anna kannatust

Tulevikust ei hooli ja plaane ei tee

Indigoaalane viskas täna õhku mõtte, et on märganud, et paljud blogijad ütlevad, et elavad päev korraga, aga teevad ikkagi sporti ja söövad tervislikku toitu. Noh, nagu need asjad oleksid kuidagi vastuolulised. Ma tahtsin seal kommenteerida, aga neljanda lõigu juures mõtlesin, et oleks vist mõistlikum see vastus blogisse üle tõsta.

Ma ei saa üldse aru, miks seal peaks vastolu olema? St miks hetkes elamine spordi või salatiga kokku ei sobi? Kas see on mingi lodevate inimeste ettekujutus, et kõik sportlikud inimesed teevad sporti kohusetundest ja vastu tahtmist? Üldiselt inimesed sõltumata oma füüsilisest vormist teevad siiski sporti selle pärast, et nad naudivad seda – sest tantsimine, ronimine, jooksmine, zumba meeldib neile. Kusjuures miskipärast tantsimise puhul saavad inimesed aru, et see võiks päriselt meeldiv olla. Vean kihla, et kui keegi ütleks, et “elan päev korraga, ainult tantsin korteris omaette”, siis inimesed usuksid, aga kui keegi teine ütleb, et “elan hetkel päev korraga, peale lõuatõmmete suurt midagi ei teegi,” siis see on nagu kuidagi vastuoluline? Kui trenn ja salat on sinu meelelahutus, siis on ju loogiline, et kui kohustused ära langevad, pöördud trenni ja salati juurde.

Kui mul oleks võimalik elada päev korraga, siis ma ainult sporti praegu teeksingi, sest see on see üks asi, mida ma naudin. Kahjuks ei ole, mul on jätkuvalt nii palju tegemist, et ühe jalutuskäigu üritan küll igasse päeva pressida, aga tunnist trennipausi saan endale lubada ehk ülepäeviti või nii. Aga ma saan täiesti aru neist inimestest, kes hetkel innukalt mingi juutuubivideo või laiv-tunni vahendusel vehivad aeroobikat teha, sest kui oled kodukontoris kolm tundi istunud, tahad ju liigutada. Või teie ei taha?

Päris kontoris meil oli selline ringjas süsteem, et sai kontorile ringi peale teha või teisele korrusele pinksi mängima minna, nii et liigutamist oli hulga rohkem. Mul tekib motoorne rahutus, kui ma pean lõputult ühe koha peal istuma. Ja kui piisavalt ei liiguta, hakkavad ca nädalaga öösiti jalad krampi kiskuma, nii et kartulielu on mulle juba füüsiliselt vastunäidustatud. Nii et ma juba maksin laivjooga 10 korra pileti eest, et oleks rohkem motivatsiooni (sest no ikkagi kindlal kellaajal võiks ühineda jne, kuigi seal saab ca 2 päeva järelvaadata ka).

Ahjaa, terve esimese distantseerumisnädala sõin põhimõtteliselt võikusid ja šokolaadi, sest ei viitsinud süüa teha, aga siis tüdinesin ära, sest no täitsa tõsiselt, tervislik toit tekitab ju parema enesetunde. Kui ma ainult võikusid söön, on kogu aeg kõhus selline vastik raske tunne. Rääkimata sellest, et tunni aja pärast tahaks juba jälle süüa ju + kui ma liiga palju saiatooteid tarbin, tuleb lihtsalt uni peale. Jäätist söön jätkuvalt rohkem kui muidu (lõuna on tihti kohv + jäätis), aga muidu olen varasema režiimi peal tagasi, kuigi säästlikumalt. Teen näiteks ise hommikuputru (vanasti ostsin seda kohvikust, nagu ka lõunasöögi, nii et kriis on mu kulud korralikult kokku tõmmanud) ja õhtul teen mingit liha mingi salatiga. Peamine muutus on see, et paar korda nädalas panen sellele lihale mingi süsivesiku ka kõrvale – tavaliselt on meil tugevam lõunasöök, nii et õhtuti ei tahagi enam pastat või riisi või kartulit toidu juurde, aga kuna hetkel on lõunasöögid pisikesed (ja peiks unustab tihti üldse süüa), siis õhtusöök on selle arvelt natuke suurem. Kaalunud ei ole, aga olen kindel, et see siiski tõuseb, sest saiatoodete osakaal menüüs on tõusnud, liikumine vähenenud jne.

Aga … Täitsa tõsiselt, miks on raske uskuda, et mõnele inimesele meeldib tervislikult toituda ja end natuke liigutada?

P.S. Tegin selle lõuatõmmete asja järel (pärast paari tundi puhkust, kui lihased olid taastunud) huvi pärast ka max repside testi. Ilma lisaraskuseta jaksasin hetkel teha ainult 8. Okei, ühe oleks ilmselt veel välja vedanud, aga see oleks olnud punnitades ja siputades, nii et ütleme ausalt, et hetke baseline on 8 korralikku lõuatõmmet. Selle tahaks ikka jälle vähemalt 10 peale tagasi saada – kuigi kõik ütlevad, et ronijatel pole mõtet PALJU lõuatõmbeid teha, targem on teha näiteks viieseid seeriaid maksimaalse võimaliku lisaraskusega. Ehk siis lõputult võimalusi. Inimestel tõesti on lõbutsemisest erinev arusaam. 😀