Alustasin ühe sõbrannaga selle lausega juttu. Või noh, me juba rääkisime, alustasin selle lausega uut teemat. Miks on nii, et ma olen sellises seltskonnas, kus selle lause peale on automaatne vastus: “Ma ei taha teie seksielust midagi teada”? Samas, oleks võinud ka kehvemini minna, ta oleks võinud vastata, et “oi, räägi veel,” ja siis mu vastust kuuldes pettuda.
Sest tegelikult filmisin ma loomulikult ronimist, sest mõtlesin, et enne uue treeningtsükli algust oleks mõistlik filmida end erinevatel radadel ja analüüsida enda nõrki külgi. See oli kohutav mõte. St see oli hea mõte, see on tõesti hea vahend eneseanalüüsiks, aga ma panin kõik vead kirja ja ütleme nii, et Prousti ajas heitlemised on selle suurteose kõrval tühised lühikritseldused. Siin on kõike! Siin on traagikat! Siin on pisaraid! Siin … Okei, peamiselt on siin siiski ainult traagikat ja pisaraid.
Teiste suhtes oleme ikka leebemad, enda video teed lahti ja mõtled, et kes see kurat on lehma seinale lasknud ja kas ta tõesti mõtleb, et nii saab üles v? Oot, see olen mina? Ei! Teate küll, kuidas need etapid on. Šokk, eitus, viha, kauplemine jne. Lõpuks ikka leppisin, mis mul muud üle jääb.
Tegelikult polnud see asi muidugi nii hull. Kõige kohutavamad nägid välja ühel ja samal päeval filmitud liidivideod ning see oli põhimõtteliselt esimene kord PÄRISELT sees ronimas pärast ronimisreisi, nii et see esimene kord ongi alati pisut kohmakas ja imelik. Nii et LIIGA palju ma selle pärast end ei peksa, kuigi eks ma nägin seal küll nii üht koma teist, mida paremini teha annaks.
Aga see võõraste suhtes leebe olemine õnneks laieneb ka teistele. Nimelt saatsin need videod analüüsiks ka ühele tuntud välistreenerile (ma ei tahtnud, et tuttavad inimesed liiga põhjaliku pilguga vaataksid, mida kõike ma valesti teen 😀 ), et näha, mida tema mulle kõige rohkem ette heidab. Olin üsna kindel, et eks ta näeb neid samu asju, mida mina, ehk siis eeldasin, et esikohal on suvalises järjekorras lack of flow, kehv jalatöö ja mitte just parimatest asenditest klippimine. Ta tõi selle kõik välja küll (näete, eneseanalüüsis olen ma osav), kuigi jalatöö asemel heitis ette seda, mida me siin kutsume “patsutamiseks” – see, kui inimene ei tee liigutust (kas jala või käega, minu puhul mõlemaga) kohe õigesti, vaid võtab enne nukist ühtemoodi kinni, siis proovib teisiti, siis proovib kolmandat korda ja siis otsustab. Selle asemel, et minna ehk pisut aeglasemalt, aga üks kord ja korralikult. See pidev asendi parandamine kulutab energiat ja rikub loomulikku liikumist. Ehk siis ronimises on eestlaslik “üheksa korda mõõda ja üks kord lõika” halb lähenemine, tuleb olukorda realistlikult hinnata ja panga peale välja minna. Ahjaa, kuigi onu heitis mulle nii mõndagi ette, mahtus sinna ka sarrustus ja julgustus, tõi ikka välja, mis on hästi ja millega ta rahul on, nii et mul tekkis kohe tunne, et äkki ma polegi päris lootusetu, annaks talle veel raha!
Mis mind aga üllatas, oli see, et SUURIMAKS probleemiks ei pidanud ta ühtki neist eelloetletud probleemidest, vaid tõi prioriteedina välja … vähese puusapainduvuse. Nagu … Ma olen teadlik sellest, et seda võiks rohkem olla, aga ma tõesti ei arvanud, et see NII suur takistus on. Ja see on nii ebaaus, et mul on siin see välismaalane, kes ütleb, et ta küll ei viitsi venitada, sest no ta ei viitsi. Ja siis mina, kes ma venitan vähemalt kolm korda nädalas ja näen vaeva jne. Ning tema puusapainduvus on lihtsalt niisama tühja koha pealt parem, mis sellest, et IGAS MUUS MÕTTES paindun ma paremini. Tartus oli Reet, kes ka ei viitsinud venitada, aga võis suvalisel hetkel lootoseasendisse maha istuda, sest miks mitte. Ehk siis põhimõtteliselt pean ma nüüd hakkama igapäevaselt venitama, et jõuda järele neile kahele seljakeelikule, kes kunagi venitada ei viitsi, aga ikka minust sada sammu ees on. Sain täitsa juhuslikult ka teada, et minu eeldus, et kui ma venitan harkispagaati, venitan ka puusi, pole päris tõsi, st kõik teised venitused on selle jaoks hulga paremad, nii et see ehk selgitab ka, miks siin erilisi arenguid näha pole olnud.
Aga analüüs oli põnev selles mõttes, et ta märkas ka väga pisikesi asju, mida ma ise ei märka. Näiteks sinises videos seda, et vahel pole kerepinge piisav ja selle pärast ei püsi puusad kohati korralikult õige koha peal. Väidetavalt olevat jalatöö ka pisut rushed, mina oma harimatu silmaga ütleksin, et selles videos on täiega ok jalatöö ju. Ja samas näiteks seda punast rada täiega kiitis, ütles, et liigutused täpsemad, kehakontroll hulga parem, puusad hulga rohkem kontrolli all ja et äkki ma pingutan rohkem, kui rada on natuke raskem ja põnevamaks läheb. Mina vaatan ja tõesti väga olulist erinevust ei tee. Igatahes andis ta mulle mõned spetsiifilised harjutused – mitte megaoriginaalsed, ma olen sarnastest harjutustest varem lugenud ja mõnda neist isegi teinud, aga eelkõige ma tahtsingi seda, et keegi mu puudujäägid välja tooks. Nüüd tean, millele rohkem keskenduda.
Ahjaa, huvitav oli veel see, et ma olen siin pool aastat mõelnud, et äkki mul on ülepainduvad (hyperextended, noh) küünarnukid, sest siis on vigastused kergemad tulema. Aga heitsin selle mõtte kõrvale, sest ei tundunud peegli ees selline, nagu joogaõpetajate näidetes. See onu ütles aga (ilma et ma küsinud oleksin), et ta on veidi mures, sest sellelt siniselt rajalt on näha, et kui käed on sirged, on küünarnukid ülepaines (ja samas on seal koormus peal, eks ole). Nii et andis selle jaoks ka mingeid nippe. Ja esimest korda elus kuulsin, et tegelikult peaks ronides kogu aeg kerepinget ja ülemisi seljalihaseid pingul hoidma – käed võimalikult lõdvalt, et need ära ei väsiks, aga muus kehas pinge sees, muuhulgas ka vaagnapõhjalihastes. Just see, et vaagnapõhjalihaseid mainiti, on minu jaoks otsene paralleel joogaga, kus peavad bandha’d aktiveeritud olema. Mis viib tegelikult just samade lihaste aktiveerimiseni. Igatahes olen nüüd kaks trenni ainult kestvust roninud (2 x 30 minutit ja 2 x 40 minutit on tehtud, 2 x 45 veel ees) ning saanud selle ajal nõrkemiseni jalatöö harjutusi teha, proovides samal ajal õiget kehapinget hoida. Nii võib minust veel asja saada.
Pärdikute päevaraamat 
Milline hõrk tehnikatekirjeldus valdkonnast, millest ma mittekuimidagi ei tea. Eriti nauditav on see sellepärast, et ma ise ei hakka kunagi ronima, see kirjatöö on voolav lugemine hoopis teisest maailmast väga eksootiliselt spordialalt.
Jätku tervist.