Räme, räme, räme

https://www.instagram.com/p/zbgi8ES6W-/

Juba oli karantiini esimene suurem faux pas. Kuradi Facebook viskab vahepeal vastamata sõbrakutsed paremasse serva, nii et ma klikkisin kogemata jaatavalt ühel, mis mul seal juba aastaid vastamata oli, sest no ma tundsin seda tüüpi teismelisena ja ta oli juba siis madalalaubaline nats. Noh, lükkasin ta kohe “piiratud” gruppi, aga mõtlesin, et vastan viisakalt kolme lausega kohe järgnenud tavalisele “õumisteedsiisääle”. Inimesed muutuvad, ehk on temagi 15 aasta jooksul suureks kasvanud, eks ole.

Esiteks kutsus ta mind avalausena jupatsiks (asja teeb hullemaks see, et tüüp on minupikkune, iseenda komplekse näitame me siin). Siis ütles ta mulle, et mu töö on kohutav, sest “istud seal valutava seljaga ja tiss ripub”. Jah, ta päriselt hakkas teises lauses mu rindadest rääkima. Rääkimata sellest, et tema ise on hetkel muidugi töötu, sest välismaale tööle ju ei saa hetkel, aga ei, ilgu-ilgu selle kallal, kui nõme minu töö on. Nii et ma vastasin juba selle peale üsna nipsakalt, et õnneks firma pakutav massöör natuke aitab selle murega. Jah, ma tean, ma peaks ise kenam inimene olema, mitte oma privileege töötule inimesele nina alla hõõruma (vähe sellest, et praegu loomulikult pole mingit massööri), aga ma olen kergesti provotseeritav.

Igatahes. Siis küsis ta mu käest, kui pikk ma täpselt olingi – mis noh, antagu nüüd andeks või pandagu pahaks, aga kõlab täpselt nii, nagu see kompleksides jupats tahaks nüüd teada, kas ma ikka vastan tema standarditele, et tasuks edasi liini ajada. Nii et ma igaks juhuks mainisin kohe midagi teemal “no ja kui me üleeile peiksiga toidupoes käisime …”

Tema: “Oi, te olete ikka Mannuga koos v?”

Mina: “Ma olin 17, kui ma Mannuga koos olin. Ei, ma olen üks neist kodumaa reeturitest, kes välismaalasega mehkeldavad.” (No sorry, lootsin tõesti, et selle peale ta blokib mu ise ära juba ja saan rahulikult õhtut edasi veeta.)

Tema: “Neeger???”

Jah, päriselt. See on inimese esimene mure (ja just sellises sõnastuses), kuuldes, et keegi, keda ta 17 aastat näinudki pole (ja temast elus huvitatudki poleks), välismaalasega käib. Ja minu jaoks on see nüüd konksuga küsimus, sest kui ma lihtsalt “ei” vastan, loeb ta sellest välja, nagu ma oleksin just öelnud “ei, jumala eest mitte, ta on ikka normaalne valge inimene.” Nii et ütlesin midagi stiilis, et ei, aga nahavärv ei ole minu jaoks küll kaaslase valikul prioriteet ning ma ei ole märganud, et meie kontoris töötavad tõmmud inimesed kuidagi meie kontori valgetest inimestest kehvemad oleksid.

Ning see on minu jaoks täpselt see teema, kus inglased ütlevad, et water will find its level. Noh, et omasugused leiavad omasuguseid. Ma tunnen suisa mitut Soomes töötavat ehitajat ja guess what, nad on kõik igati normaalsed inimesed. Ja kui ma tutvun juhuslikult nende naistega või sõpradega, on ka need normaalsed inimesed. No ja siis on sellised, nagu see tüüp, kel iga reedeõhtu tähendab potentsiaalset politseiga kohtumist, sest “läks natuke käest ära”. Ma saan aru, et inimesed elavad omas mullis ja olukorras, kus mina ei tunne ühtki mustanahalist, kel poleks vähemalt magistrikraadi, tema jälle ei tunne ka ühtki valget inimest, kel see oleks, aga on mõnda telerist näinud ja teab, et valged inimesed on paremad. Aga. Kui mina olen võimeline aru saama, et tõesti võib olla, et tema tuttavad mustanahalised on laisad varganäod, sest noh, suurem osa tema tutvusringkonnast lihtsalt on laisad varganäod, kas siis on tõesti palju oodata, et tema saaks aru, et minu tutvusringkonnas on ebaproportsionaalselt palju kõrgelt haritud overachiever‘eid, soost ja värvist sõltumata? See oli retooriline küsimus, ma tean, et selline saab aru heal juhul sellest, et tühja kõhuga peaks sööma ja väsinuna tuleks magama minna (aga mõlema probleemi vastu aitab ka järgmine õlu!), aga kuna ma muidu kunagi sihukestega ei suhtle, on see alati üsna šokeeriv.

(Okei, see “mitte ühtki” oli utreering, tegelikult ma tean põgusalt isegi ühte mustanahalist vanemat meest Prantsusmaal, kel on ühes majas mitu naist ja pea kümme last ning kes töötab Disneylandis (ja kes oli igati muhe vana ja ütles, et oleks ta noorena teadnud, et mitme naisega nii palju jama tuleb, oleks ühega piirdunud), aga no nii üldises plaanis minu töövaldkond + joomisest mittehuvitumine dikteerivad üsna suurel määral, millise sotsiokultuurilise läbilõikega ma kokku puutun.)

Igatahes sain muidugi informeeritud, et ta on nats ja uhke selle üle (nojah, eks meil ole kõigil hobisid vaja), ning lugeda paari madalalaubalist nalja selle kohta, kuidas moslemitele meeldib Eesti naisi spänkida jne, nii et ütlesin viisakalt, et mitte ükski nendest tõmmudest poistest, kellega ma koos töötan, pole IIALGI teinud mulle mitte ühtki rõvedat märkust ja ei lubaks endale iial selliseid nalju, mida tema terve selle vestluse lubanud on, ja läksin magama ära. Aga mis me siit õppisime? Mina sain ühe tropi jälle ära blokkida, tema sai teada, et Eesti naised on ikka kohutavad litsid, kes ei taha temasugust imelist meest, vaid eelistavad välismaalasi ainult selle pärast, et nad on välismaalased. Sest asi ei saaks ometi olla selles, et naised aastal 2020 lihtsalt ei taha enam meest, kes näitab igal sammul välja seda, et ta mitte ainult teiste rasside esindajatest, vaid ka naistest juba sünniõiguse poolest parem on. Või et teisi võiks päriselt huvitada see, kas nad INIMESTENA kokku klapivad, ilma et seejuures oleks oluline, mis on kellegi rahvus või silmavärv.

Buuh, miks sellised üldse olemas on. Ainus kasutegur see, et tekitas tahtmise end VÄGA põhjalikult vee ja seebiga küürida, mis antud tingimustes on ometi kiiduväärt.

P.S. Jäin hetkeks mõtlema, et miks mind see rõvetsemine närvi ajab, kui nii mina kui ka kõik mu sõbrad suurt midagi muud ei teegi. Aga selle pärast, et tema on see sotsiaalselt saamatu arst ja meie oleme need teised: