Ehk siis nagu te olete ilmselt juba lugenud, tänasest sulgeb politsei Tallinnas avalikud mängu- ja spordiväljakud. Pealkiri on muidugi keel põses – esiteks on mul kodus kõik vajalikud treeningvahendid olemas ja tegelikult saame me kõik ometigi aru, et trennitegemine ei ole siin ilmas see põhivajadus number 1, vajadusel saaksime me kõik ka ilma hakkama. Aga natuke kurvaks teeb see küll. Selles mõttes, et ma saan aru, et see on paratamatu, aga just see mind kurvaks teebki – meil on hetkel see aeg, kus igaüks peab pidevalt valima, kas ta on instinktidest lähtuv biomass või midagi enamat. Kurb on näha, kui suure hulga jaoks ei ole see isegi valik. No näiteks see kümnete pakkide peldikupaberi ostmine – meie geneetiline kood ütleb, et kui on kriis, tuleb hakata meeleheitlikult varuma, sest nii on suurem tõenäosus see kriis üle elada. Mõtlev inimene saab aru, kui palju tal üksi elades reaalselt peldikupaberit kulub ja on võimeline arvutama, kui paljuga ta elaks üle kuu või kolm või kuus kuud (ja kui palju tal üldse sahvrisse mahuks jne). Siin on nüüd suur erinevus inimeste vahel, kes teevad realistlikud kalkulatsioonid ja ostavad korraga nii palju toitu/peldikupaberit, kui nad reaalselt suudavad ära tarbida ja mõistlikult ladustada (kui oled tõesti võimeline vahepeal külmutatud piima jooma, siis jumal sinuga, lase käia), ja kes ostavad lihtsalt mõtlematult kokku kõike, mida nad näevad. Endal on piimaallergia, aga igaks juhuks ostsid ka kümme pakki hapukoort – sellise iseloomuga kulub tõesti ka varuga ostetud peldikupaber ära.
Teiseks vajadus karja järele. Inimene on individualist heades oludes. Kriis toob kohe välja karjalooma. Stressisituatsioonis vajab keskmine karjaloom lähedust, kedagi kes patsutaks ja kinnitaks, et kõik saab korda. Nii et kui sa oled siin viimase nädala jooksul oma eksiga seksinud, siis esiteks on su käitumine mõistetav (tõenäoliselt vale ja sa kahetsed seda kohe varsti, aga mõistetav) ja teiseks on see sotsiaalsest vaatenurgast vähem ohtlik kui kümne inimesega Stromkale laiama minek. Mõtlesin juba siis, kui käisid kõik need “aita oma ekstraverdist sõpra” meemid, et … Ma olen ka eestlase kohta ekstravert, asi ei ole siin ju selles. Saab ju sõpradega skaipida jne. Noorematele inimestele infoks, et telefonidel see roheline telefonitoruikoon muide võimaldab teistega rääkida. See pole point. Pooled inimesed lihtsalt ei kannata ka tavaoludes hetkekski vaikust, sest hoidku jumal selle eest, et sa oleksid sunnitud universumi tühjust ja enda tähtsusetust tajuma. Selle vältimiseks on vaja iga vaba hetk millegagi täita, isegi kui see on tühja pilguga järgmise meemi vahtimine või kambas mänguplatsil või välijõukaris aelemine. Isegi loodusesse minnes on vaja muusika üürgama panna, sest me pole valmis iseendaga tõtt vaatama. Eks see minu “võiks ju mingi sari taustaks olla” on tihtipeale sama teema, lihtsalt see ei kahjusta vähemalt teisi. Isegi kui sa oled biomass ja sa tunned, et sa ei saa teisiti, saad sa vähemalt sedagi otsustada, mil määral või mil moel sa oma instinktidele järele annad.
Nagu ütles 7 of 9*: you don’t have to be slave to your programming. Sa ei pea olema oma geneetilise koodi ori. Kõigil on raske, kõigil on stress, kellelgi ei ole tore praegu. Aga sa ei pea sellest hoolimata biomass olema, tee paremaid otsuseid.
Aga no isegi kui minu lugejad teevad, siis piisavalt paljud ei tee, nii et see oli ette teada, et ühel hetkel ei saa mina, kes ma enne ja pärast torud ära puhastan ja üksinduses trenni teen, seda enam väljas teha, sest mingid lollpead on kogu selle aja kambaga treenimist jätkanud. Mõned treenerid on jätkuvalt trenne korraldanud. Mõned lapsevanemad on oma lapsi rõõmuga sinna trennidesse lubanud. Nagu on ette teada, et selle pärast, mis Stromkal ja mujal toimub, tuleb kohe varsti liikumiskeeld või vähemalt -piirang. See oleks välditav, me kõik saaksime selle ära hoida, aga selge see, et me ei hoia ja see tuleb. Sest me oleme biomass.
Täna olen ma lisaks ka pahane, sest oma sõpradelt nagu ootaks enamat. Aga täna hommikul selgus, et üks mu sõbranna, kes nagunii käib jätkuvalt tööl ja suhtleb töö juures inimestega, on lisaks sellele ülepäeviti erinevate pisikeste seltskondadega hängimas käinud, sest ainult väikese seltskonnaga ju ja looduses. Ma ei tahaks kedagi ehmatada, aga TEGELIKULT see sotsiaalse distantsi hoidmine ei käi nii, et esmalt käin tööl ära ja siis täna õhtul hängin Malle ja Kallega, homme Pille ja Peetriga ning ülehomme Reena ja Reneega, aga kõik on ok, sest kogu aeg on ju väikesed grupid. Nagu ma saan aru, et kõik need TEISED on lollid, aga minu sõbrad ometi mitte ju? Tema argument?
MUL EI OLE JU MEEST, KUIDAGI PEAN KA MINA SOTSIALISEERUMA.
https://www.instagram.com/p/B-G3T1sgLUv/
Kulla inimene, sa ei ole amööb. Kirjade järgi oled sa mitte ainult inimene, vaid MÕTLEV inimene, kuigi mul isiklikult on tunne, et selle nime panija oli purjus või sai asjadest väga valesti aru. Jah, sa oled bioloogiliselt “programmeeritud” paljudeks asjadeks, nagu stressisöömine, -varumine ja läheduse otsimine, aga sul on lisaks ka vaba tahe. Sa saad teha paremaid otsuseid. Ja noh, teate, kuidas jooga üks eesmärke on õpetada inimesi leppima sellega, et maailm ei ole meie kontrolli all? Me saame ainult matile (tataamile, kontorisse, parki) astuda ja oma parima teha, aga me ei kontrolli täielikult isegi seda, mis toimub sellel matil – me võime olla väsinud või külmetunud või võib toas külm olla või võib mingi vana vigastus just täna tunda anda või võib laps just sel hetkel oma pea vastu lauanurka ära lüüa ja me peame üldse oma tegevuse katkestama. Me ei kontrolli seda, mis toimub matil ja veel vähem kontrollime me seda, mis toimub väljaspool. Aga me kontrollime seda, et me astume sinna kuradima mati peale ja anname oma parima. See parim ei pruugi olla hea, see ei pruugi isegi olla piisav, aga igaüks meist saab teha seda, mis on tema võimuses. Ja praegu on parim see, kui see matt on sinu oma elutoas, võimalikult kaugel kõigist teistest.
* Tegelikult oli selle sama mõtte juba tunduvalt varem sõnastanud NG nõustaja Deanna Troi, kes ütles Datale, et “We’re all more than the sum of our parts, Data. You’ll have to be more than the sum of your programming.” Kas ei võiks see mõte üks kord elus meile ka kehtida? Ei v?
P.S. Okei, võib-olla ma tõesti vaatan liiga palju Star Treki.
Pärdikute päevaraamat 