anna kannatust

Miks inimesed paanikat tekitavad?

https://www.instagram.com/p/B9BSDPnpa41/

Ma täitsa tõsiselt ei saa aru sellest. Selles mõttes, et jah, inimesed surevad. Aga Eestis sureb näiteks tavalisse grippi ja selle tüsistustesse ka kolm korda rohkem pensionäre kui mujal Euroopas. Kedagi ei huvita, inimesed ei viitsi isegi vaktsineerida – sest no olgem ausad, selles tunduvalt suuremas suremuses mängib ilmselgelt oma rolli ka see, et Euroopa pensionäridest on keskmiselt vaktsineeritud 60%, Eestis NELI. Kõigest 4%. Lisame siia selle, et Eesti pensionär elab tunduvalt vaesemates oludes kui näiteks Prantsusmaa oma ning keegi ei imesta, et surevad siin nagu kärbsed. Vaktsineerima peaks igal aastal, aga vaktsiin maksab 10-15 eurot, pensionärile on see tihti suur raha – ja tundub, et see ca 35 surnut aastas ei huvita kedagi piisavalt, et vaktsiin neile tasuta kätte anda.

Täna on see üks haige inimene ja kommenteerijad on seisukohal, et piirid tuleks kinni panna. Tänu taevale, et alkoholiaktsiis taas alla toodi, muidu peaks vaidlema, kummal pool Läti alkopoode ikka see seirepunkt olema peaks. Sest noh, Eestis sureb aastas otseselt või kaudselt alkoholist tingituna tuhat inimest aastas, aga see meid ka ei häiri. See on selline tavaline taks, paanikaks pole mingit põhjust. Või suitsetamine – tapab ca 2000 inimest aastas. Suitsetamine on inimese põhiõigus, eestlastest rohkem kui veerand suitsetavad ja mitte üks koer ei köhi. St paljud suitsetajad esmalt köhivad ja siis surevad ning kehvemal juhul suitsetavad nad ka lapsevankrit lükates või bussipeatuses või lastega koos autos olles, aga taas kord, nende surmadega oleme me harjunud ja meid ei häiri need viis igati välditavat surma päevas. Poliitikud korjavad maksuraha ja hõõruvad õnnelikult käsi – samal ajal mokaotsast poetades, et kurb lugu muidugi nende tervistkahjustavate sõltuvustega. Mis on okei, ma saan aru, et inimesed harjuvad igasugu asjadega ära – aga kui teid need teised surmad ei häiri, miks need uued hüpoteetilised (ja numbrites kordades väiksemad) surmad häirivad?

https://www.instagram.com/p/B9BR5s0pbBp/

Selles mõttes, et ma ei ütle, et see haigus ei hakka Eestis möllama, ilmselt ikka hakkab, iseasi, kas selle haiglas oleva inimesega seoses. Mulle näiteks köhis mõne nädala eest üks haige Itaalia vahetusõpilane näkku. Ta on ilmselt ammu arsti juures käimata terveks saanud, aga kui sellisel oleks päriselt korona ja ta oleks nakatanud kedagi, kes nakatab kedagi teist, siis laiutataks varsti ka Tartus käsi ja öeldaks, et ei oska arvata ka, kust see haigus tuli siin nüüd. Seda enam, et itaallane on nüüdseks kodus tagasi ja ei ole siin mingitele küsimustele vastamas. (Olgu öeldud, et igati tõenäoline, et tudeng oli lihtsalt külmetunud, lihtsalt inimesed liiguvad ja tudengid liiguvad palju, on tõenäoline, et keegi midagi kaasa toob.) Aga MIKS see häirib teid rohkem kui teadmine, et te olete iga päev bussis koos inimestega, kellest mõnel on tuberkuloos?

Mul on see teema eriti teravalt õhus, sest Facebookis on üks tuttav Jaanika Paanika. Juba mitu nädalat kirjutab üle päeva, kui väga ta ikka kardab. Ja samal ajal … planeerib märtsikuist Egiptusereisi ning üritab leida veel inimesi, kes ühineksid. Otsusta ära siis, kumba sa teed, kas kardad NII VÄGA oma elu pärast või lähed puhkusele, mõlemat ei ole nagu mõtet ju. Kuigi ta on muidugi juba selline inimtüüp, kes näiteks võtab endale kaela mingi megasuure kohustuse ja siis räägib järgmised kolm kuud internetis, kui raske tal selle kohustusega on. Lihtsalt mind ajab täiega närvi see, et me kõik teame, et sa ei jäta ära seda Egiptusereisi – ainus variant oleks see, kui päriselt lennud kinni pandaks, muidu oled sa nagu viis kopikat varsti seal päevitamas. Nii et milleks siis ilma asjata internetis paanikat tekitada, kui sa oma käitumises midagi ei muuda? Seda enam, et me kõik teame ka seda, et kui sul ka tagasi tulles väike köha on, lähed sa ja töötad lasteaiakasvatajana edasi, sest no raha sai otsa ju puhkuse ajal, ei saa endale praegu haiguslehte lubada. Nii et pigem hoia praegu madalat profiili, mitte ära räägi kõva häälega, kuidas hakkad kohe varsti riskikäitumisega tegelema, muidu nende laste vanemad võivad kisa tõsta.

(Muide, ma registreerisin end ikka sinna tehisnärvivõrkude loengusse, aga teate, seal on NII palju kodutöid, nii et ma hakkan teile ka ikka igal nädalal korra kirjutama, kui palju mul seda on, et teil ei läheks meelest ära, et ma olen overachiever. Üks mees, kes lubas minuga koos sinna ainesse tulla, hüppas muidugi sõnagi ütlemata alt ära. Teine mees ütles mulle ülevalt alla vaadates (ma vihkan seda jupatsielu, 18aastased saavad mulle ülevalt alla vaadata), et ehk ma peaksin lineaaralgebrat ka kordama, enne kui väga keeruliseks läheb. Taas kord tõestus, et men ain’t shit. Kuigi ma ei julgenud sellele noorele poisile vastu öelda, et ma pole 100% kindel, mis see lineaaralgebra on, tulin koju ja vaatasin internetist.)

Igatahes. Kui ei karda haigust ennast, vaid pigem kaasnevaid probleeme stiilis “poed ostetakse tühjaks”, on ju võimalik koju varusid soetada. Mingid kuivained kapis halvaks ei lähe jne; kui piima nagunii ainult kohvi peale ostetakse, saab koju kondenspiima hankida jne. Kõik peale minu tunduvad tuunikalakonserve armastavat, nii et sellega ka hea mugav. Femmarite foorumis arutati muuhulgas seda, et neis kriisiks valmistumise listides oli naised täiesti ära unustatud ja hügieenisidemeid jms üldse ei soovitatud. Ma ütleks selle koha pealt, et ehk on see õige hetk endale kupsik ära osta (meestele selgituseks: mitmekordselt kasutatav menstruaalanum), oleks sellest paanikast niigi palju kasu, et aitad edaspidi loodust säästa. Ma kasutan vist juba pool aastat ja tunnen end täiega teistest parema inimesena, mis ongi ju eesmärk. Vesi vast ikka niipea veel kraanist otsa ei saa. Looduskaitsjadki ju praegu rõõmustavad, sest inimesed on küll üle maailma paanikas, aga see-eest on Hiina lõpuks ometi keelustanud metsloomade müügi ja söömise, miski, mille eest hipid juba aastakümneid võidelnud on. Nii et kui juba peab paanikat tegema, siis ehk niipidi, et need viljad millegi jaoks kasulikud oleksid.

https://www.instagram.com/p/B9D5eJtFed2/

Ja kuna ma ei taha olla üks neist, kes ainult viriseb ja mõnitab, aga lahendusi ei paku, siis siin on kohe mõned ideed, kuidas vältida koroonaviiruse levikut töö juures:

  • tööta kodust – siin on sinu võimalus paar nädalat kodust töötada, ilma et keegi sind laiskvorstiks ei peaks (ja kui peetakse, siis teeskle mine hüsteeriasse ja süüdista neid hoolimatuses ning mitte ainult sinu, vaid ka su laste tervise ohustamises)!
  • ära näpi kogu aeg oma nägu, sa oled täiskasvanud inimene!
  • kui ma väike olin, siis ema tõmbas mul keelega üle silma, kui seep silma läks – proovi seda hetkel mitte töö juures teha (kui see käib üle jõu, tee vähem kui muidu);
  • kanna maski – mask ei kaitse tervet inimest haigestumise eest, aga piirab haige inimese võimekust haiguse levitamisel (ja enamik haigeid ei tea ju kohe, et nad haiged on) – korra nädalas võiks valida kontori lahedaima maski vms, sest meie eesmärk on siiski anda panus ka majanduskasvu, mitte ühe maskiga kuus kuud ringi käia;
  • enne koosolekuruumi vms pisikesse inimrohkesse ruumi sisenemist desinfitseeri käsi, protsessi võib korrata ka kohe pärast väljumist;
  • koosoleku ajal on hea reegel, et vahetult enne kõnelema hakkamist võtab iga kõneleja pitsi viina – kui ta ka hakkab tatti pritsima, on see nüüd desotud!
  • üldise ohutuse tagamiseks võiks koosolekud läbi viia kuumas saunas – võib kombineerida eelmise punktiga.

https://www.instagram.com/p/B9BR3nTpsU2/

Võtke heaks, nüüd olete siit head nõu saanud rohkem kui rubla eest. See tõmblukuga mask on nii äge, et ma ostaks või stiilielemendina. Pealegi, mulle täiega meeldib mõte spordiklubisse maskiga minekust – peaks üsna nulli viima võimaluse, et keegi sinuga rääkida üritab, sest üldine eeldus on ju, et ega su mõminast nagunii aru ei saa. Mitte et see Eestis eriline probleem oleks, mulle lihtsalt meeldib rahvarohketes kohtades vähemalt mingis mõttes isiklikku ruumi säilitada.

anna kannatust

Ahsoo (või atchoo?)

Mul oli eile selline päev, kus kogu aeg oli tunne, et nutt on kurgus. Mitte midagi polnud valesti, lihtsalt nii kurb oli olla ja kõik oli halvasti. Vanasti, kui ma pille ei võtnud, tähendas tunne, et kohe hakkavad pisarad voolama, et ca 24 tunni jooksul hakkab voolama midagi muud, nii et ma käisin isegi kontrollimas, ega mul mõni tablett võtmata pole ununenud. Aga ei midagi, kõik oli korras, mina ainult nii kurb, nii kurb. Kusjuures ma pole muidu mingi melanhoolik, nii et olin ise ka segaduses, sest selles välimises maailmas oli kõik nagu hästi, peiks tegi mulle vastlapäevakingituse isegi jne (MINA ei kavatse talle küll öelda, et selleks päevaks tavaliselt kinke ei tehta).

Nii et kui õhtul järsku külmavärinad pihta hakkasid, oli esimene emotsioon hoopis kergendus – järelikult ma pole ikka vaimuhaige, vaid lihtsalt liha oli nõder ja mõjutas kõike muud ka. Mul ei olnud esmaspäeval mütsi, arvasin, et kapuutsist piisab küll, aga Soomes oli ju sama tuuline kui meil, lisaks oli saalis ka jahe, sest rahvast vähe. Tagasi laeva peale jõudes olin üsna läbikülmunud ja kõrvad huugasid.

Kahjuks ei õnnestu täna päris kohustustevaba päeva teha, aga kohe varsti olen taas teki sisse mässitud, joon teed ja istun soojas. See hommikune lumi oli nii ilus, mul vist polekski midagi selle vastu, kui see natukeseks alla jääks.

movies

Santa Clarita Dieet + Picard

Täiesti juhuslikult sattusin sellise sarja peale. Ma ei ole mitte kunagi eriline Drew Barrymore’i fänn olnud, sellised imelikud natuke lääged kummalised asjad. Aga see sari on päris äge – selline absurdihuumor teemal “oi, emme on zombie”. Kergelt lollakas, aga samas naljakas ka, hästi lihtsakoeline huumor. Ma päriselt vaatan ja naeran. Täpselt selline, et ei tea, kas niisama viitsiks vaadata, aga taustaks sobib suurepäraselt.

Teine sari, mida me vaadanud oleme, on loomulikult Star Trek: Picard. Ja ma ütlen ausalt, et see meeldib mulle hulga rohkem kui Discovery. Jah, muidugi on siin ka klišeesid ja kohti, kus stseeni algusest saadik on selge, kuidas see asi nüüd välja nägema saab, aga vähemalt ei aja ükski tegelane mind juba ekraanile ilmumisega närvi (khm, Tilly, khm, aga neid tüütuid tegelasi oli Discoverys veel), dialoogid on normaalselt kirjutatud ja ma olen neli osa ära vaadanud ning veel ei oska arvata, kuhu see kõik välja jõuab.

Neile, kellele natukenegi Star Trek meeldib, soovitan soojalt.

P.S. See viimane hambatõmme oli tõesti nii tühine asi, et sama päeva õhtul sõin juba vasaku suupoolega pähkleid ja praegu saan igati tavalist elu elada. Kui üldse miski, siis see alumine jätkuvalt veits täpitab, aga no üldises plaanis on mul juba hea meel, et sai see ülemine ka ära võetud ja üks asi vähem, mille pärast muretseda.

P.P.S. Paneme ikka ühe Picardi pildi ka, kes ei armastaks Picardi. Ja tal on KOEEEEEEER:

faith

Ise ka ei usu enam

View this post on Instagram

Pancakes, pancakes!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Käisin hambaarsti juures kontrollis ja niite välja võtmas. Teise hambaarsti, mitte selle, kes tõmbas. Vaatas mulle suhu ja tegi imestunult: “Miks M sul ometi seda ülemist sama hooga välja ei tõmmanud? Mari, too valuvaigisti.”

Ehk siis lühidalt, iseendalegi üllatuseks jäin täna hommikul ilma ka kolmandast tarkusehambast. Neljas on õnneks väidetavalt täiesti terve, selle väljatõmbamiseks ei näe nad põhjust. No ja see kolmas oli selline tavaline üheminutitöö (that’s what she said, hehehe), nii et loodetavasti ei tekita ka paranedes erilisi vaevusi, esimene ju ei tekitanud. Hambaarst veel ütles rõõmsalt, et alumine tahab ju veel natuke paraneda, las siis paranevad koos. Tagasi ma enam igatahes ei lähe, parem karta kui kahetseda. 😁 Aga vähemalt praegu ei valuta veel miski, ainult kõht on tühi, sest ma ei söönud ju hommikust, arvasin, et käin kähku kontrollis ära ja siis otse lõunale.

Aga ongi viimasel ajal natuke palju söödud. Eile käisime me hommikul pannkooke söömas sellises kohas nagu Loft ja Ürdid, kus on pühapäeviti pannkoogihommik. Istusin seal ja mõtlesin, mis kõik võiks teisiti olla (valgust natuke vähem ja ettekandja VÄHEM abivalmis ja …) ning sain siis aru, et see koht on igati okei, see lihtsalt pole päris minusugustele. St mina tahaks sellist hubast ja rahulikku kohta, kuhu lähen nagu sõbrale külla (eriti sellise pannkoogihommikusöögi puhul), aga neil on tegelikult seal selline veidi kõrgema klassi koht, kus ettekandja on ikka valge triiksärgiga ja täidab su kohvitassi uuesti enne, kui sa sellele mõeldagi jõuad. Ma olen lihtne inimene, oleks Vesiväravas pehmed toolid, ma läheks sinna pannkooke otsima. AGA. Need koogid olid väga head, hind oli mõistlik (üle mõistuse kallid pole neil tavahinnad ka, aga no ikkagi selline 13 eurot burksi eest, mida igapäevaselt maksta ei tahaks) ja toolid OLID pehmed. Ja nende jaoks, kellele sellised iga silmapilgutuse peale abivalmilt ligi hüppavad kelnerid meeldivad, oleks teenindus ilmselt ka laitmatu.

Aga ma ise igatsen sellist vahepealset mõnusat kohta meie kanti. Et oleks hubane ja lihtne, aga kena ja armas ikka ka. Tehtagu!

Kui teil igav on, siis proovige, tegime väljakutse veidi raskemaks (selgus, et telefonita on seda neli korda lihtsam teha, nii et õppige minu vigadest ja ärge üritage end ise samal ajal filmida):

anna kannatust

Delta õppehoonest ja kaltsudest, kaltsudest ja Delta õppehoonest

Sai koolis käidud. Kool eest ära ei jookse, aga kolib teine vahepeal küll. Informaatikud näiteks on end kõige täiega Narva maanteele kolinud. Ei saa kurta, väga modernne oli. Mulle isegi suisa meeldis, oli inimestele niisama aelemiseks / loenguväliseks õppetööks piisavalt ruumi ja seinakontakte loodud. Ma teisele korrusele ei jõudnud, aga Serjooža sõnul olevat seal megahead tingimused omaette õppimiseks, kui kodus vaim peale ei tule (Delta majas on teatavasti Tartu vaim kogu aeg kohal). Ülevalt näeb eriti hea välja:

Ma olen muidugi kõhu ori, nii et esimese asjana vaatasin, mis seal süüa antakse. Kohvikus oli ka normaalne toit, parem, kui ma mingilt koolikohvikult ootaksin. Ja suurema valikuga, kui ma koolikohvikult ootaksin. Nii et ma olen lihtne inimene, ei saa taas midagi halba öelda. Mitte nii lihtsatele inimestele oli isegi mingi kookospiimaga supp, seega peaks kõigile valikut olema.

Ainus asi, mis oli naljakas, oli see, et ma läksin lattet ostma, ja abivalmis neidis ütles mulle, et: “Kas siin või kaasa? Kaasa ei saa.”

Kui juba NII pakute, siis ma võtan siin. 😀

View this post on Instagram

❤ U, frens!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Stiil … Ma tegelikult ei ole kindel, kui väga ma seda urbanistliku stiili armastan, mis praegu igal pool domineerib (suured mustad torud laes jms), aga esiteks oli see hoone kasutajasõbralik ja teiseks väga hästi valgustatud, tõesti suured aknad jne. Eelmine maja oli selline pime ja umbsevõitu.

Skandinaaviapäraselt võrdõiguslik oli ka. Moodsa lükkena on seal näiteks ühisvetsud. St mitte ei pea koos kabiini minema (kuigi ilmselt võib), vaid mehed ja naised käivad samas vetsus. Ma sain seal kohe ka äärmiselt võrdse elamuse. Esmalt mõtlesin, et mingi Y-kromosoomiga tainapea on otse loomulikult prill-laua üles jätnud, sest MEHEST peab ju märk maha jääma. Ja siis astusin lähemale ja nägin, et see laua alumine (st hetkel siis minu poole suunatud) külg oli … kergelt verine. Nii et kui kellelgi just suurest survest nina laskmise ajal veritsema ei hakanud, oli ka üks naisterahvas endast märgi maha jätnud. Kuigi nagu just hiljuti ühes kaasaegses videos öeldi, tänapäeval ei saa automaatselt eeldada, et ainult naised menstrueerivad, nii et ei saa muidugi ennatlikke järeldusi teha. Aga jah, maja võib enamvähem esimest päeva avatud olla, aga inimesed on ikka rõvedad.

Tänan lugemast, kallid külalised. Tulge teine kordki, mul on peldikulugusid veel! Erudeeritud meelelahutus garanteeritud.

Ahjaa, kuna mul jäi seal ka tunnike vaba aega, mõtlesin, et käin vaatan endale viisakamaid pükse, muidu käingi ainult ronimisriietega. Ja see oli KOHUTAV elamus. Esiteks on kõik püksid jätkuvalt kitsa lõikega. Nagu ma EI hakka kandma alt kitsaid naiste ülikonnapükse, ma näen nendega välja nagu tünn. Teiseks. Nad on nüüd päriselt ka viisakad kontoripüksid kukekateks teinud. Päriselt, nägin isegi mannekeeni seljas pükse, mis olid mingi ime läbi isegi alt veidi laiemad, aga ilmselgelt oli alt 10 cm jagu materjali puudu jäänud.

Kolmandaks. Kui mu vanaisa suri, viskasime tema kapist minema mitu paari selliseid “natuke nagu ülikonnapükste moodi, aga mitte päris” pükse. No teate küll, selliseid ruudulisi, mis ilmselt olid tolleks ajaks ilmselt juba 30 aastat tal kapis olnud, sellisest materjalist, millega normaalne inimene ainult põrandat peseks, ebameeldivat beeži värvi (mõned püksid hallid, aga üldiselt beežid). Ma ei tea, kuidas, aga kuskilt on Monton neile küüned taha saanud ja enda poodi müüki pannud. Ja mitte ainult nemad, konkreetselt IGAS poes on hetkel sellised püksid müügil, alustades H&M-ist ning lõpetades Mosaiciga. Millest ma järeldan, et ilmselt peaksid need nagu moes olema, aga … kellegi jalas ma tegelikult selliseid asju ei näe, sest noh … need on koledad. 😀 Kusjuures sõltumata sellest, kas hinnasilt ütleb 20 eurot või 120, on materjal ikka selline imelik pehme ja vanaaegne, et kohe sugugi ei tõmbaks juba materjali pärast neid avalikus kohas jalga panema.

Neljandaks. Nägin üks päev ühe naise jalas megaägedaid pükse, rohelisest kunstnahast (või pigem sedagi imiteerivad). (Ütlesin talle, et ta nii ilus, ta ütles vastu, et talle ka “raskelt meeldivad” need. Ma olin suisa rabatud, sest see diskursus oli keeles, mida ma enam väga ammu kuulnudki ei olnud. Ma ei räägi enam seda keelt.) Ning siis nägin neid poes, proovisin jalga ja nägin välja nagu kuradima sardell, sest ma olen ju lühike, aga need on mõeldud naistele, kes on vähemalt 175 cm ja käivad kontsadel.

Ma keeldun selliseid asju ostmast. Ma olen väärt täispikkuses normaalsest materjalist ilusaid pükse! Ja kui ma neid Eesti turult ei leia, olen ma valmis viis aastat ronimispükstes käima ja ootama, kuni mulle meeldivad asjad taas moodi tulevad.

Ise oled vana.

feminismus

Ei julgenud feminismifoorumisse teemat teha

Lugesin Postimehest seda artiklit, kus lugupeetud arst ütleb, et mehed on naistest edukamad kirurgid samadel põhjustel, miks mehed sadat meetrit paremini jooksevad. Et naised võivad küll olla meestega võrdselt intelligentsed, aga üldiselt ei suuda nad oma nö maksimaalse pingutuse tsoonis sama kaua rahmeldada. Ja kui kirurgi tööpäev on 24 või isegi 48 tundi, hakkab see VÄGA mängima. (Nagu ma juba Facebookis ütlesin, 100 meetrit on sellises olukorras äärmiselt kehv näide, maraton oleks parem, aga see ei sobiks hästi, sest viimasel ajal väidetakse, et naiste keha on maratoni jaoks natuke sobivam kui meeste oma, suudavad ühtlasemat tempot säilitada, taastuvad paremini jne.)

Minu esimene reaktsioon oli muidugi, et “mis kuradima iba see on”. Aga siis hakkasin ma mõtlema, et kui võtta anecdotal evidence, siis mina ise ei tunne puudust mitte intellektist (ega loll ise ei tea, et ta loll on), vaid kui midagi tahaks, siis just suuremat töövõimet. Sest üks asi on tavaline tööpäev, aga kui olen olukorras, kus päeval peaks tööl olema ja õhtul kodus lõputööd kirjutama, läheb ikka raskeks. Eriti viimased paar nädalat on väga stressirohked olnud, pärast puhkust (ja eriti pärast hambaoppi) tulin õhtul kell viis koju ja olin nii väsinud, et magasin esmalt paar tundi. Nii et sellist vaba ärkveloleku aega jäi väga väheks ning raske oli sundida end sel ajal korralikult seda preliminaarset deskriptiivset analüüsi (is this even Estonian?) tegema, mida juhendaja mult ootas.

Ja sellistes olukordades ma mõtlen küll kadedusega oma väikevennale või peiksile, kes võivad nn hädaolukorras 48 tundi järjest ka töötada, sest vaja oli ju. Me siin üks suvi pidime ettevõttes kõik paari kuuga pilve saama ja ikka mitmel mehel tuli ületunde mitu kuud järjest üle saja. Sirru oli selle projektiga tihedalt seotud, nii et ta vahepeal ei käinudki kodus, magas kontoris paar tundi diivani peal ja siis töötas edasi. Firma hoolitses selle eest, et toit kogu aeg ees oleks ja nii ta läks. Augusti lõpuks oli asi pilves ja inimesed vaimselt murdumise äärel – aga nad pidasid kolm kuud vastu, enne kui õmblused rebenema hakkasid. Kui mul eelmisel kevadel megaraske semester oli, olin ma juba poole semestri peal täielik närvihaige, mis sellest, et ma sain üldiselt ikka seitse tundi magada. Okei, “poole semestri peal” on ka pärast kahte kuud, aga mu olud olid siiski tunduvalt kergemad, aga ma ikkagi imestan, et ma üldse välja vedasin (ja väga paljud EI vedanud, kohe huvitav oleks mingit statistikat saada selle kohta, kuidas meeste-naiste jagunemine seal nende akadeemilise võtjate ja/või lihtsalt mõnest ainest läbikukkujate hulgas oli). Praeguses olukorras lihtsalt sheimisin end lõpuks lõputöö kallale – kui tülgastus iseenese saamatuse üle on suurem kui saamatus, hakkad vandudes tööle, mõneks ajaks jälle toimib. Aga ma teen seda täie teadmisega, et pean asju planeerima nii, et piisavalt puhkeaega jääks, muidu on ühel hetkel kuri karjas. (Kas see on see koht, kuhu ma peaks suurelt ja mustalt kirja panema, et ma EI VÄIDA, et see oleks bioloogiline erinevus, pigem on enam kui tõenäoline, et see on pigem kultuuriline, sest nagu Reet ja Nodsugi mainisid, kui naistel on vaja lastega järjest unetuid öid veeta, saavad nad ju hakkama ning keegi ei kahtlegi selles, ma lihtsalt ütlen, et olen seda erinevust täheldanud, ka enda näitel?)

No ja siin võiks öelda, et ma olen ise nõrguke (erinevalt teistest naistest), aga kui ma mõtlen oma tuttavate naiste peale, kes väga stressi- või töörohkes (24-tunniste vahetustega või emotsionaalselt pingelises) keskkonnas tegutsevad, siis jah, tunnen paljusid, aga nende hulgast mitmed maadlevad depressiooniga, ärevushäiretega jne. Tunnen isegi mõnda, kes töötab nagu loom, aga on selle tulemusel igal aastal VÄHEMALT kuu või paar ametlikult või mitteametlikult täiesti töövõimetu. Samas kui esimese hooga tean ainult ühte ärevushäirega meest.

AGA. Ja see on üks suur aga. Mitmed neist meestest, kes tol suvel end surnuks töötasid, olid tõesti septembris silmnähtavalt hallimad või vähemate juustega. Üks mu kolleeg on viimased paar aastat KOGU AEG rüganud – ja ta on selle kahe aastaga visuaalselt vähemalt viie jagu vananenud. Nii et tegelikult võiks letti visata ka hüpoteesi, et mõjub ikka küll meestele ka sama rängalt, nad lihtsalt ignoreerivad seda kauem. (Neile, kes ei viitsi artiklit lugeda, siis ta ütles, et üks naisarst oli väliselt kiiresti vananenud, mis oleks pidanud tõestama, et naistele ei sobi see töö – mulle tundub küll, et täpselt sama moodi lähevad mehed pingelisest perioodist halliks ja väsinuks, neile lihtsalt antakse ehk kulunud välimust rohkem andeks.) Mina tõmban ise teadlikult pidurit, kui paljuks hakkab saama, Eesti mehed ju töötavadki end surnuks (mis on taas ilmselgelt kultuuriline, kuna Manjana ja mõni veel tundusid arvavat, et ma räägin ilmtingimata bioloogilistest erinevustest, pean vajalikuks seda rõhutada).

Seisukohta, et naistel tuleb arstiametis misiganes põhjusel piir varem ette, toetab siiski mingil määral ka statistika. Nagu kõik ilmselt teavad, on arstidel tunduvalt suurem suitsiidirisk kui tavainimestel (ja loomaarstid on selles edetabelis kolmandal kohal, pidev surmaga kokkupuutumine ilmselt mõjutab inimest – hämmastav on see, et suitsiidirisk on suur ka hambaarstidel, kel ei tohiks ju nii stressirohke amet olla). Kuigi “edukate” (kui vale sõna) enesetappude puhul pole soolist erinevust, siis naisarstide ja meesarstide enesetapukatsete hulk on vastavalt 250% ja 70% kõrgem kui nende sookaaslastel. 250 on ju metsik number!

View this post on Instagram

Ciao, bello 😘 #stylefirst

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vahemärkusena tuleb öelda, et ega mul selle intelligentsiga ka ilmtingimata lilleline ei ole. Mulle meenus aeg, mil olime Sirruga just oma suhtega nö kapist välja tulnud, sest alguses hoidsime seda sõprade-tuttavate eest saladuses, sest no ei tea, mis siit tuleb, äkki peab kuu aja pärast sirge näoga koos trennis edasi käima. Ning üks sõbranna (või noh, vähemalt tolle hetkeni olin ma teda sõbrannaks pidanud) tuli minu käest küsima, et kas see on rohkem selline seksisuhe. Ma ütlesin, et ei, me ikka päriselt meeldime teineteisele.

“Tõesti??? Aga ta tundub ju nii intelligentne …”

Ja arvestades seda, et ta on autist, siis ta ei üritanud õelutseda ega midagi, ta tõesti oli siiralt üllatunud selle üle, et kuidas ometi nii tark mees minusugusest huvitatud võiks olla. 😀 Olgu sul kui tahes suured prillid või 2,85 magistrikraadi, mõni näeb ikka sellest fassaadist kohe läbi. Õnneks olen ma väga osav aknapesija, nii et ju mu kavaler hindab pigem neid lõputuid koduperenaiseandeid.

Aga teema, millest ma tahtsin kirjutada, aga … radikaalsemate femmarite hulgas ei julgenud, oli lühidalt see, et kas te olete ka täheldanud, et naistele kipub oma füüsiliste piiride nihutamine natuke raskem olevat ja nad peavad selle eest oma (vaimse) tervisega natuke rängemat hinda maksma? Või siis teatavad ise varem otsustavalt, et ei, see ei lähe mitte. Mitte üldse selles “naine ei sobi teadlaseks” mõttes, vaid just konkreetselt sellises “pidevas ülekoormuses või väga stressirohkes olukorras töötamise” mõttes? Samas kui mõnes teises väga stressirohkes, aga nö “koduses” situatsioonis (haige/vana sugulase eest hoolitsemine, lapsega üleval istumine) saavad naised hakkama ja mehed kirjutavad artikleid teemal “mina küll ei aidanud naisel ta ema eest hoolitseda, sest rõve oli”. Et selline motivatsiooni / kultuuriliste ootuste teema.

(Olgu öeldud, et konkreetselt arstiteadusest rääkides on see tegelikult väga vale lähenemine mõlema soo puhul. Statistika näitab selgelt, et ükskõik, kas mehed näevad ka pärast 23 töötundi enesekindlamad välja või mitte, aga patsiendi operatsioonilaual suremise tõenäosus on otseses seoses sellega, kui pikk vahetus kirurgil juba selja taga on. Nii et ideaalses maailmas ei üritaks me sellises olukorras mitte patsientide elude arvelt välja sõeluda neid, kes sellistes ebainimlikes tingimustes hakkama saavad, vaid üritaksime tingimusi parandada.)

Ahjaa, asi, millele mõtlesin, mis selgelt arsti seisukohale vastu räägib – naised on ju säilenõtkemad kui mehed. St näiteks väga kehva lapsepõlve, vägivalla, isegi lapseea seksuaalsete rünnakute korral on naised tulevikus (statistiliselt) emotsionaalselt stabiilsemad ja saavad sellistest asjadest kergemini üle. Minu jaoks tundub see kergelt vastuoluline. St kuidas on loogiline, et naised kohanevad nii palju paremini ka väga ebameeldivate olukordadega, aga samas mingist hetkest alates pole enam nii vastupidavad / on enesetapule tunduvalt altimad? Või on pigem nii, et naised oskavad üldiselt vajadusel oma tervise esikohale panna (või on neil kultuuriliselt lubatud seda teha), aga kui nad seda ei tee, võivad tulemused drastilised olla?

faith

Kas ma peaksin igaks juhuks kohvri ära pakkima?

Tarmo Jüristo jagas Facebookis muljeid rahvastiku arengukava seminarilt. Seal oli palju huvitavat, aga minu seisukohast oli kõige … mõtlemapanevam … muidugi see, et siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonnajuhataja mainis, et tuleb lahendada “segaperede probleem”.

Ma hästi natuke kardan nüüd. Ärge Siberisse saatke, ma võtaks pigem mõne sellise koha, kus kaljuronimisega tegeleda saab. 😁

Need, kel juba lapsed olemas, on muidugi rohkem mures. Internetis käib elav arutelu, kas luuakse eksperdikoht, et otsustada, millised segaperede lastest eestlased on – st millised ära võtta ja millised välja saata. See probleem saab meil lahendatud nagu naksti!

climbing

Ma siin filmisin ennast

View this post on Instagram

Well that beta did not work #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Alustasin ühe sõbrannaga selle lausega juttu. Või noh, me juba rääkisime, alustasin selle lausega uut teemat. Miks on nii, et ma olen sellises seltskonnas, kus selle lause peale on automaatne vastus: “Ma ei taha teie seksielust midagi teada”? Samas, oleks võinud ka kehvemini minna, ta oleks võinud vastata, et “oi, räägi veel,” ja siis mu vastust kuuldes pettuda.

Sest tegelikult filmisin ma loomulikult ronimist, sest mõtlesin, et enne uue treeningtsükli algust oleks mõistlik filmida end erinevatel radadel ja analüüsida enda nõrki külgi. See oli kohutav mõte. St see oli hea mõte, see on tõesti hea vahend eneseanalüüsiks, aga ma panin kõik vead kirja ja ütleme nii, et Prousti ajas heitlemised on selle suurteose kõrval tühised lühikritseldused. Siin on kõike! Siin on traagikat! Siin on pisaraid! Siin … Okei, peamiselt on siin siiski ainult traagikat ja pisaraid.

Teiste suhtes oleme ikka leebemad, enda video teed lahti ja mõtled, et kes see kurat on lehma seinale lasknud ja kas ta tõesti mõtleb, et nii saab üles v? Oot, see olen mina? Ei! Teate küll, kuidas need etapid on. Šokk, eitus, viha, kauplemine jne. Lõpuks ikka leppisin, mis mul muud üle jääb.

Tegelikult polnud see asi muidugi nii hull. Kõige kohutavamad nägid välja ühel ja samal päeval filmitud liidivideod ning see oli põhimõtteliselt esimene kord PÄRISELT sees ronimas pärast ronimisreisi, nii et see esimene kord ongi alati pisut kohmakas ja imelik. Nii et LIIGA palju ma selle pärast end ei peksa, kuigi eks ma nägin seal küll nii üht koma teist, mida paremini teha annaks.

View this post on Instagram

One move away from doing this 6c #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga see võõraste suhtes leebe olemine õnneks laieneb ka teistele. Nimelt saatsin need videod analüüsiks ka ühele tuntud välistreenerile (ma ei tahtnud, et tuttavad inimesed liiga põhjaliku pilguga vaataksid, mida kõike ma valesti teen 😀 ), et näha, mida tema mulle kõige rohkem ette heidab. Olin üsna kindel, et eks ta näeb neid samu asju, mida mina, ehk siis eeldasin, et esikohal on suvalises järjekorras lack of flow, kehv jalatöö ja mitte just parimatest asenditest klippimine. Ta tõi selle kõik välja küll (näete, eneseanalüüsis olen ma osav), kuigi jalatöö asemel heitis ette seda, mida me siin kutsume “patsutamiseks” – see, kui inimene ei tee liigutust (kas jala või käega, minu puhul mõlemaga) kohe õigesti, vaid võtab enne nukist ühtemoodi kinni, siis proovib teisiti, siis proovib kolmandat korda ja siis otsustab. Selle asemel, et minna ehk pisut aeglasemalt, aga üks kord ja korralikult. See pidev asendi parandamine kulutab energiat ja rikub loomulikku liikumist. Ehk siis ronimises on eestlaslik “üheksa korda mõõda ja üks kord lõika” halb lähenemine, tuleb olukorda realistlikult hinnata ja panga peale välja minna. Ahjaa, kuigi onu heitis mulle nii mõndagi ette, mahtus sinna ka sarrustus ja julgustus, tõi ikka välja, mis on hästi ja millega ta rahul on, nii et mul tekkis kohe tunne, et äkki ma polegi päris lootusetu, annaks talle veel raha!

View this post on Instagram

A fun 6b #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mis mind aga üllatas, oli see, et SUURIMAKS probleemiks ei pidanud ta ühtki neist eelloetletud probleemidest, vaid tõi prioriteedina välja … vähese puusapainduvuse. Nagu … Ma olen teadlik sellest, et seda võiks rohkem olla, aga ma tõesti ei arvanud, et see NII suur takistus on. Ja see on nii ebaaus, et mul on siin see välismaalane, kes ütleb, et ta küll ei viitsi venitada, sest no ta ei viitsi. Ja siis mina, kes ma venitan vähemalt kolm korda nädalas ja näen vaeva jne. Ning tema puusapainduvus on lihtsalt niisama tühja koha pealt parem, mis sellest, et IGAS MUUS MÕTTES paindun ma paremini. Tartus oli Reet, kes ka ei viitsinud venitada, aga võis suvalisel hetkel lootoseasendisse maha istuda, sest miks mitte. Ehk siis põhimõtteliselt pean ma nüüd hakkama igapäevaselt venitama, et jõuda järele neile kahele seljakeelikule, kes kunagi venitada ei viitsi, aga ikka minust sada sammu ees on. Sain täitsa juhuslikult ka teada, et minu eeldus, et kui ma venitan harkispagaati, venitan ka puusi, pole päris tõsi, st kõik teised venitused on selle jaoks hulga paremad, nii et see ehk selgitab ka, miks siin erilisi arenguid näha pole olnud.

Aga analüüs oli põnev selles mõttes, et ta märkas ka väga pisikesi asju, mida ma ise ei märka. Näiteks sinises videos seda, et vahel pole kerepinge piisav ja selle pärast ei püsi puusad kohati korralikult õige koha peal. Väidetavalt olevat jalatöö ka pisut rushed, mina oma harimatu silmaga ütleksin, et selles videos on täiega ok jalatöö ju. Ja samas näiteks seda punast rada täiega kiitis, ütles, et liigutused täpsemad, kehakontroll hulga parem, puusad hulga rohkem kontrolli all ja et äkki ma pingutan rohkem, kui rada on natuke raskem ja põnevamaks läheb. Mina vaatan ja tõesti väga olulist erinevust ei tee. Igatahes andis ta mulle mõned spetsiifilised harjutused – mitte megaoriginaalsed, ma olen sarnastest harjutustest varem lugenud ja mõnda neist isegi teinud, aga eelkõige ma tahtsingi seda, et keegi mu puudujäägid välja tooks. Nüüd tean, millele rohkem keskenduda.

Ahjaa, huvitav oli veel see, et ma olen siin pool aastat mõelnud, et äkki mul on ülepainduvad (hyperextended, noh) küünarnukid, sest siis on vigastused kergemad tulema. Aga heitsin selle mõtte kõrvale, sest ei tundunud peegli ees selline, nagu joogaõpetajate näidetes. See onu ütles aga (ilma et ma küsinud oleksin), et ta on veidi mures, sest sellelt siniselt rajalt on näha, et kui käed on sirged, on küünarnukid ülepaines (ja samas on seal koormus peal, eks ole). Nii et andis selle jaoks ka mingeid nippe. Ja esimest korda elus kuulsin, et tegelikult peaks ronides kogu aeg kerepinget ja ülemisi seljalihaseid pingul hoidma – käed võimalikult lõdvalt, et need ära ei väsiks, aga muus kehas pinge sees, muuhulgas ka vaagnapõhjalihastes. Just see, et vaagnapõhjalihaseid mainiti, on minu jaoks otsene paralleel joogaga, kus peavad bandha’d aktiveeritud olema. Mis viib tegelikult just samade lihaste aktiveerimiseni. Igatahes olen nüüd kaks trenni ainult kestvust roninud (2 x 30 minutit ja 2 x 40 minutit on tehtud, 2 x 45 veel ees) ning saanud selle ajal nõrkemiseni jalatöö harjutusi teha, proovides samal ajal õiget kehapinget hoida. Nii võib minust veel asja saada.

faith

Nii ajab riigist hooliv inimene asju

Postimehes oli nii tore artikkel selle kohta, kuidas 10-aastane poiss aitas emale sünnituse vastu võtta. Kiirabiga oldi samal ajal telefoniühenduses, poole tunniga sai kõk korda aetud (Facebookis “Hommik Anuga” lehel saab seda telefonikõne viimast osa kuulata ka) ja ei olnud vaja minna haiglasse riigi ressursse kulutama. Tunnistan, et mul natuke kripeldab see, et kiirabi tuli ikkagi kohale, sealt annaks ju veel optimeerida, aga samas siin jälle tasandab see, et isa sai oma sünnitava naise poole kihutades 400 eurot trahvi – mitte ei kisu oma sünnitusega riigikassast, vaid maksavad sinna kenasti juurde.

Kiiduväärne! Oleks meil rohkem selliseid peresid.

faith · feminismus

Fragmendid

Käisin täna hommikul väljas hommikust söömas, sest no mitte ei olnud tahtmist kodus teha midagi. Magasin kogemata paremal küljel, nii et põsk valus ja muu viu-viu-ving. No igatahes istus hommikusöögi ajal kõrvallauas tütar isaga, kes kurtis oma rasket elu.

Tütar: “Matemaatika on nii raske, et ma ei taha lihtsalt seda õppida.”

Isa: “No aga äkki oleks lihtsam, kui natuke ikka õpiks?”

Tütar: “No eile ta näiteks küsis, kui palju on 43 miinus 15. Mida ma õpin sellist asja???”

Nagu I feel you, tüdruk, see ei ole normaalne. 😀 Sada protsenti nõus.

Teine lugu on hulga tõsisem. Kas kuulsite, et Johnny Deppi ja Amber Heardi omavahelistest vestlustest on lekkinud juba TEINE fail? See, mis neist kahest salvestisest paistab, on siiani üsna kole, eriti kui panna sinna taustale see, et tegelikult on Amberil juba vägivaldne taust, sest aastal 2009 kutsuti talle ka girlfriendile kallalemineku eest politsei (ta on bi, praegune partner on ka naine).

Igatahes neis salvestises Amber põhimõtteliselt tunnistab, et tema ründab meest, mitte vastupidi, aga leiab, et kuna ta on nii palju väiksem, ei tohiks mees end füüsiliselt kaitsta ega teda selle peale tõugata. Ütleb, et keegi ei usuks meest, kui ta politsei kutsuks – ja ütleb isegi, et ta ei saa lubada, et ta tulevikus enam vägivaldne pole. Ehk siis ilmselgelt ei tundu väljavaated talle hetkel just parimad – isegi kui ta suudab kuidagi tõestada, et nad mõlemad kogu aeg rahmeldasid ja et suhe oli mõlemapoolselt väga toksiline (see viimane on ilmselt tõsi), ei ela me enam päris sel ajal, kus inimesed nõustuksid, et naine võibki lüüa, sest ta on väiksem.

Lihtsalt väga hirmus mõelda. Kui see lahutus algas, uskusin mina ka teda, sest Johnny on end lihtsalt nii ilmselgelt ärajoonud (ja ilmselt ka muude ainetega sinna kaasa aidanud), et on väga lihtne uskuda, et ju siis ongi nii põhjas, et ongi nüüd sellised narkomaanide tülid ja pidev rusikatega vehkimine. Ma mõne lapsepõlveaegse tuttava pealt ka näinud, kuidas iseloom lihtsalt täiesti muutub, kui ajule pidevalt aineid peale kallata. Ja noh, eks Johnny on oma elu jooksul ka piisavalt hotellitubades märatsenud jms asju teinud, et ei tundunud nagu väga far fetched. Samas kui Vanessa Paradis on igas intervjuus nii ülirahuliku mulje jätnud, et ehk mõjus ka talle rahustavalt ja aitas mingil määral elu stabiilsena hoida. Mitte et kõrvaltvaataja siin iial tegelikult midagi teaks, lihtsalt natuke kole, kui kergesti tänapäeva tühistamiskultuuris on terve kellegi elu lihtsalt ära nullida.

Ja Vanessa pilti kasutasin ma selle pärast, et tema on kogu sellest kambast ainus, kes mulle tegelikult meeldib.