Jorupilli jonn

View this post on Instagram

Finally, a #climbing photo!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole jaksu ju ronimispäevadel kirjutada enam õhtuti, nii et olen sunnitud mammutpostitusi tegema vabadel päevadel. Teil on veel hullem, olete sunnitud neid lugema. Aga kuni teil vaim veel värske on ja natukenegi keskendumisvõimet, panen kohe kirja, et kui keegi teab Tartus usaldusväärset kinnisvarategelast (või -firmat), siis soovitage. Teemaks ost/müük ja Annelinn.

Päris ronimise pildistamisest ei tulnud taas kord mitte midagi välja. Käisime üleeile kohas, mis oli küll megailus, aga kõige kehvema kiviga, mida ma siiani näinud olen – vastikud pisikesed nukid, mis lisaks sellele, et nad olid pisikesed ja crimpid, olid ka libedad. Tegu oli ka saare kõige esimesena polditud kohaga, mis tähendab, et poltimine oli “traditsiooniline”. Rajal, mida soojenduseks ronisime, ei olnud ühel hetkel kuus meetrit järjest ühtki polti, sest poltija oli otsustanud, et see on ju kerge osa (minu jaoks isiklikult ei olnud kerge). Siis ronis Cyrus ühte rada, kus mingi hetk polnud nii pikalt ühtki polti, et oleks ta kukkunud, oleks ta paratamatult vastu maad lennanud – ma saan aru, et see on lihtne ja positiivse kaldega, aga ma ei näe ühtki põhjust 15 meetri kõrgusel selliseid riske võtta. Inimene võib libiseda, keegi võib ülevalt midagi pähe kukutada, seda enam, et hispaanlased ei vaata väga, mis nad teevad. Üks näiteks tõmbaski oma köie niimoodi alla, et Cyrus sai pihta. Aga mis siis, kui ta oleks selle köiega pihta saanud poldivabal alal ja selle peale alla kukkunud? See on debiilne ju.

Põhjendus, miks hiljem pole polte juurde pandud, on sama debiilne – sest nii pole kombeks, sest siis sinu täna ronitud rada poleks sama kaaluga, mis kümme aastat tagasi ronitud sama rada. Kas see peaks tõesti kedagi mingi 6a või 6b peal huvitama? Raskemad rajad olid nagunii normaalsemalt tehtud – kusjuures ma näen, et need “vanakooli pooldajad” ei poolda seda sugugi siis, kui selline poltimine nende oma võimete piirist kõigest greid või kaks allpool on. Igatahes ma vihastasin ja käisime hoopis kohvikus söömas. Kuna olime vulkaani jalamil, siis see oli mega turistimagnet ja ka hinnad olid vastavad, ainus kord siin saarel, kui hetkeks rahakotist kahju hakkas. Täna näiteks käisime Santa Cruzis (pealinnas, noh) ja sõime seal kesklinnas pannkooke, ei pidanud sugugi end vaeseks maksma. Aga õunakook oli seal vulkaani all hea, nii et selles mõttes ei saa kurta, maksin üsna rõõmsalt.

Eile käisime väga toredas cragis, kus oli väga hea kivi, nii et seal ei saa ma isegi kedagi/midagi süüdistada, ma lihtsalt ei oska ronida. Hakka või hoopis akrojoogat tegema. Kusjuures üks rada oli, mille kõik teised tegid esimese katsega ära, aga mina ei saanud alguses esimesse hease nukki, nii et olin seal korstnas kinni ning ei saanud ei edasi ega tagasi ja no köide ei saanud tulla, sest MA EI ULATANUD SEDA ESIMEST KLIPPI TEGEMA, nii et mingit köit veel ei olnud.

Ning see on nüüd see koht, kus on õige hetk mainida, et kui mul midagi oma vennaga ühist on, siis on see see, et meile ei meeldi üldiselt füüsiline kontakt suvaliste inimestega (erinevalt siis neist, kes rõõmsalt iga kolleegi embavad). St käesurumise ma muidugi kannatan välja, aga ma ei kallista oma sõbrannasid vms ning mul on ÜKS sõbranna, kellega me võime üksteisel seljas elades telekat vaadata, teistega on ikka eestlaslikult meeter vahet. Nii et isegi igasugu akrojooga vms on minu jaoks pigem tülgastav idee, ma ei taha kedagi peale Cyruse katsuda. Mis on naljakas, sest tal elan ma küll rõõmuga seljas. (Ahjaa, massaaž mulle siiski meeldib, selles kontekstis on kõik ok.) Aga akrojoogaga ähvardamisel on minu jaoks seega eriti vastik kõrvalmaik.

No vot, igatahes ma poleks sellest kõigest hoolimata arvanud, et minu katsumisfoobia nii ulatuslik on, sest nähes, et ma olen seal seina peal ohtlikus asendis (ja maandumine oleks olnud halb, sest teekond oleks olnud allamäge, põõsad-kivid tee peal ees), jooksis üks meie grupikaaslane igaks juhuks Cyrusele appi spottima. Ja mina hakkasin nii hirmsasti kartma, et issand, äkki tuleb powerspottima (see on see, kus sind raske liigutuse ajal füüsiliselt käega toetatakse – ehk siis KATSUTAKSE), et ma kuidagi läbi ime suutsin ikka end vastu seina alla nühkida. Kusjuures see tüüp tegi kõik õigesti ja käitus täpselt nii, nagu sellises olukorras käituma peab, minu enda automaatne reaktsioon oli, et enne kukun invaliidiks, kui kellelgi end füüsiliselt toetada lasen. 😁 Õnneks Cyrus ise spottis mind ka ja selle aja peale ma juba vihastasin enda peale nii hullult selle pärast, et ma selline äpu olen, et suurest vihast läksin ikkagi üles. Aga no vorm ei ole sugugi see, mida ma lootsin, ego pole rahul. Tulin alla, istusin omaette ja vihkasin maailma, sest see sõber ronis kõrval just puhtalt ära oma elu esimese 7b+, aga mina seal kõrval ei saa 6b-gagi korralikult hakkama. Nagu mu treener abivalmilt märkis, kui teised sooritavad, siis pole vist ikka kivi sitt, vaid miski (keegi) muu (thanks motivatsioonikõne eest).

Cyrus oli igatahes nii mures, et tuli ütlema mulle, et sellest pole midagi, kui ma enam kunagi väljas ronida ei taha ja et tegelikult on sees ronimine ka tore. Mis esiteks on täielik vale (ta ei armasta sees ronimist üldse) ja teiseks selles see mure ongi, et ma TAHAN ju väljas ronida, lihtsalt tahaks paremini, aga näen, et ma ei saa hakkama asjadega, mis veel suvel oleksid lihtsad olnud. Kaks kuud võiks ja peaks olema igati piisav aeg, et pärast pausi jälle vormi saada. Sadhguru ütleks nüüd selle koha peal, et inimesed mõtlevad ise oma elu keeruliseks, sest seavad tänase kohta ootusi selle põhjal, mida nad eilse kohta mäletavad. Ehk siis ma ebaõnnestun ka õiges mõtlemises, kõik on halvasti.

See on vist see koht, kus peaks ütlema, et see oli eilne mina, tänane mina on hulga paremas tujus. Lihtsalt eile oli raske. Täna on okei. Vaatasin oma uue lemmiku videot (Anton on nii armas) ja mõtlesin, et kui sobib tal 20 korda feilida, enne kui eesmärgini jõuab, sobib ka mul.

Ahjaa, küünarnukkidest peaks vist ka rääkima, sest sai eelmises postituses kurdetud. Olen neid vaikselt testinud. Selgeks on saanud, et ronimine neid ei koti, segab jooga (mis on huvitav, sest ashtanga tekitab üldiselt tennis elbow‘t, aga mul on väga selgelt golfer’s elbow – aga samas seostatakse seda esimest küünarnukkide hyperextension’iga, minu puhul on murelapseks dünaamilisemad kätekõverdusliigutused). Trenni ajal ei valuta miski, pärast seda on tundlikud. Minu isiklik teooria on, et selle kätelseisu ja käte vahelt läbi hüppamise harjutamisega sai eelmise aasta jooksul üle pingutatud ja nad ei taha nii palju koormust enam. Seda enam, et vahepeal oli ju kaks kuud pausi ja siis ma hakkasin suht hooga pihta jälle. Kätelseis loomulikult on vähemalt mõneks ajaks täiesti mängust väljas, aga tahaks näha, kas on võimalik küünarnukke aeglaselt tugevdada, ilma liiga pikka päris pausi tegemata. Testimine näitas, et kui teha joogat hommikul ashtanga tavapärase koormusega, siis õhtul magama minnes annavad küünarnukid veel tunda – aga kui teha niimoodi, et ühtegi küünarnukiasja ei tee dünaamiliselt (näiteks kätekõverduseasendist ülesvaatavasse koera minnes ei rulli üle varvaste, vaid astun ettevaatlikult), siis annavad need tunda ainult paar tundi. Mis omakorda võiks tähendada, et ehk piisab sellest, kui teha esmalt nädalake kätevaba joogat ja siis hakata vaikselt koormust tõstma. Üritan siin igaks juba enne uue treeningtsükli algust füsioterapeudi juurde ka aega sebida, et keegi targem ütleks, kas see on mõistlik mõte. Küll see keskealise daamina trennitegemine on üks keeruline ja ohtlik asi.

6 kommentaari

  1. Ajasid oma pausijärgse taastumisjutuga hirmu peale. Ma olin vahepeal haige, ei käinud nädal aega üheski trennis ja järgmine nädal aega läks nii, et ainult mu enda juhendatavad tantsutunnid ja üks india tants ka, ja vist ei saa isegi nüüd kolmandal nädalal veel kõigiga uuesti alustada. Äkki siis, kui lõpuks kohale jõuan, ei oska enam üldse midagi.

    • kusjuures on ilmne, et ei ole veel nii head vormi, et kõvemini andma hakata – isegi kiirem jalutuskäik võtab täiesti jõuetuks ja jalg ei tõuse jala ette.

      • D-vitamiini vajaka?

    • No teoreetiliselt peaks tehnika kiiresti taastuma, mul on põhiprobleem see, et kestvus ja võimsus ei tule järele ning siis ei tee mõnda liigutust ära. Eile oli see, et slabe pole ma iial osanud ronida.

  2. Ma soovitan Kristin Kursi (Remax kinnisvara). Tema leidis mu korterile 6 päevaga ostaja 😛

  3. Suvavigastustega on kummaline värk. Mul peale esmaspäevast mäesuusatamist teisipäeval oli sihuke tunne, et kaks varvast ära murdnud. Teoreetiliselt võimatu kivikõva mäesuusa saapa sees. Samas praktiliselt oli üks paistes ja teine astudes hullult hell. Täna läksin hambad ristis jooksma ja peale esimest 100 meetrit enam tunda ei andnud, koju jõudes kontrollisin murelikult kas ikka endiselt alles, olid ilusti kõrvuti roosad ja ainult natu tavalisest suuremad 😛


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad