faith

Vahel on õnnest ainult paar sentimeetrit puudu

Nii hea, sain ka üle hulga aja Õhtulehelikku pealkirja kasutada. Kohe parem tunne on, ausalt. Aga no tegelikult on lugu muidugi lihtne. Vanasti sain ma üks jalg ees spagaadi maha. Mõlemat pidi. Siis tuli mingi hetk parema jala reielihase rebend ja parema jalaga enam hästi ei saanud. Siis tuli mitu aastat hiljem vasaku jala põlvevigastus, ei saanud enam venitada ning ühel hetkel avastasin, et kummagagi ei saanud, sest polnud kuid viitsinud proovidagi venitamist enam. Ja uskuge mind, kui teismelisena on see kaks nädalat venitamist ja spagaat maas, siis täiskasvanuna päris nii kähku enam ei käi. Nii et enne Suurt Haigust olin ma just vaeva näinud ja terve suve pingutanud ning sain lõpuks üle aasta aja taas spagaadi maha (vasak jalg ees). No ja jäin sellest muidugi kohe jälle ilma, kui ma mitu kuud joogamatti vaadatagi ei saanud, sest ette kummardades hakkas pea ringi käima.

Eile läks hommikul kell 7 uni ära, nii et käisin enne tööd trennis. Mõtlesin, et sõidan end rattaga hästi rahulikult soojaks ja siis venitan natuke, seda enam, et MyFitness oli mulle mõne päeva eest kirja saatnud, et neil on nüüd täitsa uus korrus just venitamiseks, tule, venita ja naudi vaadet. Ma muidugi mõtlesin küünilise inimesena, et ei tea, kas see, et seal suur remont valmis on, tähendab seda ka, et kellelgi on lõpuks olnud aega ka see spaaosa peldikuuks ära parandada, mis neil vähemalt detsembri keskpaigast saadik katki on, aga seda õnne muidugi ka ei olnud. Ma lihtsalt veits salty, sest olen korra end kogemata sinna põhimõtteliselt luku taha pannud, kartsin juba hetkeks ei saagi välja ja pean laamendama hakkama. (Okei, ma lisan tasakaalustamiseks positiivse poole pealt juurde, et üks õhtu ma meilisin neile veel enne kümmet ja sain kohe samal õhtul vastuse, see oli üsna rabav. Ja tegelikult see venitamisala oli tõesti meeldivalt ruumikas ja ilus ja puhas, ma ei saa kurta.)

View this post on Instagram

Damn it, I want those last few inches

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes. Rattasõit oli veel natuke ebameeldiv, aga venitamisosa läks üllatavalt ladusalt. Tavaliselt on nii, et kui on mingi põletik kuskil, tõmbab lihased ka kohe kinni, aga seekord oli suisa mõnus. Aga no nagu näha, siis säär on juba pm horisontaalselt vastu maad, aga need viimased paar sentimeetrit ei tule ega tule. Juba kuu aega nii. (Neile, kes segadusse on, siis esimene on vasak jalg, peeglist pildistatud lihtsalt.) Kusjuures see on täpselt selline asi, et ma tean, et kui ma natuke jõulisemalt läheneksin, saaksin **** vastu maad, aga hind oleks see, et järgmised neli päeva oleks ebameeldiv. Nii et ma pigem olen kannatlik ja mõtlen, et iga asi omal ajal ning protsess, mitte eesmärk jne. Loo usaldusväärne süsteem ja siis usalda seda süsteemi, mitte ära mõtle kogu aeg eesmärgile. Aga uskuge mind, ma tunnen, et kohe varsti on see käes! Või noh, maas.

Aa, muide, ma olen ise siin blogis küsinud ju, et miks üldse inimesed spordiklubis filmivad või pildistavad. Nüüd ma tean vastust. Mina hakkasin seda tegema selle pärast, et sel ajal, kui mina parajasti pannkooki venitasin ja samal ajal Duolingot tegin (sest millal siis veel), kirjutas mulle Ivika ja rääkis, et ta feilis ühe challenge’i, mille edukal läbijal peaks siis äärmiselt pikk ja terve elu ees olema. Kui ebaõnnestud, siis on muidugi surm ukse all, eks ole. Ülesanne väga lihtne. Istu rätsepaistes ja tõuse ilma käsi kasutamata püsti. Nii et kuna ma peegli ees venitasin, siis ma PIDIN ju kaamera tööle panema, et kohe talle näidata, kuidas mul läks. Ja no kui see juba nagunii töötas, eks siis sai ka spagaati pildistatud jne. Ehk siis kõik need inimesed, kes spordiklubis telefoniga vehivad – nad ei tahagi ise teha seda, kõige taga on Ivika.

Aga nagu näha, siis katse läks mul lausa suurepäraselt. Kahjuks ilmus välja Reet, kes rikkus kõik ära nagu alati, informeerides meid sellest, et see test on tegelikult mõeldud inimestele, kes on vanemad kui 50, ja et kõigil teistel peakski see mängleva kerglusega välja tulema. Kuku kaktusesse, Reet, ma tundsin end juba nii erilisena!

See ülemine looduspilt ei ole muide telefonireklaam, vaid mu isa kas ei ole viitsinud/tahtnud/osanud seda kirja välja lülitada või talle ehk suisa isegi meeldib see. Kuigi ma pean ütlema, et ma ostsin oma Samsungi mitme aasta eest muuhulgas ka just hea kaamera pärast (no ja et vee- ja tolmukindel, sest vaadake, mis elu ma elan, pool ajast pildistan magneesiumitolmus), aga just hämaras teeb näiteks Cyruse suvaline odav (kuigi uuem) pill hulga paremaid pilte kui minu oma. Näiteks see hiljutine kauguses oleva vulkaani oma (see siis) oli ka tema telefoniga tehtud, sest minu omad jäid hulga tumedamad. No ja isa telefon teeb ka täitsa ilusaid, nagu näha. Kas tõesti peab naisterahval kogu aeg mees kaasas olema isegi selleks, et ilusat pilti saada? Teine variant on muidugi oma telefoni kasutama õppida, internetis on isegi juhised sellega pimedas pildistamiseks, aga tunnistan ausalt, et kuna ma tavaliselt pimedas ringi ei hulgu, ei ole ma lihtsalt viitsinud sellega tegeleda.

P.S. Kui kedagi huvitab, siis näolapp on mul juba täitsa inimese moodi, hästi natuke on veel paistetust näha. Ja üldine olek ka nii palju parem, et liha veel ei näri, aga kui kartul hoolikalt väikesteks tükkideks teha, kannatab süüa küll. Eriti tore on see, et saab tavalises tempos kõndima, ei pea ettevaatlikult ja rahulikult tatsama. 😀 Nii et elu läheb iga päevaga aina helgemaks, saaks nüüd igas asendis magada ka, ma oleks suisa rahul.