faith · Uncategorized

Hetked, mis muutsid su elu

View this post on Instagram

Took my latte for a hike ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.

No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)

Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)

Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.

Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …

View this post on Instagram

#exponentialgraphs #2020 #covid_19

A post shared by Laura Ceccato (@lauraceccato26) on

Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.

Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?

Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?

Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?

* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms

anna kannatust

Kaua see nali kestab veel?

Mõne nädala eest läksin jalutama ja nägin tüdrukutnoort naist, kes ilmselgelt oli ka ainult jalutama tulnud, aga kandis liibuvaid kunstnahast pükse, kõrge kontsaga saapaid, täismeik näos jne. (Ja ärge saage valesti aru, ma täiesti imetlen naisi, kes suudavad ka mujal kui siledal kontoripõrandal kontsadel käia ja selle käigus veel loomulikud välja näha. Tema oli täielik proff.) Vaatasin veel (kadedalt) ja mõtlesin, et see on vist võrdväärne sellega, kui mina mõnikord viitsin rinnahoidja selga ajada ainult selleks, et end ka kriisiajal siiski inimesena tunda. No vot ja täna ma enam ei pidanud vastu. Aitab. Ma ei taha enam pidžaamas ja tudusärgis oma päevi mööda saata, ma tahan ka vahelduseks juuksed ära kammida ja kleidi selga panna. Kohe hulga parem tunne sai. Kuigi selge on see, et selle lõikega ülepõlve kleidid pole ikka minu teema, peaks selle vähemalt 10-20 cm lühemaks tegema, näeks parem välja. Sellise pikkusega kleidis tundun ma alati kuidagi … töntsakas? Mammalik? Ma muidugi jälle ise ei oska seda lühemaks teha, nii et veel üks asi, mis jääb distantseerimisjärgset aega ootama.

Muidu mõtisklesin siin täiesti tõsiselt, kas oleks mõtet korralik kohvimasin koju osta või mitte. 😀 Ainult paari nädala pärast ei oleks ju mõtet, aga kui kauem kestab, juba nagu oleks … Samas tundub, et mina isiklikult hakkan nagunii peamiselt kodust töötama, nii et pean vist tõsiselt plaani võtma asja. Mitte et ma väga tahaks, mulle meeldib kohvikukohvi puhul see, et esiteks võtad sa natukesekski päriselt aja maha, mitte ei joo ekraani taga, ning teiseks see, et kogu aeg on soovi korral vaheldust, sest kohvikuid on ju palju. Iseasi, et Björn oli nii tore, et selle nimel võiks ka kohvimonogaam olla, aga no ma ei usu, et ükski kodune MASIN sellega eales võrdväärne oleks, seal nad kohapeal ikka jahvatasid ube ja kuumutasid piima. Ja see tüdruk tegi alati mulle südamekese sinna peale! Ehk siis ma ei taha tegelikult kohvimasinat, isegi AeroPressi ei taha, tahan tagasi kohvitama. 😦 Kohvimasina ostmine on kuidagi nii lõplik, nagu olukorraga leppimine.

View this post on Instagram

Too late for me, my hair is too far gone

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teine suur mure on see, et ma olen jõudnud seisu, kus ma saangi normaalselt kanda ainult (ikka esimesel) pildil olevat soengut või mõnda krunni, sest muidu on juuksed ebameeldivalt pikad. Kui on tavaline pats, hakkab näiteks joogat tehes igale poole alla jääma jne – nägite ise, kuidas ma eelmise postituse pildil madalat patsi hoidma pidin, et see tagumiku all poleks. Nagu lõvisaba. Rääkimata sellest, et tegelikult on ebamugav, kui pead vaatama, et oma juustele peale ei istuks. 😀 Ei saa isegi koroonat süüdistada siin, ma olen detsembrist saadik korra kuus juuksurile helistanud, aga kunagi vabad ajad ei kattu. Pean keset kaunist karantiiniaega talle hoovi sõitma vist, sest no selline tunne on juba, et lõikan lihtsalt niisama jupi maha.

Oh jah, ma vinguks veel, aga lähen teen joogat hoopis, äkki kaob vingumisisu ära. Ja äkki tuleb tööisu asemele, mul oleks vaja üks asi ära lõpetada. 😀

anna kannatust

Inimesed on oma lolluse valla päästnud

Ma ei usu, et nad on lolliks läinud, tegu on inimestega, kes on kogu aeg imelikud olnud, aga nüüd on selle imelikkuse suuremas ulatuses vallapäästmine järsku sotsiaalselt soositud. Algas see asi juba mitme nädala eest, kui lugesin, kuidas üks muidu normaalsena tunduv inimene kirjutas Facebookis, et praegused sündmused on tulnud selleks, et inimesi üksteisest hoolima ja üksteist armastama õpetada – ja noh, ehk leiab inimkond taas tee ühe vana raamatu juurde. Võimalik, et ta rääkis “Kolmest musketärist”, mis on ometi tuntud ood kambavaimule, aga no tundus, et mõeldakse siiski ühte teist raamatut.

Igatahes on selge, et praegusel ajal tuleb igasuguseid “imelikke” postitusi (ja nende taustal vaimseid nihkeid) nagu seeni pärast vihma. Kolm näidet minu viimase aja Facebookist:

  • varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik andis väikese ülevaate sellest, kuidas neil parajasti läheb, ja kasutas lühikeses postituses mitu korda väljendeid nagu “kui me peaksime selle üle elama” – eks inimesed on oma surelikkusest hetkel teadlikumad kui muidu, aga ta kirjutas näiteks plaanist oma väike tütar kohustuslikus korras kiilaks ajada, kuigi keegi nende praegusest kooslusest pole riskigrupis ja nad on hetkel väga pisikeses külakeses isoleeritud (see oli õnneks mitme nädala eest ja viimastel piltidel on tütrel siiski juuksed peas, naine ilmselt pani veto);
  • teine varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik … ah, mis ma keerutan, siin saavad pooled lugejad nagunii aru, kellest räägin. Märksõnad: spordivihkaja, esteet, hedonist. Sealt on tulnud arvukaid postitusi selle kohta, et peaks olema keelatud hetkel positiivseid postitusi ja ERITI trennipostitusi teha, sest inimestel peaks olema õigus rahulikult masenduda. (Muide, see, et mina olen positiivne, ei riiva kuidagi sinu õigust masenduda – sa võid näiteks rahumeeli isegi just selle pärast masenduda, et mina kõige kiuste positiivne olen. Luba antud. Pilt* on ka tehtud pühendusega sulle.) Minu lemmik oli igatahes postitus selle kohta, et kuna naine on nüüd temaga koos kodus distantseerumas, ei saa rahulikult pornot vaadata. Et … okei.
  • mitmed postitused selle kohta, kuidas just nüüd on õige aeg leida üles oma spirituaalsus (õnneks seda käis üks sahmakas nädala aja jooksul, viimastel nädalatel on see suhtumine jälle taandunud, vist siiski leiti ootuspäraselt tüdimus ja pettumus).

Aga kõik see on enamvähem ootuspärane, kriisiaeg ju. Seda enam, et pea kõikides nendes näidetes pole tegelikult toimunud mitte otseselt paradigmamuutust, vaid senised seisukohad on lihtsalt võimendunud. Aga teate, mis mind isiklikult ÄRRITAB? Mind ärritab see, et kõik need … kuidas nüüd viisakalt öelda … Kõik need mittenormatiivsed inimesed, keda blogimaailmas on teatavasti palju, on aru saanud, et nüüd on kõigil stressirohke aeg, järelikult võib oma eripärad ka jumala rahuga valla päästa. No et ütleme, et teen mina postituse. Tuletornist. Ilusatest punastest tellistest, mida küll vahepeal suvalise kraamiga on kaetud, seisab seal juba 1904. aastast, aga nüüd on vist tõesti ümber kukkumas. Ega vallal selle taastamiseks raha ka ei ole, väga kurb lugu.

Nii. Ja nüüd tuleb esimene kommentaar, kus üks vaimuhaigetest ütleb, et temale isiklikult on punane värv alati vastu hakanud. Siis tuleb teine ja teatab, et temal isiklikult tekitab punase värvi mainimine paanikahoogusid ja väga kohatu, et osad inimesed täiesti vastutustundetult igapäevaselt punasest värvist räägivad. Tuleb kolmas ja ütleb, et “ole vait, debiilik, kollane on veel rõvedam”. Järgneb 25 kommentaari, kus arutatakse teemal “kollane värv ja selle tähtsus ajaloos”, Nodsu viitab mitmetele filosoofidele ja olulistele kirjalikele allikatele ning räägib sellest, millised meistriteosed kollase värvita olemata oleksid. Võrreldakse punase ja kollase vastastikmõju ja kultuurilist rolli. Aga see pole veel kõik!

Teiselt poolt läheneb teine pooletoobine ja märgib, et 1904. aastast ei tea ta küll midagi, aga 1954 on talle eluks ajaks mällu maalitud, sest … Kindlasti saab siit alguse teine samasugune kommentaarikett, mis on teisega ühendatud ainult nii palju, et selle konkreetse blogipostitusega nad küll seotud ei ole, aga vahepeal kasutab mõni kommenteerija juhust, et viidata (mitte eriti peidetult), et blogija on ikka kergelt imelik ja peaks oma mõtteid häbenema.

Sinna vahele tuleb HenZen, kelle kommentaarid on pooltes blogides viimasel ajal blokeeritud, sest ta tundub pidevalt purjus olevat, nii et kui talle kuskil võimalus antakse, jätab ta neid kindlasti kolm. Ei, need ei ole seotud ei teemaga ega ka mitte teiste inimeste kommentaaridega. Aga vahepeal on neil teatav ilukirjanduslik või kunstiline väärtus, asi seegi.

Ehk siis otse öeldes – inimesed käituvad ebaviisakalt ja ei näita üles erilist austust selle inimese vastu, kelle veebikodus nad oma mokalaata peavad. Ja noh, eks sa tead ise, kes sa oled (ja kõik lugejad teavad ilmselt ka), aga no eriti nõme on jätta sellises stiilis ülevalt alla vaatavaid kommentaare, mille sa oma blogis kommentaariga “mine sa ka perse” ära kustutaksid. Kui sa sellist targutamist oma blogis lugeda ei taha, äkki ei situks teistele ka hinge? Ei v?

Ei, see postitus ei olnud otseselt minu oma blogist inspireeritud, kuigi ka siin on see tendents maad võtmas. Ei, ma ei kavatse linkida oma inspiratsiooniallikale, sest teadjad teavad ja te olete niigi seal juba pikalt purjus teismeliste kombel lämisenud, küsimus ei ole ju ühes viimases postituses. Ehk ma teen liiga ja teda ennast ehk ei häirigi, aga mina lugejana olen juba mitut erinevat postitust lugenud ning mõelnud, et postitus on hea ja huvitav, aga miks ta ometi neid troppe lihtsalt ära ei bloki. Ootan nüüd huviga 30 kommentaari tuletornide teemal, et ei peaks päris teemat ometigi puudutama. Andke tuld.

(Oeh. Jah, sina, kes sa said guugeldamata aru, mis tuletornist jutt käib, võid end nüüd kõigist teistest paremaks pidada. Istu, viis.)

* Jah, ma kasutan joogapiltidel filtreid, et keegi ei saaks öelda, et issand, mine pediküüri. Hashtag on ka juures, et te saaksite soovi korral vaadata, kuidas see asend TEGELIKULT käib. Eriti selle asendi puhul, mis pildil on, on mul endal nii hea meel, sest selline ARENG on toimunud, nii palju parem, kui vanasti. Aga kui te seal sellele hashtagile klikite, siis näete, et tegelikult peaks see jalalaba olema täiesti vertikaalselt vastu reit ja põlv selle tulemusel täiesti vastu maad – olgem ausad, see superrase tädi kohe teise pildi peal on sohk, kõik teavad, et rasedatel hakkab viimasel trimestril seal kandis kõik paremini venima. Aga jooga on selles mõttes imeline asi, et ükskõik kui kaugele sa jõuad, sa ei ole kunagi kohal.

Uncategorized

Oleks mul ka sellist enesekindlust,

et olukorras, kus ükski mees mind ei taha, hetkeks mõelda ja jõuda järeldusele, et “nojah, ju siis sellele mehele ei meeldi eestlased/blondiinid/jupatsid.” MINUS ENESES igatahes asi ei ole, neile lihtsalt ei meeldi välismaalased. 😀

P.S. Ma loodan, et tuleb ka teine osa, sest ma tahaksin väga teada, kas Eesti venelased ka ei tahtnud teda. Jätsin suisa samasisulise küsimuse, sest no rahvas nõuab vastuseid.

anna kannatust

Lugesin Perekooli

M

Ma ei kavatse isegi vabandada, igav oli. Isegi ei häbene. Aga täitsa lõpp, osad neist on nii terava keele ja osava ütlemisega, et neil võiks oma blogi olla. Ma täiega naersin seda teemat lugedes. Suurem osa oli suht niisama õelutsemine (näiteks see on ju igati normaalne, et Kardo tööle läheb, kui vanemapalk läbi saab, millal siis veel), aga pärleid oli ikka ka. (Hea kohe endal nii pisike kala olla, et sinu kallal keegi ilkumagi ei vaevu.) Ma ei viitsi minna täpseid tsitaate otsima, nii et parafraseerin mälu järgi, aga parimad palad on näiteks:

  • Masu esimene märk on see, et blogijate mehed hakkavad tööd otsima.
  • Mis siis veel saab, kui teineteist ükskord ilma filtriteta nähakse? (Internetis sündinud suure armastuse kohta.)
  • X-idel oleks praegu võimalus end nn puhtaks pesta – noored ja tugevad inimesed, mingu nt loomafarmi tööle, lüpsku lehmi ja visaku sõnnikut 2 kuud jutti. (Mõtlesin, et Kägu täiega varastas minu idee ju, käisin kohe vaatamas, millal ma sarnasest asjast kirjutasin, aga minu sarnane blogimärkus oli alles 10. aprillil, Perekooli kommentaar juba märtsi lõpus tehtud – vannun, et mina temalt ka ei varastanud, see idee ilmselt praegu paljudel.)
  • Kui sealt udarast Mulli tuleks, siis võib-olla nad lähekski. (Vastusena muidugi eelmisele punktile.)

Ja no see ülal pildina lisatud kommentaar on täpselt sellise stiiliga, nagu ma ise oleksin selle kirjutanud. Selles mõttes, et oleks ma oma sellest bloginud, ma oleks ilmselt isegi sama gifi kasutanud. Ja no olgem ausad, kui ma Mallu meditatsioonipostitust lugesin, oli täpselt sama emotsioon ka. 😀 Kallis kägu, kui sa oled mu kadunud kaksikõde vms, siis kirjuta, saame tuttavaks. Kui ei ole, võid ikka kirjutada, me ilmselgelt oleme hingesugulased.

Aga ma täitsa ausalt ütlen, et seda kuradima Mulli mainiti teemas nii palju, et isegi mina mõtlesin juba, et ei tea, kas peaks maitsma. 😀 Aga siis selgus, et see on mingi vahuvein lihtsalt – nagu täitsa tõsiselt, kes see joob igapäevaselt vahuveini? Ma isegi üritustel võtan viisakusest ühe klaasi, sest no on nagu kombeks. See ei ole ju miski, mida teleri ees juua. Või ma olen jälle moest täiesti maas?

faith

Korralik päevikupostitus

View this post on Instagram

Nii rahulik

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kiired ajad on olnud. Ajasin auto garaažist välja eelkõige selle mõttega, et saaks omaette ronimas käia, ilma et peaks nende teiste potentsiaalsete pidalitõbistega aega veetma. Tegelikkuses … juhtus nii, et iga kord, kui oli ilus ilm, oli mul parajasti mõni tähtaeg kukil, nii et hea, et koduski trenni teha jõudsin.

View this post on Instagram

Mmm

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et ootasin nädalavahetust nagu ilmaimet, sest lootsin, et saan vähemalt ÜHE päikeselise ronimispäeva, enne kui külmaks läheb, sest selleks nädalaks lubab ju ainult vihma ja lund. Ja täiega mõnus oli, kuus kraadi oli päikese käes ja tuulevaikses kohas igati paras, isegi jakki ei olnud vaja. Ja tundub, et kodusest trennist on ka kasu olnud, jõudsin kahel rajal kaugemale kui iial varem – ühel üllatuslikult selle pärast, et suutsin normaalse inimese kombel oma jalgu kasutada, ma ei tea, kust see jalatöö kodus istumise peale välja on ilmunud, aga tundub, et päris kõik siiski veel meelest ära pole läinud.

Eile oli see-eest selline päev, kus sul on vaja ära teha üks paaritunnine asi ja selle asemel, et siis need paar tundi kulutada, vedeled sa õhtul kella viieni diivanil ja ohkad iga natukese aja tagant, sest elu on nii ebaõiglane, sest sa PEAKSID ju tegutsema. Ja kui ma ütlen sa, mõtlen ma muidugi ma. Ei tea, kas ilm tegi letargiliseks või rabelesin laupäeval natuke liiga palju, sest laupäeval sai pärast kojujõudmist veel üsna korralik jõutrenn lõpetuseks otsa tehtud, igatahes metsik väsimus oli ja täna oli ka veel rattaga sõita kuidagi raskem kui muidu.

Aga tehtud see kodutöö sai ja isegi ennetähtaegselt ära esitatud – eelmine kord jäin esitamisega natuke hiljaks, nii et üritan siin oma vigadest õppida (ja värskendan kogu aeg hinnetelehte, et näha, kas mulle eelmise kodutöö eest üldse punkte anti või mis karistus seal on, nad on üsna karmid tähtaegadega). Vana koer küll, aga midagi ikka õpib. 😀 Isegi KÕIK päevaks planeeritud ettevõtmised said ära tehtud, lihtsalt seda kõike oli vaja teha aeglaselt ja virilalt ning terve päev ära kulutada, selle asemel, et hommikul kõik kähku valmis visata ja siis õhtul näiteks rahulikult telekat vaadata.

View this post on Instagram

Kui 🌧 ja ema välja ei luba

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja täna käisin ilmast hoolimata ratast kevadhooldusesse viimas. Tundub küll igati vinks-vonks, aga mõtlesin, et las targemad inimesed vaatavad igaks juhuks ikka üle. Vana ratas ja parem karta kui kahetseda. Kuigi tutvusin kohe Fixuse ees mingi mehega (jep, inimesed on praegu suhtlemisaltid), kes vaatas mu ratast, isegi katsus natuke (jätkuvalt ratast) ja ütles, et seda pole küll mõtet hooldusesse viia, see on nii heas korras. 😀 Tundsin end, nagu noriksin tüli, kui ikka ratta sisse viisin, aga no kui mul on aeg juba kinni pandud, siis ma ei jäta minemata ju. Kuigi tundus, et ta teab, mis ta räägib, tal endal oli selline ratas, et isegi minusugune sai peale vaadates aru, et see pole päris turu pealt ostetud. Aga noh, kui ratas ka muidu korras on, küll nad mõne poldi ikka leiavad, mida kinni keerata, või mõne koha kuhu õli pritsida, ning varsti saan juba südamerahus mööda linna ringi rallida. Nii me elame, jälle üks nädal suvele (ja loodetavasti normaalsele elule) lähemale.

Ahjaa, kes teist siin seda Endomondot mulle soovitas, see on tõesti hea. Mulle eriti meeldib see, et näiteks rattasõidu puhul saab valida ka lihtsalt liiklemise/transpordi, sest no ootused on ju täiesti erinevad sõltuvalt sellest, kas inimene sahistab rattaga rahulikult poodi või teeb higimull otsa ees trenni. Mina sõidan rattaga ainult meelelahutuseks, siis on hea, kui saab ka vastavaid valikuid teha. Huviga vaatan, et iga seisma sundinud valgusfoor või ninanuuskamispeatus on kaardi peal kohe näha – linnas jääd ju iga natukese aja tagant valgusfoori taha seisma või kontrollid telefonist, kas oled ikka õigel teel (kaardilt on näha, et korra selgus, et ikka ei ole), vahepeal teed väikese ringi, et armsaid pisikesi tänavaid vaadata jne. Ega ma ei kurda, kõige otsemat teed oleks pidanud alla 5 km minema, mul läks tiba üle 7, peaaegu nagu oleks juba trenni teinud.

P.S. Meie elu tõesti ON meie enda kätes – kuna ma ei saanud Milka Tuciküpsistega šokolaadi, ostsin Tuci küpsiseid ja tavalist šokolaadi. Ma jätkuvalt imestan selle üle, et kaal nädalas ainult ca 100 grammi kaupa ülespoole hiilib. Nüüd saan ühe käega küpsist ja teisega šokolaadi haugata, nagu tõeline tugitoolisportlane muiste. Improvise. Adapt. Overcome.

faith

Valed ja avastused

Kui on üks asi, mille jaoks see sotsiaalne distantseerumine hea on, on see enesereflektsioon ja iseenda paremini tundma õppimine. Ja loomulikult oma partneri paremini tundma õppimine. Näiteks ma teadsin, et on olemas inimesi, kes ei pese oma tasse kohe ära (ma olen isegi tihti üks neist), aga nüüd olen ma teada saanud, et on ka inimesi, kes joovad jogurtit ja ei pane oma tassi pärast seda isegi likku mitte! Nimelt ei ole mul just väga palju kiiksusid, aga üks minu kiiksudest on see, et konkreetselt rõve on kuivanud jogurtitassi pesta. Kui ma leian kolm tükki korraga, siis ma kas jätan need talle endale või kui juhtun lahkes tujus olema, siis enne leotan ja loputan viis korda, et ma ei peaks päriselt švammiga (või veel enam sõrmedega) seda kihti katsuma. Ja see on täiesti ebaratsionaalne, sest mul ei ole muidu probleemi käsipidi mudas või soolikates olla, kätega liha katsuda toiduvalmistamise käigus vms, ma ei ole eriti pips – aga kuivanud jogurt, ei. Räme on.

Teine on see jutt, et mind ei huvita välimus. Arvake ära, kes ostis enamvähem esimest korda elus endale kulmupliiatsi ja ripsmetuši? Tegelikult mind jätkuvalt ei huvita selles mõttes, et instapiltide jaoks või kodus hängimiseks ei viitsiks meiki teha, aga mul on kolme nädala pärast üks akadeemiline intekas ning mõte sellest, et kellegi esmamulje minust võiks olla selline “aasta aega pole saanud juuksurisse ja kuu aega kulme kitkuma” on … Hirmutav. Nii et kulme kitkun siin ise ja olen valmis selleks, et kui pean viisakam välja nägema, saan sinna natuke värvi ka lisada. Ja teate, kui raske on selliseid asju poes valida, kui sa neid muidu ei kasuta? Ma seisin 20 minutit Selveris leti ees ja tundsin end süüdi, sest peaks ju üritama seal võimalikult vähe viibida. No ja ega ma neid ju kasutada ka ei oska, nii et hästi ei julgegi, pärast näen välja nagu kloun. Kas tõesti pean ka hakkama Malluka meigikoolituse videosid vaatama? Ma ei viitsi ju, loodan ilmselt ikka selle peale, et kolme nädala pärast tehakse uksed lahti ja lastakse minusugustel plässi näoga eitedel karjas kosmeetiku juurde voolata. (Mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest karta on, et kontakte peame me vältima veel mitu kuud.)

Ah jaa, Selver. Minu Selveris ei müüda seda Milka šokolaadi, mis on pisikeste soolaküpsistega. Ja ma ei ole seda šokolaadi mingi … kaks aastat saanud. Ja nüüd üleeile avastasin, et ma konkreetselt VAJAN seda miskipärast. Ma ei saa aru, kuidas ma olen suutnud AASTAID ilma selleta elada, aga nüüd on see kuskilt end mu mõtetesse söönud ja keeldub ära minemast. Ja no ma ei hakka praegustes oludes ju ekstra šokolaadi pärast teise poodi minema – seda enam, et kiire guugeldamise peale tundub, et selle müümine on vist vahepeal üldse ära lõpetatud. Tüüpiline, kedagi ei huvita see, et mina kord kolme aasta jooksul midagi osta tahaks. Teine samasugune asi oli kohvijogurt Muah – see oli nii hea, et ma sõin seda konkreetselt IGA PÄEV, aga ilmselgelt ühest tarbijast ei piisanud, sest lihtsalt võeti ühel hetkel tootmisest maha (juba aastate eest, polnud kriisist kuidagi mõjutatud) – ja samal ajal mingit kreembrüleemaitselist liiga magusat saasta müüvad rahumeeli edasi.

Ja noh, Stockmannis said juba enne kriisi algust otsa minu lemmikvalgubatoonid, mida lihtsalt mitte kuskil mujal ei müüdagi. Ja igas muus mõttes kaup liigub, muuhulgas samade batoonide teisi maitseid on, aga see konkreetne rida ongi juba kuu aega tühi. Ma ei saa aru, kas teisi maitseid siis laos oli, nii et nad ei telli midagi juurde, enne kui kõik kolm maitset on otsas, aga MA NÕUAN VASTUSEID. Ehk siis ma tahaks öelda, et see ülemaailmne kriis, mis on juba ca sada tuhat inimelu nõudnud, on mullegi väga ebameeldiv, sest ma ei saa suvalisel ajahetkel just seda šokolaadi, mida ma parajasti tahaksin. Me kõik kannatame. Seda viimast lauset tuli siis lugeda selle hääletooniga, mida kasutavad need rikkurid, kes teevad instas postitusi selle kohta, kuidas me kõik oleme parajasti ühtviisi hädas, sest sel ajal, kui sina oled kolme lapsega ühetoalisesse korterisse lukustatud, peab tema oma viie koeraga mõisas hakkama saama, kusjuures teenijaid on vähem kui muidu.

P.S. Teate kõik need jutud, et oleks vaja praegu maatöödele abikäsi jne. Ma olen mõelnud selle peale, et see oleks ju täiega hea riäälitimõte. ERITI kui seda teeks mõni muidu pirtspersena tuntud blogija või näitleja. Selles mõttes, et Merca või Mallukas kartulipõllul ei võtaks kedagi silmagi pilgutama, aga näiteks Paljas Porgand põllutöödel … Ma küll vaataksin. Või kes meil see metroseksuaal oli? Krt, mul ei tulegi nimi meelde praegu, aga no oli meil ju mingi tuntud metroseksuaal. Et saadaks näiteks tema ja PP koos. See oleks pm ju nagu Eesti oma Lihtne Elu. Rääkimata sellest, et kui hästi ei lähe, saad makstud põllutöö eest, paremal juhul teenid ka riäälitisaate pealt. MIDAGI teenid igatahes. Tasuta pakun ideid teile praegu, rahvas, noppige üles ainult.

anna kannatust

Kui vaikne

View this post on Instagram

Good Morning 🌞 @jeffreestar

A post shared by J E F F R E E S T A R (@jeffristan) on

Mitte keegi: …

Nagu seriously MITTE KEEGI: ….

Nälgiv blogija: “Omg, NII paljud on küsinud, kust kaudu mulle raha saaks annetada, nii et ma tegin selle jaoks kolm erinevat nuppu. Vajuta siia, siia või siia. Või tegelikult siia võib ka vajutada. Ja kui tahaksid sulas anda, too kilekotiga ukse taha, ega mul mingi vaev ei ole see tuppa tõsta.”

Ei, aga päriselt? Kott kartuleidki? Muidu vaesed staarblogijad peavad hakkama jälle mobiilide var ausa tööga palehigis raha teenima.

sport

Spordipäev

Pole ammu AINULT trennist kirjutanud, olgu vahelduseks selline postitus ka. Ma üritan siin nimelt jätkuvalt mingit tervislikku tugevat joont hoida, mis ei olegi eriti raske – kuna kõik treenerid internetis jagavad igasuguseid huvitavaid harjutusi, on mul ju hädasti vaja seda kõike proovida. Näiteks see tädi teeb pidevalt nii, et võtab mingi täiesti tavalise kerelihaseharjutuse ja näitab, kuidas see tibatillukese lükkega hulga raskemaks teha.

View this post on Instagram

Core BLOCK Workout 🔥 ⠀ Bookmark 🔖 and TAG a friend! ⠀ Today has been a lazy kind of day. I did some gardening and finished up a little computer work. Then, I just couldn’t relax so I decided to work on some new ideas for a core class… hence why I am in my jean shorts😅. ⠀ Are you bored too? Want to level up your deep core muscles? ⠀ ADD A YOGA BLOCK! ⠀ You won’t believe 😳 how much harder these simple movements are💪🏻. ⠀ Video 1&2 are the same except the first one is a little easier. Move slowly squeezing in your deep core (TVA) and make sure not to drop the block. ⠀ Video 3 is crazy hard … prepare to 🤬 at that little evil block. Use the “shhh” sound as you lower the leg and keep the low back touching the floor the entire time. ⠀ Video 4 makes simple bridge pulses seem like a cake walk. Draw abs in and pulse up until you feel the burn! ⠀ Video 5 works the core as well as the glutes. Again, make sure you are using that breath with sound as you perform the movement. It makes all the difference in the world! ⠀ If you want to move effectively and efficiently from the comfort of your home, train with me online! ⠀ I have over 150 classes now and I add new ones each week! I also have a private Facebook group you can join for more support! ⠀ Use “IAMREADY” for $10 off any plan.❤️ ⠀ Direct link is in my profile or go to www.beachyogagirl.con #BYGMETHOD ⠀

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Neid ülemisi harjutusi muidugi saab VEEL raskemaks teha, kui tooli asemel joogapalli kasutada. Tool on natuke liiga stabiilne, eks ole. Õnneks mul ei ole hetkel korteris joogapalli jaoks ruumi. 😀 Aga kuna mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen end lolliks õppinud ja silmad juba valutasid arvuti taga istumisest ning kodutöö ajas nii närvi, siis võtsin kätte ja tegin sellise korralikuma liigutamise päeva.

Alustasin ca tunniajase jalutuskäiguga, sest ma tunnen, et ma olen juba nagu vangis. Oleks saanud, oleks metsa ära kõndinud. Aga noh, tunnike jalutamist on juba päris mõnna, loodetavasti tuleb kohe rattasõiduilm ka nende jaoks, kes tahavad ilma kinnaste ja liibuvate spordiriieteta lihtsalt niisama rahulikult ringi sõita. Igatahes pärast seda jalutuskäiku tegin kolm seeriat neid harjutusi, mida ma olen juba korra teile näidanud. Siis läksin tuppa ja proovisin huvi pärast uuesti max lõuatõmbeseeriat teha. Ülakehajõud tuleb mul mingi piirini ikka väga kiiresti, esiteks suutsin ma seekord neid ühekäeharjutusi juba kenasti üks jalg õhus teha ja teiseks tegin sinna otsa korraliku vormiga 10 tavalist lõuatõmmet. Aga see väljas tehtud harjutus on ronijatele väga hea, sest õpetab ühe käega tegutsemise ajal kerepinget hoidma, mis on su seinal hoidmise ajal väga oluline, eriti kui natukenegi negatiivi all olla. Siis tegin rätikuga lõuatõmbeid. Need käivad siis nii, et ühe käega hoiad lõuatõmbekangist, teise käega üle kangi pandud rätikust, et oleksid sunnitud rohkem ühe kehapoole lihaseid kasutama. Idee seisneb siis selles, et iga kord, kui suudad normaalselt viieseid seeriaid teha, on aeg käsi rätikul natuke allapoole viia.

Noh ja siis hangboard, mille vahele tegin neid ülemisi kerelihaseharjutusi. Võtsid päris korralikult läbi küll, head harjutused on – alguses tundus, et mis nad siis nii väga raskemad on kui tavaliselt, aga kui tegema hakkasin, leidsin juba esimese seeria lõpuks, et aitab küll, jooga on ka vaja vastu pidada. 😀

No ja lõpetuseks tegin korraliku joogatrenni. Naljakas, et kiresin siin, kui tore see on, et nad live-joogatunde teevad, et nii on hulga rohkem motivatsiooni osaleda, aga tegelikult olen ikkagi neid järelvaatamisega teinud. Nad õnneks ütlevad ette ka, mis lihasgrupile konkreetne trenn suunatud on, siis tead, kas soovid sellesse investeerida. Päris hea tunne oli igatahes need kangeks rahmeldatud õlad jälle korralikult läbi venitada, kuigi ma pean ütlema, et tunni alguses lubatud rahu ma küll täies ulatuses ei saanud – see-eest lubatud jalavenitused toodi rohkem kui korralikult koju kätte ja õppisin isegi ühe hea uue õla-/küljevenituse, mida ma varem ei teadnud. Aga mulle meeldib see, et kuigi see on üsna karm trenn (mina ei suuda kõike täielikult kaasa teha, teen lõõtsutamispause) ja iseenesest vähemalt kesktasemele suunatud, näitab õpetaja igale asjale ka lihtsamaid versioone ja tuletab meelde põhitõdesid (näiteks, et selles pildil olevas asendis, nagu ka ettekummardustes jms ei tohi jalgu PÄRIS sirgu lasta – see, kui põlved pinge all nö “lukku” lähevad, on põlvedele kahjulik ja vigastusohtlik, jalad aetakse päris sirgu ainult siis, kui on lihaskontroll, st siis, kui sa oma lihaste jõuga neid liigutad). Mul lähevad paljud sellised asjad lihtsalt meelest ära ja siis on hea, kui keegi teisel pool ekraani küsib, et “ega sul praegu põlv sisse vajunud ei ole? see peaks ikka hetkel võimalikult otse olema,” sest iga jumala kord mul ONGI see põlv sisse vajunud.

Õpetaja ise on muidugi üks neist imenaistest, kes näeb välja nagu tavaline malbe hipi ja tundub olevat sellise tavalise kehaga (muidugi mitte paks, aga mitte nagu mingi tippsportlane), aga kui ta ütleb, et “iga päikesetervitus võiks ikka eelmisest natuke raskem olla, sest me tahame siin ju piire nihutada,” siis ta mõtleb seda, et tema ise läheb ettekummardusest kätelseisu, kätelseisust sujuvalt otse kätekõverduseasendisse ja hiljem allavaatavast koerast hüppab jälle kätelseisu. Sest me nihutame siin piire. Ma näitaks kohe videot teile sellest, aga see tundub natuke privaatsuse rikkumisena, nii et ütlen niisama, et VÄGA äge tädi on see – no ja õpetab muidugi lisaks kehaväänamisele veidi ka alandlikkust ja järjekindlust. Ma ei tea, kus ta ise neid õpib, sest tal muidugi oleks selle minu pildi peal kenasti sirge jalg vastu otsaesist. Aga mulle küll meeldib, et on siht silma ees ja meeldib ka see, et on näha, et ei pea ilmtingimata välja nägema nagu gümnast või baleriin, et selliste asjadega hakkama saada. Et ka minu “armastab trenni, aga samas armastab ka šokolaadi” kehaga võib vabalt asja saada.

Tegelikult muidugi aitas trenn ikka rahuneda ka. Kui ma enne alustamist mõtlesin täiesti tõsiselt, et esitan esimest korda sel semestril pooliku kodutöö, sest ma jebisin üle tunni aja ja lihtsalt ei saanud seda kuradima si*ast Cythonit kuidagi normaalselt installitud, siis pärast trenni mõtlesin juba, et ehk pole asi siiski nii hull ja proovime ikka korra veel jne, kuni tehtud see saigi. Installimine st, pool kodutööd on ikka tegemata ning aeg pressib takka, sest mul oleks tegelikult vaja oma lõputöö jaoks parameetreid otsida, mitte suvaka kodutöö peale aega raisata, seda enam, et vajalikud punktid on koos – aga no ilmselgelt kasu oli võimlemisest küll ja veel, kohe hulga parem sai, mis sellest, et täna on kann pisut valus.

anna kannatust

Teate, millest mul on kõrini?

View this post on Instagram

Just a year ago 😶

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ei tea, aga kohe saate teadma. Mul on kõrini kogu aeg samade asjade söömisest. Nagu ma ei taha ühtki võileiba enam näha ka. Hommikuputru ka ei taha. Praemuna hakkab vastu. Liha + salat käib suus ringi. Isegi šokolaadi ei taha! (Krt, äkki olen rase hoopis? Täna hommikul mõtlesin kohvile ja oksemaitse tuli kurku.)

Aga teistsuguste asjade söömine eeldaks seda, et ma juba enne poodiminekut planeerin ja mõtlen jne. Ei tea, tundub nagu väga palju pingutamist. Kas kuskil mingit veebilehte ei ole, kus oleks lihtsad retseptid vms? Ma ei viitsi eales üle poole tunni toiduvalmistamisele raisata. Eriti tore oleks, kui saaks teatud aineid välistada – no näiteks, et teen linnukese, et kala ei söö jne.

Ahjaa, mina kui suur ajaplaneerimisehuviline sattusin lugema seda blogipostitust.  Kui muu oli ootuspärane, siis iga päeva 30-minutilise täpsusega äraplaneerimine on minu meelest konkreetselt TÜLGASTAV. Selles mõttes, et kust ma tean, mis kell mul tuleb tuju jalutama minna või lõunat süüa? Müts maha tema ees, et ta sellega hakkama sai, aga mina ei saaks. No lihtsalt ei oleks võimeline. Ma ei hakka seda ju kodust töötades iga päev kõike samal kellaajal tegema, ega ma robot ei ole. Ja kui ma juba ette tean, et ma nagunii hakkan neid juppe ringi liigutama, siis tundub nende juppide kirjapanek mulle juba eos mõttetu. Sellest rohkem istub mulle mõte, mida hiljuti Jüri jagas, et pane endale paika kellaaeg, millest algab lõbutsemine – kui tead, et kell kaks hakkab jalutuskäik või joogatund, siis ON VAJA enne seda tööd teha, sest muidu jääb ju tegemata. Või kui tead, et pärast kaheksat me enam EI TOHI tööd teha. Päeva või kaks ehk juhtub nii, et selle tulemusel ei teegi midagi, aga siis võtad end kokku (või noh, mina olen võtnud, ei julge kõigile lubada).

Teine asi, millega ma väga nõus olen, on see, et mida vähem sotsiaalmeediat kasutada, seda rohkem jääb aega muude asjade jaoks. Siinkohal ma ei nõustu Jüriga, kes arvab, et enamik on temast tugevama immuunsusega – minu meelest on väga suur osa meist tegelikult sellistest asjadest tunduvalt rohkem sõltuvuses, kui meile tunnistada meeldiks. Juurde ei anna see midagi, ära aga võtab, nii et selle kasutamist on mõistlik piirata.

P.S. Kas keegi mu lugejatest Stravat kasutab? Nii palju, kui ma guugeldan, saan ma aru, et mul ei olegi sellist valikut, et näitaks ainult trenni (no et sai näiteks läbitud 10 km), aga mitte kaarti. Ainus järeleandmine nende poolt siis, et saab teatud piirkonna ära pimendada, et poleks päris näha, mis majast sa alustad ja lõpetad. See on veits debiilne ju, ma tahaks mingi default pildiga lisada treeninguid lihtsalt.