anna kannatust

Ahsoo (või atchoo?)

Mul oli eile selline päev, kus kogu aeg oli tunne, et nutt on kurgus. Mitte midagi polnud valesti, lihtsalt nii kurb oli olla ja kõik oli halvasti. Vanasti, kui ma pille ei võtnud, tähendas tunne, et kohe hakkavad pisarad voolama, et ca 24 tunni jooksul hakkab voolama midagi muud, nii et ma käisin isegi kontrollimas, ega mul mõni tablett võtmata pole ununenud. Aga ei midagi, kõik oli korras, mina ainult nii kurb, nii kurb. Kusjuures ma pole muidu mingi melanhoolik, nii et olin ise ka segaduses, sest selles välimises maailmas oli kõik nagu hästi, Cyrus tegi mulle vastlapäevakingituse isegi jne (MINA ei kavatse talle küll öelda, et selleks päevaks tavaliselt kinke ei tehta).

Nii et kui õhtul järsku külmavärinad pihta hakkasid, oli esimene emotsioon hoopis kergendus – järelikult ma pole ikka vaimuhaige, vaid lihtsalt liha oli nõder ja mõjutas kõike muud ka. Mul ei olnud esmaspäeval mütsi, arvasin, et kapuutsist piisab küll, aga Soomes oli ju sama tuuline kui meil, lisaks oli saalis ka jahe, sest rahvast vähe. Tagasi laeva peale jõudes olin üsna läbikülmunud ja kõrvad huugasid.

Kahjuks ei õnnestu täna päris kohustustevaba päeva teha, aga kohe varsti olen taas teki sisse mässitud, joon teed ja istun soojas. See hommikune lumi oli nii ilus, mul vist polekski midagi selle vastu, kui see natukeseks alla jääks.