Kuna meelelahutus on viimastel päevadel kokku kuivanud, siis tunnistan ausalt, et ka mina … Häbi öeldagi, aga ka mina vaatasin Malluka vloogi – ka aher naisterahvas tahab vahel näha, kuidas lapserohketes peredes elu käib. Ma isegi ei mäleta, millest nad Kardoga rääkisid, sest minu tähelepanu oli lastel, kes karjudes ja naerda lõkerdades teineteist jalaga näkku tagusid, sellal kui kolmas üritas kohvitassi ümber lükata. Kuna need kaks esimest mõlemad irvitasid, siis ma eeldan, et käsikähmlus on normaalne lapsepõlve osa, aga ega ma ei jõudnudki teada saada, kas läks päris tüliks või mitte, sest enne tuli Sirru (teisest toast!) ütlema, et kui minu eesmärk on temaga mitte kunagi lapsi saada, olen ma sellele eesmärgile VÄGA lähedal, ja et kui ma tahan, et ta välja koliks, võin ma lihtsalt öelda, ei pea mingit kohutavat psühhoterrorit tegema. Nagu ekskjuusmii, see oli teiste inimeste meeldiv pereelu, mitte psühhoterror! Ja okei, ehk ma EI oleks pidanud seda täisheliga telerisse kuvama, aga NII valjud nad minu arust ka ei olnud. Aga jah, tundub, et kolme last ei ole siit veel lähemal ajal tulemas, sest ega ma ise ka ei oleks üle kahe minuti seda välja kannatanud. Täiesti kohutav, pani ikka kohe mu vaikset elu hindama.
Muidu võtame siin asja rahulikult ja pole ninapidi koosolemisest hoolimata veel teineteise kõri kallale läinud. Ainus kannataja on kaal. Ameeriklastel on isegi juba väljend Corona body. Šokolaadi kulub umbes sama palju, kui varem leiba. Lisaks olen ma üks neist inimestest, kes usuvad, et kõik peaksid hetkel jõudumööda siiski Eesti ettevõtjaid toetama. Nii et ma loodan, et te kõik mõistate, et kui ma ka söön mõni päev lõunaks hamburgerit ja juustufriikaid, siis asi ei ole mitte selles, et ma oleksin end lootusetult käest lasknud, vaid ma annan lihtsalt oma panuse meie majanduse ülevalhoidmiseks (samas austades oma kallima kultuuritausta). Ja kui keegi tahaks nüüd öelda, et ei pea ilmtingimata JUUSTUfriikaid sööma, sest teoreetiliselt saab ka salatit tellida, siis selle negatiivse suhtumisega võite julgelt kuskile mujale minna.
Ahjaa. Mõtlesin siin neile inimestele, kes jätkuvalt suure suuga räägivad, et, kuna surevad peamiselt vanad ja/või põdurad, on see loomulik ja võiks selle kähku kaelast ära saada, et see võimalikult vähe majandust mõjutaks ning saaks ikka edasi kolm korda aastas Tais puhkamas käia – täitsa tõsiselt, kuidas te seda PRAKTIKAS ette kujutate? Selles mõttes, et te saate ju aru, et keskmine surija ei kuku poole lõunasöögi pealt järsku näoli supikaussi, vaid enamasti (eriti gripisarnaste haiguste puhul) eelneb sellele päevi või isegi nädalaid haigeolemist? Isegi kui te tõesti olete nii külmaverelised, et teie ettepanek on esimese köha puhul abikaasa või ema või vanaisa teise tuppa luku taha lükata ja kassiluugi kaudu neile paar korda päevas toit ette lükata, kuniks kosuvad või surevad, saate te ju aru, et need köhijad EI ole ainult “vanad ja/või põdurad”, vaid haigestuvad (st kaotavad töövõime) ka kõigi teiste vanusegruppide esindajad? Mis tähendab, et kui me ka neid haigestunuid haiglasse teiste haiguste põdejatega konkureerima ei lase, on meil siiski puudu hulk oluliste ametite esindajaid. Need kaks inimest, kes Eestis intensiivravis olid, üks kriitilises seisus, olid mõlemad vanuses 50+. Niisama haiglaravi vajavad ka 20- ja 30-aastased. Kui me ka paneme nad koju luku taha (või laseme igale köhijale kuuli pähe, et ressursse kokku hoida), kas te kujutate ette, mida toob Eestile ja meie majandusele kaasa see, kui korraga tuhandeid inimesi töölt ära jääb? See tähendaks, et meil ei ole arste ega poemüüjaid ega ehitajaid ega üldse kedagi ja majandus saaks põntsu nii või teisiti – ehk isegi suurema põntsu, sest suremus oleks tunduvalt kõrgem ja üldiselt inimesed ei lase oma lähedastel niisama maha surra, nad üritavad neid ikka haiglasse viia. St minu isiklik teooria on, et sellised inimesed on liiga lollid, et üldse millestki aru saada, aga kui teil tegelikult ON geniaalne plaan, kuidas kõik Eesti vanurid korraga mulla alla saata + samal ajal suur hulk töövõimelisi inimesi intensiivravist või niisama haiglast läbi lasta (olukorras, kus haiglakohti tegelikult piisavalt pole), ilma et see eriti majandust ei mõjutaks, siis ehk jagate? Mitte et ma sellega eetilisel tasandil nõus oleks, aga huvitav oleks ikka. Tunnistan ausalt, et ma ei ole majandusteoorias eriti kõva käpp (täitsa ausalt, loen siin lõputöö jaoks majandusõpikuid ja enamvähem nutan), nii et rõõmuga õpin targematelt.
(Eraldi fakt on siin see, et väidetavalt 25% neist, kes seda kopsupõletikuga põevad, saavad PÜSIVAD kopsukahjustused, st et mina või Tom ei pruugi maha surra, aga võime vabalt leida end hiljem olukorrast, kus elu lõpuni on spordiga ühel pool, nüüd võid hobi korras piltmõistatusi kokku panna. Tavalised külmetustega kaasnevad kopsupõletikud (või üldse tavaline kopsupõletik) puudutavad pea alati ühte kopsu, koroona võtab mõlemad ette, sest no sai ju juba tuldud. Kogu surev kude loomulikult jääbki kopsu, sest kuhu seal ikka väga minna on, mis on ka põhjuseks, miks nii paljud patsiendid intensiivis lõpetavad.)
Üldse on mul kohati tunne, et me elaks nagu Venemaal – ma keeldun uskumast, et Terviseamet aru ei saa, mis toimub, järelikult nad teadlikult valetavad meile. Testitakse ainult 80+ (nüüd ka 60+) raskete sümptomitega inimesi faasis, kus nakatuvad peamiselt nooremad töölkäijad – ja siis avaldatakse sinna juurde ajalehtedes statistikat selle kohta, kuidas uusi nakatujaid on testide kohaselt vähe (kui sa teed vähe teste, siis loomulikult on vähe positiivseid tulemusi) ning need on peamiselt vanurid (taas, me ei saagi muid tulemusi saada, kui me ainult vanureid testime). St ma saan aru, et ilmselt on asi selles, et meil lihtsalt pole rohkem teste ja/või võimekust rohkemate testide tegemiseks, aga miks siis inimestele valetada? Nagu see “südamerahustuseks ei testi me kedagi” jutt – kergemate sümptomitega inimeste testimine poleks kellegi südamerahustuseks, vaid eelkõige infokogumiseks (sest ma eeldan naiivselt, et Terviseamet ometi tahaks teha hästiinformeeritud otsuseid, eks) ja selleks, et nakatunud vajadusel kohe ohtlikult positsioonilt eemaldada.
Minu isa näiteks on bussijuht – ja ükskõik, mitu inimest sulle näkku köhib, tema vanusegruppi meil ju ei testita, kuni nad veel suremas pole, kästakse lihtsalt koju jääda. AGA! Kergete külmetussümptomite puhul ei lase sul keegi koju jääda, öeldakse, et tööta ikka edasi, niigi vähe töötajaid praegu ja mis see väike köha nüüd. Sama kindlasti ka kassapidajate jms ametite esindajatega. Aga nad on ju supervektorid, kes puutuvad igapäevaselt kokku saja inimesega. Nii et ainult riskigrupi testimine on üsna libe tee, eriti kui me räägime selliste ametite esindajatest, kes igapäevaselt paljude inimestega kokku puutuvad. Muidu räägitakse, kui oluline on võimalikult harva toidupoes käia, sest viirus võib levida ka enne sümptomite teket, aga samas poemüüjad ja bussijuhid võiksid ikka ka väikese köhaga rahulikult tööl edasi käia ja testima me neid küll ei hakka, sest keegi peab ju teenust pakkuma. 😀 Et noh, ma olen natuke skeptiline selle lähenemise suhtes. Ja jah, me kõik teame, et TEOORIAS peaks ka kerge köhaga koju jääma ja ma usun, et näiteks minu isa ka jääks, sest ta saab olukorra tõsidusest aru – aga paljud ei saa, eriti just need ohustatud vanainimesed, kelle meelest tõenäosusteooria käib niipidi, et kui mind siiani ükski viirus tapnud ei ole, siis ilmselt ei tapa ka nüüd. Eriti kehv, kui ülemused ei saa või panevad töötulemused üldisest rahvatervisest ettepoole (näide just Tomi blogist, kus ta sai käsu enne karantiini lõppu tööle ilmuda, sest töökäsi on ju vaja). Ja mõtleme lisaks näiteks sellele, et kolmandik meist on venelased, kes ei tarbi meie meediat ja usuvad Putinit, kes ütleb, et jooge viina ja käige saunas ning kõik on okei, viirus on lääne vandenõu. St kõik neist muidugi ei usu, aga need numbrid teevad tasa Marimellid jt sellised meie omakeelsed seljakeelikud. Kokku on meil ikka lõpuks kolmandik rahvastikust, kes ei arva, et peaks koju jääma või kontakte vältima. Kui mina käin üksi välijõukaris ja puhastan enne/pärast kasutamist toru, siis poisid käivad jätkuvalt kambaga ja on seal ninapidi koos ja ei puhasta midagi (mina näen vene poisse, aga ma käin Lasnaka jõukaris ka, nii et ma ei saa kuidagi väita, et eestlased sama ei tee).
Minu ainus lohutus on see, et mujal on hullem. Näiteks Sirru õde pidi just kopsupõletikuga tööl edasi käima, sest ta tööandja ei paku haiguspäevi (ja riik ei paku ometi midagi, sest ega nad kommunistid ei ole). Iga kord, kui ma tahaks Eestis millegi üle vinguda, mõtlen ma sellele, mis elu seal vabaduse kantsis on, kus riik ei taga inimestele ei vanemapuhkust, haiguslehte ega üldse suurt midagi. Õnneks peavad nad esmaspäevast alates kohustuslikus korras kodust töötama, nii et vähemalt saab ta kopsupõletikus olles kodust tööd teha. Jep, ise ka hästi ei usu, et kirjutasin just selle lause esimese maailma riigi kohta. Arvestades seda, kui kehv meditsiinisüsteem neil on, olen ma üllatunud, kui nad varsti põlvili maas ei ole. Meil on ikka nii hästi siin.
P.S. Räägime päriselt toredatest asjadest ka. Uus Westworld algas megaägedalt. Muuhulgas on seal meie lemmik, Jesse Pinkman, st Aaron Paul. Tegu on põhimõtteliselt hoopis uue looga, sest meie tegelased on ju hoopis uues olukorras. Ja uus lähenemine on põhimõtteliselt väga küberpunk, aga mitte liiga ülepakutult või labaselt. Ütleme nii, et mulle VÄGA meeldis esimene osa.
Pärdikute päevaraamat 