Olen mina. Vähemalt eile olin. Elus teist korda jätsin oma asjad letile ja kõndisin poest välja.
Lähen mina Rimisse, eks ole. Raban oma asjad ja vaatan, et tavakassas on ainult kaks meest ning mõlemad iseteeninduskassad on vabad. Nii et tellisin Bolti ära, sest aeg pressis takka, ja sammusin iseteeninduskassasse. Ja ausõna mul ei ole iial iseteeninduskassadega probleeme mujal kui Rimis. Selveris töötavad need alati suurepäraselt. Maximas on vahel mingi jama, aga enamasti ei viitsi teenindaja kohalegi tulla, vajutab eemalt mingit nuppu (mis mulle sobib, vähem suhtlust, ega ma lobisema ei tulnud siia). Rimis on PIDEVALT mingi probleem nende iseteennduskassadega, vahet pole, kas käin Tornimäe omas või Telliskivis.
Igatahes teatas see masin mulle, et asi, mida ma osta tahan, on vale kaaluga ja ma pean teenindajat ootama. Ootasin, aga kedagi ei tulnud, sest teenindaja tegeles nende kahe härrasmehega, eks ole. Nii et läksin teise iseteeninduskassasse, lootuses, et ehk oli asi masinas, mitte süsteemi valesti sisestatud kaalus. Ei, sama jama.
Nii et läksin siis ka sinna järjekorda, kus olid ikka veel need samad kaks inimest. Miks? Sest esimene neist oli otsustanud, et ta tahab ainult sentidega maksta. Ma olen ise olnud selle inimese rollis, kes aeglaselt oma sente loeb ja tunneb, kuidas kõik teised silmi pööritavad, aga ta oli rahuliku loomuga, teda ei seganud, luges seal neid mõnuga. Ja siis ulatas need teenindajale, küsimusega, et kas sellest piisab.
Teenindaja … pillas pooled maha. Selle koha peal ütles mu telefon, et Bolt on kohal. Ma mõtlesin, et ei ole hullu, see tüüp ostab ühe võileiva, kui hull see asi ikka olla saab, seda enam, et tädi juba kraapis kokku neid pudinaid ja hakkas lugema. Kõik juba nagu klappis, elu tundus helgem.
Ja siis otsustas ta, et loeb ühe korra veel. Noh, et topelt ei kärise jne. Ma tõesti ei tea, mis edasi sai, sest mina otsustasin sel hetkel lahkuda, sest noh, autojuht juba ootas. Aga see on nagu saatuse sõrm, et see üks kord, kui sul on kuskile kiire, satub su teele esmalt vigane automaatsüsteem, seejärel inimene, kel on vaja ilmtingimata sentides maksta ja seejärel inimene, kes ei suuda neid sente kuidagi kokku lugeda. Nagu ema anna padruneid, tõesõna.
Kui keegi tahab teada, kes siin loos kannataja oli, siis … Mina. Pidin õhtusöögiks sööma sülti ja jogurtit. Küll eraldi, mitte korraga, aga no need olid ainsad asjad, mida mul külmikus oli. Kes tegi? Ise tegi. Jälle ei ole kedagi teist oma lõpututes hädades süüdistada.
Nii me elame.
Pärdikute päevaraamat 