anna kannatust

Teate, millest mul on kõrini?

View this post on Instagram

Just a year ago 😶

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ei tea, aga kohe saate teadma. Mul on kõrini kogu aeg samade asjade söömisest. Nagu ma ei taha ühtki võileiba enam näha ka. Hommikuputru ka ei taha. Praemuna hakkab vastu. Liha + salat käib suus ringi. Isegi šokolaadi ei taha! (Krt, äkki olen rase hoopis? Täna hommikul mõtlesin kohvile ja oksemaitse tuli kurku.)

Aga teistsuguste asjade söömine eeldaks seda, et ma juba enne poodiminekut planeerin ja mõtlen jne. Ei tea, tundub nagu väga palju pingutamist. Kas kuskil mingit veebilehte ei ole, kus oleks lihtsad retseptid vms? Ma ei viitsi eales üle poole tunni toiduvalmistamisele raisata. Eriti tore oleks, kui saaks teatud aineid välistada – no näiteks, et teen linnukese, et kala ei söö jne.

Ahjaa, mina kui suur ajaplaneerimisehuviline sattusin lugema seda blogipostitust.  Kui muu oli ootuspärane, siis iga päeva 30-minutilise täpsusega äraplaneerimine on minu meelest konkreetselt TÜLGASTAV. Selles mõttes, et kust ma tean, mis kell mul tuleb tuju jalutama minna või lõunat süüa? Müts maha tema ees, et ta sellega hakkama sai, aga mina ei saaks. No lihtsalt ei oleks võimeline. Ma ei hakka seda ju kodust töötades iga päev kõike samal kellaajal tegema, ega ma robot ei ole. Ja kui ma juba ette tean, et ma nagunii hakkan neid juppe ringi liigutama, siis tundub nende juppide kirjapanek mulle juba eos mõttetu. Sellest rohkem istub mulle mõte, mida hiljuti Jüri jagas, et pane endale paika kellaaeg, millest algab lõbutsemine – kui tead, et kell kaks hakkab jalutuskäik või joogatund, siis ON VAJA enne seda tööd teha, sest muidu jääb ju tegemata. Või kui tead, et pärast kaheksat me enam EI TOHI tööd teha. Päeva või kaks ehk juhtub nii, et selle tulemusel ei teegi midagi, aga siis võtad end kokku (või noh, mina olen võtnud, ei julge kõigile lubada).

Teine asi, millega ma väga nõus olen, on see, et mida vähem sotsiaalmeediat kasutada, seda rohkem jääb aega muude asjade jaoks. Siinkohal ma ei nõustu Jüriga, kes arvab, et enamik on temast tugevama immuunsusega – minu meelest on väga suur osa meist tegelikult sellistest asjadest tunduvalt rohkem sõltuvuses, kui meile tunnistada meeldiks. Juurde ei anna see midagi, ära aga võtab, nii et selle kasutamist on mõistlik piirata.

P.S. Kas keegi mu lugejatest Stravat kasutab? Nii palju, kui ma guugeldan, saan ma aru, et mul ei olegi sellist valikut, et näitaks ainult trenni (no et sai näiteks läbitud 10 km), aga mitte kaarti. Ainus järeleandmine nende poolt siis, et saab teatud piirkonna ära pimendada, et poleks päris näha, mis majast sa alustad ja lõpetad. See on veits debiilne ju, ma tahaks mingi default pildiga lisada treeninguid lihtsalt.

54 kommentaari “Teate, millest mul on kõrini?

  1. Aga miks mitte endomondo? Mul on nii endomondo kui Strava ja endomondos saab ka trenni juurde pilti üles laadida & kaardid ja muud terviseandmed märkida mitteavalikuks, ka jälgijatele/kontaktidele sealsetele. Stravas vist tõesti ei saa. :/
    Kui selle lihtsate, kiirete, maitsvate ja väheste kaloritega toitude retseptide kogumiku leiad, palun sheeri kama, eks?:D

    1. Ma tahaksin ideaalis teha nii, et ma ei pea telefoni kaasa vedama, piisab sellest, kui ainult kell on (MapMyRun näiteks mappis ainult siis, kui ta samal ajal ka telefoniga ühenduses oli, mis on pointless, ma tahan vahepeal telefoni koju jätta ja niisama joosta-jalutada. Installisin just Endomondo ja testin homme, kuidas on.

      1. Kas sul see kell/Strava sünkroonimist Endomondoga ei paku? Mul Garmin näiteks võimaldab seda. Kõik läheb otse Endomondosse ka.

      1. No, ma mõtlen ikka noorematele,
        kes niipalju ei joo, kui mina…
        seda eneseteostust väärikalt
        lõpuni välja mängida 😀

  2. Oi need on alles õied. Varsti on kogu ühiskonnal kõigist väga siiber. Vanainimestest, näiteks. Kes esimesena välja ütleb, loobitakse kividega surnuks, muidugi.

    Ma keerasin Endomondos oma trennid kõik üldse privaatseks. Ja kaalun sõbralisti tühjendamist. Ma olen sinna üldse väga pika hambaga inimesi juurde lisanud. Aga nüüd tundub, et ikkagi on liiast rahvast seal.

    1. kle, “vanainimesed” on veerand sedasama ühiskonda; täiskasvanutest isegi suurem protsent. Neil on kah oma arvamus ja nad on selline valijagrupp, keda ükski poliitik ei saa eirata.

      kui just ei ole plaan valimisõigust pinsil minemisest alates kaotada, aga mõtle, mis administratiivne kamm sellest lahti läheks – mida teha töötavate pensionäridega nt? kas need, kes hetkel ei ole pensionärid, ikka tahavad, et see kord kehtiks neile endal, kui nad sinna ikka jõuavad? kuidas vältida märatsevate pensionäride jõuke, sest kellel pole midagi kaotada, võib endale ka märatsemist lubada? (65-aastane on sageli kaunis tugev ja hakkaja.)

      1. Pensionäridele tuleb sisse seada regulaarne arstlik kontroll, umbes nagu relvaloa või autojuhiloa omanikele. Iga paari aasta tagant tuleb läbida mitmekülgne arstlik kontroll (tasuline – täidab riigikassat). Et kui inimene on juba nii põikpäine ja läbib kadalipu ning saab valimisõiguse, on temalt vähemalt raha kätte saadud. Poliitikud ise, kes sellesse vanusesse jõuavad – no kellel ei oleks häid kontakte, kes kiirkorras tegusust templiga kinnitada saavad?

        1. Kopeerin netist:
          “Seisavad vahemeres neutraalvetes külg-küljekõrval ameerika ja vene tuumaraketikandjad. Ühel hommikul ärkavad ameeriklased vene laevalt tuleva hirmsa lärmi peale. Ronib siis laevakapten koos oma ohvitseridega laevatekile vaatama, mis venelastel siis lahti on. Vene tuumaristlejal terve meeskond laevatekile üles rivistatud ja kapten lõugab kuis jaksab: “Ma küsin, matt…, kes viskas juhtpuldi operaatorit vildiga?!!”
          Jänkid on väga imestunud: “Meil ameerikas küll sellist käitumist ohvitseri poolt ei näe!”. Vene laeva kapten aga kuuleb seda, kiikab üle õla jänkide poole ja uratab:”Pole teil seal enam mingit ameerikat!” ja omadepoole uuesti täiest kõrist:”Ma küsin viimast korda, kes, kurat viskas juhtpuldi operaatorit vildiga?!””

  3. Stravat kasutan ja kuna pole viitsinud settingutest otsida kaardi peitmist, siis alustan jooksu ja lõpetan kodust eemal. Soendust ja lõdvestust ei salvesta. (On olemas küll kuna USA armee baasides treenivad sõjaväelased olevat oma liikumise Stravaga kogemata (no kui loll saab olla???) liiga avalikuks teinud).

    1. Seal on see variant, et “kodu raadiuses nii mitu meetrit ei näita kaardil”, aga mitte seda varianti, et “ära üldse näita kaarti”.

  4. Mis söömisesse ja toitude planeerimisse puutub siis mina otsustasin, et lõunad tellin mõnest söögikohast kaasa, kodus siis sööme. Nii saavad veel lahti olevad toidukohad käivet ja mina süüa kellegi teise tehtud toite. Mõned päevad praktiseeritud, meeldib.

  5. Mina kasutan ja ei väsi kiitmast Elisa Elustiili äppi, küll teisel otstarbel, aga tüütu järjekindlusega soovitab ta mulle ka igatsugu uusi ja huvitavaid toite menüüsse. Ma lihtsalt eiran neid ja sisestan omad vanad harjunud retseptid ja road.
    Nutridata lehekülg vist pakub ka mingeid soovitusi.

    1. Aa, minu arust Notsu toidublogi on ka väga inspireeriv. Mitte, et ma samu asju teeks, aga selle lugemine juba ise täidab kõhtu.

  6. „Eriti tore oleks, kui saaks teatud aineid välistada – no näiteks, et teen linnukese, et kala ei söö jne.“

    Issanda ristikhein, kuidas ma sellisest asjast unistanud olen! Kui leiad, viita mulle ka. Ma ei tea, miks just toiduvalmistamine peab olema selline asi, mis inimestel viimase mõistuseraasu peast ära viib. Muidugi mitte kõigil, on väga toredaid inimesi jne – kuni nad ei räägi lihtsatest toitudest. See, et sa oled millestki aru saanud, meisterlikkuseni jõudnud, ei tähenda, et see on lihtne. Ma võiksin ka öelda, et rondelli kirjutamine on lihtne (mitte, et ma neid palju kirjutaksin), aga teie peate kõigepealt guugeldama mis kuradi asi see rondell üldse on. Ma ei tea mitu korda ma olen sattunud kuhugi lugema, et nii, siin on lihtne retsept, mille valmistamine ei võta palju aega ja siis selgub, et „selle saab teha kokku visata asjadest, mis teil kodus nagunii olemas on“ ja siis räägib see ennasttäis türbel äädikas marineeritud kaheksajalast, päikesepleegitatud haldjailast, mungoast, rannale uhutud vaala seljal kuivatatud adrust ja veel umbes sajast asjast mis tal, ja muidugi kõigil teistel, lihtsalt kodus olemas on. Kurat, kui oleks, siis tähendaks see, et inimene viskab ohjeldamatutes kogustes toitu ära, sest nii palju asju ei saa kodus lihtsalt olemas olla avatud pakendis, need lihtsalt ei säili nii kaua kuni mingi õgarditest perekond selle kõik perse pistab, sest kui on olemas mustatäpiline hulkuv murulauk, siis ilmselt on olemas ka parempoolne lendkõrvits ja sellel ei tulegi lõppu, loogiliselt ei saa tulla. Põrgut, pooltest nendest toiduainetest, khm, kuulen ma kuradi esimest korda ja kui asjale kaine pilguga otsa vaadata, siis lihtsurelikul kulub sellise toidu valmistamisele vähemalt tund.
    Ühesõnaga, jaa, kui keegi leiab retseptiraamatu kus on tõepoolest võimalik leida lihtsaid roogasid (juba see oleks hea kus oleks filter „lihtsad road“ ja see vastaks tõele), siis öelge mulle ka. Ma olen küll leidnud selliseid, kus on üks lihtne või tore roog, aga siis ma ei suuda ennast selle info (mis võib olla väärtuslik, aga minu eesmärgid ei ole nii kõrgel) tulvast läbi närida ja ma lihtsalt loobun võib-olla täiesti kabedast retseptiraamatust. Hau!
    Paganas, selle võiks veidi muudetuna kasvõi oma blogipostitusena üles panna.

    Ajaplaneerimisega on nii, et kui blogipostitus mulle kohe alguses muljet avaldada ei suuda, eriti kui ta räägib ajaplaneerimisest, siis leian, et parim, mis ma oma ajaga teha saan, on jätta see kuradi postitus või artikkel lugemata. Nii ka seekord. See on tegelikult muidugi mõttetu ülbus, kindlasti oleks sellelt konkreetselt tegelaselt midagi õppida, aga eks kannatan selle ülbuse käes ise.
    Keegi võiks lühikokkuvõtte teha.

    Ja: „Ema, ma olen telekas!“ (Loe: ma olen Rentsi blogis.) Näis, kas mõni käima ka jääb või rohkem postitusi loeb kui selle ühe. Oleks teadnud, oleks paremini kirjutanud! Mis puudutab fb-d, siis üks võimalus on see, et ma lihtsalt saan enamikust inimestest paremini aru kui palju halba see mulle teeb. Aga see on ainult üks võimalus.

    1. Pluss sada sellele sissekandele kodus olevate “tavaliste toiduainete” osas.

      On veel kokaraamatud, kus retseptid algavad “mine korja peenralt mõned”. Pmst on see lugeja trollimine “mul on koduaed – sul ei ole! mul on – sul ei! nänännääää!!!”

      1. Täpselt. Need inimesed, kellel koduaias värsket kraami, sügavkülmkapp manti täis, tuttav jahimees ja laudast toodud kanamunad kogu aeg võtta – veab. 🙂 Mu meelest võiks olla teoorias ju see retseptisahtel olemas, et kirjutad otsingusse, et mida Sul *on* kodus ja see pakub välja, mida teha annaks?

        1. Ah, see ei peagi mul kodus olemas olema, lihtsalt tahaks, et selle saab kätte Selverist või Prismast või Rimist või … ja selle omandamiseks ei pea selgeks õppima salajast käepigistust ning infiltreeruma türblite siseringi.

      2. Tavaliste toiduainetega seoses meenus vana, tokerja habemega nali.

        Kolm selgeltnägijat kemplevad.
        Üks ütleb: “Kohe ilmub selle nurga tagant punase mantliga naine.”
        Ilmubki.
        Noh, hea küll, seda ikka juhtub, mingi statistika või pime õnn.
        Teine: “Selle nurga peal põrkavad kokku kaks autot, üks on roheline, teise numbrimärk on 562 KST. Keegi viga ei saa.”
        Nii lähebki. Tundub pisut kõvem sõna.
        Kolmas: “Kohe avaneb teisel korrusel aken ja televiisor visatakse välja.”
        Aken avaneb, igasugust kolu hakatakse välja pilduma. Lõpuks ilmub aknale maruvihane mees, laiutab käsi ja lõugab: “Mul ei ole televiisorit! Saate aru?! Ei ole!”

    2. Sain privas vihje, et nami-namis saab oma külmkapi sisu ette lugeda ja pakutase välja, mida sellest teha annab.

      Üks retseptiraamatute nõkse, mida olen alles omandamas, on see, et peab õppima vahet tegema kohustuslikel (kartul või porgand või makaronid) ja vabalt ärajäetavatel või millegagi asendatavatel koostisainetel (tüümian).

    3. Ma kuugeldasin “rondell” ja ma ei tea, kuidas sa sellist asja küll kirjutad. /hämming/
      He he he he he, “mustatäpiline hulkuv murulauk”, Jyriik, paberkujul on mõned lihtsad retseptiraamatud mul olemas, aga ma hoian neid oma poja jaoks, kes peab ju ka kuidagi ellu jääma kunagi tulevikus.

      1. Eks ma veits liialdan, ilmselt ei ole see rondell mul nii kerge tulema, aga no pmst vist saaksin hakkama, korra vist tegin ka. Lihtsalt pole olnud põhjust konkreetselt rondellida. Et seda tuleb võtta a) mõttetu praalimisena ja b) kujundina, mis näitab, et tõepoolest, peab guugeldama ja teoreetiliselt võiksin ma ju neid vabalt kirjutada, keegi kindlasti suudab seda ja teeb, aga igatahes oleks temast suht imelik teha nägu, et see on asi, mida kõik peavad teama ja oskama. Ühesõnaga, jah, vale ja liialdus, aga mitte päris alusetu.

        Võid ju viidata raamatute pealkirju, eks kunagi saab jälle paberile ka ligi. (Eks praegugi.) Olen tänulik! Samas, kohustust muidugi ei ole.

      2. Aga ma võin siia oma varanduse kirja panna:
        Maiken Urmet “Teistmoodi kokaraamat” – väga soovitan
        Linda Petti “Kokaraamat poissmeestele”
        Pill Enden, Raili Mikk “Poole tunni road”
        jt.

        1. Võrratu, aitäh! Kusjuures, Maikeni raamat on mul olemas, pühendusega, aga see meenus ainult tänu sinule. Kui ma selle sain, siis ei olnud huvi / vajadust ja läkski meelest.
          Moraal: virise, ja elu naeratab vastu!

        2. Tsitaat raamatust: “Kotletid on niivõrd andestavad, et neisse võib tõepoolest segada kõik peale köögikraanikausi.”
          Andestava roa söömine tundub kuidagi väga zen.
          Lisaks võib kuulata David Vseviovi “Müstilise venemaa” igivanu osi, kus räägitakse vene köögist, eriti hapukapsasupist. Sealt saad teada, et hapukapsasupi peamisteks komponentideks on hapukapsas ja vesi, mida koos kuumutatakse, kõik muu võib olla ja võib mitte olla. (Omalt poolt lisaksin, et kui tahad lihaga hapukapsasuppi, siis kondikeeduleeme saab asendada süldiga ning loomulikult ju on igas kodus kapinurgas loorberilehte, nelki, kaneeli, vürtsi, terapipart, jt maitseaineid, miska selle supi kõvasti ägedamaks saab timmida :P)

  7. Endise toidublogijana (khm) pean ütlema, et ei, sellist asja nagu lihtsad retseptid pole olemas. Veebilehed ja raamatud, mis väidavad end neid sisaldavat, ajavad jama, sest kõik need “tegin midagi sellest, mis mul juhuslikult külmkapis oli”-retseptid sisaldavad raudpoltkindlalt midagi, mida mul küll külmkapis ei vedele, ööbikukeeli vms.
    Ja kui “lihtne retsept” algab sellega, et paneeri liha ja samal ajal keeda kartulid vms, siis on asi minu jaoks juba lihtsusest kaugel.

  8. “lihtne” tähendab eri inimeste jaoks eri asju ja mitte aint selles mõttes, et üks on kogenud ja teine mitte. Nt minu jaoks on olulised lihtsuskriteeriumid:

    et ei peaks liiga palju nõusid mustaks tegema, ideaalis saaks kõik ühe kastruli v kausiga tehtud, äärmisel juhul vahepeal panni appi võttes, sest pann on nagunii viimasest kotletipraadimisest veel rasvane;

    et ei peaks tainast rullima, sest ma ei viitsi selle jaoks piisavalt palju vaba pinda koristada. Kõik koogid tulevad sellised, et taina saab kas vormi/ahjupannile valada või mätsida; ideaalis saab kogu koogi ka ühesainsas kausis kokku segada ja kui on vaja midagi mõõta, siis nii, et mustaks läheb ainult üks mõõdunõu.

    Aga nt pärmitaina tegemist, mille ees osa ebausklikku hirmu tunneb, ma ei karda.

    1. ja mõne jaoks tähendab lihtne ka “saab poole tunniga valmis”, aga tegemise mõttes on mõni kauavalmiv toit lihtsam, sest ta haudub tükk aega rahulikult ise, ilma et tegelemist nõuaks.

      nt koorin ja lõikan hunniku juurikaid ahjupotti tükkideks – need ei pea isegi väga väikesed tükid olema – puistan soola ja mingit maitsetaime peale ja lisan mingit rasvollust, lükkan sinnasamasse ahju, millega me tuba kütame, ja siis mõne aja pärast on maitsev toit valmis. Ainult ajastamine nõuab tähelepanu, pott peab ahju minema siis, kui on ahju kinnipanemiseks õige hetk (on veel natuke süsi, aga enam ei põle). A noh, mitte midagi ei juhtu, kui need juurikad on juba enne ahjupanekut tükkideks lõigatud ja potis maitseainete ja õliga segamini aetud, las ootavad natuke.

      1. Minu lihtsusekriteeriumid on üsna sarnased. Ja no näiteks see, et ei pea meeletult ajastama (kui ühes potis, siis enamasti ei pea), et see valmib siis ja too tuleb sel hetkel sisse segada jne.

        No näiteks porgandikotletid on minu jaoks muidugi lihtsad, ongi lihtsad, aga kui retseptis mainitakse, et “tee kõrvale näiteks porgandikotlette” ja ma ei tea, kuidas see käib, siis on juba kohe keeruline, sest ma pean seda eraldi otsima hakkama. Kui oleks otseviide, siis oleks vb seegi lihtne.

        Mingist vrapiretseptist tegin inspika ajel mingi äärmiselt lihtsa mödi, mida mässin samuti mingi õhukese koogi sisse ja väga hea on (mu enda arvates), aga seda retsepti alguses lugedes langesin meeleheitsse ja olin mõtet juba peast viskamas. Ma ei hakka konkreetset näidet üles otsima.

        Kusjuures, sellest ma juba mõmisesin, aga tõepoolest, suur hulk retsepte on lihtsad – kui oskad juba selle pilguga vaadata, et mida peab ja mis on rangelt soovituslik. Ma veel ei oska. Kui minust saaks toidublogija, siis ma teeks osa retsepte kaheastmelised: esimene oleks selline käib küll tase, aga kui tahate ja viitsite, siis segage ööbikukeeli juurde, hautage neid kuuvalguses ja laske paja kõrval selle või teise firma kõlaritest müdiseda selle või tolle helilooja hoolikalt valitud fuugal (täpselt doseeritud detsibellid on olulised!), ning minu arvates saab tulemus rajum.

        1. Meil on mitu pärsia kokaraamatut. (Kasutuses ka, ehkki sel kevadel jäi uus aasta tähistamata ja fesenjan tegemata.) Ühes on riisi keetmise retsept, kaks lehekülge pikk 🙂 Umbes, et sega viis tiiru päripäeva, siis loe see suura, siis lisa sõrmeotsatäis soola, siis vähenda kuumust, pane pajale kaas tagasi, siis sega viis tiiru vastupäeva, jne.

          Tuttav kirjeldas vene plovi tegemist (vist) ja see kõlas umbes samamoodi. Pool päeva pusimist. Aga olla nii maitsev, et viib keele alla. Tuttav ise on naisterahvas, plovi teeb tema mees.

        2. Üks, mis muudab toidu automaatselt “keeruliseks” on selle valmistamiseks vajalik kõrgtehnoloogia mida naljalt kahvliga ei asenda. Või, korraliku ahju näitel, lihtsalt vajalik instrumentaarium. Kui ikka pole kuskil süsa teha, siis päris õiget ahjupraadi ei saa.

          Eks see läheb ka sellesse saadaoleva lahtrisse: võtate oma peenrast (nagu tal endal oleks alati kevad!) unelevat tilli ja hakite seda lasersihikuga nanolabidaga, sest tavalise noaga, teadagi, uneleva tilli vastu ei saa.

          Muidugi ei saa oma kokaraamatut piirata nende tüüpidega, kel on toos soola, pann ja nuga, aga pmst.

        3. Tuletame meelde, kuidas algab iga retsept Mehhiko kokaraamatus:
          “Varasta neli muna ja pann…”

          (disclaimer, ma tegelikult ei arva nii eks jne jne)

          Miks ei võiks siis suht kohevarsti retsept alata:
          “Trüki oma 3d printeriga tosin nanolabidat…”

          “Tagasitulek tähtede juurest” olete lugenud?

        4. Ei mäleta, et oleks lugenud, aga ei vastuta kõigi teismeeas loetud raamatute eest. Usun, et soovitad?

        5. toakütmise ahju asemel võib ka tavalise elektri- või gaasipliidi praeahju pruukida, lihtsalt kui meil juba see ahi on, tundub kuidagi mõttetu juurikate tegemise peale elektrit raisata.

          Aga kui on päriselt ainult pann ja praeahju ka ei ole, siis üks päris tore kokaraamat on “Parimad panniroad”. Praegu saab raamatukogudest kuuldavasti kuidagi kaugjuhtimise teel juba raamatuid tellida.

          Ja kui on kastrul ka, siis “500 suppi” on mu arust samuti kuldaväärt raamat. Seal ON natuke retsepte, mis tahavad mingeid imeasju, aga vähemalt sama palju on ka tuttavate koostisosadega.

          Kolmandaks soovitan sellist toiduajakirja nagu “Kööginurk”, ta on ka üsna mugavas formaadis. See on leedukate ajakiri, tähendab, seal on reeglina sellised koostisosad, mis on ka meie jaoks tuttavad ja tavalised. Hästi sisukas ajakiri on ka, retsepte täis, mitte mingeid fäänsisid intervjuusid. Suvalistes suuremates toidupoodides ajakirjaosakonnas müügil.

        6. Ma ei ole küll hea hindaja, mismoodi algaja söögitegija retsepte loeb, aga “500 supi” üks hea külg on see, et igast retseptist on antud veel 4-5 varianti – näiteks teiste maitseainetega; või on lihaga supist taimetoitlik variant; või taimetoitlikust supist lihaga variant. See võiks olla just selline formaat, mis aitab vahet teha, mis on oluline ja mis asendatav.

        7. Superluks, aitäh.
          Ja olgu öeldud, et ma saan aru küll, et elektriahi on ka olemas, aga see pole lihtsalt SEE. Ja näide oli meelega auklik.

          Videote vaatamine on võigas.

        8. Maiken Urmeti “Teistmoodi kokaraamat” ongi täpselt niimoodi koostatud, et peamised komponendid kõigepealt ja siis see osa, millega saad mängida.

        9. James Ramsdeni “Head Briti pubitoidud” on selline frustreeriv raamat. Nagu pealtnäha lihtsad road, aga ilge nuss on teha neid. Keetke kanapuljongit ja siis selles puljongis veel midagi ja siis tõstke need esimesed asjad sealt VÄLJA NÕRGUMA ja keetke teisi asju nüüd – aga neid teisi asju te ikka eksole enne praadisite kergelt pannil? – ja siis vahepeal tehke tainast ja nii edasi. Kui juba viis erinevat anumat ära mäkerdama peab ja asi 4 tundi aega võtab, siis mind ei kutsu väga.

        10. Kööginurga kohta lisan sellise hoiatuse, et aastaaega arvestades on praegu tõenäoliselt müügil lihavõttetoitude eri, seal võivad natuke karmimad retseptid olla. Pühadevahelisel ajal on lihtsamad.

  9. Nõndaks. Ma lisan oma soovituse siia ka, äkki on mõnel inglise keelt oskajal sellest kasu.
    https://thestonesoup.com/blog/start-here/

    Ise ma olen muidugi paras laiskmolkus ja toidutegemise põhiprobleem on et ma ei viitsi süüa. Päriselt, ma olen selle kriisiga kaalus alla võtnud. Kunagi lõputööd kirjutades tegin eksperimendi korras igal hommikul maisimannaputru, mingi kuu aega järjest peaaegu.
    Nüüdseks aga:
    Kolm nädalat pole poes ka käinud, ainult ühe veggie boxi olen tellinud, mis siis dikteeris mu köögikunsti, sest see 15 kilo asju tuleb ära tarbida nii, et võimalikult vähe raisku läheks. Olemasolevatesse asjadesse tuli ka loovalt suhtuda ja vahelduse puudumine ON probleem. Tahaks mingeid uusi maitseid, midagi mida pole varem proovinud jne.

    Banaanikarrit näiteks. Eile youtube’is keegi väga veenvalt kirjeldas kuidas banaanikarri on hea.

  10. rääkides andestavatest toitudest – ma hakkasin selle juutuubitädi fänniks, kuigi ma muidu üldse ei salli videot kui infoammutamise kohta. Tal on üks video andestavast leivast:

  11. Fitlapil on see funktsionaalsus olemas, mida sa igatsed – et ta pakub ideede genereerimiseks igaks päevaks hulga võrdlemisi maitsvaid toite, saad välistada kindlaid koostisosi ning valida ka n-ö lihtsate toitude sektsiooni. Pluss võimalus olemasolevate toiduainete põhjalt valgud ja süsivesikud enam-vähem tasakaalu ajada “koosta oma retsept” funktsiooniga. See ei kohusta mingil kujul terve nädala toitumiskava paika panema – mina kasutan peamiselt ideede genereerimiseks + retseptides erinevate ainete koguste paikaajamiseks. Magusaid retsepte Fitlapist ei soovita teha – need on kõik jõledad. Aga soolased on igati vinks-vonks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.