Teod ja tagajärjed

Postimehes oli artikkel sellest, kuidas riik ei suuda tagada lapse isa õigust lapsega kohtuda. Mis on tõsine probleem, kahtlemata, kui on otsus, siis peab olema ka võimalus selle täitmiseks. Aga … Kas ajakirjanik tõesti ei suutnud leida ÜHTE meest selle loo tarbeks, kes EI oleks naisepeksja? Seda enam, et artiklis öeldud viisakas lause, et hoolimata varasemast vägivallast ei ole mees näidanud üles mingit initsiatiivi päriselt leppimiseks ja suhete normaliseerimiseks, tähendab ilmselt seda, et ta käitub nagu ülbe värdjas ja nõuab oma õigusi ainult selleks, et eksile keerata.

Meenub kohe üks tuttav naine, kes läks mehest lahku (sest mees pettis), nii et laps hakkas isal külas käima (mehe ameti tõttu polnud vastupidine variant mõeldavgi, vahetustega töö). Isa muidugi kasutas seda igakülgselt ja loominguliselt ära, et eksile edasi keerata – vahel ilmus välja, vahel ei ilmunud, vahel ilmus kolm tundi hiljem, vahel keeldus viimase hetkeni ütlemast, mis tal plaanis on. No selline klassikaline ajukepp. Näiteks üks kord, kui isa emaga telefonis rääkis ja laps küsis, kas võib ka emmega rääkida, vastas isa talle (loomulikult enne toru hargilepanekut, et ema seda teiselt poolt kuuleks), et emme ei taha lapsega rääkida, emme tahab võõraste onudega ni**uda. Ja siis pani toru ära. Neile, kel kehvem mälu, tuletan meelde lõigu algust: suhe lõppes, sest MEES pettis, mitte vastupidi. Mis te arvate, kas sellel papal on õigus igal nädalal oma armsa tütrekesega kokku saada ja talle rääkida, et emme on hoor? Muidugi on, isadel on õigused! Kedagi ei koti, kuidas see lapsele psühholoogiliselt mõjub.

Igas sellises olukorras on mõlemal vanemal teoreetiliselt võrdne õigus lapsega kohtuda. Naine peksis meest lapse nähes kuuma ahjuroobiga, aga tahab, et laps pool ajast temaga veedaks? Muidugi, mõlemad on ju võrdsed lapsevanemad! Vanematel on õigused! See, et see on laste suhtes vaimne vägivald (ja see, kui laps peab nägema, kuidas üht tema vanematest pekstakse, on vaieldamatult traumaatiline kogemus), ei huvita kedagi.

Esiteks, täitsa subjektiivsel tasandil – mul oleks savi igast seadusest, ma ka ei laseks oma lapsel mingi kriminaali, vägistaja või vägivallatsejaga aega veeta, sest emana oleks minu töö oma last kaitsta. See, kui see kriminaal juhuslikult ka lapsega sugulane on, on siin täiesti teisejärguline. Või noh, sai ilmselt üks vale valik juba tehtud, ei ole vaja ilmtingimata teist otsa teha.

Teiseks. See on taas selline teema, kus saab öelda, et “Eesti ja veel mõned endised Nõukogude Liidu riigid”. Mitte üheski arenenud lääne riigis ei rakendata tavapraktikana ohvri ja vägivallatseja suhtes lepitusmenetlust. Või näiteks vägistaja ja tema ohvri suhtes. Tsiteerides üht teist artiklit (autor Iris Pettai, loe siit):

Lepitamine on aga laienenud ka seksuaalvägivalla juhtudele ja isegi vägistamise puhul lubab mõne riigi seadus ohvri ja vägistaja lepitamist. Euroopas on see tavaks eeskätt kümnes endises Nõukogude Liidu vabariigis, sealhulgas Eestis, lisaks meile Valgevenes, Moldovas, Ukrainas, Leedus, Kasahstanis, Kõrgõzstanis jt. 

Eestis, Moldovas ja Kasahstanis, sounds legit. Mitmes teises riigis see mees ei näeks oma last mitu aastat muidu kui ainult lastekaitseametniku valvsa pilgu all. MITTE ÜHESKI normaalses riigis keegi ei mõtleks ka, et hakkame vägistamisohvrit vägistajaga lepitama, isegi kui nad suhtes on. Ohvrile pakutaks abi suhtest lahkumiseks.

Nii et kulla Postimees, kui te kirjutate nii tõsistel teemadel, siis äkki leiate järgmine kord sellised näited, mis asja lihtsalt ei naeruväärista. Sest antud artikli pealkirjaks paneksin ma pigem “Ema on suutnud kohtusüsteemi kiuste oma last mitu aastat vägivallatseja eest kaitsta”. Või nagu keegi teine soovitas: “Elukaaslase suhtes vägivaldne isa ei ole teinud piisavaid jõupingutusi, et lapsega kohtumise nimel suhteid parandada”. Nimetaks asju õigete nimedega, eks ole.

16 kommentaari

  1. Nõus.

    Lisan siia veel kurva tõe, et õige mitmel juhul hakkavad sellised lapsevanemad otsima liitlasi, näiteks nõudma, et lapse kool toetaks üht vanemat, kuni kohtuni välja. Kui ma saaksin natuke raha iga korra eest, mil olen pidanud lahkuläinud vanematele ütlema, et kool ei vali pooli, meie anname lastekaitsele (või kellel iganes on õigus küsida) võimalikult objektiivse info lapse kohta nii, nagu õpetajad ja tugimeeskond last näevad, ja see on teie ühine laps, kelle kaudu te olete paratamatult seotud vähemalt tema 18-aastaseks saamiseni, tehke kokkuleppeid nagu täiskasvanud inimesed, saage aru, laps kannatab… siis ma oleksin mõnevõrra rikkam kui praegu. Või saanud rohkem raha annetada mõne hea ettevõtmise toetuseks. Aga lapsed lähevad katki ja jäävad katki…

  2. Meil oli kunagi naaber, kellel väidetavalt oli lähenemiskeeld oma eksile, aga oma last võis ta siiski külastamas käia, kes siis selle sama eksi juures elas. Toona pidasin ma seda mingiks jamaks, aga võib-olla siis oligi tõsi.
    Nemad olid siiski nii mõistlikud inimesed, et saatsid lapsukese selleks ajaks õue ära, kui issi (teda külastama) emme peale röökima tuli.

  3. Miks ei leidnud PM paremat näidet? Ilmselt sellepärast, et need nö normaalsed annavad palju varasemas etapis alla. Enda tuttava isa näite puhul: lapse mitte-nägemine on kurb, aga kui suhtluskord ei toimi ning viimaseks läbiproovimata variandiks on mudilase ülenädalane kohtutäituri ja politsei abiga teise ema käte vahelt füüsiline rebimine, siis tundubki kuidagi inimlikum ebaõiglus alla neelata ja oma eluga edasi minna.

    • Probleem on ju tõsine, sinu kirjeldatud näiteid on oi kui palju. Minu enda tutvusringkonnastki tuleb kohe kaks tükki pähe. Lihtsalt minu arvates peakski SELLEST rääkima, mitte kasutama pealkirja, mis jätab mulje, et sellest käib jutt, ning siis kirjutama, et “sai litsile paar korda sahmakat antud, nüüd ei taha mulle enam ust lahti teha, vana raibe”.

      • Peaks muidugi rääkima ja justkui räägitakse ka, aga nende puhul saab alati öelda, et teine vanem pole “kõiki riigi poolt pakutavaid võimalusi ära kasutanud”, sh siis ka seda imetoredat kohtutäituriga lapse rebimise varianti. Noo milline empaatiavõimega vanem nii kaugele soovib minna? Praegune süsteem soosibki ilmselgelt psühhopaatset käitumist. Tuttava isa puhul olen lohutanud end nö ohvri süüdistamisega: tema poolt valitud lapse ema teatavad huvitavad isikuomadused paistsid kaugele välja juba suhte alguses, ehk siis natuke on justkui “ise süüdi” ka.

        • Sellest artiklist jääb mulje, et nii lihtsalt politsei last ema käte vahelt siiski kiskuma ei hakka.

  4. Kuna ma olen sihukesi värdjalikke lapsevanemaid lähedalt näinud õige palju (sest olen elanud rohkem kui 10-l aadressil 4 omavalitsuse piires) ja koduvägivald ON väga tavaline, siis leian, et sinu käsitlus asjast on väga leebe ja mahedasõnaline. Arvestades, MIDA need mehed (ilma liialdamata, 11/12 või 15/16 juhtudest on kodumäratseja meessoost) endile koduseinte vahel lubavad, on ime, et meil nii vähe lapsi lastekaitse ja psyhhiaatrite vaatevälja satuvad. Selle viimase põhjuseks on muidugi asjaolu, et laste vaimse tervise probleeme ei peeta mitte millekski. Mis on yhiskonnas levinud suhtumiste suurepärane indikaator. A la laps ei ole inimene, laps on seksi tulemusel tekkinud biomass ja materiaalne objekt, millega saab tema siia ilma tekitanud inimesele karistamatult s tta keerata. Ja paraku on korrakaitse, õigussysteem ja seadusloome meeste poolt loodud st traditsioonide poole kaldu, nii ei imesta ma ka, kui aastatepikkuse räige vägivalla käes kannatanud inimesele pakutakse kurjategijaga lepitusmenetlust (dafakk!!!)
    Ma ei vaevu viisakamalt väljenduma, olen seda titest peale palju ja igal pool näinud.

    • Mina imestan eelkõige selle üle, et enamik neist töötajatest, kes ka sellises olukorras suu vahus isa õigustest räägivad, on ju samuti naised. Ma naiivselt eeldaksin neilt mingitki empaatiat.

      • nah, alateadvus juhib ka teatud inimesi võitja poole hoidma ja olema “see hea naine, kuigi üldiselt on naised putsiussid” neile.

      • Internaliseeritud misogyynia pluss moment “kui ma olen hea tydruk, siis saan vähem tappa”. See on naistel põlvkondadega kehamälusse sisse pekst… ee, kasvatatud.

  5. Ma olen kindel, et sa järgneva kustutad, aga … kas nii ongi? Kas kausid ongi nii tasakaalust väljas? Kas gender defineerib, kes on tõbras? Ja kas naised on tõesti nii … rumalad (?) et lasevad sellised tõprad oma ellu ja munaraku külge aga hiljem selle valiku eest … ei vastuta? Palju küsimusi, jah

    • Edasi: kes petab rohkem – kas mihkelkunnus või see, kes petab end uskuma, et mihkelkunnus pole mihkelkunnus, kuigi pole mingit eeldust uskuda, et see pole nii? Eriti kui mihkelkunnuse tunnus on eitada mihkelkunnus olemist? Täna, tunnistan, pensionikontekst keerab veel yhe vindi peale sellele. Sry

      • Petja võib petta, ega see seadusega keelatud ei ole. Ta lihtsalt ei ole tegelikult erilist alust üllatunud nägu teha ja teist osapoolt valimatult sõimata, kui pärast seda selgub, et teine osapool temaga koos elada ei taha. Taas kord, täiesti sooüleselt – teoreetiliselt võiks ka mees võtta lapse ja sellega lihtsalt minema kõndida, kuni lahutus pole jõustunud ja suhtluskorda määratud, oleks isal ju selleks igasugune õigus. Oma tutvusringkonnast tean ka juhtumeid, kus nii on läinud, kui ema ikka pidutsemist mehest ja lapsest olulisemaks peab. Konkreetselt minu tuttavate näites ei läinud ema mingit suhtluskorda nõudmagi, sest nüüd sai ju rahulikult edasi pidutseda. Ei ütle keegi siin, et naised kõik ideaalsed on.

        • Kui mina noor olin, siis lõbusad neiud said kyll lapsi, aga kui neist emasid ei olnud, anti laps vanaemale – ma ei tea mitme kyla peale mitmekymne aasta jooksul juhtumit, kus isad oleks laste vastu yldse huvi tundnud. Massiivne suhtumine oli “tatid on mingi piinlik eitede värk, mehed oma käsi nendega ei määri”. Ka “mina selle litsi last oma majja ei võta”.

    • Kui sa nüüd hoolega loed, siis selles tekstis on näide ka vägivaldsest emast, sest minu point ei ole mitte see, et üks sugu on teisest parem, vaid see, et kui üks inimene on ka täielik värdjas, on tema õigused Eestis siiski olulisemad kui LAPSE õigused vajadused. Ja kustutan ma siin siisku ainult seosetut läminat või isiklikke lambisolvanguid, mitte kommentaare, millega ma ei nõustu.

      Rumalad võivad kõik olla, nii mehed kui naised. Ega ilmaasjata pole meestele hoiatus don’t stick your dick in crazy – ju nad seda siis piisavalt tihti teevad. Ja hiljem peavad sama moodi otsustama, kuidas tagajärgedega tegeleda. Oma lapsega ise 24/7 tegelemine kõlab mulle küll vastutamise moodi.

  6. Statistiliselt on sagedasim siiski see, et isa laseb pere juurest jalga (või aetakse ära, kuidas soovite) ja pärast lihtsalt omast viitsimatusest ei suhtle, küll aga võib sõpradele seda lugu ennast soodsamas valguses näitavaks viriseda.
    Ja ilmselt, kui on normaalne isa, siis enamasti nii hulle vastuolusid ei tekigi, et last keegi keelama hakkaks. Enamasti, mitte alati.
    Polnud jah see siin sugugi hea näide.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad