Uncategorized

Vahel saab isegi ajalehest midagi uut teada

View this post on Instagram

inspired by newzzz, head kesknädalat

A post shared by rObIn jUhKeNtAl 🦟🦚🦝 (@joblinruhkental) on

Saate aru, ma sain täna teada, et Robin Juhkental on laulja! Isegi Eurovisioonil käinud! Mitte et ma Eurovisiooni oleks vaadanud kunagi, aga no ikkagi, see on ju põhimõtteliselt nagu kuulsus. Ma olen terve selle aja elanud, arvates, et Robin Juhkental on lihtsalt “see tüüp, kes internetis nalja teeb”. Iga päev ikka õpib, tasub uudiseid lugeda. (Tagasivaates see selgitab, miks ta Instas kitarri tinistas nädal tagasi, aga no seda teevad ka pooled mu lapsepõlvesõpradest, kelle puhul igaüks on rõõmus, kui nad EI laula.)

Muudest uudistest on kõneväärt see, et meie korter haiseb jätkuvalt kassikuse järele, kuigi mulle tundub, et olukord ikka leeveneb. Meil jätkuvalt ei ole kassi. Nii palju oleme aktiivse ringinuuskimisega targemaks saanud, et tundub, et hais tuleb radiaatoritest. Kindel ei saa siin milleski olla, aga no tundub. Nii et eks ma ootan veel päevakese ja palvetan, et Kaamosel õigus oleks (ta arvas, et tegu võib lihtsalt haisva pahtliga olla, kui meie all remonti tehakse).

Ja avastasin just, et mul on selles ühes IT-aines siiani teistega võrreldes üsna head tulemused. Isegi VÄGA head. Mis tundus esimese hooga täiesti hämmeldav (kui on olemas hämmeldus, on ka adjektiiv hämmeldav, sest keegi ei kirjuta tänapäeval “hämmeldusttekitav” või “hämmeldumapanev”, kellel nii pika jutu jaoks aega on). Ma ei ürita siin nüüd üldse tagasihoidlik olla või ei tee impostor sündroomi vms, aga ma tõesti ei saa sellest ainest eriti hästi aru. St nüüd saan juba natuke paremini, sellest lineaaralgebra kordamisest on kasu olnud (selgus, et me tegelikult ei pea sellega isegi megasüvitsi minema, tehted vektoritega ja maatriksitega, mitte päris raketiteadus), aga mul kulub selle kohustusliku miinimumi jaokski üle mõistuse palju aega. Ja head tulemused on seniajani suuresti ka seetõttu, et meil on vabalt lubatud ka mujalt võetud koodi kasutada, kuni korralikult viitame ja näitame, et saame aru, mida see kood teeb (st lisame kommentaare) – nii et ma lihtsalt guugeldan end halliks iga kord ja tol konkreetsel hetkel isegi saan aru, aga no aju ei suuda seda kõike ju meelde ka jätta. Oleksin arvanud, et kui isegi mina saan häid tulemusi, siis kõik teised “päris” IT-inimesed saavad ometi ka. Aga siis tuli meelde, et “päris” IT-tudengid on ju ilmselt täiskohaga õppes, mitte ei tee ainult ühte ainet, nii et loomulikult ei ole neil aega ühe kodutöö peale keskmiselt 2-3 päeva nädalas panna.

Mis kokkuvõtteks tähendab, et ma täiega kardan eksamit, kus järsku on 2-3 päeva asemel 2 tundi. Ja siis on piinlik, kui oled iga kodutöö eest pea maksimumi saanud, aga eksami läbi kukud. 😀 Seda enam, et praegu on mul aega vabalt aega käes, aga kohe varsti, kui siin peaks hakkama projekti kirjutama, enam ei ole, nii et põnev saab olema. Või kuidas see moodsas karjääriinimeste keeles ongi. Väljakutset pakkuv.

View this post on Instagram

#return #Picard

A post shared by trekcastTNG (@trekcasttng) on

P.S. See meem tuli täiega õigel ajal, sest ma vaatasin just mõne päeva eest seda Kesiga (alumise tegelasega) episoodi ja mõtlesin, et täitsa pekkis, see on vist Star Treki kõige kehvem osa ever (aga siis tuli muidugi kohe meelde, et meil on ju see moodne Star Trek ka, kus vahepeal pool episoodi koosnes sellest, et Michael jälle hüsteeritses ja Tilly nuttis ning geid olid geid). Aga meem on nagu rusikas silmaauku.

P.P.S. Uus Westworld on tõesti täiega äge. Soovitan.

anna kannatust

Õige Elu TM

VVN viskas kinda, nimetades mind “õige elu apologeediks” ja ma mõtlesin tükk aega, kas reageerida sellele või mitte. Esiteks selle pärast, et täiskasvanulik oleks ju mitte reageerida ja teiseks selle pärast, et mul on paar päeva juba draftides postitus, kus tema ka otsapidi äramainitud on ning ma tahan toda ju ka avaldada ja siis ma olen nagu mingi ahistaja, kui ma mitu päeva järjest samadest inimestest kirjutan. Aga teatavasti ma ei ole täiskasvanulik inimene, nii et otsisin Instagrammist enamvähem esimese õige tagiga video, et spirituaalne tunduda, ja läheb lahti.

Ehk siis – ma olen ise jätkuvalt seisukohal, et ma olen paljusid asju, aga vat Õige Elu apologeet ma nüüd küll ei ole. Juba selle pärast, et minu jaoks tähendab Õige Elu seda, et naine on 25aastaselt abielus, tal on pisike majake või kolme-neljatoaline korter kuskil äärelinnas, ta kindlasti ei tee liigselt karjääri ja minu vanuses võiks lapsi olla vähemalt 2-3. Nii et ma päris kindlasti ei ela Õiget Elu, vaid olen eksinud kõigi keskklassi ideaali postulaatide vastu.

Küll olen ma aga innukalt nõus, et ma olen individualismi apologeet – nagu tegelikult ka VVN, kel on samuti vajadus seda jutlustada / käitumisega propageerida. Vist isegi suurem vajadus kui mul, sest ta alles hiljuti mainis, et teda kohe häirib, kui teised inimesed kõik käituvad nagu peab, st näiteks on kunstinäitusel vaikselt ja viisakalt vms, siis ta tahaks kohe ise seeliku üle pea tõmmata, et näidata, et see on ka variant. Mind üldse ei häiri see, kui teised viksid ja viisakad on, mul lihtsalt ei ole kunagi tunnet, et ma peaksin häbenema, kui tuli tuju seelik üle pea tõmmata – eriti kunstinäitusel, see on ootuspärane perfoormanss.

Aga no näiteks minu eelmises töökohas olid koosolekud, kus inimesed istusid ringis kott-toolidel. Mina istusin enamasti mingis venitusasendis, sest miks ka mitte, kui valida on, kas aelen põrandal või ebamugavas kott-toolis. Ühe korra vist ülemus ütles, et võta nüüd oma lõug maast ja seleta, mis saab projektiga X. Aga no mul ei tulnud pähe ka, et äkki ei ole sobilik (mis võis osaliselt olla muidugi seotud ka sellega, et tegu oli kollektiiviga, kus keegi võis sind koosoleku ajal ootamatult mängupüssist tulistada, minu üle-eelmises töökohas kandsid kõik kontorikostüüme ja istusid viisakalt toolidel ja rääkisid väljapeetult, seal oleks põrandale siruliviskamine hulga suurem väljakutse olnud). Ma kuidagi olen välja kasvanud sellest east, kus oli veel kogu aeg vaja kellelegi midagi tõestada, nüüd olen ma vana ja rahulik ja teen seda, mida tahan – kui tahan kunstinäitusel praekartulit süüa, siis söön, kui tahan vait olles maali vaadata, siis vaatan. Eeldusel muidugi, et pole ohtu näiteks oma rasvase kartuliga kellegi teise mantlit ära määrida või koosolekul garbha pisandanaga (vt alla) kellelegi teisele end otsa rullida või midagi olulist maha magada (mille tõenäosus oleks täpselt sama suur, kui ma viisakalt kott-toolis istuks).

Ehk siis peamine erinevus meie suhtumises individualismi on see, et minu seisukoht on, et igaühe individualism kestab nii kaua, kuni see teise oma riivama hakkab. St näiteks, et mu naabril on igati õigus pidada kas või kümmet kassi, aga kui minu korteris kassikuse hais levima hakkab, on mul õigus vihastada. Ja see, et naaber ei tea, et ma olen vihane, ei ole siin oluline, inimene võiks ise suuta aru saada, et kui ta oma loomade tagant ei korista, on see teistele ebameeldiv. (Näide päris elust, terve eilse päeva üritasime aru saada, kust see kassikuse hais tuleb – mille teeb veel imelikumaks asjaolu, et minu teada on siin trepikojas ainult üks kass ning seegi on tubane ja meist mitu korrust eemal – hetkel leppisime järeldusega, et ju sai millegi sisse astutud.) Noh, et saa või viis last, aga kui küla neid kasvatama peab, on halvasti. Samas kui tema seisukoht on, et igaüks võiks saada viis last, kui tahab, ja see on normaalne, et küla aitab. Mis muidu oleks ok, aga kui me lähtume seisukohast, et iga külaelanik võib täpselt sama moodi naeratada ja öelda, et “mina olengi torm ja täna on mul tuju hoopis kuskil mujal tormata”, siis nii on ja eks pead ikka ise vaatama, kas toidad oma last või mitte. See seisukohtade vahe tuleb ilmselt lihtsalt sellest, mis positsioonis sa rohkem olnud oled, aitaja või abivajaja omas, ja kuidas sa selle külaga üldiselt suhestud. Suhestud siis selles mõttes, et kui minu üldine seisukoht on, et kogu küla võiks mu rahule jätta ja ma tahan omaette olla ja mitte kuulda, mis sellel külal jälle öelda on, siis ma paratamatult tunnen, et mul pole ka õigust minna ja paluda, et “kuulge, aga äkki nüüd toidate-katate mu lapsi nädalakese”, sest ma olen ise end külast eraldanud. Inimestel, kes on oma külaga rohkem läbipõimunud suhetes, on ilmselt ka rohkem ootusi (ja kohustusi).

Või täpsustades, minu seisukoht on, et ole täpselt selline torm nagu sa tahad, kuni sellega ei kaasne eeldust, et keegi teine peab oma tormi piirama hakkama, et sinu omaga arvestada (või sinu tormi tagajärgi likvideerida). Mulle on jäänud mulje (mida võib vabalt parandada), et tema seisukoht on, et tuleks rohkem arvestada inimeste eripäraga ja need loomult vähe võimekamad koristajad peaksidki olema valmis loomult vähe tormakama tormi tagant koristama. Mis on igati ok kokkulepe, kui tõesti oma lähedastega sellisele kokkuleppele saad. Minu lähedased minuga ei saa, kui tegu pole ajutise põhjendatud olukorraga (stiilis: muidugi käiksin oma väikevenna eest poes, kui ta praegu haigus(kahtlus)ega kodus peaks istuma, aga mitte siis, kui ta niisama lambist otsustaks, et talle ei meeldi enam poes käia, sest see ei tundu talle praegustes oludes turvaline). Sama suuremas plaanis, mina ühiskonna liikmena toetan rõõmuga oma maksudega inimesi, kes meditsiinilistel (sh vaimsed terviseprobleemid) või sotsiaalsetel põhjustel ise hakkama ei saa, aga ma arvan, et need kulud peaksid olema põhjendatud. St kui sa ei saa töötada, sest sul on vähk, siis on normaalne, et ühiskond toidab ja katab, aga pole normaalne, kui sa otsustad lambist voodihaigena ka tõuhobuse võtta ja me peame nüüd aitama ka teda toita ja treenida – kui just arst ei ütle, et just seda teraapiaponi on meie patsiendil hädasti vaja. Kui keegi teine enda lähedaste või oma ühiskonnaga saab lahkemale kokkuleppele, siis andku aga julgelt tuld. Mina individualismi apologeedina ei näe selles mitte midagi halba. Nagu ei näe ma halba ka selles, kui mõni neist lähedastest ühel hetkel ütleb, et “mina olengi torm ja ma tahan nüüd teises suunas puhuda”, eeldusel, et sellega mingeid väga konkreetseid lubadusi ei murta. Et individualismi oluline osa on ka teiste inimeste individualismi tunnistamine ja tunnustamine või nii.

Hea päev selleks, et internetis tüli üles kiskuda, eks?

faith

Käisime siin musiga …

… teineteisele närvidele, kuhu meil mujal ikka käia on. Aga tegelikult tulin siia täna ainult selleks, et teiega jagada videot ühest keskmisest koduõppetunnist, sest see on lihtsalt nii naljakas. Tuletas täiega meelde, millised mu oma klassikaaslased põhikooli lõpus / gümnaasiumi alguses olid.

anna kannatust

Kuidas kodust tegutsemine läheb?

View this post on Instagram

Suvemood

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul on igas muus mõttes elu nagu lill. Tuju on okei, maha ei ole surnud (kuigi kurgus nagu kõditab), mehega ei tülitse … Esimesel nädalal oli vist rohkem kiskumist, sest ta ei oska kuidagi töötegemist lõpetada ja kõik muud asjad langesid minu kaela, nüüdseks on ta ikka aru saanud, et peab vahepeal ise ka süüa tegema-nõusid pesema, et naine rõõmus püsiks.

Aga. Keskendumisvõime on null. Nagu TÄIESTI null. Hakkan näiteks kooli jaoks videoloengut vaatama ja no raske on kümme minutitki korralikult märkmeid teha. Mul hetkel selline aeg ka, et peaksingi eelkõige kooliga tegelema, st väliseid tähtaegu on vähe ja need on kaugel, nii et tuleb end ISE sundida. Üritan ikka joone peal hoida, mul on igal õhtul järgmiseks päevaks plaan valmis tehtud (olen asjalik! õpin! teen trenni!) ja no kui ma POOL plaanitust valmis saan, on ka hästi läinud. Stress ikka mõjutab vist.

Üleeile tegelikult olin teoreetiliselt tubli. Otsustasin multitaskida ning … vaheldumisi hangboardisin ja epileerisin (sest rippumiste vahe on kolm minutit). Ütleme nii, et ei olnud hea mõte, nii ei saa häid tulemusi. Või noh, epileerimise tulemus oli ok, aga nii ikka hästi ei hangboardi. 😀 Nii et see oli viga, edaspidi ütleme rööprähklemisele selge EI (ütles ta ja kirjutas postitust edasi, magistriseminar taustaks mängimas).

Aga no see on iseenesest tõsine probleem. Kuidas me siin jätkuvalt edukad oleme, kui ennast korralikult töölegi ei saa? Mind kutsuti veel sügisel ühele üritusele rääkima elust täiskasvanud õppijana – ma üritasin selgitada neile, et on minust hulga tublimaid, aga nad arvasid, et käin ma neile küll. No ja siin ma nüüd olen, kulutan terve päeva ühe videoloengu läbitöötamise peale. 😀 Kui keegi on vahepeal leidnud mõned superproduktiivsuse nipi, mis poleks lihtsalt “aga hakka pihta” (mis tihti töötab küll, nõus), siis olen üks suur silm, sest hetkel on küll selline seis, et kui ma suudan neli tundi korralikult iseseisvalt töötada, on hea päev olnud.

View this post on Instagram

Healthy posture during these trying times

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teine mure on see, et kui ma saan end normaalselt tööle, siis tekib jälle superfookus ja lasen mitu tundi järjest ning unustan süüa ja jalutama minna. Ja mina olen üks neist inimestest, kelle keha reageerib nii stressile kui ka liiga vähesele aktiivsusele sellega, et lihased lähevad pingesse. Nii ma üldiselt üritan iga päev ikka vähemalt ühe 30-60minutilise jalutuskäigu teha. Kui vahele jääb, on kohe tunda, et reielihased on rohkem pinges, nii et pean arvuti taga imeasendites istuma, et end natukenegi venitada. Pildil näiteks näete pealmise reielihase venitust (mida suurem on nurk teise jala vahel, seda suurem on venitus – st kui parem jalg on korralikult maas, venitab natuke, kui on sirgelt laual, venitab rohkem, ja kui ajan parema jala kõveraks, et nurka suurendada, venitab päris korralikult), kuigi ideaalis tuleks muidugi puusad ühel tasandil hoida.

View this post on Instagram

@queerhotsauce

A post shared by @ denial_aesthetics on

Mitte et ma siin mingit abi või nõu eeldaks vms, ega siin muud teha ei ole, kui uue olukorraga harjuda jne, et tekiks mingi rutiin ja harjumus kindlal kellaajal võimelda ja kindlal kellaajal õppida, aga lihtsalt tahtsin siin natuke sotsiaalselt kurta, et raske on. Lineaaralgebra on ka raske. Hakkasin netis just mingeid videoloenguid vaatama, kus peaks seletama nagu lollile, vähemalt kirjas on, et introductory, nii et loodan parimat. Aga mida keerulisem on, seda rohkem tahab aju end välja lülitada, nii et karta on, et sel nädalal tuleb veel palju enda lihtsalt materjalist läbinärimist. Muide, kui kellelgi on palju aega üle, siis igal pool pakutakse huvitavaid tasuta kursusi. Näiteks Udacitys on 30 päeva hetkel tasuta ning Sirgi linkis just Harvardi jagatavaid tasuta kursusi, mõtlen isegi, et kas peaks sealt midagi võtma. Sest noh, kui ma juba nagunii kahte asja korralikult ei tee, miks ma ei võiks siis viit asja mitte korralikult teha? Okei, tegelikult ma vaatasin Udacitys ka matakursusi, see vist peaks isegi kasulik olema, kui sama asja korraga mitmest erinevast allikast saad, jõuab paremini kohale. Ja keegi võiks seda õppimisekursust võtta ja öelda, kas on ka hea – mind natuke hirmutab see, et seal on õpetamise osa ka, nii et äkki see sobiks paremini Murcale vms teisele inimesele, kes peab enda kõrvalt ka teisi harima. Ühesõnaga võimalused on hetkel lõputud, kasutage juhust, kuni veel aega on.

anna kannatust

Täna algas siis minu kriis

Ehk siis nagu te olete ilmselt juba lugenud, tänasest sulgeb politsei Tallinnas avalikud mängu- ja spordiväljakud. Pealkiri on muidugi keel põses – esiteks on mul kodus kõik vajalikud treeningvahendid olemas ja tegelikult saame me kõik ometigi aru, et trennitegemine ei ole siin ilmas see põhivajadus number 1, vajadusel saaksime me kõik ka ilma hakkama. Aga natuke kurvaks teeb see küll. Selles mõttes, et ma saan aru, et see on paratamatu, aga just see mind kurvaks teebki – meil on hetkel see aeg, kus igaüks peab pidevalt valima, kas ta on instinktidest lähtuv biomass või midagi enamat. Kurb on näha, kui suure hulga jaoks ei ole see isegi valik. No näiteks see kümnete pakkide peldikupaberi ostmine – meie geneetiline kood ütleb, et kui on kriis, tuleb hakata meeleheitlikult varuma, sest nii on suurem tõenäosus see kriis üle elada. Mõtlev inimene saab aru, kui palju tal üksi elades reaalselt peldikupaberit kulub ja on võimeline arvutama, kui paljuga ta elaks üle kuu või kolm või kuus kuud (ja kui palju tal üldse sahvrisse mahuks jne). Siin on nüüd suur erinevus inimeste vahel, kes teevad realistlikud kalkulatsioonid ja ostavad korraga nii palju toitu/peldikupaberit, kui nad reaalselt suudavad ära tarbida ja mõistlikult ladustada (kui oled tõesti võimeline vahepeal külmutatud piima jooma, siis jumal sinuga, lase käia), ja kes ostavad lihtsalt mõtlematult kokku kõike, mida nad näevad. Endal on piimaallergia, aga igaks juhuks ostsid ka kümme pakki hapukoort – sellise iseloomuga kulub tõesti ka varuga ostetud peldikupaber ära.

Teiseks vajadus karja järele. Inimene on individualist heades oludes. Kriis toob kohe välja karjalooma. Stressisituatsioonis vajab keskmine karjaloom lähedust, kedagi kes patsutaks ja kinnitaks, et kõik saab korda. Nii et kui sa oled siin viimase nädala jooksul oma eksiga seksinud, siis esiteks on su käitumine mõistetav (tõenäoliselt vale ja sa kahetsed seda kohe varsti, aga mõistetav) ja teiseks on see sotsiaalsest vaatenurgast vähem ohtlik kui kümne inimesega Stromkale laiama minek. Mõtlesin juba siis, kui käisid kõik need “aita oma ekstraverdist sõpra” meemid, et … Ma olen ka eestlase kohta ekstravert, asi ei ole siin ju selles. Saab ju sõpradega skaipida jne. Noorematele inimestele infoks, et telefonidel see roheline telefonitoruikoon muide võimaldab teistega rääkida. See pole point. Pooled inimesed lihtsalt ei kannata ka tavaoludes hetkekski vaikust, sest hoidku jumal selle eest, et sa oleksid sunnitud universumi tühjust ja enda tähtsusetust tajuma. Selle vältimiseks on vaja iga vaba hetk millegagi täita, isegi kui see on tühja pilguga järgmise meemi vahtimine või kambas mänguplatsil või välijõukaris aelemine. Isegi loodusesse minnes on vaja muusika üürgama panna, sest me pole valmis iseendaga tõtt vaatama. Eks see minu “võiks ju mingi sari taustaks olla” on tihtipeale sama teema, lihtsalt see ei kahjusta vähemalt teisi. Isegi kui sa oled biomass ja sa tunned, et sa ei saa teisiti, saad sa vähemalt sedagi otsustada, mil määral või mil moel sa oma instinktidele järele annad.

ojws

Nagu ütles 7 of 9*: you don’t have to be slave to your programming. Sa ei pea olema oma geneetilise koodi ori. Kõigil on raske, kõigil on stress, kellelgi ei ole tore praegu. Aga sa ei pea sellest hoolimata biomass olema, tee paremaid otsuseid.

Aga no isegi kui minu lugejad teevad, siis piisavalt paljud ei tee, nii et see oli ette teada, et ühel hetkel ei saa mina, kes ma enne ja pärast torud ära puhastan ja üksinduses trenni teen, seda enam väljas teha, sest mingid lollpead on kogu selle aja kambaga treenimist jätkanud. Mõned treenerid on jätkuvalt trenne korraldanud. Mõned lapsevanemad on oma lapsi rõõmuga sinna trennidesse lubanud. Nagu on ette teada, et selle pärast, mis Stromkal ja mujal toimub, tuleb kohe varsti liikumiskeeld või vähemalt -piirang. See oleks välditav, me kõik saaksime selle ära hoida, aga selge see, et me ei hoia ja see tuleb. Sest me oleme biomass.

Täna olen ma lisaks ka pahane, sest oma sõpradelt nagu ootaks enamat. Aga täna hommikul selgus, et üks mu sõbranna, kes nagunii käib jätkuvalt tööl ja suhtleb töö juures inimestega, on lisaks sellele ülepäeviti erinevate pisikeste seltskondadega hängimas käinud, sest ainult väikese seltskonnaga ju ja looduses. Ma ei tahaks kedagi ehmatada, aga TEGELIKULT see sotsiaalse distantsi hoidmine ei käi nii, et esmalt käin tööl ära ja siis täna õhtul hängin Malle ja Kallega, homme Pille ja Peetriga ning ülehomme Reena ja Reneega, aga kõik on ok, sest kogu aeg on ju väikesed grupid. Nagu ma saan aru, et kõik need TEISED on lollid, aga minu sõbrad ometi mitte ju? Tema argument?

MUL EI OLE JU MEEST, KUIDAGI PEAN KA MINA SOTSIALISEERUMA.

 

https://www.instagram.com/p/B-G3T1sgLUv/

Kulla inimene, sa ei ole amööb. Kirjade järgi oled sa mitte ainult inimene, vaid MÕTLEV inimene, kuigi mul isiklikult on tunne, et selle nime panija oli purjus või sai asjadest väga valesti aru. Jah, sa oled bioloogiliselt “programmeeritud” paljudeks asjadeks, nagu stressisöömine, -varumine ja läheduse otsimine, aga sul on lisaks ka vaba tahe. Sa saad teha paremaid otsuseid. Ja noh, teate, kuidas jooga üks eesmärke on õpetada inimesi leppima sellega, et maailm ei ole meie kontrolli all? Me saame ainult matile (tataamile, kontorisse, parki) astuda ja oma parima teha, aga me ei kontrolli täielikult isegi seda, mis toimub sellel matil – me võime olla väsinud või külmetunud või võib toas külm olla või võib mingi vana vigastus just täna tunda anda või võib laps just sel hetkel oma pea vastu lauanurka ära lüüa ja me peame üldse oma tegevuse katkestama. Me ei kontrolli seda, mis toimub matil ja veel vähem kontrollime me seda, mis toimub väljaspool. Aga me kontrollime seda, et me astume sinna kuradima mati peale ja anname oma parima. See parim ei pruugi olla hea, see ei pruugi isegi olla piisav, aga igaüks meist saab teha seda, mis on tema võimuses. Ja praegu on parim see, kui see matt on sinu oma elutoas, võimalikult kaugel kõigist teistest.

* Tegelikult oli selle sama mõtte juba tunduvalt varem sõnastanud NG nõustaja Deanna Troi, kes ütles Datale, et “We’re all more than the sum of our parts, Data. You’ll have to be more than the sum of your programming.” Kas ei võiks see mõte üks kord elus meile ka kehtida? Ei v?

P.S. Okei, võib-olla ma tõesti vaatan liiga palju Star Treki.

faith

Mallukas meid veel lahku ajab

Kuna meelelahutus on viimastel päevadel kokku kuivanud, siis tunnistan ausalt, et ka mina … Häbi öeldagi, aga ka mina vaatasin Malluka vloogi – ka aher naisterahvas tahab vahel näha, kuidas lapserohketes peredes elu käib. Ma isegi ei mäleta, millest nad Kardoga rääkisid, sest minu tähelepanu oli lastel, kes karjudes ja naerda lõkerdades teineteist jalaga näkku tagusid, sellal kui kolmas üritas kohvitassi ümber lükata. Kuna need kaks esimest mõlemad irvitasid, siis ma eeldan, et käsikähmlus on normaalne lapsepõlve osa, aga ega ma ei jõudnudki teada saada, kas läks päris tüliks või mitte, sest enne tuli Sirru (teisest toast!) ütlema, et kui minu eesmärk on temaga mitte kunagi lapsi saada, olen ma sellele eesmärgile VÄGA lähedal, ja et kui ma tahan, et ta välja koliks, võin ma lihtsalt öelda, ei pea mingit kohutavat psühhoterrorit tegema. Nagu ekskjuusmii, see oli teiste inimeste meeldiv pereelu, mitte psühhoterror! Ja okei, ehk ma EI oleks pidanud seda täisheliga telerisse kuvama, aga NII valjud nad minu arust ka ei olnud. Aga jah, tundub, et kolme last ei ole siit veel lähemal ajal tulemas, sest ega ma ise ka ei oleks üle kahe minuti seda välja kannatanud. Täiesti kohutav, pani ikka kohe mu vaikset elu hindama.

Muidu võtame siin asja rahulikult ja pole ninapidi koosolemisest hoolimata veel teineteise kõri kallale läinud. Ainus kannataja on kaal. Ameeriklastel on isegi juba väljend Corona body. Šokolaadi kulub umbes sama palju, kui varem leiba. Lisaks olen ma üks neist inimestest, kes usuvad, et kõik peaksid hetkel jõudumööda siiski Eesti ettevõtjaid toetama. Nii et ma loodan, et te kõik mõistate, et kui ma ka söön mõni päev lõunaks hamburgerit ja juustufriikaid, siis asi ei ole mitte selles, et ma oleksin end lootusetult käest lasknud, vaid ma annan lihtsalt oma panuse meie majanduse ülevalhoidmiseks (samas austades oma kallima kultuuritausta). Ja kui keegi tahaks nüüd öelda, et ei pea ilmtingimata JUUSTUfriikaid sööma, sest teoreetiliselt saab ka salatit tellida, siis selle negatiivse suhtumisega võite julgelt kuskile mujale minna.

Ahjaa. Mõtlesin siin neile inimestele, kes jätkuvalt suure suuga räägivad, et, kuna surevad peamiselt vanad ja/või põdurad, on see loomulik ja võiks selle kähku kaelast ära saada, et see võimalikult vähe majandust mõjutaks ning saaks ikka edasi kolm korda aastas Tais puhkamas käia – täitsa tõsiselt, kuidas te seda PRAKTIKAS ette kujutate? Selles mõttes, et te saate ju aru, et keskmine surija ei kuku poole lõunasöögi pealt järsku näoli supikaussi, vaid enamasti (eriti gripisarnaste haiguste puhul) eelneb sellele päevi või isegi nädalaid haigeolemist? Isegi kui te tõesti olete nii külmaverelised, et teie ettepanek on esimese köha puhul abikaasa või ema või vanaisa teise tuppa luku taha lükata ja kassiluugi kaudu neile paar korda päevas toit ette lükata, kuniks kosuvad või surevad, saate te ju aru, et need köhijad EI ole ainult “vanad ja/või põdurad”, vaid haigestuvad (st kaotavad töövõime) ka kõigi teiste vanusegruppide esindajad? Mis tähendab, et kui me ka neid haigestunuid haiglasse teiste haiguste põdejatega konkureerima ei lase, on meil siiski puudu hulk oluliste ametite esindajaid. Need kaks inimest, kes Eestis intensiivravis olid, üks kriitilises seisus, olid mõlemad vanuses 50+. Niisama haiglaravi vajavad ka 20- ja 30-aastased. Kui me ka paneme nad koju luku taha (või laseme igale köhijale kuuli pähe, et ressursse kokku hoida), kas te kujutate ette, mida toob Eestile ja meie majandusele kaasa see, kui korraga tuhandeid inimesi töölt ära jääb? See tähendaks, et meil ei ole arste ega poemüüjaid ega ehitajaid ega üldse kedagi ja majandus saaks põntsu nii või teisiti – ehk isegi suurema põntsu, sest suremus oleks tunduvalt kõrgem ja üldiselt inimesed ei lase oma lähedastel niisama maha surra, nad üritavad neid ikka haiglasse viia. St minu isiklik teooria on, et sellised inimesed on liiga lollid, et üldse millestki aru saada, aga kui teil tegelikult ON geniaalne plaan, kuidas kõik Eesti vanurid korraga mulla alla saata + samal ajal suur hulk töövõimelisi inimesi intensiivravist või niisama haiglast läbi lasta (olukorras, kus haiglakohti tegelikult piisavalt pole), ilma et see eriti majandust ei mõjutaks, siis ehk jagate? Mitte et ma sellega eetilisel tasandil nõus oleks, aga huvitav oleks ikka. Tunnistan ausalt, et ma ei ole majandusteoorias eriti kõva käpp (täitsa ausalt, loen siin lõputöö jaoks majandusõpikuid ja enamvähem nutan), nii et rõõmuga õpin targematelt.

(Eraldi fakt on siin see, et väidetavalt 25% neist, kes seda kopsupõletikuga põevad, saavad PÜSIVAD kopsukahjustused, st et mina või Tom ei pruugi maha surra, aga võime vabalt leida end hiljem olukorrast, kus elu lõpuni on spordiga ühel pool, nüüd võid hobi korras piltmõistatusi kokku panna. Tavalised külmetustega kaasnevad kopsupõletikud (või üldse tavaline kopsupõletik) puudutavad pea alati ühte kopsu, koroona võtab mõlemad ette, sest no sai ju juba tuldud. Kogu surev kude loomulikult jääbki kopsu, sest kuhu seal ikka väga minna on, mis on ka põhjuseks, miks nii paljud patsiendid intensiivis lõpetavad.)

Üldse on mul kohati tunne, et me elaks nagu Venemaal – ma keeldun uskumast, et Terviseamet aru ei saa, mis toimub, järelikult nad teadlikult valetavad meile. Testitakse ainult 80+ (nüüd ka 60+) raskete sümptomitega inimesi faasis, kus nakatuvad peamiselt nooremad töölkäijad – ja siis avaldatakse sinna juurde ajalehtedes statistikat selle kohta, kuidas uusi nakatujaid on testide kohaselt vähe (kui sa teed vähe teste, siis loomulikult on vähe positiivseid tulemusi) ning need on peamiselt vanurid (taas, me ei saagi muid tulemusi saada, kui me ainult vanureid testime). St ma saan aru, et ilmselt on asi selles, et meil lihtsalt pole rohkem teste ja/või võimekust rohkemate testide tegemiseks, aga miks siis inimestele valetada? Nagu see “südamerahustuseks ei testi me kedagi” jutt – kergemate sümptomitega inimeste testimine poleks kellegi südamerahustuseks, vaid eelkõige infokogumiseks (sest ma eeldan naiivselt, et Terviseamet ometi tahaks teha hästiinformeeritud otsuseid, eks) ja selleks, et nakatunud vajadusel kohe ohtlikult positsioonilt eemaldada.

Minu isa näiteks on bussijuht – ja ükskõik, mitu inimest sulle näkku köhib, tema vanusegruppi meil ju ei testita, kuni nad veel suremas pole, kästakse lihtsalt koju jääda. AGA! Kergete külmetussümptomite puhul ei lase sul keegi koju jääda, öeldakse, et tööta ikka edasi, niigi vähe töötajaid praegu ja mis see väike köha nüüd. Sama kindlasti ka kassapidajate jms ametite esindajatega. Aga nad on ju supervektorid, kes puutuvad igapäevaselt kokku saja inimesega. Nii et ainult riskigrupi testimine on üsna libe tee, eriti kui me räägime selliste ametite esindajatest, kes igapäevaselt paljude inimestega kokku puutuvad. Muidu räägitakse, kui oluline on võimalikult harva toidupoes käia, sest viirus võib levida ka enne sümptomite teket, aga samas poemüüjad ja bussijuhid võiksid ikka ka väikese köhaga rahulikult tööl edasi käia ja testima me neid küll ei hakka, sest keegi peab ju teenust pakkuma. 😀 Et noh, ma olen natuke skeptiline selle lähenemise suhtes. Ja jah, me kõik teame, et TEOORIAS peaks ka kerge köhaga koju jääma ja ma usun, et näiteks minu isa ka jääks, sest ta saab olukorra tõsidusest aru – aga paljud ei saa, eriti just need ohustatud vanainimesed, kelle meelest tõenäosusteooria käib niipidi, et kui mind siiani ükski viirus tapnud ei ole, siis ilmselt ei tapa ka nüüd. Eriti kehv, kui ülemused ei saa või panevad töötulemused üldisest rahvatervisest ettepoole (näide just Tomi blogist, kus ta sai käsu enne karantiini lõppu tööle ilmuda, sest töökäsi on ju vaja). Ja mõtleme lisaks näiteks sellele, et kolmandik meist on venelased, kes ei tarbi meie meediat ja usuvad Putinit, kes ütleb, et jooge viina ja käige saunas ning kõik on okei, viirus on lääne vandenõu. St kõik neist muidugi ei usu, aga need numbrid teevad tasa Marimellid jt sellised meie omakeelsed seljakeelikud. Kokku on meil ikka lõpuks kolmandik rahvastikust, kes ei arva, et peaks koju jääma või kontakte vältima. Kui mina käin üksi välijõukaris ja puhastan enne/pärast kasutamist toru, siis poisid käivad jätkuvalt kambaga ja on seal ninapidi koos ja ei puhasta midagi (mina näen vene poisse, aga ma käin Lasnaka jõukaris ka, nii et ma ei saa kuidagi väita, et eestlased sama ei tee).

Minu ainus lohutus on see, et mujal on hullem. Näiteks Sirru õde pidi just kopsupõletikuga tööl edasi käima, sest ta tööandja ei paku haiguspäevi (ja riik ei paku ometi midagi, sest ega nad kommunistid ei ole). Iga kord, kui ma tahaks Eestis millegi üle vinguda, mõtlen ma sellele, mis elu seal vabaduse kantsis on, kus riik ei taga inimestele ei vanemapuhkust, haiguslehte ega üldse suurt midagi. Õnneks peavad nad esmaspäevast alates kohustuslikus korras kodust töötama, nii et vähemalt saab ta kopsupõletikus olles kodust tööd teha. Jep, ise ka hästi ei usu, et kirjutasin just selle lause esimese maailma riigi kohta. Arvestades seda, kui kehv meditsiinisüsteem neil on, olen ma üllatunud, kui nad varsti põlvili maas ei ole. Meil on ikka nii hästi siin.

P.S. Räägime päriselt toredatest asjadest ka. Uus Westworld algas megaägedalt. Muuhulgas on seal meie lemmik, Jesse Pinkman, st Aaron Paul. Tegu on põhimõtteliselt hoopis uue looga, sest meie tegelased on ju hoopis uues olukorras. Ja uus lähenemine on põhimõtteliselt väga küberpunk, aga mitte liiga ülepakutult või labaselt. Ütleme nii, et mulle VÄGA meeldis esimene osa.

sport

Kuidas sportliku eluviisi säilitamine edeneb?

View this post on Instagram

Layers upon layers upon layers #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tänan küsimast, sõbrad, siiani edeneb täitsa hästi. Tänu muutunud oludele oleme sunnitud olnud väljas ronimist tavapärasest pisut varem alustama – juhin tähelepanu sellele, et siin pildil pole ma ei viiendat kuud rase ega näita stressisöömise tulemusi, vaid mul on seljas paks dressikas, mille peal on jope, mille peal on veel omakorda vest, sest väljas oli lihtsalt nii külm ja tuuline. Nii et oleme külmast hoolimata sundinud end kuiva ilmaga õhtul pärast tööd siiski väljas ronima.

Teisipäeval ei saanud sellest üldse asja, katsud kivi ja sõrmed konkreetselt valutavad külmast, rääkimata sellest, et tuul puhub kivilt minema. Neljapäeval päike paistis ja oli hoopis teine tera. Ainult kuus kraadi, aga päikese käes ikkagi täiesti mõnus – nii mõnus, et ronimiseks sai isegi jope kenasti pealt ära võtta. Aga kuna siseronimisega võrreldavat trenni siit veel ei saa, teen lisaks korralikult ka kerelihaseharjutusi ja muidugi sõrmetrenni:

View this post on Instagram

Time well spent 🤣 #beastinmaking

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lisaks sellele teen ma nüüd ka õlgu ja küünarnukke tugevdavaid harjutusi. Mitte ainult joogat, vaid ka näiteks selliseid (teie jaoks panin laulu ka taha, sest no konkreetselt selline tunne oli üle hulga aja jälle neid teha, trotsisin innukalt vihma ja tuult jne):

Ma tean, et on palju inimesi, kelle meelest on see äärmiselt vastutustundetu, sest hirmus ristsaastumine neil torudel, aga no täitsa tõsiselt, ma leian, et kui ma pesen käed enne väljaminekut korralikult ära, siis jalutan kolm minutit parki, teen paar harjutust ning siis kohe deson käed ära, on riskid igati kenasti hajutatud. Kui ma end eriti lahkena tunnen, tõmban suisa need pulgad ka üle, olen järgmise suhtes ka kena olnud. Nii et see on üks asi, millest ma ei loobu enne, kui politsei mind sealt eemale peksab. Iseasi muidugi see, et hetkel on avalik desomine ohukäitumine – kui tappa saan ja keegi desinfitseerimisvahendi pudeli käest ära rebib, siis politsei küsib ilmselt hiljem etteheitvalt, miks ma ometi tänaval avalikult eputasin oma vedela kullaga.

Joosta eriti ei julge, sest mul on teatavasti need põlvehädad olnud. Siiani olen teinud 8-9minutilisi ringe. Selle peale pole põlv valutama hakanud, aga järgmisel päeval on alati kuidagi “pehme” tunne olnud neis, nii et ma ei julge liiga järsult koormust suurendada ka. Ikka tasa ja targu. Liigutamisvajadust saab õnneks ka jalutamisega leevendada.

Kui nüüd ainult toitumisega sama hästi oleks, võiks nii veel suveks normaalsesse vormigi saada … 🤔

Kuidas teil läheb? Olete suutnud ka kodust töötades ikkagi mingi liigutamisharjumuse säilitada?

Uncategorized

Miks te tõmblete mingi suvalise gripi pärast?

Ma olen esimene inimene, kes on valmis tunnistama, kui olen eksinud – sest jah, ütlen ausalt, mina olen üks neist inimestest, kes esimese hooga seda viirust üldse tõsiselt ei võtnud, sest no ilmselgelt on näha nüüd, et on põhjust. Ja kui ma ütlen “näha”, siis ma ei mõtle seda, et inimesed ostavad peldikupaberit, nagu kavatseksid end surnuks sittuda, vaid seda, kuidas inimesed päriselt massiliselt Itaalias surevad ja arstid peavad valima, keda päästa ja keda mitte. Alles oli Itaaliast video vennast, kes pidi 48 tundi surnud õega ühes korteris olema, sest mitte keegi ei teadnud, mida laibaga teha tuleks, ja kellelgi polnud aega teda üles korjata, sest no prioriteet on veel elusate päästmine, mitte laipade kokkukorjamine.

Noh ja siis on meil inimesed nagu Marimell, kes lähevad salaja Taisse, sest pohh, yolo. Ja siis teevad sellest hiljem rõõmsalt avaliku postituse (mis alguses oligi pealkirjaga “Kuidas ma salaja Tais käisin”), sest pohh yolo ju. Ja siis teevad täies segaduses uue postituse, et “inimestel on ju erinevad vaated, miks ei võiks neid austada?” Ma tõesti ei ütleks midagi, kui teaksin, et inimene salaja reisil käib, sest no jumal temaga, aga praegusel ajal selliseid asju avalikult reklaamida ja öelda, et kõik teised on paniköörid, on … no ma teadsin muidugi, et nad on lollid, aga ma ei arvanud, et isegi nemad NII lollid on. Või on see kõik selle pärast, et tahaks lihtsalt võimalikult vastuolulist juttu kirjutada, sest nii saame palju klikke ja reklaamiraha muudkui jookseb? Ka võimalik, nii et selle pärast te siit linki ei leiagi.

Aga neile, kes erinevalt Marimellist numbreid tunnevad, panen väikese statistika. Sel talvel suri vahemikus oktoobrist jaanuarini (ma ei tea, kas alguse või lõpuni) Itaalias grippi 240 inimest, st 80 inimest kuus. Praegu on koroonasse surnud vähem kui kahe kuu jooksul 3400 inimest, st ca 1700 inimest kuus. Kas te saate aru, kui suur vahe on 80 vs 1700? Ja see 1700 ei pruugi sugugi lõplik number olla, me ei tea, kas asi on Itaalias kontrolli all või mitte.

Okei, osad neist võivad olla suvalised surmad, mis ka koroona alla lähevad, aga fakt on see, et suremus on kordades kõrgem kui tavalises märtsikuus, tavaliselt ei ole vaja sõjaväe abi, et kõik laibad õigesse kohta toimetatud saaksid. Olukord on tõsine ja kui sa oled inimene, kes ei saa aru, mida tähendab eksponentsiaalne kasv, siis vähemalt tunnista ausalt, et sa ei saa sellest aru, usu seda, mida sulle räägitakse, ja istu kodus või liigu teistest eemale hoides looduses.

Ja kuigi Marimellisugused oma kolme klassi külakooliga seda uskuda ei taha, teadlased tegelikult ei lõuga tühja koha pealt, sest tuli tuju. Reet jagas täna just artiklit aastast 2007, kus sarnaste viiruste eest hoiatati. Minu poolest võivad Marimellid Jürgen Ligiga majanduse elavdamise nimel koos edasi pidutseda (või lapsi teha, sest Solman räägib isegi praegustes oludes Riigikogu infotunnis ainult emaduse imest), aga äkki teeks seda kuskil normaalsetest inimestest eraldi. On ju mingid Love Islandi saated jms, kas me ei saaks selliseid inimesi kokku ajada ja kuskile saare peale kinni panna? No ja kui hakkavad seal natuke köhima, siis on nad ju selle riskiga arvestanud. Ja kui tuleb välja, et köhivad ikka natuke rohkem, siis … Eks sellekski olid nad ju enda sõnul valmis ja elus tulebki riske võtta ja pohh yolo ju.

* Juhul kui keegi magas maha viimase Riigikogu infotunni, siis meie paljunemispoliitik kasutas taas kord juhust emaduse imest rääkimiseks, tal on ikka mingi teema emaka ja selle sihipärase kasutamisega – lisaks anti ka soovitus jumalateenistusel osaleda, sest see on ometi normaalne soovitus riigis, kus ametlikku riigiusku ei ole.

anna kannatust

Räme, räme, räme

https://www.instagram.com/p/zbgi8ES6W-/

Juba oli karantiini esimene suurem faux pas. Kuradi Facebook viskab vahepeal vastamata sõbrakutsed paremasse serva, nii et ma klikkisin kogemata jaatavalt ühel, mis mul seal juba aastaid vastamata oli, sest no ma tundsin seda tüüpi teismelisena ja ta oli juba siis madalalaubaline nats. Noh, lükkasin ta kohe “piiratud” gruppi, aga mõtlesin, et vastan viisakalt kolme lausega kohe järgnenud tavalisele “õumisteedsiisääle”. Inimesed muutuvad, ehk on temagi 15 aasta jooksul suureks kasvanud, eks ole.

giphy

Esiteks kutsus ta mind avalausena jupatsiks (asja teeb hullemaks see, et tüüp on minupikkune, iseenda komplekse näitame me siin). Siis ütles ta mulle, et mu töö on kohutav, sest “istud seal valutava seljaga ja tiss ripub”. Jah, ta päriselt hakkas teises lauses mu rindadest rääkima. Rääkimata sellest, et tema ise on hetkel muidugi töötu, sest välismaale tööle ju ei saa hetkel, aga ei, ilgu-ilgu selle kallal, kui nõme minu töö on. Nii et ma vastasin juba selle peale üsna nipsakalt, et õnneks firma pakutav massöör natuke aitab selle murega. Jah, ma tean, ma peaks ise kenam inimene olema, mitte oma privileege töötule inimesele nina alla hõõruma (vähe sellest, et praegu loomulikult pole mingit massööri), aga ma olen kergesti provotseeritav.

Igatahes. Siis küsis ta mu käest, kui pikk ma täpselt olingi – mis noh, antagu nüüd andeks või pandagu pahaks, aga kõlab täpselt nii, nagu see kompleksides jupats tahaks nüüd teada, kas ma ikka vastan tema standarditele, et tasuks edasi liini ajada. Nii et ma igaks juhuks mainisin kohe midagi teemal “no ja kui me üleeile peiksiga toidupoes käisime …”

Tema: “Oi, te olete ikka Mannuga koos v?”

Mina: “Ma olin 17, kui ma Mannuga koos olin. Ei, ma olen üks neist kodumaa reeturitest, kes välismaalasega mehkeldavad.” (No sorry, lootsin tõesti, et selle peale ta blokib mu ise ära juba ja saan rahulikult õhtut edasi veeta.)

Tema: “Neeger???”

Jah, päriselt. See on inimese esimene mure (ja just sellises sõnastuses), kuuldes, et keegi, keda ta 17 aastat näinudki pole (ja temast elus huvitatudki poleks), välismaalasega käib. Ja minu jaoks on see nüüd konksuga küsimus, sest kui ma lihtsalt “ei” vastan, loeb ta sellest välja, nagu ma oleksin just öelnud “ei, jumala eest mitte, ta on ikka normaalne valge inimene.” Nii et ütlesin midagi stiilis, et ei, aga nahavärv ei ole minu jaoks küll kaaslase valikul prioriteet ning ma ei ole märganud, et meie kontoris töötavad tõmmud inimesed kuidagi meie kontori valgetest inimestest kehvemad oleksid.

Ning see on minu jaoks täpselt see teema, kus inglased ütlevad, et water will find its level. Noh, et omasugused leiavad omasuguseid. Ma tunnen suisa mitut Soomes töötavat ehitajat ja guess what, nad on kõik igati normaalsed inimesed. Ja kui ma tutvun juhuslikult nende naistega või sõpradega, on ka need normaalsed inimesed. No ja siis on sellised, nagu see tüüp, kel iga reedeõhtu tähendab potentsiaalset politseiga kohtumist, sest “läks natuke käest ära”. Ma saan aru, et inimesed elavad omas mullis ja olukorras, kus mina ei tunne ühtki mustanahalist, kel poleks vähemalt magistrikraadi, tema jälle ei tunne ka ühtki valget inimest, kel see oleks, aga on mõnda telerist näinud ja teab, et valged inimesed on paremad. Aga. Kui mina olen võimeline aru saama, et tõesti võib olla, et tema tuttavad mustanahalised on laisad varganäod, sest noh, suurem osa tema tutvusringkonnast lihtsalt on laisad varganäod, kas siis on tõesti palju oodata, et tema saaks aru, et minu tutvusringkonnas on ebaproportsionaalselt palju kõrgelt haritud overachiever‘eid, soost ja värvist sõltumata? See oli retooriline küsimus, ma tean, et selline saab aru heal juhul sellest, et tühja kõhuga peaks sööma ja väsinuna tuleks magama minna (aga mõlema probleemi vastu aitab ka järgmine õlu!), aga kuna ma muidu kunagi sihukestega ei suhtle, on see alati üsna šokeeriv.

(Okei, see “mitte ühtki” oli utreering, tegelikult ma tean põgusalt isegi ühte mustanahalist vanemat meest Prantsusmaal, kel on ühes majas mitu naist ja pea kümme last ning kes töötab Disneylandis (ja kes oli igati muhe vana ja ütles, et oleks ta noorena teadnud, et mitme naisega nii palju jama tuleb, oleks ühega piirdunud), aga no nii üldises plaanis minu töövaldkond + joomisest mittehuvitumine dikteerivad üsna suurel määral, millise sotsiokultuurilise läbilõikega ma kokku puutun.)

Igatahes sain muidugi informeeritud, et ta on nats ja uhke selle üle (nojah, eks meil ole kõigil hobisid vaja), ning lugeda paari madalalaubalist nalja selle kohta, kuidas moslemitele meeldib Eesti naisi spänkida jne, nii et ütlesin viisakalt, et mitte ükski nendest tõmmudest poistest, kellega ma koos töötan, pole IIALGI teinud mulle mitte ühtki rõvedat märkust ja ei lubaks endale iial selliseid nalju, mida tema terve selle vestluse lubanud on, ja läksin magama ära. Aga mis me siit õppisime? Mina sain ühe tropi jälle ära blokkida, tema sai teada, et Eesti naised on ikka kohutavad litsid, kes ei taha temasugust imelist meest, vaid eelistavad välismaalasi ainult selle pärast, et nad on välismaalased. Sest asi ei saaks ometi olla selles, et naised aastal 2020 lihtsalt ei taha enam meest, kes näitab igal sammul välja seda, et ta mitte ainult teiste rasside esindajatest, vaid ka naistest juba sünniõiguse poolest parem on. Või et teisi võiks päriselt huvitada see, kas nad INIMESTENA kokku klapivad, ilma et seejuures oleks oluline, mis on kellegi rahvus või silmavärv.

Buuh, miks sellised üldse olemas on. Ainus kasutegur see, et tekitas tahtmise end VÄGA põhjalikult vee ja seebiga küürida, mis antud tingimustes on ometi kiiduväärt.

P.S. Jäin hetkeks mõtlema, et miks mind see rõvetsemine närvi ajab, kui nii mina kui ka kõik mu sõbrad suurt midagi muud ei teegi. Aga selle pärast, et tema on see sotsiaalselt saamatu arst ja meie oleme need teised:

faith

Ma ei oska varuda ju

Kui ikka pole kunagi niimoodi kodus passinud, ei oska arvatagi, kui palju midagi kulub. Mind näiteks täiega üllatas see, et me oleme kahe päevaga kaks liitrit piima tarbinud. Ja me ei tee piimavanne, veits pudru sisse, veits kohvi peale … Me muidugi liiga hulluks ei läinud ka, sest nii palju kraami oli kodus, et paar esimest päeva üle elada, ja ma arvan, et selle aja peale on suured varujad oma varumised ära varunud ning on hulga rahulikum. Meil on kõige vajalikumad asjad alati kodus varuga olemas, Cyrus ostab harjumusest isegi šampooni ja palsamit vahepeal, kuigi endal juukseid pole. 😀 Poes käisin küll, ostsin kaks suurt jäätist ja ühe veini, essentials noh. Et kui ma pean hakkama suurest igavusest päriselt rääkima selle mehega, kellega ma koos elan, ei pea seda vähemalt kainena tegema. Hetkel õnneks tundub, et on piisavalt telesarju, mida vaadata. Tahtsingi Star Trek Voyageriga natuke rohkem järje peale saada enne viimast Picardi (seal tutvustati veel ühte tüüpi, kelle taustalugu just Voyagerist on – aga ma olen alles neljandas hooajas, tema tuleb viiendas).

Muidu ei viitsi ma eriti viirusest rääkida, olukord on selline nagu ta on ning minu meelest ei ole minusugusel mõtet liigselt kurta, tasub pigem vaadata, kuidas ise saaks sellises olukorras võimalikult palju ära teha. Ja “ära teha” ei tähenda ainult “kuidas minul igatahes perse pühitud oleks”, vaid proovime ikka natuke laiemalt vaadata. Mul on oma trepikojas ainult kolm vanainimest, üks elab vist oma tütrega koos (või vähemalt käib see igapäevaselt, igatahes see mees pole võimelinegi kodust väljas käima), teise kahe käest käisin igaks juhuks küsimas, kas neil on keegi, kes hetkel nende eest toidupoes käib. Võimalik muidugi, et seda küsib hetkel iga teine naaber ka, aga ma proovisin ikka suhtluse ajal mõistlikku distantsi hoida jne, ja kindlam ikka veenduda, et hetkeolukorras ei pea pensionärid toidupoodi minema, kui ise ei taha. Ja ma ei räägi siin isegi ainult koroonast, kui ma viimati poes käisin, oli seal selline trügimine ja pooltel inimestel tundus mingi tatitõbi olevat, sest ilge luristamine käis. Ega ma seda ka naabritädile ei tahaks, kui on võimalik seda vältida. 80aastane inimene ei pea kellegagi peldikupaberi pärast kaklema. Hoolitsege oma lähedaste eest ja saame kuidagi hakkama.

Selles mõttes kurb ikkagi, et üks tädi ütles, et lapselaps käib, aga teine, kes on see õrnem ja aeglasem, ütles, et ta saab kõigega ise hakkama. Proovisin natuke veenda, aga ta jäi enesele kindlaks, et ta on eluaeg kõige ise hakkama saanud ja saab ka edaspidi. More power to you, eks ole, aga fakt on see, et eestlase ajab hauda ta enese kangekaelsus. Ahjaa, põhimõtteliselt küsis seda ka, et kes te üldse olete, siin korteris ju iga kuu elanikud vahetuvad. Cyrus on kolm aastat elanud siin ja me oleme põhimõtteliselt sama kaua koos juba. Rääkimata sellest, et ma olen teda mitu korda koridoris näinud ja temaga suhelnud varem. Aga noh, loodetavasti pole tal mitte alz, vaid mina lihtsalt pole nii meeldejääv, kui mulle meeldiks arvata. Aga ajalehes kirjutas just, et poodidele tehakse ettepanek hommikutunnid ainult vanainimestele poodlemiseks jätta, see oleks küll hea mõte, on ka sellistel kangekaelsetel juurikatel rohkem lootust.

No ja need, kel aega/energiat rohkem on, saavad Zelose äpi kaudu vabatahtlikutööd ka teha. Eeldusel, et oled terve ja ei ole hiljuti reisinud jne. Otse suusareisilt ei tasu sinna appi minna. Ja kui sa muidu ei saa aidata, siis on üks asi, mida kõik saavad teha. Ja seda tahaks ma suurelt karjuda – kui sa oled terve, siis OLE INIMENE JA ÄRA OSTA RAVIMEID ÄRA NENDE EEST, KELLEL NEID PÄRISELT VAJA ON. Nagu tõsiselt, kas te kujutate ette, kui kehv on neil inimestel, kes praegu päriselt külmetunud on, aga ei saa Coldrexi, sest sul oli vaja 10 pakki osta? Või nagu mõni oma saja paki valuvaigistiga, mitmeks aastaks sa koju plaanid jääda? Krõbistad kommi asemel neid v? Jumalauta.

View this post on Instagram

Don’t go to brunch, FaceTime your friends

A post shared by Libby de Leon (@basicbetchproblem) on

Üldse muretsen ma eelkõige selle pärast, kuidas inimesed pikemas perspektiivis hakkama saavad. Meie siin oleme ju äärmiselt privilegeeritud, sest saame mõlemad vabalt kodust töötada ning lisaks ei mõjuta Eesti turul toimuv mitte kuidagi meie firmade tegevust (ja arvestades seda, mis valdkondades meie ettevõtted tegutsevad, julgen arvata, et nemad võivad üldiste kehvade olude arvelt tavapärasest rohkemgi teenida), aga ma tunnetan küll väga teravalt seda, et meil on praegu hulgim inimesi, keda ei saadetud kaheks nädalaks palgaga koju, vaid kes said näiteks ootamatu koondamisteate. Või kes on palgata kodus, aga siianigi ots-otsaga kokku tulnud ning nüüd ei tea, mille eest üüri maksta. Mõnel pool arutatakse, et äkki peaks koolitoidu lastele ukse taha viima (sest paljudele lastele oli see ainus soe toidukord päevas). Ma tunnen end nende sündmuste taustal natuke süüdi juba siis, kui tahan oma MyFitnessi liikmelisusest loobuda, kuigi see pole kriisiga kuidagi seotud – ma ühinesin klubiga, sest joogat ei saanud parajasti teha, nii et mõtlesin, et teen siis kardiot, kuni taas joogaloa saan (no ja külmaga oli saun ka väga meeldiv). Joogaluba on nüüd käes, aga ikka mõtled, et firmal niigi raske aeg, kuidas ma nüüd siis ometi just praegu nende juurest minema kõnnin. Saatsin neile meili ja ütlesin, et tahan lepingut katkestada, aga sain vastu hoopis meili teemal, et hetkel on leping peatatud ja et nad hoiavad olude muutudes mind kursis jne, nii et ma ei leidnud endas jõudu, et uuesti kirjutada, et öelda, et ei, Malle, ma tahan sind päriselt maha jätta, igaveseks. It’s not you, it’s me. Või noh, mis igaveseks, kuni järgmise vigastuseni, küll ma leiaks mõne.

Ehk siis ma muretsen eelkõige selle pärast, mis saab edasi. “Majanduslangus” kõlab nagu lihtsalt üks sõna, aga selle sõna taga on palju vaeseid inimesi, nälga ja muret. Selle kõigega hakkame me varsti rinda pistma, nii et lõpuks naerab ehk tõesti see mees, kes aasta jagu vetsupaberit ostis – kui ta töötuks jääb, siis pole ehk tõesti raha seda niipea juurde osta, sai vähemalt investeering tehtud ning ei haise, kui kuskile töövestlusele läheb.