Kui ebaaus

Ma nii väga tahaksin võtta koolist tehisnärvivõrkude kursust, et nägin seda isegi unes. Unenägu oli täiesti debiilne, ma nägin unes, et kukkusin sellest aines läbi, sest ma unustasin neile esitada mingid andmed, mida ma oma väljatõmmatud hambast jäänud tühimikust mõõtma pidin. Nagu mida kuradit.

Ja jah, ma TEGELIKULT tean, mis on närvivõrgud ja isegi, mis on tehisnärvivõrgud. Mul lihtsalt ongi  sellised debiilsed unenäod, hiljuti ma näiteks nägin unes, et Cyrus läks kodust ära ja ukse taha tuli üks tuttav, kes on kindlasti tore inimene, aga mitmel erineval põhjusel on minu jaoks ebameeldiv. Ei midagi isiklikku, ma lihtsalt ei kannata näiteks tugevat suitsuhaisu jms, see on füüsiliselt vastik. Igatahes ma küsisin viisakalt, mis ta nagu tahab ka, ja ta vastas, et noh, ta tuleb ju iga kord, kui Sirrut kodus pole, wink-wink. Ma ärkasin konkreetselt tülgastuse peale üles. Kui ma pean juba nägema unes, et ma petja olen, kas ma ei võiks siis äkki saada näiteks ilma särgita Chris Hemworthi vms, mitte inimest, kes mulle konkreetselt vastu hakkab?

Igatahes. Minu meelest on see äärmiselt imelik, et isegi infotehnoloogias on sessioonõppes vabaainete võtmine piiratud, sest pea kõik ained on sellised, et on vaja vähemalt kord nädalas Tartus kohal käia. Nii et iga kord, kui tahad huvitavat vaba- või vahel isegi valikainet, pead end kõige pealt hea õnne peale kohale vedama ja siis saad teada, kas kohalkäimine on kohustuslik või saab osaleda videosilla kaudu vms. Meil oli muide isegi üks oma eriala aine, kus ei pidanud kohal olema, piisas sellest, kui õpikeskkonda sisse logisid ja reaalajas teistega koos loengus osalesid – aastal 2020 ei ole seda raske korraldada ju.

Ma olen selle sessioonõppe algusest saadik kuulnud, kuidas nad näevad vaeva, et tudengitel vaba- ja valikainete koha pealt rohkem (päriselt kättesaadavat) valikut oleks. Kui see olukord ka on paremaks muutunud, siis ei jõua see info hästi tudengitele, sest nendel tehniliselt päevaõppe ainetel ei ole kunagi kohe juures kirjas, kas see sobiks ka kaugõppijatele, st kas saab peamiselt interneti teel osaleda.

Muidu olin vahepeal nädal aega täielik kartul, ei teinud midagi peale diivanil istumise. Hammas on selline mugav vabandus ka ju. Nii et nüüd, kui end paremini tunnen, olen juba mitu päeva järjest mütanud. Isegi panin tabalukule (uuele, sest eelmine tuli tangidega katki lõigata pärast seda, kui ma võtmed ära kaotasin trenni käigus) kleepsu peale, et ei peaks iga kord mõtlema, mis numbriga kappi ma küll oma asjad jätsin. Taas kord Ivika ja tema head mõtted.

Aga täna käisime Soomes ronimas, sest lootsime, et seal on ju tööpäev, ehk on hea rahulik. Ja see oli nii hea mõte, ma pole ammu nii tühja saali näinud. Ainult võta ja vali, imeline.

Muide, Malluka juures arutati seda, kui ärritav on tänapäeva inimeste pidev lühendite kasutamine. A teate, mis mind närvi ajab? Tänapäeva noored on avastanud, et nad ei viitsi enam telefonis toksida. Aga see muidugi ei tähenda, et nad helistaksid, hoidku jumal selle eest. Nüüd teevad nad nii, et salvestavad lühikesi heliklippe ja saadavad neid. Nagu seletage keegi mulle, miks niimoodi viitega helifaile edasi-tagasi saata, selle asemel, et lihtsalt helistada???

23 kommentaari

  1. Tänapäeva noor ma kindlasti pole aga heliklipid on väga mugavad, kui trükkida ei viitsi/saa. Helistamine on kahepoolne tegevus, teisel peab ka aega olema jne. Aga klippi kuulab siis, kui võimalik. Ma pole väga sõnaosav ka, nii et vahel läheb aega, enne kui koherentse sõnumi koostada suudan. Telefonis oleks see eem-ääm-ööm väga tüütu, klippe saates saan pausi panna ja jätkata, kui mõte jälle peas valmis.

    • Mina olen sellega kokku puutunud just olukorras, kus mina kirjutan ja teine osapool vastab heliklippidega. Mitme erineva inimesega suheldes.

    • See, kuidas lapsed väldivad sünkroonset suhtlust, ajab mu hulluks.
      Hakkame kodust välja minema.
      – Kas su sõber siis tuleb randa kaasa või ei????
      – Ma ei tea ju!
      – Küsi talt siis ometigi!
      – (…hulk telefoninäppimist..)
      – Noh?
      – No ta ei vasta!!!
      – Kas sa helistada ei või ometigi? Me peame sõitma hakkama ja peame ju teadma, kas võtame ta peale või ei.
      – Eiii! Kõike muud, aga mitte helistada…!!

      On jube palju olukordi, kus paarkümmend sekundit rääkimist annaks tulemuse, aga ei, lapsed kulutavad sellel asemel pool tundi eri sorti sõnumite peale.

      • Ma ei ole see noor põlvkond, aga helistada ei armasta ma samuti, sest kirjalikult on kõik kuidagi palju selgem ja lihtsam sõnastada ja vähem õudne.

        Aga asi pole sünkroonsuses-mittesünkroonsuses, kirjalik reaalajas chat töötaks ka. Ja heliklipi salvestamine oleks sama õudne kui otse rääkimine.

        • Helistamine peab olema lühike ja konkreetne.
          “Jah. Ei. Olgu!”
          Kõik ülejäänu on ballast.

          Ma olen kahekopikaliste taksofonide aegne inimene.
          Süda ja mõte on ainult kirjutades näha ju.

        • oijaa.

          Ma olen vahel pidanud asju ajama inimestega, kelle jutt telefoni otsas ei lõpe ega lõpe. Nendega on kõige ohutum just sõnumite abil suhelda, siis on lootust, et 1) ei satu nendega pooletunnisesse telefonikõnne; ja 2) info liigub ka.

          Sest nad on vabalt võimelised pidama pooletunnise telefonikõne, tutvustades hirmus palju konteksti ja põhjuseid ja värke, aga sõnum ise jääb puudu. Näide: “Mis kell üritus on?” “Oijah, meil on vaja Tallinnast kaugelt tulla, sa saad kindlasti aru, ja lapsel on nii palju koolitöid ka, täiesti kohutav, mida neilt tänapäeval nõutakse, aga tal on ju magada vaja ka! ja eelmine nädal just tulime Prantsusmaalt,” jne jne jne, kuni lõpuks pean ma ikka kuidagi kirjalikult selle info välja pressima.

          Kusjuures just need inimesed ei taha ise üldse kirjalikult suhelda. Nähtavasti ei taha nad üldse suhelda mingil moel, mis takistaks selle sõnavahu edastamist, aga kirjalikult torkab vist endalegi silma, et ups, info jäi andmata.

        • Oojaa, Kaamos ja Nodsu. Jaa.
          Mu Eesti sõprade hulgas oli käibel ütlus, et kui Epule helistad ja kolmekümne sekundi jooksul oma asja esitatud ei saa, katkestab Epp kõne. No NII hull asi nüüd ei olnud, ma vähemalt loodan, aga tõele üsna lähedal oli see küll. Praeguseks teen kas väga lühikesi või (äärmisel vajadusel) väga pikki kõnesid. Keskmise kestvusega uinamuina ajab mind hulluks.

        • Toreda inimesega on ka telefonis tore lobiseda ju 🙂

          Aga kui on vaja konkreene asi teada saada ja plaanidki teha 30 sekundise kõne, kuid teine pool jaurab ja jaurab… on tüütu jah.

        • Kui telefonijutupartner muutub liiga ballastinforikkaks, siis ma teatan “Mul on halb mälu, hakkan nyyd asju kirja panema. Ytle NUMBREID, mis kell, kuskohas.” Ja siis palun neid numbreid korrata. Siis tänan ja headaega.
          Mõnda inimest kuuleb aga nii harva, et iga tema lause on kulla hinnaga.
          Kuri inimene olla on mõnikord kasulik.

  2. Mul on koodlukuga taba trennis kasutusel, et ma ei peaks muretsema võtmete kaotamise pärast. Sest ma suudaks kahtlemata need võtmed ära kaotada.

    • Ja koodi ei unusta?
      Mul on olnud neid hetki, kus pangakaart neelatakse terminali poolt alla…

      • Tabal saab koodi ise valida, ma olen valinud sellise kombinatsiooni, mida ma ei saa ära unustada.

        • Klari, “Astrahani vaksalit” oled lugenud?

        • On olemas ka sõrmejäljetuvastusega tabalukud…

        • Kaur – ei ole. Mul pole ka vähimatki ettekujutust, millest see raamat rääkida võiks, nii et ma ilmselt siis ootan… ee, selgitust?

        • Tsiteerime “Maalehte”:

          Mäletate “Mirabilia” sarjas 1980. aastal ilmunud Leonid Slovini kriminaaljuttu “Astrahani vaksal”? Kurikaelad nuputasid seal, kuidas raudteejaama terasest hoiukappide neljakohalisi šifreid ära mõistatada, kasutades asjaolu, et maalt pühadeks Moskvasse apelsine ostma tulnud mammid valisid parooliks ikka oma sünniaasta.

          Hea raamat oli, sihuke inimlik. Vene (krimi) kirjandus on üldse väga tore. Kirjeldab ühiskonda kuidagi… siiralt. Ja erinevalt “Midsomeri mõrvadest” ei pea seal olukordi kunstlikult konstrueerima, sest kuritegevus on / oli vene ühiskonna loomulik osa.

        • Njaa, aga mul on kolme numbriga lukk 😛

        • Ja jah, ma tean, et kolme numbrit on palju lihtsam lahti muukida kui nelja. See on mingi… matemaatiline asi 😀

        • Ütle nüüd veel, et sul pole apelsine ka!!! 😦

    • Mul ka koodlukk, sest selline anti. Koodi veel unustanud ei ole, võtmed võiks vabalt kodus/ teise koti sahtlis/ kadunud olla, ma just leidsin üles spordiklubi eelmise kaardi, mis kadus eelmine aasta. Tookord otsisin ikka mitu nädalat ja palusin õnnetu näoga asenduskaarti sissesaamiseks, kuniks kuulutasin kaardi enda jaoks kadunuks ja tegin uue kaardi. Kusjuures oli just hiljuti oli oht, et uus kaart ka kadunud (st ma teadsin, et panin kindlasse kohta – aga ma ei leidnud seda kindlat kohta üles).

  3. Minu boyfriend elab teises riigis ja meil on suur ajavahe. Kuna mõlemad käime tööl ja oleme üsna hõivatud inimesed, siis on kõnede kokkuleppimine üsna tüütu ja samas tahaks ju iga päev suhelda. Kirju ja sõnumeid võib ju ka saata, aga tahaks ikka teise inimese häält ka kuulda. Oleme selle probleemi just heliklippide abil lahendanud. Saadame neid mitu x päevas, räägime sellest mida oleme teinud, vastame teineteise küsimustele. Muidugi saadame vahepeal ka sõnumeid, eriti siis kui juhtume samal ajal online olema, aga seda ei juhtu just tihti. Kokku räägime ehk audioklippidega päevas kumbki u 10-15 minutit. Lisaks saab neid mitu x kuulata, mis on ka suur pluss 🙂 Ja me ei ole teismelised, mina 30ndates, tema 40ndates.

  4. Mul siin Portugalis selline asi,et võid midagi telefoni teel kokku leppida või asjatada, aga hiljem tuleb välja,et teine pool unustas,sai teisiti aru etc etc. Eriti tuutud on sellised vaidlused,et aga ma ju ütlesin,ei öelnud, töö juures. Just sellepärast on hea,kas kirjalik või salvestatud variant. Ja kuna on liikuv töö,on mõnikord lihtsam salvestada kui kirjutada. Saab samal aja autot juhtida või midagi muud teha.

  5. Iga kasulikku asja saab kuritarvitada või väärkasutada. Lyhikesed kaootilised mistahesklipid on saadanast. Aga ma olen ka saurus ajast, kui suhtlemiseks pidi kasutama korralikult vormistatud dokumenti või seostatud sisuga artikuleeritud kõnet.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad