Mul on igas muus mõttes elu nagu lill. Tuju on okei, maha ei ole surnud (kuigi kurgus nagu kõditab), mehega ei tülitse … Esimesel nädalal oli vist rohkem kiskumist, sest ta ei oska kuidagi töötegemist lõpetada ja kõik muud asjad langesid minu kaela, nüüdseks on ta ikka aru saanud, et peab vahepeal ise ka süüa tegema-nõusid pesema, et naine rõõmus püsiks.
Aga. Keskendumisvõime on null. Nagu TÄIESTI null. Hakkan näiteks kooli jaoks videoloengut vaatama ja no raske on kümme minutitki korralikult märkmeid teha. Mul hetkel selline aeg ka, et peaksingi eelkõige kooliga tegelema, st väliseid tähtaegu on vähe ja need on kaugel, nii et tuleb end ISE sundida. Üritan ikka joone peal hoida, mul on igal õhtul järgmiseks päevaks plaan valmis tehtud (olen asjalik! õpin! teen trenni!) ja no kui ma POOL plaanitust valmis saan, on ka hästi läinud. Stress ikka mõjutab vist.
Üleeile tegelikult olin teoreetiliselt tubli. Otsustasin multitaskida ning … vaheldumisi hangboardisin ja epileerisin (sest rippumiste vahe on kolm minutit). Ütleme nii, et ei olnud hea mõte, nii ei saa häid tulemusi. Või noh, epileerimise tulemus oli ok, aga nii ikka hästi ei hangboardi. 😀 Nii et see oli viga, edaspidi ütleme rööprähklemisele selge EI (ütles ta ja kirjutas postitust edasi, magistriseminar taustaks mängimas).
Aga no see on iseenesest tõsine probleem. Kuidas me siin jätkuvalt edukad oleme, kui ennast korralikult töölegi ei saa? Mind kutsuti veel sügisel ühele üritusele rääkima elust täiskasvanud õppijana – ma üritasin selgitada neile, et on minust hulga tublimaid, aga nad arvasid, et käin ma neile küll. No ja siin ma nüüd olen, kulutan terve päeva ühe videoloengu läbitöötamise peale. 😀 Kui keegi on vahepeal leidnud mõned superproduktiivsuse nipi, mis poleks lihtsalt “aga hakka pihta” (mis tihti töötab küll, nõus), siis olen üks suur silm, sest hetkel on küll selline seis, et kui ma suudan neli tundi korralikult iseseisvalt töötada, on hea päev olnud.
Teine mure on see, et kui ma saan end normaalselt tööle, siis tekib jälle superfookus ja lasen mitu tundi järjest ning unustan süüa ja jalutama minna. Ja mina olen üks neist inimestest, kelle keha reageerib nii stressile kui ka liiga vähesele aktiivsusele sellega, et lihased lähevad pingesse. Nii ma üldiselt üritan iga päev ikka vähemalt ühe 30-60minutilise jalutuskäigu teha. Kui vahele jääb, on kohe tunda, et reielihased on rohkem pinges, nii et pean arvuti taga imeasendites istuma, et end natukenegi venitada. Pildil näiteks näete pealmise reielihase venitust (mida suurem on nurk teise jala vahel, seda suurem on venitus – st kui parem jalg on korralikult maas, venitab natuke, kui on sirgelt laual, venitab rohkem, ja kui ajan parema jala kõveraks, et nurka suurendada, venitab päris korralikult), kuigi ideaalis tuleks muidugi puusad ühel tasandil hoida.
Mitte et ma siin mingit abi või nõu eeldaks vms, ega siin muud teha ei ole, kui uue olukorraga harjuda jne, et tekiks mingi rutiin ja harjumus kindlal kellaajal võimelda ja kindlal kellaajal õppida, aga lihtsalt tahtsin siin natuke sotsiaalselt kurta, et raske on. Lineaaralgebra on ka raske. Hakkasin netis just mingeid videoloenguid vaatama, kus peaks seletama nagu lollile, vähemalt kirjas on, et introductory, nii et loodan parimat. Aga mida keerulisem on, seda rohkem tahab aju end välja lülitada, nii et karta on, et sel nädalal tuleb veel palju enda lihtsalt materjalist läbinärimist. Muide, kui kellelgi on palju aega üle, siis igal pool pakutakse huvitavaid tasuta kursusi. Näiteks Udacitys on 30 päeva hetkel tasuta ning Sirgi linkis just Harvardi jagatavaid tasuta kursusi, mõtlen isegi, et kas peaks sealt midagi võtma. Sest noh, kui ma juba nagunii kahte asja korralikult ei tee, miks ma ei võiks siis viit asja mitte korralikult teha? Okei, tegelikult ma vaatasin Udacitys ka matakursusi, see vist peaks isegi kasulik olema, kui sama asja korraga mitmest erinevast allikast saad, jõuab paremini kohale. Ja keegi võiks seda õppimisekursust võtta ja öelda, kas on ka hea – mind natuke hirmutab see, et seal on õpetamise osa ka, nii et äkki see sobiks paremini Murcale vms teisele inimesele, kes peab enda kõrvalt ka teisi harima. Ühesõnaga võimalused on hetkel lõputud, kasutage juhust, kuni veel aega on.
Pärdikute päevaraamat 
Olen kah aeg-ajalt röömust pöördesse läinud, et maailma tippülikoolid pakuvad tasuta igasugu põnevaid kursusi. Paraku ideest pole seni asi kaugemale läinud, sest elu tuleb vahele: õunapuu oksad vajavad lõikamist, videomängul on uus kaart välja lastud, liiga ilus ilm, et toas istuda, … jne … Eks ma järgmises elus hakkan tubliks ja õpin põnevaid alasid, no muidugi kui ma oma selle elu pattude pärast porilasena ei sünni.
Mõtlesin korraldada tööl konkursi “kõige veidram asi, mida sa videokõnes kolleegi kodus märkad”.
Mina olen avastanud, et ma olen videokõnedes nagu pooletoobine. St ma TEAN, kuidas videokõne töötab, eks ole. Aga iga kord, kui ma teen videokõne kellegagi, kellel paistab ainult pool pead vms, üritan ma olukorda parandada OMA ekraani liigutades – no et liigutaks oma ekraani nii, et tal terve pea paistab, eks ole. Siiani on selle kasutegur 0 olnud (või noh, sõltub vaatajast, vahepeal näitan selle käigus näiteks enda (õnneks kaetud) rindu), aga ma proovin ikka iga kord edasi!
No ei lähe.
Ma olen teinud kümme kassipilti, kolm koerapilti, viisteist kanapilti, kommenteerinud blogis, vaadanud aknast välja, vaadanud uksest välja, tõmmanud ribakardinad ette, et päike ei segaks, tõmmanud ribakardinad eest, et päike saaks tuppa ja….
Tegelikult on asi selles, et ma rabelesin töö eile ette ära teha ja kõik, mis täna vaja, on vastamine paarile telefonikõnele ja paarikümnele kirjale. Tõelist eesmärki pole ja kõige hullem, et ei viitsi otsida ka.
Seda kirjutasid kodukontorisse kolinud juba varasematel aegadelgi, et üllatusega selgus, et tööd polegi tglt nii palju.
Tööd leiaks, aga ma olen ära hellitatud moor, kontorilaua taga läheb läpakas dokki ja fotosid ja jooniseid saan uurida mitme telekasuuruse (ok, väiksema teleka suuruse) ekraani pealt korraga, kodus on ainult rüperaali seasilm, millelt detailide eristamiseks on joonis vaja venitada kolmesaja protsendi peale ja siis lohistada seda nagu luubi all.
Vot selle osa tööst jätsin täna kõik tegemata. Ilmselt ma kahetsen seda esmaspäeval, sellest ka tänane rahutus.
Sadat protsenti ei saa endast pidevalt anda keegi. Ei kodukontoris ega pehme diivani ning baarikapiga kabinetis.