Postimehes oli artikkel sellest, kuidas riik ei suuda tagada lapse isa õigust lapsega kohtuda. Mis on tõsine probleem, kahtlemata, kui on otsus, siis peab olema ka võimalus selle täitmiseks. Aga … Kas ajakirjanik tõesti ei suutnud leida ÜHTE meest selle loo tarbeks, kes EI oleks naisepeksja? Seda enam, et artiklis öeldud viisakas lause, et hoolimata varasemast vägivallast ei ole mees näidanud üles mingit initsiatiivi päriselt leppimiseks ja suhete normaliseerimiseks, tähendab ilmselt seda, et ta käitub nagu ülbe värdjas ja nõuab oma õigusi ainult selleks, et eksile keerata.
Meenub kohe üks tuttav naine, kes läks mehest lahku (sest mees pettis), nii et laps hakkas isal külas käima (mehe ameti tõttu polnud vastupidine variant mõeldavgi, vahetustega töö). Isa muidugi kasutas seda igakülgselt ja loominguliselt ära, et eksile edasi keerata – vahel ilmus välja, vahel ei ilmunud, vahel ilmus kolm tundi hiljem, vahel keeldus viimase hetkeni ütlemast, mis tal plaanis on. No selline klassikaline ajukepp. Näiteks üks kord, kui isa emaga telefonis rääkis ja laps küsis, kas võib ka emmega rääkida, vastas isa talle (loomulikult enne toru hargilepanekut, et ema seda teiselt poolt kuuleks), et emme ei taha lapsega rääkida, emme tahab võõraste onudega ni**uda. Ja siis pani toru ära. Neile, kel kehvem mälu, tuletan meelde lõigu algust: suhe lõppes, sest MEES pettis, mitte vastupidi. Mis te arvate, kas sellel papal on õigus igal nädalal oma armsa tütrekesega kokku saada ja talle rääkida, et emme on hoor? Muidugi on, isadel on õigused! Kedagi ei koti, kuidas see lapsele psühholoogiliselt mõjub.
Igas sellises olukorras on mõlemal vanemal teoreetiliselt võrdne õigus lapsega kohtuda. Naine peksis meest lapse nähes kuuma ahjuroobiga, aga tahab, et laps pool ajast temaga veedaks? Muidugi, mõlemad on ju võrdsed lapsevanemad! Vanematel on õigused! See, et see on laste suhtes vaimne vägivald (ja see, kui laps peab nägema, kuidas üht tema vanematest pekstakse, on vaieldamatult traumaatiline kogemus), ei huvita kedagi.
Esiteks, täitsa subjektiivsel tasandil – mul oleks savi igast seadusest, ma ka ei laseks oma lapsel mingi kriminaali, vägistaja või vägivallatsejaga aega veeta, sest emana oleks minu töö oma last kaitsta. See, kui see kriminaal juhuslikult ka lapsega sugulane on, on siin täiesti teisejärguline. Või noh, sai ilmselt üks vale valik juba tehtud, ei ole vaja ilmtingimata teist otsa teha.
Teiseks. See on taas selline teema, kus saab öelda, et “Eesti ja veel mõned endised Nõukogude Liidu riigid”. Mitte üheski arenenud lääne riigis ei rakendata tavapraktikana ohvri ja vägivallatseja suhtes lepitusmenetlust. Või näiteks vägistaja ja tema ohvri suhtes. Tsiteerides üht teist artiklit (autor Iris Pettai, loe siit):
Lepitamine on aga laienenud ka seksuaalvägivalla juhtudele ja isegi vägistamise puhul lubab mõne riigi seadus ohvri ja vägistaja lepitamist. Euroopas on see tavaks eeskätt kümnes endises Nõukogude Liidu vabariigis, sealhulgas Eestis, lisaks meile Valgevenes, Moldovas, Ukrainas, Leedus, Kasahstanis, Kõrgõzstanis jt.
Eestis, Moldovas ja Kasahstanis, sounds legit. Mitmes teises riigis see mees ei näeks oma last mitu aastat muidu kui ainult lastekaitseametniku valvsa pilgu all. MITTE ÜHESKI normaalses riigis keegi ei mõtleks ka, et hakkame vägistamisohvrit vägistajaga lepitama, isegi kui nad suhtes on. Ohvrile pakutaks abi suhtest lahkumiseks.
Nii et kulla Postimees, kui te kirjutate nii tõsistel teemadel, siis äkki leiate järgmine kord sellised näited, mis asja lihtsalt ei naeruväärista. Sest antud artikli pealkirjaks paneksin ma pigem “Ema on suutnud kohtusüsteemi kiuste oma last mitu aastat vägivallatseja eest kaitsta”. Või nagu keegi teine soovitas: “Elukaaslase suhtes vägivaldne isa ei ole teinud piisavaid jõupingutusi, et lapsega kohtumise nimel suhteid parandada”. Nimetaks asju õigete nimedega, eks ole.
Pärdikute päevaraamat 