Ütleme nii, et seekord on mul küll hea meel koju tulla. Lilled kaks nädalat kastmata ning ise põlenud ja kurnatud. Aga ilus on see kant. Üleeile käisime Santa Úrsula rikaste inimeste linnaosas. Ma saan täiesti aru, mida tundis lihtsalt Maria, kui ta sellisesse kohta õunavargile sattus. Aiad on neljal tasandil, basseinist avaneb ülalolev vaade, majad on nagu sisekujundusajakirjadest. Mõni oli minu silma jaoks küll luksuslik, aga ikkagi hubase moega, aga paar tükki olid nii modernistlikus stiilis, et oleks kohe tahtnud teada, mis eriala inimene sellise on ostnud. Näiteks üks, mis oli ainult monokroomsetes toonides ning välisuks oli kahe korruse suurune, üleelusuuruses käepidemega ja puha. Muidu arvaks, et äkki seal elab päriselt hiiglane, aga akendest paistsid ikka tavalise kõrgusega (ja muidugi minimalistlikus stiilis sisustatud) toad. Pole päris see stiil, mille endale valiks. Võtaks selle teise, kus domineeris pehme punane, nurkade asemel olid ümarad jooned jne. Nüüd on ainult paar milli puudu, tuleb vist oma start-up teha.
Tuli meelde, et “meie kodu” ma ei näidanudki. See oli selline tavaline väike majake. Tuleb tõdeda, et ka kolmetasandilise aiaga, aga need tasandid olid muidugi väga pisikesed ja hulga tagasihoidlikumalt plaaditud. Isegi basseini ei olnud! 😁 Aga selline armas majake ja pildil on näha minu taha jääv hommikusöögiala. Suur osa majast on mäekülje sees, mis on neil üsna tavaline ja lisaks aitab elamist jahedamana hoida.
Ahjaa, piinlik ülestunnistus. Viimased kolm-neli päeva oli 3/4 meist üsna pahur. Kuni ma avastasin, et keegi on nelja päeva eest kogemata tavalise asemel kofeiinivaba kohvi ostnud ja narkomaanid on närvilised. 😁 Nii kui korraliku laksu kätte saime, oli vähemalt minu elu küll hulga ilusam jälle. Viimane ronimispäev oli kõige parem ka, kohe rõõm oli sellisega lõpetada. Õhtul redpointisin veel pimedas ja vihmas ühte ägedat rada, nii põnev oli, et just enne ankrut ütles käekell mulle, et ma olen kümme minutit jooksnud ja väga tubli. Ilmselt oli suurest põnevusest pulss nii üles läinud, et kell arvas, et spordin innukalt (sest rada ise ei olnud sugugi megajõuline). Ma ei teadnudki, et ta selle jaoks läbitud distantsi üldse ei vaata.
Aga jah, kohe rõõm on koju saada. Homme lähen enne mullivanni ja siis sauna ning soojendan oma väsinud ja äraretsitud lihaseid. Ette juba on mõnus.
Pärdikute päevaraamat 
Seal Hispaanias on uksed hirmus suured nt väga vanadel ülikute majadel seepärast, et ikk rüütel saaks hobuse seljas tuppa siseneda. Võibolla on see atavistlik element siis ka moodsatele villadele külge poogitud, et psedosiniverelisust indikeerida…
Hei, kuhu kadus esimene kommentaar…?!?!
Venemaal pidada rikkad džiibiga magamistuppa sõitma. Autoga garaaži, lift viib koos autoga teisele korrusele, astud roolist (või limusiini salongist) ja hops! voodisse. Pole aimugi, miks see hea on…
Mõttetu jura oli see esimene kommentaar, nii et viskasin spämmi.
Kas see mitte Roza (Veronica Castro) polnud, kes üle aia ennast upitas? Mitte et sellel mingitki tähtsust oleks.
Guugeldasin just, sul on 100 protsenti õigus. Vaimustav mälu!
Ma olen sust mõnevõrra vanem, ma mäletan igasuguseid veidraid asju.
See on meie põlvkonna trauma.
Aga minu arust ronis üle tara Tahmanägu /oh trauma, trauma
Lihtsalt Maria ja Metsik Roos olid umbes samal ajal, Tahmanägu tuli kohe takka järgi. Tahmanägu meie majas suurt ei vaadatud, vist hakkas mõistus vähehaaval peale rikaste nutmist, Mariat ja Rosat tagasi tulema. Hollywoodi sodi siiski sai ka hiljem mõningast tähelepanu.
Ohohoo-jajah, see süütu muretu lapsepõlve trauma…
Izaurat mäletate, kelle oli kesktelevisioon? Izaura oli kõigi seebikate ema…
Rents, su ronimispostitused on oma töö teinud. Niipea ma kõlblikku kivi näen, ründan. Linkima ei hakka, mine vaata blogist.