feminismus

Ei julgenud feminismifoorumisse teemat teha

Lugesin Postimehest seda artiklit, kus lugupeetud arst ütleb, et mehed on naistest edukamad kirurgid samadel põhjustel, miks mehed sadat meetrit paremini jooksevad. Et naised võivad küll olla meestega võrdselt intelligentsed, aga üldiselt ei suuda nad oma nö maksimaalse pingutuse tsoonis sama kaua rahmeldada. Ja kui kirurgi tööpäev on 24 või isegi 48 tundi, hakkab see VÄGA mängima. (Nagu ma juba Facebookis ütlesin, 100 meetrit on sellises olukorras äärmiselt kehv näide, maraton oleks parem, aga see ei sobiks hästi, sest viimasel ajal väidetakse, et naiste keha on maratoni jaoks natuke sobivam kui meeste oma, suudavad ühtlasemat tempot säilitada, taastuvad paremini jne.)

Minu esimene reaktsioon oli muidugi, et “mis kuradima iba see on”. Aga siis hakkasin ma mõtlema, et kui võtta anecdotal evidence, siis mina ise ei tunne puudust mitte intellektist (ega loll ise ei tea, et ta loll on), vaid kui midagi tahaks, siis just suuremat töövõimet. Sest üks asi on tavaline tööpäev, aga kui olen olukorras, kus päeval peaks tööl olema ja õhtul kodus lõputööd kirjutama, läheb ikka raskeks. Eriti viimased paar nädalat on väga stressirohked olnud, pärast puhkust (ja eriti pärast hambaoppi) tulin õhtul kell viis koju ja olin nii väsinud, et magasin esmalt paar tundi. Nii et sellist vaba ärkveloleku aega jäi väga väheks ning raske oli sundida end sel ajal korralikult seda preliminaarset deskriptiivset analüüsi (is this even Estonian?) tegema, mida juhendaja mult ootas.

Ja sellistes olukordades ma mõtlen küll kadedusega oma väikevennale või Cyrusele, kes võivad nn hädaolukorras 48 tundi järjest ka töötada, sest vaja oli ju. Me siin üks suvi pidime ettevõttes kõik paari kuuga pilve saama ja ikka mitmel mehel tuli ületunde mitu kuud järjest üle saja. Sirru oli selle projektiga tihedalt seotud, nii et ta vahepeal ei käinudki kodus, magas kontoris paar tundi diivani peal ja siis töötas edasi. Firma hoolitses selle eest, et toit kogu aeg ees oleks ja nii ta läks. Augusti lõpuks oli asi pilves ja inimesed vaimselt murdumise äärel – aga nad pidasid kolm kuud vastu, enne kui õmblused rebenema hakkasid. Kui mul eelmisel kevadel megaraske semester oli, olin ma juba poole semestri peal täielik närvihaige, mis sellest, et ma sain üldiselt ikka seitse tundi magada. Okei, “poole semestri peal” on ka pärast kahte kuud, aga mu olud olid siiski tunduvalt kergemad, aga ma ikkagi imestan, et ma üldse välja vedasin (ja väga paljud EI vedanud, kohe huvitav oleks mingit statistikat saada selle kohta, kuidas meeste-naiste jagunemine seal nende akadeemilise võtjate ja/või lihtsalt mõnest ainest läbikukkujate hulgas oli). Praeguses olukorras lihtsalt sheimisin end lõpuks lõputöö kallale – kui tülgastus iseenese saamatuse üle on suurem kui saamatus, hakkad vandudes tööle, mõneks ajaks jälle toimib. Aga ma teen seda täie teadmisega, et pean asju planeerima nii, et piisavalt puhkeaega jääks, muidu on ühel hetkel kuri karjas. (Kas see on see koht, kuhu ma peaks suurelt ja mustalt kirja panema, et ma EI VÄIDA, et see oleks bioloogiline erinevus, pigem on enam kui tõenäoline, et see on pigem kultuuriline, sest nagu Reet ja Nodsugi mainisid, kui naistel on vaja lastega järjest unetuid öid veeta, saavad nad ju hakkama ning keegi ei kahtlegi selles, ma lihtsalt ütlen, et olen seda erinevust täheldanud, ka enda näitel?)

No ja siin võiks öelda, et ma olen ise nõrguke (erinevalt teistest naistest), aga kui ma mõtlen oma tuttavate naiste peale, kes väga stressi- või töörohkes (24-tunniste vahetustega või emotsionaalselt pingelises) keskkonnas tegutsevad, siis jah, tunnen paljusid, aga nende hulgast mitmed maadlevad depressiooniga, ärevushäiretega jne. Tunnen isegi mõnda, kes töötab nagu loom, aga on selle tulemusel igal aastal VÄHEMALT kuu või paar ametlikult või mitteametlikult täiesti töövõimetu. Samas kui esimese hooga tean ainult ühte ärevushäirega meest.

AGA. Ja see on üks suur aga. Mitmed neist meestest, kes tol suvel end surnuks töötasid, olid tõesti septembris silmnähtavalt hallimad või vähemate juustega. Üks mu kolleeg on viimased paar aastat KOGU AEG rüganud – ja ta on selle kahe aastaga visuaalselt vähemalt viie jagu vananenud. Nii et tegelikult võiks letti visata ka hüpoteesi, et mõjub ikka küll meestele ka sama rängalt, nad lihtsalt ignoreerivad seda kauem. (Neile, kes ei viitsi artiklit lugeda, siis ta ütles, et üks naisarst oli väliselt kiiresti vananenud, mis oleks pidanud tõestama, et naistele ei sobi see töö – mulle tundub küll, et täpselt sama moodi lähevad mehed pingelisest perioodist halliks ja väsinuks, neile lihtsalt antakse ehk kulunud välimust rohkem andeks.) Mina tõmban ise teadlikult pidurit, kui paljuks hakkab saama, Eesti mehed ju töötavadki end surnuks (mis on taas ilmselgelt kultuuriline, kuna Manjana ja mõni veel tundusid arvavat, et ma räägin ilmtingimata bioloogilistest erinevustest, pean vajalikuks seda rõhutada).

Seisukohta, et naistel tuleb arstiametis misiganes põhjusel piir varem ette, toetab siiski mingil määral ka statistika. Nagu kõik ilmselt teavad, on arstidel tunduvalt suurem suitsiidirisk kui tavainimestel (ja loomaarstid on selles edetabelis kolmandal kohal, pidev surmaga kokkupuutumine ilmselt mõjutab inimest – hämmastav on see, et suitsiidirisk on suur ka hambaarstidel, kel ei tohiks ju nii stressirohke amet olla). Kuigi “edukate” (kui vale sõna) enesetappude puhul pole soolist erinevust, siis naisarstide ja meesarstide enesetapukatsete hulk on vastavalt 250% ja 70% kõrgem kui nende sookaaslastel. 250 on ju metsik number!

View this post on Instagram

Ciao, bello 😘 #stylefirst

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vahemärkusena tuleb öelda, et ega mul selle intelligentsiga ka ilmtingimata lilleline ei ole. Mulle meenus aeg, mil olime Sirruga just oma suhtega nö kapist välja tulnud, sest alguses hoidsime seda sõprade-tuttavate eest saladuses, sest no ei tea, mis siit tuleb, äkki peab kuu aja pärast sirge näoga koos trennis edasi käima. Ning üks sõbranna (või noh, vähemalt tolle hetkeni olin ma teda sõbrannaks pidanud) tuli minu käest küsima, et kas see on rohkem selline seksisuhe. Ma ütlesin, et ei, me ikka päriselt meeldime teineteisele.

“Tõesti??? Aga ta tundub ju nii intelligentne …”

Ja arvestades seda, et ta on autist, siis ta ei üritanud õelutseda ega midagi, ta tõesti oli siiralt üllatunud selle üle, et kuidas ometi nii tark mees minusugusest huvitatud võiks olla. 😀 Olgu sul kui tahes suured prillid või 2,85 magistrikraadi, mõni näeb ikka sellest fassaadist kohe läbi. Õnneks olen ma väga osav aknapesija, nii et ju mu kavaler hindab pigem neid lõputuid koduperenaiseandeid.

Aga teema, millest ma tahtsin kirjutada, aga … radikaalsemate femmarite hulgas ei julgenud, oli lühidalt see, et kas te olete ka täheldanud, et naistele kipub oma füüsiliste piiride nihutamine natuke raskem olevat ja nad peavad selle eest oma (vaimse) tervisega natuke rängemat hinda maksma? Või siis teatavad ise varem otsustavalt, et ei, see ei lähe mitte. Mitte üldse selles “naine ei sobi teadlaseks” mõttes, vaid just konkreetselt sellises “pidevas ülekoormuses või väga stressirohkes olukorras töötamise” mõttes? Samas kui mõnes teises väga stressirohkes, aga nö “koduses” situatsioonis (haige/vana sugulase eest hoolitsemine, lapsega üleval istumine) saavad naised hakkama ja mehed kirjutavad artikleid teemal “mina küll ei aidanud naisel ta ema eest hoolitseda, sest rõve oli”. Et selline motivatsiooni / kultuuriliste ootuste teema.

(Olgu öeldud, et konkreetselt arstiteadusest rääkides on see tegelikult väga vale lähenemine mõlema soo puhul. Statistika näitab selgelt, et ükskõik, kas mehed näevad ka pärast 23 töötundi enesekindlamad välja või mitte, aga patsiendi operatsioonilaual suremise tõenäosus on otseses seoses sellega, kui pikk vahetus kirurgil juba selja taga on. Nii et ideaalses maailmas ei üritaks me sellises olukorras mitte patsientide elude arvelt välja sõeluda neid, kes sellistes ebainimlikes tingimustes hakkama saavad, vaid üritaksime tingimusi parandada.)

Ahjaa, asi, millele mõtlesin, mis selgelt arsti seisukohale vastu räägib – naised on ju säilenõtkemad kui mehed. St näiteks väga kehva lapsepõlve, vägivalla, isegi lapseea seksuaalsete rünnakute korral on naised tulevikus (statistiliselt) emotsionaalselt stabiilsemad ja saavad sellistest asjadest kergemini üle. Minu jaoks tundub see kergelt vastuoluline. St kuidas on loogiline, et naised kohanevad nii palju paremini ka väga ebameeldivate olukordadega, aga samas mingist hetkest alates pole enam nii vastupidavad / on enesetapule tunduvalt altimad? Või on pigem nii, et naised oskavad üldiselt vajadusel oma tervise esikohale panna (või on neil kultuuriliselt lubatud seda teha), aga kui nad seda ei tee, võivad tulemused drastilised olla?