VVN viskas kinda, nimetades mind “õige elu apologeediks” ja ma mõtlesin tükk aega, kas reageerida sellele või mitte. Esiteks selle pärast, et täiskasvanulik oleks ju mitte reageerida ja teiseks selle pärast, et mul on paar päeva juba draftides postitus, kus tema ka otsapidi äramainitud on ning ma tahan toda ju ka avaldada ja siis ma olen nagu mingi ahistaja, kui ma mitu päeva järjest samadest inimestest kirjutan. Aga teatavasti ma ei ole täiskasvanulik inimene, nii et otsisin Instagrammist enamvähem esimese õige tagiga video, et spirituaalne tunduda, ja läheb lahti.
Ehk siis – ma olen ise jätkuvalt seisukohal, et ma olen paljusid asju, aga vat Õige Elu apologeet ma nüüd küll ei ole. Juba selle pärast, et minu jaoks tähendab Õige Elu seda, et naine on 25aastaselt abielus, tal on pisike majake või kolme-neljatoaline korter kuskil äärelinnas, ta kindlasti ei tee liigselt karjääri ja minu vanuses võiks lapsi olla vähemalt 2-3. Nii et ma päris kindlasti ei ela Õiget Elu, vaid olen eksinud kõigi keskklassi ideaali postulaatide vastu.
Küll olen ma aga innukalt nõus, et ma olen individualismi apologeet – nagu tegelikult ka VVN, kel on samuti vajadus seda jutlustada / käitumisega propageerida. Vist isegi suurem vajadus kui mul, sest ta alles hiljuti mainis, et teda kohe häirib, kui teised inimesed kõik käituvad nagu peab, st näiteks on kunstinäitusel vaikselt ja viisakalt vms, siis ta tahaks kohe ise seeliku üle pea tõmmata, et näidata, et see on ka variant. Mind üldse ei häiri see, kui teised viksid ja viisakad on, mul lihtsalt ei ole kunagi tunnet, et ma peaksin häbenema, kui tuli tuju seelik üle pea tõmmata – eriti kunstinäitusel, see on ootuspärane perfoormanss.
Aga no näiteks minu eelmises töökohas olid koosolekud, kus inimesed istusid ringis kott-toolidel. Mina istusin enamasti mingis venitusasendis, sest miks ka mitte, kui valida on, kas aelen põrandal või ebamugavas kott-toolis. Ühe korra vist ülemus ütles, et võta nüüd oma lõug maast ja seleta, mis saab projektiga X. Aga no mul ei tulnud pähe ka, et äkki ei ole sobilik (mis võis osaliselt olla muidugi seotud ka sellega, et tegu oli kollektiiviga, kus keegi võis sind koosoleku ajal ootamatult mängupüssist tulistada, minu üle-eelmises töökohas kandsid kõik kontorikostüüme ja istusid viisakalt toolidel ja rääkisid väljapeetult, seal oleks põrandale siruliviskamine hulga suurem väljakutse olnud). Ma kuidagi olen välja kasvanud sellest east, kus oli veel kogu aeg vaja kellelegi midagi tõestada, nüüd olen ma vana ja rahulik ja teen seda, mida tahan – kui tahan kunstinäitusel praekartulit süüa, siis söön, kui tahan vait olles maali vaadata, siis vaatan. Eeldusel muidugi, et pole ohtu näiteks oma rasvase kartuliga kellegi teise mantlit ära määrida või koosolekul garbha pisandanaga (vt alla) kellelegi teisele end otsa rullida või midagi olulist maha magada (mille tõenäosus oleks täpselt sama suur, kui ma viisakalt kott-toolis istuks).
Ehk siis peamine erinevus meie suhtumises individualismi on see, et minu seisukoht on, et igaühe individualism kestab nii kaua, kuni see teise oma riivama hakkab. St näiteks, et mu naabril on igati õigus pidada kas või kümmet kassi, aga kui minu korteris kassikuse hais levima hakkab, on mul õigus vihastada. Ja see, et naaber ei tea, et ma olen vihane, ei ole siin oluline, inimene võiks ise suuta aru saada, et kui ta oma loomade tagant ei korista, on see teistele ebameeldiv. (Näide päris elust, terve eilse päeva üritasime aru saada, kust see kassikuse hais tuleb – mille teeb veel imelikumaks asjaolu, et minu teada on siin trepikojas ainult üks kass ning seegi on tubane ja meist mitu korrust eemal – hetkel leppisime järeldusega, et ju sai millegi sisse astutud.) Noh, et saa või viis last, aga kui küla neid kasvatama peab, on halvasti. Samas kui tema seisukoht on, et igaüks võiks saada viis last, kui tahab, ja see on normaalne, et küla aitab. Mis muidu oleks ok, aga kui me lähtume seisukohast, et iga külaelanik võib täpselt sama moodi naeratada ja öelda, et “mina olengi torm ja täna on mul tuju hoopis kuskil mujal tormata”, siis nii on ja eks pead ikka ise vaatama, kas toidad oma last või mitte. See seisukohtade vahe tuleb ilmselt lihtsalt sellest, mis positsioonis sa rohkem olnud oled, aitaja või abivajaja omas, ja kuidas sa selle külaga üldiselt suhestud. Suhestud siis selles mõttes, et kui minu üldine seisukoht on, et kogu küla võiks mu rahule jätta ja ma tahan omaette olla ja mitte kuulda, mis sellel külal jälle öelda on, siis ma paratamatult tunnen, et mul pole ka õigust minna ja paluda, et “kuulge, aga äkki nüüd toidate-katate mu lapsi nädalakese”, sest ma olen ise end külast eraldanud. Inimestel, kes on oma külaga rohkem läbipõimunud suhetes, on ilmselt ka rohkem ootusi (ja kohustusi).
Või täpsustades, minu seisukoht on, et ole täpselt selline torm nagu sa tahad, kuni sellega ei kaasne eeldust, et keegi teine peab oma tormi piirama hakkama, et sinu omaga arvestada (või sinu tormi tagajärgi likvideerida). Mulle on jäänud mulje (mida võib vabalt parandada), et tema seisukoht on, et tuleks rohkem arvestada inimeste eripäraga ja need loomult vähe võimekamad koristajad peaksidki olema valmis loomult vähe tormakama tormi tagant koristama. Mis on igati ok kokkulepe, kui tõesti oma lähedastega sellisele kokkuleppele saad. Minu lähedased minuga ei saa, kui tegu pole ajutise põhjendatud olukorraga (stiilis: muidugi käiksin oma väikevenna eest poes, kui ta praegu haigus(kahtlus)ega kodus peaks istuma, aga mitte siis, kui ta niisama lambist otsustaks, et talle ei meeldi enam poes käia, sest see ei tundu talle praegustes oludes turvaline). Sama suuremas plaanis, mina ühiskonna liikmena toetan rõõmuga oma maksudega inimesi, kes meditsiinilistel (sh vaimsed terviseprobleemid) või sotsiaalsetel põhjustel ise hakkama ei saa, aga ma arvan, et need kulud peaksid olema põhjendatud. St kui sa ei saa töötada, sest sul on vähk, siis on normaalne, et ühiskond toidab ja katab, aga pole normaalne, kui sa otsustad lambist voodihaigena ka tõuhobuse võtta ja me peame nüüd aitama ka teda toita ja treenida – kui just arst ei ütle, et just seda teraapiaponi on meie patsiendil hädasti vaja. Kui keegi teine enda lähedaste või oma ühiskonnaga saab lahkemale kokkuleppele, siis andku aga julgelt tuld. Mina individualismi apologeedina ei näe selles mitte midagi halba. Nagu ei näe ma halba ka selles, kui mõni neist lähedastest ühel hetkel ütleb, et “mina olengi torm ja ma tahan nüüd teises suunas puhuda”, eeldusel, et sellega mingeid väga konkreetseid lubadusi ei murta. Et individualismi oluline osa on ka teiste inimeste individualismi tunnistamine ja tunnustamine või nii.
Hea päev selleks, et internetis tüli üles kiskuda, eks?
Pärdikute päevaraamat 
täiega hea päev. te meeldite mulle mõlemad, nii et varun popkorni ja vaatan kes mida vastab.
Nii nunnu kassipilt!!!!
See kassikuse-teema on hästi kohane, sest ma siiamaani ei saa üle sellest, et mu toonane naabrinaine (kes nüüd on surnud, suht vana oli) käis ütlemas, et me peame Korpuse ära uputama, kui see kassikuse hais tema korterisse veel tuleb.
Ja mul ei olnud mitte “hakkan nüüd sagedamini liiva vahetama!”, vaid “mine persse, kui vastik käitumine!”
Nutsin peatäie, kirjutasin sellest postituse http://mahamure.blogspot.com/2013/04/kui-kellelgi-on-veel-kaebusi-korterile.html ja ei muutnud oma käitumises midagi.
Sest täitsa võimalik tegelt, et haises (ma tollal keeldusin tunnistamast, mu elu oli liiga raske), sest mul oli elus nii palju pinget, et ma koristasin, kui PIDI (no nii rõve, et mul endal vastik) ja pisiasjad ei huvita(nud) mind.
Ehk phmt ma olen laias laastus nõus tegelt sellega, et teisi (ka kogemata) tõugata ta on paha, aga millega EI ole ja mis mind sind Õige Elu apologeediks paneb pidama, on suhtumine “mind ei tohi miski segada, kui segab, on paha!”, milllele minu vastav tunne on: “See nii väike asi, neelan alla, kui juba mitu kuud haiseb, mainin”.
Et tõukamine paha, aga kui ma kogemata riivan, ja sis teine tõstab kisa, et ma halb inimene olen, on see tema, mitte minu viga.
Tegelt ma isegi ei arva, et teised peaks mind aitama selles või tolles ja LOOMULIKULT on neil õigus ära öelda vms.
Aga krt, ärgu tulgu siis inisema, et nt haiseb või et ma peaks oma lapsega ikka rohkem mängima – ma saan ise hakkama, kui vaja, teen oma jaksuarvestuse sellega ja kui sulle ei meeldi kaasnev kassikuse hais, sinu probleem.
Ehk kui sa tahadf tulla mulle appi liiva vahetama, ma olen rõõmus ja tänulik ja annan sulle kohvi lisaks ohtratele tänusõnadele, aga kui sa tuled ütlema, et uputagu ma kass ära, mul on “ok, tule politseiga tagasi, vaatame, kas nende arust on see hais ka nii hull, et peab jõuga kassi magama panema!” ja kogu moos.
Seda enam, et hais LÄKS ise ära varsti. Ei tasu lasta end igast pisiasjast endast välja viia või kui lähed, miks see MINU asi peaks olema?
Ei, aga mulle meeldib rents ka ju =) Lihtsalt ma tajun seda “see võib teisi segada, nii et nii ei tohi!” ja mul on “no ma teen oma parima, aga praegu ei jaksa rohkem, varsti jaksan – ma ei pea kogu aeg ideaalne olema!!!”
Noh, mina ei lähe üldiselt kellelegi ütlema – kui mind ka pargis näiteks kellegi muusika häirib, on minu meelest lihtsam minna kuskile, kus ei ole seda muusikat, sest selle tulemusel saab üks inimene muusikat ja teine inimene vaikust edasi nautida. Ma lihtsalt mõtlen vähem sellest inimesest, kes ei taha oma otsuste langetamisel teiste inimestega arvestada. Muusika on ehk parem näide – sul on õigus oma korteris muusikat kuulata ja mul on õigus oma korteris magada, nii et ideaalses maailmas, kui ma näiteks tulen ja ütlen, et kle, mul tegelikult teeb laps kahest kolmeni lõunauinakut, siis sa sel ajavahemikul klingoni ooperit ei kuula, kuigi sul on selleks igasugune seaduslik õigus.
Muide, minu variant on pigem “see võib teisi segada, nii et ma ei TAHA” (eeldusel, et need teised on ise normaalsed inimesed), vähemalt olukorras, kus teised alternatiivid on samaväärsed.
Sinu naabrilugu kõlab pigem, nagu temal endal oleks mingi probleem olnud. Selles mõttes, et ikka PÄRIS probleem, mitte kassiprobleem. Ma ei kujuta ette, et inimene, kes muidu lastele jõuluks kingitusi teeb, järsku kohale tormaks ja soovitaks kellelgi kass ära tappa, miski muu peab ikka olema ta juba viimase piirini viinud. Kui suhted juba enne halvad oleks, siis saaks jah aru, et iga väike asi ajab kettasse, nagu kehvas abielus.
Aga krt, sellest kassiasjast ma ei saa ikkagi üle, sest see oli mingi fantoomhais. Minu arust ei ela kasse ei meie kohal ega all (ma pole mitte üht näugumist kuulnud siin) ning lisaks oli hais kõige tugevam meie elutoas (st kui ma jalatsitega midagi sisse tassisin, oleks see hais pidanud ju esikus olema), aga ühe päeva haises ja järgmisel oli lihtsalt kadunud. Tavaliselt on nii, et kui see hais tõesti olemas on, siis ühe päevaga see minema küll ei lähe.
Ja lilled ja vikerkaar ja rahu ja sõprus ja ükssarvik ka metsas =)
Jee!
Ma vist mõtlesin välja, kust hais tuli. Täna tundsin ka haisu, kui töömees meie all tööle hakkas. Nii et ilmselt miski, mis ta teeb, keerutab seda korterist üles (ja tundub, et seal korteris tehakse väga põhjalikku remonti).
Mida see töömees teeb seal? Mul oli kunagi selline pahtel, mis haises nagu oleks see kõvasti kasutatud kassiliivast tehtud. No ikka väga korralikult kasutatud kassiliivast.
Kuivas ära ja kogu lugu. Ei mingit lehka enam.
Ma ei tea, minu kõrva järgi on kuulda olnud puurimist ja lihvimist (viimasega võiks pahteldamine kaasas käia küll). Küsima ma antud hetkel muidugi ei lähe, väldime kontakte jne.
Ma ei ole teie vaidluses/väitluses ise osaline ja mul on teiste inimestega hämmastavalt vähe põrkumisi (mis vbla näitab mu privilegeeritud seisundit), aga remargi korras, et see esimene püha onu video käib mulle kohutavalt närvidele, sest ma hakkasin kohe mõtlema mingitele surnuks piinatud väikelastele ja on see jee nende enda valikute tulemus. Või üleüldse noh. On väga palju asju, mis lihtsalt juhtuvad nagu loodusõnnetused. Ja on asju, mis juhtuvad inimestega, sest keegi teine teeb valiku olla sitapea. Ja siis on need kolmandad asjad, mis on oma valikute tulemus, aga need EI OLE ainsad asjad.
minu arust on see keeldumine tunnistamast, et KÕIK ei sõltu iseendast, osalt ohvrisüüdistamise alus (“hea inimesega nii ikka ei juhtuks” ja blablabla); ja teiseks üldse jube naiivne eluvaade ja omamoodi suurushullustus.
Kui ma ise tahan rõhutada, et oma valikutel on tähtsus olemas, siis mulle meeldivad kaardimänguanaloogide tüüpi selgitused palju rohkem (“kuidas jagatud kaarte välja mängida?” aktsepteerib ühtlasi seda, et kurat teab, mis kaardid kellelegi kätte juhtuvad).
Ma ei ole selle konkreetse onuga üldse kursis (täitsa ausalt tõesti võtsin suht esimese pildi “õige” tagiga), aga tavaliselt on nende point see, et sa ei saa kontrollida oma elu, aga sa saad kontrollida OMA valikuid. No näiteks sa võid saada vägistatud, röövitud, pekstud täiesti oma otsustest sõltumata (või hoolimata igati “õigetest” otsustest), aga nüüd pead sa ikkagi ühel hetkel otsustama, mis sa edasi teed – kas andestad või ei andesta, kas tapad end ära või tapad ründaja ära, kas lähed politseisse või ei lähe, kas lähed eluga edasi või lased sel end igavesti mõjutada.
Kuigi ka selle lähenemisega ei taha ma nõus olla, sest ma olen pigem selle koolkonna pooldaja, et suur osa iseloomust on kaasa sündinud ja suur osa võib küll olla kasvatuse tulemus, aga see ei muuda asja, et kui näiteks lapsea vägivallatsemise tõttu on täiskasvanu nüüd ärevushäirega või PTSD-ga ja/või mõne muu häirega, siis see jääb ilmselt temaga elu lõpuni ja sinna pole midagi parata. Või et kui oled endale keskeaks mingi halva harjumuse külge kasvatanud, kas või stressisöömise (mille on tihtipeale lastele vanemad sisse kasvatanud) või kombe välist valideerimist ohtlikest kohtadest otsida, siis on väga raske ajule õpetada, et nüüd peaks mujalt rahustamist leidma. Võib-olla tehtav – aga samas mina näiteks pole siiani õppinud nii järjepidev ja optimaalne olema, kui tahaksin, nii et mul isiklikult pole edulugu ette näidata. 😀
no see oma valikute kontrollimise jutt töötab teatud määral ka siis, kui isiksuseomadusi arvesse võtta – sel juhul on need isiksuseomadused osa neist kättejagatud kaartidest. a seal videos oli küll jutt, et puha kõik oma valikud.
Mhmh, see oli lihtsalt väga lühike klipp, ma ei ole mehe taustaga kursis. Aga üldiselt nendesugused (Sadhguru näiteks) tunduvad olevat seisukohal, et iga inimene võiks täielikult oma emotsioone kontrollida näiteks, kui ainult tahaks ja piisavalt üritaks – et kui ikka ei suuda õnnelik ja universumiga ühenduses olla, ju siis ikka ise ei ürita piisavalt.
sel juhul – pagan võtaks.
minu arust on selline jutt – kui see tuleb mingis, näiteks kasvõi füsioloogilises mõttes privilegeeritud inimeselt – enda kaastundest vabastamise jutt. “ää nad ise on süüdi nagunii ää”.
Noh, tihti nad väidavad ka seda, et nad saavad seda õpetada, lase ainult guru endale südamesse. 😀 Nii et võib olla ka rahategemismeetod. Ainult minuga saab jõuda tõelise tõeni. Või just minuga. Või kõigi teistega ka, aga minuga kiiremini ja paremini.
Osad targad piad arvavad, et kogu vaba tahe on illusioon või nii.
https://samharris.org/podcasts/the-biology-of-good-and-evil/
mu seisukoht selle kohta on see, et kuna me täpselt ei tea, kuidas selle vaba tahtega ikka on, siis rakendan ma Pascali kihlvedu – käitun igaks juhuks, nagu mingi vaba tahe ikkagi oleks, sest kui juhtumisi on, oleks minust nõme see vastutus võtmata jätta, ja kui ei ole, siis pole nagunii vahet, nii et sama hästi võin ma mängida, et on, nagunii on seegi determineeritud.
Selle looga seoses tuli mulle meelde kui süüdistasin kassi allkorrusel minu “mancave’s” kusel käimas. Ikka rõve milline “kassikuse” hais aegajalt ninna lõi kui arvuti taga teismelisi nottisin. Asi lõppes sellega, et avastasin hiirelõksu ammulõpnud hiirega, mis sõltuvalt õhuniiskuse tasemest ja temperatuurist vähem või rohkem laibalehka levitas. Siit moraal: äkki mõni naaber on etteteatamata koroonasse koolnud 😛
Meie üleval elavad kaks inimest, korraga vast ei sureks ja küll teine ajaks matuseasjad korda. Meie all käib nüüd see ehitusmees – äkki see polegi puuriheli, vaid saeb ketassaega laipa juppideks, et vaikselt osadekaupa lahti saada. Sel juhul peaks kõik hästi olema, sest jama nüüd ju ca kolm päeva kestnud, peaks varsti ühele poole saama.
Mitte et ma pooli valiksin, te mõlemad olete mulle armsad =), aga siit tuleb minu kaks senti. Pole tegelikult oluline, kes seda ütles (käesolevas diskussioonis VVN), aga isiklikele kogemustele tuginedes torkab mind suhtumine “Ei tasu lasta end igast pisiasjast endast välja viia või kui lähed, miks see MINU asi peaks olema?”
Torkab lausa kaks korda. Esiteks, “pisiasi” on ülimalt suhteline mõiste. Mis on minu jaoks pisiasi, võib teise inimese jaoks olla mäekõrgune probleem. Ning jaa, iseäranis hästi tuleb see tunnetuslik erinevus välja, kui tegemist lõhnade või helide või muu sarnasega. Ja mu meelest tuleks tekkinud vastuolusid lahendada eelkõige selle poole huvides, kelle jaoks X või Y ON probleem, mitte lajatada suhtumisega, et kui ongi probleem, siis mis see minu asi peaks olema.
Teiseks – suhtumine “pole minu asi”. Mu meelest võib sedasi suhtuda juhul, kui elatakse ühiskonnast eraldatuna kusagil mäetipul, kasvatatakse seal oma lehma, kapsaid, kaalikaid ja viite last, ja never, ever mitte ainumastki neist hüvedest ei kasutata, millele keegi teine sõrme külge on pannud. Kaasa arvatud selline igapäevane asi nagu näiteks teed, mida mööda sõita või kõndida. Meil siin USAs leidub üksjagu neid, kes kusagil off the grid elavad ja nii kuramuse self sufficient on, pole neil valitsusega asja ega kellegi muuga, kõigile näitavad keskmist sõrme. Aga poodi õlle järele sõidavad pickup truckiga, mille keegi teine on ehitanud, mööda asfaldteed, mille keegi teine on ehitanud.
Pikk jutt lühikeseks – mu meelest on nii, et senikaua kui inimene on kuskiltki otsast ühiskonna liige, ja teine liige tuleb ütlema, et kuule, muusika on vali või kassipiss haiseb, ei viis suhtumine “miks see MINU asi peaks olema” kusagile. Isegi kui tegemist on mingi hullu mutiga, kes kassipissihaisu ette kujutab – ka sel juhul on mõistlik mingi lahendus välja mõelda, olgu või butafoorne, mis aitaks fantoomlõhnal muti sõõrmetest kaduda. “Pole minu asi” on väga ebatõhus, fantoomlõhna kindlapeale ei kaota =)
akakak =)
Minu “pole minu asi” ei ole mitte “ei tegele, sest ei huvita” vaid “ei tegele, sest ma ei saa midagi teha”.
Ehk no mida ma muretsen, et teised inimesed ei pea isolatsioonist kinni ja kolmandad inimesed surevad ära, et toit saab otsa või et vallandatud ja nüüd tööta inimestel on halb – neil ei ole parem sellest, et mina muretsen. Ja ma ei saa kuidagi kontrollida, mida teised ja kolmadad ja neljandad inimesed, valitsused või mässajad kuskil Kambodžas teevad.
Kellelgi ei ole parem sellest, et mina muretsen, ainult mul endal on halvem.
Ja mu “see ei ole minu probleem, see on tema oma” on phmt sama. Ma teen NIIGI oma parima. Teen kõik, mida saan, et maailm par em oleks. Ja kui siis selgub, et see IKKAGI ei ole piisav ja IKKAGI on halvasti, ei ole mitte koht end peksta, et ma olen halb inimene ja ei suuda kõiki õnnelikuks teha, vaid on “ma ei suuda kõiki õnnelikuks teha. So what. See ei ole minu probleem. Ma ei peagi seda suutma. Kui kellelgi on probleem, siis tegelegu sellega ise, mina rohkem kanda ei jõua.”
Ehk ma võin küll lapse lõunauinaku ajal oma klingoa ooperit mitte kuulata, sellega ma saan toime. Ei kurna mind välja. Aga kaebus kahe päeva kassipissihaisu üle, kui ma niigi annan oma parima, olen omadega suht serva peal ja ei suuda midagi enamat, on juba see koht, kus ma vihastan, sest ma ei suuda rohkem teha ja kui mult seda tahetakse, mingu pistku pea iseendale persse ja tehku suu lahti.
Ma ei pea leidma endas jaksu iga teise inimese muresid lahendada, muidu olen paha. Kurat, mu jaks on lõpukorral just selle pärast, et üritan muudkui hea olla – ja ma rohkem ei jaksa!
Ja kui ei jaksa, siis nii ongi. Seisan omaenda heaolu eest, kui piir käes on. Igaüks vastutab iseenda eest ja nii ongi.
lisaksin siia, et ühed asjad on need, mis toimuvad ühe liikme ja teise liikme vahel. Need sõltuvad nende liikmete vastutulelikkusest ja lahkusest jms isiklikest omadustest.
aga ma olen tähele pannud, et mingid häirimised on miskipärast ühiskondlikult palju aktsepteeritumad kui teised häirimised, kuigi häiritav võib samahästi kannatada just selle aktsepteeritud käitumise all.
Mulle kui paduöökullile torkab selles mõttes silma see, kuidas teiste une häirimine oleks õhtusel tunnil justkui palju pahelisem kui hommikusel tunnil (ehk siis: mulle kell üheksa hommikul helistada ja kui ma unesegast häält teen, siis selle üle lõbusasti naerda on miskipärast juskui okei, kuigi mina ei helista õhtul pärast 23 kellelegi, kellest ma ei tea, et võib, ja tglt helistan ka pärast kl 22 ainult siis, kui väga vaja, ja palun igaks juhuks vabandust). Aga kindlasti on teistel teistsuguseid näiteid.
Kusjuures ma ei ole isegi kindel, et need aktsepteerimised-mitteaktsepteerimised käivad enamuse-vähemuse loogika järgi.
üks päris hea näide on fanaatiline muruniitmine vs oma aias lilleaasa kasvatamine. Esimene kurdistab naabreid, lisaksräägivad ökoloogid, et paha. Aga trahvi tehakse ikkagi selle teise eest.
Oojaa.
Mind häirib kui tuli trepikojas valgel ajal põleb. Majanaabrit häirib, et vahel pimedal ajal EI põle. Lahendus: keelame tulede kustutamise, et kindlasti pimedal ajal põleks.
ja ma lepin. Sest no pole ju nii tähtis asi =P
Ma ei tea, miks häda “pimeduses pidin lülitini kõndima!” on hullem häda kui “mulle ei meeldi põlev tuli päevavalges”, aga on =P
Daki kirjutas sel teemal just Facebookis, ma ei tea, kas sa oled ta sõbralistis. Igatahes tal olevat lapsega nii, et laps tahab, et laelamp põleks, ja Daki jälestab laelampe. Ja no mul on mehega TÄPSELT sama tüli. Mina istun elutoas, laelamp põleb – ta kõnnib läbi toa (isegi ei peatu siin, läheb oma kontorisse) ja möödaminnes laseb tule ära. Ja mina vihastan, sest no ma kasutasin seda, mis sellest, et “sinu arust” on valge. Mul järelikult ei olnud valge. Tema sõnul olevat laelamp liiga abrasiivne.
Aga tegelikult pimedas trepikojas olen Notsuga nõus – naaber kardab oma turvalisuse pärast (“murran jala”), samas kui sul on lihtsalt eelistus. Sel juhul kindlasti mure turvalisuse pärast võidab.
“kardan kukkuda” on tglt päris tugev põhjus.
hea lahendus oleks siin hoopis intelligentne lamp, mis reageerib valgusoludele.
Või pimedas helendavad lülitid, mille juurde ei pea kõndima, vaid on igaühel kohe ukse juures ja välisukse juures ka. Ma olen selliseid lüliteid täielikes lobudikes näinud, nii et ei tohiks väga keeruline olla.
Ahjaa, ma tahan laelambiteemal ka sõna võtta. Meil on niimoodi, et mina jälestan laelampe, mees armastab neid. Oleme asja lahendnud sedasi, et minu otsustada on, milline on valgus minu kontoris (loe: köögis) ja minu workshopis, ja tema otsustada, milline tema kontoris (loe: elutoas) ja tema workshopis. Varahommikuti ja õhtuti, kui elutuba ühiselt kasutame, leiame kompromissi. Aga kui tuldaks minu valduste valgust timmima, ma läheks vist üsna endast välja =)
Sa läheks üsna endast välja.
Ma mõtlesin ja mõtlesin, miks see, mis minu jaoks on “pisiasjad” on epu ja mõne muu jaoks olulised ja endast välja mineku teema ja miks vastav tunnistus mulle nii nõme ja mittemõistev näib.
Välja mõtlesin.
Täpselt seesama, millest rents ja notsu allpool räägivad.-
MINU vastavate vajaduste peale astutakse kogu aeg. KOGU AEG. Ka suuremate, palju suuremate murede. Ja ma neelan alla, sest no olgu, ilmselt on teiste vajadused ja soovid tähtsamad ja kibedamad. Ma saiis taltun ja luban neile nende paleusi, mis seal ikka.
Aga kui mina eeldan, et teised midagi alla neelaks, on korraga tegu suurte asjadega, mis on jube tähtsad. Mina võin neelata ja keegi ei märkagi, aga teistele on see ikka liig – fakkjuu, maailm, miks nii?!?! Et kui mina või mõni teine kaebab, siis on tegu olulise vajadusega, aga kõik, mille ma vaikides alla neelan, sest pole ju nii suur asi, on ebaoluline?!
FAKKJUU! maailm!!! Mina siukeste reeglite järgi ei mängi!
Aga miks sa neelad alla siis? Täitsa tõsiselt, miks sa ei ütle, et “sorry, ma eelistan seda varianti” ja kõik?
Ma ei märka nii kiiresti oma tahtmisi. Mul läheb aega ja tavaliselt selleks ajaks, kui ma ise aru saan, et olen endale haua kaevanud, olen ammu “jaa, ikka saab, ikka teen” öelnud ja algustki teinud.
Teiste soove, kui nad neid väljendavad, on lihtne näha ja mõista, mida need tähendavad. Enda omadest saan viivitusega aru.
Kui on viivitusega võimalik reageerida, nt kirjakesele seinal, ma reageeringi paremini, enda jaoks õigemini.
aga MILLEGIPÄRAST (vt “inimesed teevad veidraid asju ja see peab mulle ok olema – nojah, eks ma elan siis nii) tullakse kas ukse taha või helistatakse, mingi “reageeri kohe!” värk lüüakse mulle pähe – ja ma ei suuda nii ruttu ennast tunnetada.
Mul läheb aega, et adekvaatne olla.
Nojah, kui keegi mulle ootamatult näkku karjuks, et uputa oma kass ära, siis ma vist kas saadaks perse või paneks lihtsalt ukse kinni, sest ei saaks ehmatusest ühtki sõna suust välja. Seda, mis ma kogu sellest asjast arvaks, mõtleks alles hiljem.
No aga kassiuputamise jutt (ta kül ei karjunud, vaid ütles: “Kui nii edasi läheb, peate oma kiisu ära uputama!”) on suht ekstreemne, isegi mina saan aru (kuigi tund hiljem juba paremini) et nii on nõme öelda.
Aga on hulk asju, kus mul on “ma tahan, et ta ära läheks, mu rahule jätaks ja soovitavalt ka naerataks!” esmane soov ja alles pärast taipan, et kle. Suures plaanis läks halvasti. Viga sai tehtud.
Kusjuures NÜÜD olen veel palju adekvaatsem, suudan süüdistustele vihaga vastata näiteks, aga ER ma olin nõus, taandusin ja vbla hiljem nutsin, et miks inimesed minuga nii halvad on – aga leidsin, et see on olemuslikult ikkagi minu süü, et ma ei aimanud nende soove eos ja ei täitnud neid juba enne, kui nad karmilt rääkima tulid ja olen ikka halb inimene.
VVN, see „läheksin üsna endast välja“ oli mul poolnaljaga öeldud. Ja isegi kui läheksin, siis minu „endast välja minek“ sel konkreetsel lambiteemal ei seisneks lülitit näppinud mehe perse saatmises või „kogu maailm on minu vastu“ attituudis või „miks teised võivad, aga mina ei tohi“, või milleski sarnases. Ma teeksin just nii nagu Rents nimetas – ütleksin, et sorry, ma eelistan, et laelamp ei põle. Ja no kui ta siis sama mustrit veel paar päeva kordaks, siis ilmselt kasutaksin kõrgendatud tooni. Kusjuures ma saan väga hästi aru, et antud olukorras on laelamp mu mehe jaoks pisiasi, aga minu jaoks suur häiriv asi. Lisaks, nagu sinagi, ei suuda ka mina reeglina otsekohe Olukordadele reageerida, sest Sõnn, noh =)
Ja see allaneelatavate asjade teema – ega siin mingit mustvalget ühest ja õiget lahendust polegi ju, kõik sõltub konreetsetest indiviididest ja asjaoludest ja läbirääkimistest. Koridorilambi näide on hea – hirm jalga murda vs energia raiskamine, päev otsa põlev lamp. Sellistel puhkudel tulevad mu meelest mängu poolte diplomaatilised oskused, st. kui täiskasvanulik ja arukas üks või teine pool (ideaaljuhul mõlemad) suudab olla, näiteks jalamurdmishirmus kodanikule taskulambi kasutamise idee pähe panna, või siis saavutada kokkulepe, et paneme liikumisanduri vms. Minu kogemuste põhjal on enamike vastuolude puhul täitsa võimalik leida lahendusi, kus üks pool ei tunne end permanentselt ohvrina („minu vajaduste peale astutakse kogu aeg“) ja teine pool ei jää kangekaelselt enda juurde, et „tuled põlegu 24/7“.
Meil ongi liikumisanduriga lamp. Mida ei tohi ära kustutada ja seega läheb ta põlema, kui valgel ajal trepikojas liigun.
Ja mind ei häiri nii palju energiasäästu (palju see ikka raiskab!)
pisikese jama pärast, vaid mind lihtsalt segab, kui tuli põleb valges, kui ma niigi näeksin ju.
Häirib emotsionaalsel tasandil, iga kord on: “Kurat!”
Mina olen märganud, et igati ok on naerda inimese üle, kes on tagasihoidlik introvert, aga praegu karantiini ajal on igal pool hoiatused, et hoolitsege ikka oma ekstravertidest sõprade eest, neil on raske. Ah teil on raske, närakad? Kas teie arvestasite varem oma introvertidest sõpradega ja lasite neil rahus olla, kui nad rohkem isiklikku ruumi/aega vajasid? Ja see pole kindlasti enamuse-vähemuse loogika järgi, meil siin Eestis peaks enamus ju introverdid olema.
jah, jah.
VVN kirjutas Ritsiku pool samast asjast – et nüüd siis kõik muretsevad, kuidas saavad õpitud lapsed, kes vajavad kooli tuge, aga kus olid kõik siis, kui paljusid lapsi lastekarjas viibimine hoopis segas õppimast?
😁 introverdid hõõruvad salamisi irvitades käsi 😁 Introvertlus on seega Eesti teine salarelv selle kuulsa kaitseväe mobiilse laatsareti kõrval🤔
Mobiilne laatsaret, introvertlus ja hajaasustus. Võrreldes mõnegi teise riigiga on meil siin ruumi laialt käes, päris suur hulk inimesi ei pea üldse kogu aeg üksteise kukil elama.
Introverdid ei hõõru midagi käsi, introverdid loodavad, et praegused valikud ei kao ka siis, kui vanad võimalused tagasi tulevad. Kuigi… Minu mini-intro mainis eile, et tahaks linna peale jalutama minna. Ju siis metsavahe tüütas ära. Ütlesin, et ei saa nagu eriti.
sest te ei ole praegu ise linnas?
mu kogemus on, et Tartu linnas saab praegu peaaegu inimesi kohtamata jalutada. Tegin üleeile Raadilt kesklinna treti (ja tagasi) ja kokku nägin terve tee peal maksimaalselt paarikümmet inimest. Kokku. Neist osa ei jäänud isegi minu trajektoori peale, vaid paistsid eemalt.
selline olukord oli umbes kella seitsme-kaheksa vahel.
Me oleme suht metsas jah. No kui sa ütled, et linnas on tühi… Võime proovida. Aga mõte on selles, et isegi introverdid võivad vahel igatseda näha kas teisi inimesi või vähemalt hooneid, või tont seda teab, äkki hoopis autosid.
käisin täna hommikul lumega Raadil ERMi kandis jalutamas (poole seitsme ja poole kaheksa vahel). Inimesi ei näinud ühtegi, aga autosid Narva maanteel kõvasti (küllap olid sealgi mingid inimesed sees, aga ma ei näinud neid).
Kesklinnas on tõenäoliselt veidi rohkem, aga igatahes sellist ohtu ma praegu ei näe, et rüselema peaks.