Indigoaalane viskas täna õhku mõtte, et on märganud, et paljud blogijad ütlevad, et elavad päev korraga, aga teevad ikkagi sporti ja söövad tervislikku toitu. Noh, nagu need asjad oleksid kuidagi vastuolulised. Ma tahtsin seal kommenteerida, aga neljanda lõigu juures mõtlesin, et oleks vist mõistlikum see vastus blogisse üle tõsta.
Ma ei saa üldse aru, miks seal peaks vastolu olema? St miks hetkes elamine spordi või salatiga kokku ei sobi? Kas see on mingi lodevate inimeste ettekujutus, et kõik sportlikud inimesed teevad sporti kohusetundest ja vastu tahtmist? Üldiselt inimesed sõltumata oma füüsilisest vormist teevad siiski sporti selle pärast, et nad naudivad seda – sest tantsimine, ronimine, jooksmine, zumba meeldib neile. Kusjuures miskipärast tantsimise puhul saavad inimesed aru, et see võiks päriselt meeldiv olla. Vean kihla, et kui keegi ütleks, et “elan päev korraga, ainult tantsin korteris omaette”, siis inimesed usuksid, aga kui keegi teine ütleb, et “elan hetkel päev korraga, peale lõuatõmmete suurt midagi ei teegi,” siis see on nagu kuidagi vastuoluline? Kui trenn ja salat on sinu meelelahutus, siis on ju loogiline, et kui kohustused ära langevad, pöördud trenni ja salati juurde.
Kui mul oleks võimalik elada päev korraga, siis ma ainult sporti praegu teeksingi, sest see on see üks asi, mida ma naudin. Kahjuks ei ole, mul on jätkuvalt nii palju tegemist, et ühe jalutuskäigu üritan küll igasse päeva pressida, aga tunnist trennipausi saan endale lubada ehk ülepäeviti või nii. Aga ma saan täiesti aru neist inimestest, kes hetkel innukalt mingi juutuubivideo või laiv-tunni vahendusel vehivad aeroobikat teha, sest kui oled kodukontoris kolm tundi istunud, tahad ju liigutada. Või teie ei taha?
Päris kontoris meil oli selline ringjas süsteem, et sai kontorile ringi peale teha või teisele korrusele pinksi mängima minna, nii et liigutamist oli hulga rohkem. Mul tekib motoorne rahutus, kui ma pean lõputult ühe koha peal istuma. Ja kui piisavalt ei liiguta, hakkavad ca nädalaga öösiti jalad krampi kiskuma, nii et kartulielu on mulle juba füüsiliselt vastunäidustatud. Nii et ma juba maksin laivjooga 10 korra pileti eest, et oleks rohkem motivatsiooni (sest no ikkagi kindlal kellaajal võiks ühineda jne, kuigi seal saab ca 2 päeva järelvaadata ka).
Ahjaa, terve esimese distantseerumisnädala sõin põhimõtteliselt võikusid ja šokolaadi, sest ei viitsinud süüa teha, aga siis tüdinesin ära, sest no täitsa tõsiselt, tervislik toit tekitab ju parema enesetunde. Kui ma ainult võikusid söön, on kogu aeg kõhus selline vastik raske tunne. Rääkimata sellest, et tunni aja pärast tahaks juba jälle süüa ju + kui ma liiga palju saiatooteid tarbin, tuleb lihtsalt uni peale. Jäätist söön jätkuvalt rohkem kui muidu (lõuna on tihti kohv + jäätis), aga muidu olen varasema režiimi peal tagasi, kuigi säästlikumalt. Teen näiteks ise hommikuputru (vanasti ostsin seda kohvikust, nagu ka lõunasöögi, nii et kriis on mu kulud korralikult kokku tõmmanud) ja õhtul teen mingit liha mingi salatiga. Peamine muutus on see, et paar korda nädalas panen sellele lihale mingi süsivesiku ka kõrvale – tavaliselt on meil tugevam lõunasöök, nii et õhtuti ei tahagi enam pastat või riisi või kartulit toidu juurde, aga kuna hetkel on lõunasöögid pisikesed (ja peiks unustab tihti üldse süüa), siis õhtusöök on selle arvelt natuke suurem. Kaalunud ei ole, aga olen kindel, et see siiski tõuseb, sest saiatoodete osakaal menüüs on tõusnud, liikumine vähenenud jne.
Aga … Täitsa tõsiselt, miks on raske uskuda, et mõnele inimesele meeldib tervislikult toituda ja end natuke liigutada?
P.S. Tegin selle lõuatõmmete asja järel (pärast paari tundi puhkust, kui lihased olid taastunud) huvi pärast ka max repside testi. Ilma lisaraskuseta jaksasin hetkel teha ainult 8. Okei, ühe oleks ilmselt veel välja vedanud, aga see oleks olnud punnitades ja siputades, nii et ütleme ausalt, et hetke baseline on 8 korralikku lõuatõmmet. Selle tahaks ikka jälle vähemalt 10 peale tagasi saada – kuigi kõik ütlevad, et ronijatel pole mõtet PALJU lõuatõmbeid teha, targem on teha näiteks viieseid seeriaid maksimaalse võimaliku lisaraskusega. Ehk siis lõputult võimalusi. Inimestel tõesti on lõbutsemisest erinev arusaam. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Oh, oleks mul ometi lõuatõmbekang… ma nagu reaalselt ei taha praegu mitte midagi rohkem kui lõuatõmbekangi.
Haa, ma saan ka lõuatõmbekangiga uhkustada :p Aint oleks, et ma jaksaks üle 5 lõuatõmbe teha. Nojah, samas ma muidugi ei tee praegu selleks ka sihipäraselt midagi.
Selline lõuatõmbekang maksab 15-20 eurot, tuuakse kulleriga kohale v pakiautomaati ja ei vaja paigaldamiseks ühtki kruvi. Nii et igati taskukohane luksus.
Kas see on nagu… pingega uksepiitade vahel?
Jah. Pikkus on reguleeritav, krutid ise õige pikkuse peale (ostes pead muidugi vaatama, et maksimaalne pikkus ukseava laiusest väiksem poleks). Ainult et pead mõtlema, kummale poole sa lõuatõmbeid tehes vaadata tahad, sest mõistlik oleks sättida nii, et sa edaspidi lõuatõmbeid tehes oma raskusega ikka seda kinni krutid, kui piisavalt stabiilne pole – sest rapsimisega kinni kruttida on parem kui kogemata lahti kruttida. 😀
Ma arvan, et ainult kahte kruvi on ikka hädasti vaja ja prismas on selline Rõhtkang uksele 10€ täitsa vabalt võtta.
See minu oma käib ilma kruvideta, paned uksepiida vahele ja siis krutid nii pikaks toru, et see oma pingega püsib ukse vahel. (Kuigi tuleb meelde küll, et olen näinud ka selliseid, kus otsikutele saab lisakruvid juurde panna. Minu omal neid pole.)
Mina ei julgeks sellel küll siis rippuda 🙂
Ma olen praeguses kohas seda kasutanud ca kolm aastat järjest. Kuna üks nö “keeramiskoht” jääb käe alla, siis tehniliselt iga kord lõuga tõmmates keeran seda oma keharaskusega korralikumalt kinni.
Pealegi, kas sa oma keha vastasmõju kasutades ukse vahelt üles pole roninud lapsena? No et käed ja jalad laiali ja ronid üles nagu ahv? Täpselt sama põhimõte ju, kui piisavalt survet avaldad ja mõistlikku nurka hoiad, ei kuku kuskile.
Ma avastasin piirangute tulles esialgu, et ma olen nähtavasti oma hobidest jms lõbustustest väsinud, sest selline kergendus oli üks esinemine ja selle proovid ära jätta. See üllatas mind väga.
Aga tasapisi hakkab nüüd keha ise rohkem liikumist nõudma, olen juba kaks korda jalutama minnes kogemata jooksma hakanud, sest ei viitsi nii aeglaselt. Ja sundpuhkus on haigele jalale kosutavalt mõjunud, nii et ma juba lausa saangi natuke joosta!
Ja ma ei ole lapsest saadik muidu kunagi lihtsalt niisama jooksnud, ainult siis, kui bussi peale vms on vaja.
Sellest jooksmisest sain aru, et nüüd tuleb midagi ette võtta, nii et küsisin juba trupi käest, kas nad eelistavad kaug-tantsutundi reaalajas või salvestisena.
muide, mina ei saanud Indigoaalase postitusest arugi, et ta mingile vastuolule viitaks. ma mõtlesin, et mõlemad pooled – nii üks päev korraga elamine kui ka kehakarastus – on mõeldud mingi tüüpilise hipsteri markerina lihtsalt.
Ah, ma lugesin sealt küll just selgelt vastandumise välja, kui huvitav. Aga mina magasin paar esimest päeva, sest keha lihtsalt nõudis oma. Praegu igatsen küll korralikku trenni. St jooga on tore, aga ronimise kõrval on see siiski, nagu oleks heroiini asemel klaasi lahjat veini pakutud.
mul tuli see igatsus peale juba siis, kui ma pidin pooled trennid (need, kus ma ise õppisin) ära jätma ja ka iseenda juhendatavates trennides peamiselt teisi kamandama, ise sain jala poolest ainult markeerida. Selles mõttes kriis mu elu väga ei muutnudki. Juba enne oli põhjust kaevata, et liigutada ei saa.
Hmm. Võib-olla tuli kriisiaegne kergendus siis sellest, et pääses orgunnitööst – esinemiste ja esinemisproovidega on alati nii palju ogarat orgunni, et mõtlesin juba kirjutada postituse umbes samas stiilis nagu “Kuidas sünnib näitemäng”. Et liigutada oleks tahtnud küll, aga vägede liigutamise jaks oli otsas. Ja nagu sinulgi, vajadus välja magada (sest suvest saadik oli palju esinemisi, mis peaaegu kõik nõudsid minult rohkesti unetundide ohverdamist).
a mis söömisesse puutub, siis ma söön praegu samamoodi nagu enne, pmst läheb nagu automaatpiloodiga edasi; see muutuks just siis, kui ma ei elaks enam üks päev korraga ja hakkaks oma elustiili radikaalselt ümber tegema (mis nõuaks planeerimist).
Siin olin ma ju sunnitud ümber planeerima alguses, sest muidu sõime kodus ainult õhtusööki – ja see õhtusöök oli üldiselt samal päeval ostetud, nüüd üritame ikka vähem poes käia.
nojah, me oleme kogu aeg enam-vähem koduselt elanud. Mis ei tähenda, et me 3x päevas süüa teeks – ikka sööme väiksemateks söögikordadeks võileibu, millalgi varem tehtud kooki, putru või müslit (mis pole nagu päris söögitegemine) ja üks söögikord (mis on meil kummalgi ise ajal) on suurem. Kas mingi suurem söök, mille oleme mitmeks päevaks ette teinud või siis mingi pmst kiirtoit, à la tatar kalakonserviga.
Trenni koha pealt kommisin indigoaalase blogi all lühidalt sama mis siin kirjutad. Toitumise asjus sihatne nali, et eile õhtul tuli lambist lillkapsa ja hallitusjuustu kastme isu. Lohutades end teadmisega, et parimadki meist libastuvad valmistasin veits enne keskööd korraliku eine. Läks trumm, mingu pulgad ka, lõpetuseks kaks heeringaleiba sibula ja hapukoorega. Kaasa hakkas muretsema, ega ma rase ole🤪 Etteaimatav tulemus: halb uni ja kell neli öösel veetsin pool tundi asutuses, kus ka kuningad jala käivad🙄
Mul, tavalisel inimesel, jääb ajutegevus seisma, kui liigutada ei saa. Elukoha tõttu ei sõltu mu liigutamisvõimalused niivõrd eriolukordadest, kuivõrd ilmast. Seega olen juba lapsest saadik harjunud kyll nädalate kaupa siseruumides tegevust otsima, aga võimalusel päevade kaupa toas ainult magamas käima.
Päev korraga elades enamust oma tava- või lemmiktegevusi teha ei ole ju midagi halba, piiravat, piinavat või kiirele allakäigule viivat, kui sul on aju. Tean kyll inimesi, kes iga vaba hetke kasutavad kiire joobe saavutamiseks ja selle hoidmiseks, neile on karantiin ja pikem puhkus kyll laastav. Aga meie teiega ei ole ju sellised 😁😈
Kang elutoas. Ma ei vaata telekat, ei näe reklaame ja sellepärast oli su tänane postitus nagu jumala sõrm – see on tõesti võimalik! Kui ma veel noor ja terve olin, siis käidi mulle pidevalt vastu aju, et miks sa trenni teed, miks sa kangi jne jne tahad, parem värvi ennast rohkem ja ole lihtsalt seksikam, trennivärk on kole ebanaiselik, seda teevad aint kandid, mendid, mafioosod, blää blää blää. Õnneks on meed ajad igaveseks läbi. Aga kuna ma tõenäoliselt videos tegutsevast neiust 2x rohkem kaalun, siis tuleb vaadata pigem ehituspoe poole.
Mu vanemad arvavad siiani, et väga ebanaiselik. Aga minu kangi pakendil oli kirjas, et kannab vajadusel kuni 120 kilo.
Tõesti ausalt MA USUN, et mõnele inimesele meeldib tervislikult toituda ja end natuke liigutada.
Sest mina olen üks selline inimene 🙂
ja mu FB on täis inimesi, kelle spordipiltidest olen ma kõriauguni tüdinud, ehk siis, ma tunnen selliseid inimesi veel väga palju 🙂
sa ei ole üksi 🙂
Minu FB on jätkuvalt täis viirusjuttu. Õnneks on üks edev poiss, kes palja ülakehaga pilte paneb, see on mu õlekõrs praegu.
Ütle mulle kes on su söbrad …:) (khm)
Mul hakkab viirusjutt õnneks hajuma. Mul endal on küll juba kõriauguni
Jaa, mul ka. Ma saan aru, et peab selle sita sees nüüd mõnda aega elama, aga tahaks vähemalt, et kõik asjad, mis me loeme, otseselt sellega seotud ei oleks. Täna kusjuures on Facebook tõesti juba ilusam – ja tunduvalt ilusam kui eile. Ajalehti lihtsalt ei tasu lahti teha.
Mina näiteks olen inimene, kes EI liigutaks kui vaja pole. Ma pole leidnud ühtegi trenni, mida tehes see õnnehormoon tõuseks. Joogat teen sellepärast, et tahan vanas eas ise kingapaelu siduda ja sunnin end praegu iga päev välja jalutama minema, sest no keskiga ja vöökoht, need on korrelatsioonis. Rõõmuga täheldan, et tasapisi on kaal hakanud alanema, kahtlustan, et põhjusteks on rohkem aega magamiseks ja vähem võimalusi võileibadeks, st tööle võtsin alati võileibu kaasa, kodus saan kaheksa tundi nii tööd tehtud, et vahepeal kõht tühjaks ei lähe ja siis saab juba sooja toitu teha.
Ma võtsin end täna kokku ja kaalusin. Üllataval kombel kaal ei läinudki katki, kui sinna peale astusin. Tundub, et kõik on siiski kontrolli all.
Ma sööks hea meelega saiakesi, aga pärast suurema hulga jama söömist on mul kell neli hommikul kuumahoogude peale ärkamine garanteeritud, nii et oeh, ei.