Et kõik ausalt ära rääkida, siis olgu öeldud, et ma käisin esimeses praktikumis kohe prillidega välismaa poiste käest küsimas, kas aine läbimiseks on palju keerulist matemaatikat vaja. Nemad ütlesid, et oh, mis sa nüüd, natuke tõenäosust-stati ja natuke lineaaralgebrat, see on nagu nalja. No vaadake nüüd seda nalja! (Kui pildi peale klikkida, läheb suuremaks.) Ja ma olen valmis kihla vedama, et need show ja demonstrate seal EI tähenda “selgita oma sõnadega”, vaid tähendavad, et “tõesta matemaatiliselt”. Mis on miski, mida ma kunagi õppinud ei ole ja lootsin ka mitte kunagi teha. Ja mida ma igatahes ka siin ühe pärastlõunaga ära ei õpi, nii et oh mind vaesekest.
Niigi on siin suur osa ülejäänust mul ka selline käsikaudu pimeduses kobamine olnud. Näiteks on mul siin true [0, 1, 0, 0] ja predicted [0.05, 0.7, 0.2, 0.05] jaotus ning käsk arvutada esmalt KL divergence ja seejärel ristentroopia. Minu loogika ütleb, et kui ühes jaotuses on juba ainult ühed ja nullid, siis pole siin midagi arvutada, tulemus oleks nagunii 0 (asja teisipidi keerates lõpmatus, sest log(p(x)/0) pole null, vaid lõpmatus), aga internetis on nii neid, kes ütlevad, et jäta nullväärtused kõrvale (mis mul tähendaks, et arvutan ainult 1 vs 0,7, mis tundub nagu veits totter) kui ka neid, kes ütlevad, et nullidele võib sellises olukorras kaduvväikese väärtuse lisada (et Python logaritmides pröökama ei pistaks) ja rõõmsalt edasi elada. Natuke kahtlane tundub siin iseenda sisetundele tugineda, kui teistel on ju ka sisetunne, aga erinevus seisneb selles, et nende sisetunne tuleb ehk kümneaastase kogemuse pealt.
Ja olen avastanud veel ühe huvitava takistuse. Hiljuti oli siin artikkel teemal “kõigil inimestel polegi sisemonoloogi”, mille peale inimesed internetis hullumas olid ja päevade kaupa arutasid, kuidas need inimesed, kelle mõtted verbaalselt ei manifesteeru, üldse mõtlevad (tuleb öelda, et väga huvitav oli nende vastuseid lugeda) – paljud neist, kes verbaalselt ei mõtle, ei tee seda isegi lugedes, st nende peas polegi väikest häält, mis neile teksti ette loeb või loetakse neile ette ainult olulisemad kohad jne. Igatahes mina mõtlen kohati liigagi verbaalselt, kui ma olen huvitavas olukorras, hakkab aju sellest kohe narratiivi looma. Manjana ütles, et tal on sama teema, nii et blogijate tööhaigus ilmselt. Ja nüüd ingliskeelseid matemaatilisi valemeid täis artikleid lugedes on selgelt näha, et mu aju teeb jõnks, kui ta puutub kokku asjadega, mida ta lugeda ei oska. Kusjuures see ei ole seotud tähendusega, ikka on ju sõnu, mille tähenduses sa kindel pole – kui näen näiteks seda sama sõna divergence, siis aju saab automaatselt aru, et ju see midagi difference’i sarnast on ning ei hakka liigselt mõtlema, kas parim vaste oleks siin ‘kõrvalekalle’ või lihtsalt ‘erinevus’ või miski muu (st ma ei otsi ingliskeelset teksti lugedes üldse eesti keelest tuge, aga võõrast sõna üritab aju kuskile tähendusväljale paigutada). Aga see ei ole mõtlemise ja keskendumise teel mingi takistus. See aga, kui ma näen valemit, mida ma LUGEDA ei oska, on miskipärast tohutu takistus. Ma pidin minema ingliskeelseid logaritmimaterjale lugema, sest mind lihtsalt jääb nii tugevalt häirima see, kui tekstis on näiteks log2(p(x)) ning mu hääl peas ei oska seda öelda, mis sellest, et ma TEAN, mida see TÄHENDAB. Teda ei huvita, tal on VAJA seda enda jaoks välja häälida ja kui ta seda teha ei saa, hakkab jalgadega taguma.
Mis tegelikult ei ole mingi eelis ka suuremas pildis, loogiline oleks eeldada, et selline verbaalne mõtlemine on tunduvalt aeglasem kui teistel tasanditel toimuv. Mäletan, et mu väikevenna sõbranna, kes oli (ilmselt on) matemaatikas väga osav, lahendas kunagi meie köögilaua taga mulle mingit keerulist ülesannet, millest ma aru ei saanud – ja ta lahendas seda nii, et tegi ülesande kähku ära ja siis hakkas alles mõtlema, mida ta tegi ja miks, sest “kui ma kohe mõtlema hakkan, siis ma lähen segadusse”. No umbes nii, nagu mina lihtsalt tean prantsuse keeles, millist eessõna kasutada, aga kui pean hakkama aktiivselt mõtlema, mis meil on complément direct ja complément indirect, läheb kauem aega, sest nüüd me teoretiseerime siin. Nii et ma saan selle meetodi kasulikkusest väga hästi aru, mul lihtsalt EI ole seda matemaatikas, kui asi just korrutustabelit vms väga lihtsat ei puuduta.
No ja lisaks see instagrammipilt, mis on nagu otse minu elu pealt maha kirjutatud. Kui ma pean iseseisvalt kodus tööd tegema, läheb esimesed kolm tundi selle peale, et teile blogipostitust kirjutada või instas ringi luusida vms. Ning normaalne (on nad üldse normaalsed? ma keeldun uskumast, et nad enamuses on) inimene ei saa aru, mis mõttes sa lihtsalt ei hakka tööle, kui sa ise tahad tööle hakata. Ja meiesugused kehitavad õlgu ja ütlevad, et nojah, aju saboteerib mind. Mis sa muud öelda oskad, kui 30 aastaga pole õnnestunud end teistmoodi tööle õpetada. Ja siis on sellised inimesed, nagu meil Ronminni omanik – ta on selline mees, kes võib ronida, teha 10 minutit pausi ja selle ajal töötada, siis pool tundi edasi ronida, siis teha 15 minutit pausi, mille käigus ta hetkeks sirvib materjale ja siis teeb ühe töökõne jne. See on minu jaoks täielik supervõime. Millelegi keskendumine eeldab esiteks vähemalt 30 minutit rahu ja vaikust ning tassi sooja jooki. See, et keegi on võimeline end lihtsalt edasi-tagasi lülitama tegevuselt A tegevusele B ja mõlemal juhul täielikult keskendunud olema … Kui ma veel tõlkijana-toimetajana töötasin, läksin ma juba siis närvi, kui pidin liiga palju keelte vahel pendeldama, tahtsin päeva niimoodi ära jagada, et prantsuse keel on ühes otsas ja inglise keel teises, mitte nii, et teen ingliskeelse päeva vahele prantsuskeelseid sutsakaid. Ja siis on mõni, kes käib selle ukse vahet edasi-tagasi, nagu keskmine kass, ning ei mõista, miks minusugused jokutavad.
Teemavahetus! Nägin eile internetis üht välismaa teismelist, kes ütles enesekindlalt, et “ma olen sama inimesega juba kuus aastat koos olnud, ilma ühegi pausita”. Mina näiteks siin isegi ei teadnud, et pausidega suhe on ka variant! Mõtlesin, et see on selline Sõpradesarja Rossi ja Racheli asi, et inimesed, kes ei taha ühe raksuga lahku minna, venitavad veits kummi. Aga täiega hea mõte oleks tegelikult ju, näiteks iga kolme aasta tagant kuu aega pausi, kus mõlemad elavad oma elu, soovi korral lõbutsevad, soovi korral söövad, mida tahavad (ma saaks kuu aega õuna süüa, ilma et keegi vinguks kõrval), ning mõtlevad, kas on huvi koos edasi lasta. Et ei oleks ainult harjumusest koos. Lastega on ainult natuke keerulisem orgunnida neid pause vist, aga küll me midagi välja mõtleme, kui asi massidesse läheb.
P.S. Altered Carbonil on uus hooaeg väljas. Esimese osa vaatasin ära. Algus tundub paljulubav, kuigi ma pean tunnistama, et esimeses hooajas toimus nii palju, et pidin kokkuvõtet lugema, et üldse meelde tuleks, milles kühvel. Ja noh, nagu ma siin juba internetis ütlesin, see on selline naljakas stiil teemal Iain M. Banks meets Becky, et väga uhke ja väga sci-fi, aga samas ikkagi kuidagi lihtsakoeline.
Pärdikute päevaraamat 