päevaraamat 