faith

Enesehool

Lugesin siin blogisid, sest ma vahel ikka loen. Okei, ühte lugesin, sest keegi linkis. Igatahes inimesed on kurvad, kohe mitu tükki neist ühel ajal. Jaanuar on ilmselgelt raske olnud. Mitu inimest on kurvad, sest neile öeldakse halvasti. Ja siis on inimesed, minust neli korda ilusamad inimesed, kes vaatavad peeglisse ja nutavad, sest “äkki ma olengi kole ja paks”. Samas kui mina vean oma suure tagumiku peegli ette ja mõtlen, et täitsa pekkis, nii tore naine ikka. Kusjuures ma näen instagrammist, et näiteks Porksi tagumik on täiesti ideaalne, erinevalt siinkirjutaja omast, ei mingit tselluliiti ega midagi, aga ma IKKA olen rahul. Mitte et paremat ei võtaks, kui kuskilt tasuta kätte tuleks, aga nagu üldse ei häiri ja mingit stressi küll ei tekita. See on ju selja taga, ma ei näe seda enamasti! 😀 Aga selles mõttes pean ma taas ütlema, et mul on blogilugejatega ikka VÄGA vedanud. Okei, tegelikult kunagi üks ütles mulle, et ma olen paks, aga no mul on kodus peegel, nii et ajas ainult naerma, aga mul ei ole ka massiliselt mingeid õelutsejaid siin. Ma olen kõigi nende aastate jooksul ainult ÜHTE kommentaari blogis väga südamesse võtnud, sest see tabas täiesti kogemata märki (inimene sattus juhuslikult siia blogisse, viskas Perekooli stiilis kommentaari ja kadus, nii et ilmselt ta ei teadnudki, millest räägib). Tookord mõtlesin paar päeva, et ehk peaks muutma asja X, aga nagu elu on näidanud, ei muutnud ja ikka on kõik hästi.

Samas on väga hea lihtne öelda, et “ajas ainult naerma”, sest mul pole õrna aimugi, kas ma siis ka naeraksin, kui seda ütleks iga päev kümme inimest. Blokiksin ilmselt vasakule ja paremale või paneksin kommentaarid kinni, ma üldiselt ei jaksa väga kaua selliseid kannatada. Kusjuures enda juures ainult tüdinen ja saadan spämmi, aga teiste juures vihastan. Näiteks hiljuti ma vihastasin end seaks, sest keegi küsis Printsessi blogis, miks ta oma lapsele poepüreed annab. Because fuck you, that’s why! Nagu miks see peaks kellegi teise asi olema, millega tema oma hamstrit, last või meest toidab? Või sa vaatad inimest, kes on kuradima neli kuud tagasi lapse sünnitanud, ja sa arvad, et sa peaksid hakkama õelutsema ta välimuse teemal, sest sinule isiklikult see ei meeldi. Mine tee seda kuskil kaugel Perekoolis, mitte inimese blogis, oled vähemalt grammikesegi normaalsem. Ma elan nii omas mullis, et mind iga kord jälle üllatab, et sellised inimesed on olemas. Ilmselt elavad meie kõrval, mitte kuskil kinnises asutuses, võib-olla mõni mu kolleeg isegi ajab minuga meeldivat juttu ja siis läheb kirjutab internetis, et “Mallukas, kuule, miks sa selline vaal oled ää?”. Ja ma ei oska kahtlustadagi, et inimene on tegelikult puudega! Taas, lugejad, kes kogu aeg ei mölise, on vist tõesti luksus. Samas muidugi naljakas, et enda blogis ma ei vihasta, kui keegi sellist asja küsib (keegi pole veel küsinud ka tegelikult, mis püreed ma mehele annan), aga võõras blogis olen kohe valmis kaitsesse viskuma.

(Hoopis eraldi teema on see, et küsimus “miks sa üldse trennis käid, kui sa ikka paks oled?” on minu meelest täiesti debiilne. Trenn ei ole kaaluga seotud. Okei, see oli lihtsustus, trenn on kaaluga seotud, aga VÄHEMALT 70% kaalust, ilmselt isegi rohkem, on seotud sellega, kui kiiresti ja mille kallal su hambad käivad, mitte sellega, kas ja kui palju sa trenni teed. Kui sa kaalust allavõtmiseks trenni lähed, aga toitumist ei muuda, alustad sa valest otsast. Trennis käiakse selle pärast, et see on mõnus või selleks, et suurendada lihasmassi või teha taastusravi või sellest tüütust mehest ja töömõtetest tunnikesekski eemale saada.)

Siis on teised inimesed, kes on kurvad, sest raske on. Ning mitmed inimesed, kes on väsinud, sest on pidanud ühel või teisel põhjusel palju pingutama. Ja ma saan sellest täiesti aru, mul on ka raske jaanuar olnud. Isegi puhkus oli raske, füüsiliselt siis just, sest mul on juba kord selline iseloom, et kui ma parajasti enda standardile ei vasta, siis ma esimese hooga kukun end piitsutama ja alles siis, kui see väga selgelt ebaõnnestub ning see läbipekstud eesel pikali maas on ja üldse enam edasi ei liigu, siis hakkan mõtlema, et ta on siiski ka Jumala loom ja äkki vajab vahelduseks hoopis hellust ja hoolt. No ja tagasitulek oli eriti raske, mul läks vist põhimõtteliselt terve nädal kohanemise peale, kogu aeg tahtsin magada ja tuju oli null, sest no see ilm siin on ikka rõlge – ja samas tiksusid kogu aeg peas asjad, mis tuli KINDLASTI esimese nädala jooksul ära teha. Teiseks on mees ära, nii et tiba üksik. Kolmandaks ajavad taastusraviharjutused hellalt närvi, sest ma kulutan selle peale metsikult aega (siiani kahte erinevat harjutust 120 kordust päevas, sel nädalal liikusin 150 peale), samas kui igasugu elimineerimistestid on näidanud, et ma võin pika päeva ronida ja miski ei valuta, probleemid tekivad selliste äärmiselt raskete joogaasenditega nagu allavaatav koer ja ülesvaatav koer (samas näiteks kätekõverdused niisama või rööbaspuudel on igati okei). Ehk siis probleem tekib siis, kui täiesti väljasirutatud kätele raskust pannakse. Nii et pool ajast ma teen neid harjutusi ja mõtlen, et tunduvalt lihtsam oleks joogast eluks ajaks loobuda – aga samas olen ma alles varastes kolmekümnendates (vait sina seal!) ja juba näiteks jooksmisest loobunud, sest selle peale hakkavad põlved valutama. Nii et kuulan samal ajal audioraamatuid ja teen hambaid kiristades ära. Ahjaa, neljandaks võtsin vastu ühe tõlke, sest no ilmselgelt kui sa oled juba üleväsinud ja stressis, siis lisa veel midagi sinna hunnikusse, äkki hakkab parem. Rabelesin sellega terve nädalavahetuse, et õigeks ajaks valmis saada.

Nii et mul on PÄRISELT hea meel, et ma lähen nüüd kohe tarkusehammast välja tõmbama, sest see ei tähista mitte ainult mu trennipausi algust, vaid märgiliselt ka seda, et see tõlge ja need sada muud kohustust, millega tuli “kohe pärast kojutulekut” tegeleda, on kaelast ära saadud. Sel nädalal on õhtud ainult lõputöö päralt. Mul on nii meel, võtan veebruari avasüli vastu ning jään ootama pikemaid päevi ja rohkemat päikest. Sai lubatud, olgu olla.

P.S. Pildil on kätelseis, sest see on see üks asi, mida ma praegu igatsen, aga teha ei tohi.